3-1-1-99-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-99-04

Otsuse kuupäev

21. oktoober 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi Sergei Jessini süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 19. mai 2004. a otsus kriminaalasjas

nr 2-1-217/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Jessin ja tema kaitsja Igor Belugin,

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

5. oktoober 2004. a

Istungil osalenud isikud

Sergei Jessini kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja

prokurör Mihhail Hütt

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. mai 2004. a ja Narva Linnakohtu

2. aprilli 2004. a otsus kriminaalasjas Sergei Jessini süüditunnistamises ja karistamises KarS

§ 184 lg 1 järgi ning saata kriminaalasi uueks kohtulikuks arutamiseks Narva Linnakohtule

teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

3. Välja mõista Sergei Jessinilt riigi eelarve tuludesse 1062 krooni kohtukulu kaitsjatasu

katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva Linnakohtu 2. aprilli 2004. a otsusega tunnistati S. Jessin süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ning

mõisteti talle karistuseks kolm aastat kuus kuud vangistust.

S. Jessin tunnistati süüdi narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises. Nimelt peeti ta

politseitöötajate poolt 17. veebruaril 2003. a Sillamäel kinni ning tema sõiduautost leiti läbiotsimisel

narkootilist ainet kogukaaluga 1017,99 grammi, millest 227,75 grammi oli puhas amfetamiin.

Kohus tuvastas, et narkootikumid olid paigutatud ajalehepakkidesse, kusjuures üks neist avastati

S. Jessini taskust. Kõik pakid sisaldasid bioloogilist materjali ning ekspertiis tuvastas, et ei ole

välistatud ühel pakil leitud jälgede kuuluvus S. Jessinile. S. Jessini süüd tõendasid ka tunnistaja

E. Bogomolovi ütlused. Viimane kinnitas, et ostis ajavahemikul 2002. a mai kuni 2002. a juuni ühel-

kahel korral nädalas Sergei nimeliselt mehelt viie grammi kaupa amfetamiini. Kohtu hinnangul oli

selleks meheks S. Jessin.

1.1. Linnakohus leidis, et S. Jessinile KarS § 184 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistus tuleb ümber

kvalifitseerida KarS § 184 lg 1 järgi, sest narkootilise aine korduv edasiandmine S. Jessini poolt ei

leidnud tõendamist.

1.2. Anonüümse tunnistaja "Andrejeva" ütlused jättis linnakohus tõendite hulgast välja, kuna

kohtuistungil tunnistaja loobus kohtueelsel uurimisel antud ütlustest ja kohtueelsel uurimisel oli

tunnistaja suhtes anonüümsuse kohaldamisel rikutud menetluskorda.

1.3. Kohus leidis, et usaldusväärsed on tunnistaja E. Bogomolovi kohtueelsel uurimisel antud ütlused.

2. Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii S. Jessin kui ka tema kaitsja I. Belugin.

S. Jessin palus kergendada talle mõistetud karistust. Kaitsja taotles aga õigeksmõistva kohtuotsuse

tegemist põhjendusel, et S. Jessini süü kuriteo toimepanemises ei ole tõendatud, linnakohtu otsus on

motiveerimata ja põhineb oletustel. Kohtuotsuses ei ole konkretiseeritud, milles seisnes S. Jessinile

süüks arvatud narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine.

Ringkonnakohtu istungil S. Jessin loobus enda apellatsioonkaebusest ja taotles kaitsja

apellatsioonkaebuse rahuldamist.

3. Viru Ringkonnakohtu 19. mai 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu süüdimõistev otsus on

seaduslik, piisavalt motiveeritud ning selle tühistamiseks puudub alus. Tuginedes AKKS § 29 lg 5

sätetele, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks linnakohtu motiive oma otsuses korrata.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid kassatsiooni korras S. Jessin ja tema kaitsja I. Belugin.

Mõlemas kassatsioonkaebuses taotletakse S. Jessini õigeksmõistmist.

4.1 Kassaatorid leiavad, et kohtuotsused on motiveerimata. Nii ei ole selgitatud, mis alusel on asutud

seisukohale, et S. Jessin oli teadlik, et tema poolt transporditav aine on amfetamiin. Kohtuotsuses

motiivide puudumine on AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine,

mis tingib kohtuotsuse tühistamise.

4.2 Samuti on kassaatorite arvates linnakohtu järeldused vastuolulised. Ühest küljest leidis kohus, et

ei ole tõendatud suure koguse narkootilise aine korduv käitlemine S. Jessini poolt. Samal ajal luges

kohus aga usaldusväärseks tunnistaja E. Bogomolovi ütlused, et ta ostis korduvalt S. Jessinilt

narkootikume. Seega on kohtu järeldused vastuolus tuvastatud faktiliste asjaoludega.

5. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebusi ja taotles nende rahuldamist. Prokurör vaidles

kassatsioonkaebustele vastu ja taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist ja

kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Vastavalt KrMK §-des 262 ja 274 sätestatule peab kohus vastukäivate või üksteist välistavate

tõendite puhul rajama otsuse neile tõenditele, millised kajastavad tõeseid asjaolusid. Seejuures peab

kohus kohtuotsuses põhistama, miks ta on osa tõendeid hinnanud mitteusaldusväärseteks. Samuti

tuleb kohtuotsuses näidata millises süüdistuses kohus kohtualuse süüdi tunnistab ja millistel tõenditel

kohtu järeldus põhineb. Ka süüdistuse muutmise motiivid tuleb kohtuotsuses näidata.

7. Kooskõlas ka AKKS § 29 lg-s 4 sätestatuga on ringkonnakohus kohustatud otsuse motiveerivas

osas märkima järeldused apellatsioonkaebuse põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, samuti

tõendid, millele kohtu selline järeldus on rajatud. Apellatsioonimenetluses toimub kohtuasja sisuline

arutamine, kusjuures ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid

samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Seega puudub ringkonnakohtul õigus eirata

apellatsioonkaebuses sisalduvaid väiteid ning taotlusi ja jätta neile omapoolne hinnang andmata. Vaid

siis, kui esimese astme kohtu otsus jäetakse muutmata, on õigus ringkonnakohtu otsuses esimese

astme põhjendusi mitte korrata (AKKS § 29 lg 5). Kuid see erand kehtib üksnes nende asjaolude ja

tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei

pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et üldse ei pea analüüsima

apellatsioonkaebuses esitatud argumente. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused

kriminaalasjades nr 3-1-1-6-02 (RT III 2002, 7, 69) ja nr 3-1-1-134-03 (RT III 2003, 36, 374)).

8. Käesolevas kriminaalasjas ei ole Viru Ringkonnakohus esitanud omapoolseid motiive ühegi

apellatsioonkaebustes esitatud põhistuse osas. Ringkonnakohus üksnes konstateeris, et linnakohtu

otsus on seaduslik, piisavalt motiveeritud ja tühistamisele ei kuulu. Vastavalt AKKS § 29 lg-le 5

ringkonnakohus ei leia vajadust korrata oma otsuses esimese astme kohtu järeldusi. Samas oli

apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, milliseid maakohtu otsuses ei ole käsitletud.

8.1. Süüdistuse kohaselt oli S. Jessinile süüks arvatud korduvalt narkootilise aine suures koguses

ebaseaduslik omandamine, valdamine, vedu ja edasiandmine. Linnakohus jättis süüdistusest välja teo

koosseisulise tunnuse - korduvuse, kuna see ei leidnud tõendamist. Selle järelduse kohta ei esitanud

linnakohus ühtki motiivi. Samuti ei nähtu linnakohtu otsusest, millistes narkootilise aine käitlemise

viisides ta S. Jessini süüdi tunnistas. Apellatsioonkaebuses juhtis S. Jessini kaitsja tähelepanu nendele

linnakohtu otsuses esinevatele puudustele. Ringkonnakohus kaitsja väidetele omapoolseid motiive ei

esitanud.

8.2. Anonüümse tunnistaja "Andrejeva" ütlused jättis linnakohus tõendite hulgast välja põhjendusel,

et kohtuistungil tunnistaja loobus kohtueelsel uurimisel antud ütlustest ja kohtueelsel uurimisel oli

tunnistaja suhtes anonüümsuse kohaldamisel rikutud menetluskorda. Samas ei nähtu kohtuotsusest,

milles menetlusnormide rikkumine tunnistaja anonüümsuse kohaldamisel kohtueelsel uurimisel

seisnes ja milline on kohtu hinnang selle tunnistaja kohtus antud ütlustele. Samuti ei ole tunnistaja

ütlusi kõrvutatud ega hinnatud koos teiste tõenditega. Kuigi apellatsioonkaebuses märkis kaitsja, et

linnakohtu otsus on motiveerimata, ei esitanud ringkonnakohus ka selles osas omapoolseid

põhjendusi.

8.3. Linnakohus on lugenud usaldusväärseteks E. Bogomolovi kohtueelsel uurimisel antud ütlused,

kuid ei ole näidanud nende ütluste sisu. Samuti ei ole linnakohus esitanud motiive, millel selline

järeldus tugineb. Apellatsioonkaebuses märkis kaitsja, et linnakohtu otsus on E. Bogomolovi ütlustele

antud hinnangu osas vastuoluline ja motiveerimata. Kuigi kohus tunnistas E. Bogomolovi poolt

kohtueelsel uurimisel antud ütlused usaldusväärseteks ja E. Bogomolov kinnitas, et ostis kohtualuselt

narkootilist ainet korduvalt, leidis kohus ometi, et S. Jessinile esitatud süüdistus narkootilise aine

korduvas ebaseaduslikus käitlemises ei ole tõendatud. Ka selle kaitsja väite osas ei ole

ringkonnakohus omapoolseid põhjendusi kohtuotsuses esitanud.

9. Lisaks eeltoodule on linnakohus rikkunud KrMK §-de 50, 262 ja 274 nõudeid ka sellega, et ta on

kohtuotsuses kirjeldanud kohtus uuritud tõendite sisu, kuid on jätnud need analüüsimata ja omapoolse

hinnanguta. Näitamata on, millise kindlakstehtud asjaolu tuvastamiseks kohus kirjeldatud tõendeid

kasutas. Samuti ei ole näidatud motiive, millistele ja miks just nendele tõenditele kohus oma otsuse

rajas.

10. Süüdistuse järgi süüdistati S. Jessinit narkootilise aine korduvas ebaseaduslikus omandamises,

valdamises, veos ja edasiandmises. Linnakohtu otsusest jääb aga arusaamatuks, milliste

koosseisuliste tunnuste järgi on S. Jessin süüdi tunnistatud. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb

kohtul kindlaks teha, millised osateod on S. Jessin toime pannud ning kontrollida, kas need teod ei

kujuta endast teoühtsust. Linnakohtu otsuses on jäänud täielikult käsitlemata kuriteokoosseisu

subjektiivsed tunnused (KarS § 12 lg 3).

10.1. Siinkohal peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et Karistusseadustiku

kehtimahakkamisel 1. septembril 2002. a rakendus ka kolmeastmeline deliktistruktuur, mis seab

kindlad nõuded õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale. Karistusseadustik sätestab, et

karistatakse teo eest, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises

süüdi (KarS § 2 lg 2). See tähendab, et isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise

kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud tagajärjedelikti korral

süüteokoosseisu objektiivsest küljest. Seda kinnitab ka Karistusseadustiku 2. peatüki "Süütegu"

sisemine ülesehitus. Kriminaalasja analüüs peab vastama õiguspraktikas ja - teoorias omaksvõetud

reeglitele. Olulisena tuleb kohtuotsuse selguse ja mõistetavuse seisukohalt silmas pidada

lahenduskäigu vastavust deliktistruktuurile (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust

kriminaalasjas nr 3-1-1-148-03 (RT III 2004, 4, 40)).

10.2. KarS § 184 lg 1 näeb ette karistuse narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses

ebaseadusliku valmistamise, omandamise, valdamise, edasiandmise, vahendamise, veo või muu

ebaseadusliku käitlemise eest. Tuleb märkida, et tulenevalt seaduse tekstist on nii narkootilise või

psühhotroopse aine valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine või vedu

käsitletavad sellise aine ebaseadusliku käitlemisena. Seega on seadusandja selles sättes üldmõiste

"käitlemine" abil avatud kataloogina kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna

võib realiseerida süüteokoosseisu. Sellega on seadusandja tahtnud muuta narkootilise aine

ebaseadusliku käitlemise karistatavaks kõikides selle võimalikes avaldumisvormides. Nii piisab

kuriteo objektiivsete tunnuste realiseerimiseks näiteks sellest, et suurt kogust narkootilist ainet ainult

hoitakse ilma seda ainet eelnevalt omandamata.

10.3. Eelnevast ei saa aga teha järeldust, et isikut võiks karistada iga osateo toimepanemise eest

eraldi. Taoline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise

kunstlikult erinevateks osategudeks. Siinkohal tuleb rõhutada, et KarS § 184 lg 1 dispositsioonis

kirjeldatud osategusid ei ole mõningatel juhtudel üldse võimalik teistest osategudest lahus toime

panna (nt omandamine " valdamine; valdamine " vedamine " edasiandmine jne). Samuti tõusetuks

küsimus mitte ainult paragrahvi-, vaid koguni lõikesisesest konkurentsist, mida aga karistusseadustik

ei võimalda. Süüteokoosseisu " praegusel juhul KarS § 184 lg 1 " objektiivses küljes kirjeldatud

erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka

õiguslikult üksteisest eristada.

10.4. Hinnates, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu

pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu

olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu

üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav

ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga

tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse

kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Seega isiku aktiivsele käitumisele,

nt omandamisele, kaasnevad paratamatult ka teised, passiivse käitumise aktid. Omandatud asja

(ainet) ostmise kohast näiteks oma elukohta toimetades paneb isik vältimatult toime asja (aine)

valdamise ning vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta seda asja (ainet) pelgalt

omandada (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-004-04 (RT III 2004,

10, 117)).

11. Kohtuotsuses motiivide puudumine on AKKS § 39 lg 3 p 7 järgi kriminaalmenetluse seaduse

oluline rikkumine, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kuivõrd menetlusnormide rikkumine sai

alguse esimese astme kohtust, siis tuleb AKKS § 63 p 2 kohaselt kriminaalasi saata uueks

arutamiseks linnakohtule.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium tühistab Viru Ringkonnakohtu ja Narva Linnakohtu otsuse S. Jessini

süüdistusasjas ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Narva Linnakohtule teises kohtukoosseisus.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Peeter Vaher