3-3-1-46-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-46-04

Otsuse kuupäev

21. oktoober 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Jüri Põld

Kohtuasi

OÜ Peipus kaebus Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse toimingu

OÜ Peipus kalapüügilubade taotluse läbivaatamisel

nakkevõrkude, sh raamvõrgu, kaldast kaugemal kui 1 km

silmasuurusega mitte alla 110 mm ajaloolise jaotuse

kehtestamisel Peipsi järvel osaliselt seadusevastaseks

tunnistamiseks ja Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse 2. jaanuari

2001. a korralduse nr 27 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3-

17/2004

Menetluse alus Riigikohtus

OÜ Peipus kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

16. september 2004

Kohtuistungil osalenud isikud

OÜ Peipus esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik

Keskkonnaministeeriumi esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher

RESOLUTSIOON

Tühistada Jõhvi Halduskohtu 3. oktoobri 2003. a otsus haldusasjas nr 3-17/2003 ja Tartu

Ringkonnakohtu 7. aprilli 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3-17/2004 osas, milles lahendati OÜ

Peipus kaebust Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse 2. jaanuari 2001. a korralduse nr 27 peale,

ja lõpetada selles osas menetlus.

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 7. aprilli 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3-17/2004 muutmata osas,

milles otsus puudutas Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse toimingu vaidlustamist.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Peipus esitas Ida-Virumaa Keskkonnateenistusele 2001. aastaks taotluse kalapüügiloaks 120

nakkevõrguga.

Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse 2. jaanuari 2001. a korraldusega nr 8 kehtestati nakkevõrkude, sh

raamvõrgu, kaldast kaugemal kui 1 km silmasuurusega mitte alla 110 mm ajalooline jaotus Peipsi

järvel. Nimetatud korralduses määrati OÜ Peipus, OÜ Sakko V.S., AS Peipsi Trade ja OÜ Peipsi

Grupp osakute suurused ja ajalooliste püügivõimaluste suurused.

Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse 2. jaanuari 2001. a korraldusega nr 10 otsustati anda OÜ-le Peipus

kalapüügiluba.

2. jaanuari 2001. a korraldusega nr 13 määras Ida-Virumaa Keskkonnateenistus OÜ-le Peipus osaku

suuruse ja ajaloolise püügivõimaluse suuruse.

2. jaanuari 2001. a korraldusega nr 27 määras Ida-Virumaa Keskkonnateenistus AS-le Peipsi Trade

osaku suuruse ja ajaloolise püügivõimaluse suuruse.

2. OÜ Peipus esitas 1. veebruaril 2001 Jõhvi Halduskohtule kaebuse, milles taotles Ida-Virumaa

Keskkonnateenistuse toimingu OÜ Peipus kalapüügilubade taotluse läbivaatamisel nakkevõrkude, sh

raamvõrgu, kaldast kaugemal kui 1 km silmasuurusega mitte alla 110 mm ajaloolise jaotuse

kehtestamisel Peipsi järvel osaliselt seadusevastaseks tunnistamist.

28. septembril 2001. a esitas OÜ Peipus Jõhvi Halduskohtule kaebuse, milles taotles Ida-Virumaa

Keskkonnateenistuse 2. jaanuari 2001. a korralduse nr 27 tühistamist ning 1. veebruari ja

28. septembri kaebuse liitmist ühte menetlusse.

3. Jõhvi Halduskohus rahuldas kaebuse 3. oktoobri 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-17/2003 ning

tunnistas Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse toimingu OÜ Peipus kalapüügilubade taotluse

läbivaatamisel osaliselt seadusevastaseks ja tühistas Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse 2. jaanuari

2001. a korralduse nr 27.

4. Halduskohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused Ida-Virumaa Keskkonnateenistus ja AS

Peipsi Trade, kes palusid kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jäetaks OÜ

Peipus kaebus rahuldamata.

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse ja AS Peipsi Trade

apellatsioonkaebused, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis rahuldamata OÜ

Peipus kaebuse. Ringkonnakohus mõistis OÜ-lt Peipus välja õigusabikulud 4 000 krooni AS Peipsi

Trade kasuks. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) õige on, et Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse 2. jaanuari 2001. a korraldused nr 10 ja 13 oleks

saanud vormistada ühe haldusaktina. Kuid üksnes asjaolu, et kalapüügiloa andmine ja püügiõiguse

suuruse määramine vormistati kahe haldusaktina, ei too kaasa nimetatud korralduste tühisust;

2) kaebaja on vaidlustanud Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse 2. jaanuari 2001. a korralduse nr 27,

millega anti AS-le Peipsi Trade ajalooline püügivõimalus 480 nakkevõrguga. Halduskohtu järeldus,

et nimetatud korralduse motivatsioon ei võimalda selgitada, milliseks aastaks jaotati ajalooline

püügivõimalus, ei ole õige. Asja materjalidest nähtub, et korraldus nr 27 on sisuliselt väljavõte sama

kuupäeva (2. jaanuari 2001. a) korralduse nr 8 punktist 3 ning nimetatud korralduse lisast saab

üheselt järeldada, et ajalooline püügivõimalus kinnitati 2001. aastaks;

3) kaebaja on varasemas kohtumenetluses vaidlustanud korralduse nr 8 punkti 4, millest võib

järeldada, et teisi nimetatud korralduse punkte pidas kaebaja seaduslikeks, kuna

halduskohtumenetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas haldusakti iga punkti eraldi menetluses

vaidlustamine. Käesolevas vaidluses kaebaja korralduse nr 8 punkti 3 küll vaidlustanud ei ole, kuid

on esitanud kaebuse korraldusele nr 27, mis on identne viidatud korralduse punktiga 3, mistõttu

tuleks neid vaadelda sisuliselt ühtse korraldusena;

4) Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse korralduse nr 8 lisas on toodud andmed, milledest lähtudes on

ajalooline püügivõimalus arvutatud. Nimetatud lisa on seadusega sätestatud nõuetega kooskõlas ning

võimaldab korralduse sisust aru saada. Seega on alusetu kaebaja väide, et vaidlustatud korraldus on

motiveerimata;

5) Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse väide, et ei olnud otstarbekas kõiki põhjendusi mõlemas

korralduses korrata, on põhjendatud. Samas ei ole korrektne ja heade haldustavadega kooskõlas

korralduste väljaandja tegevus selles osas, et ühe kuupäevaga ja omavahel seotud ning osaliselt

dubleerivaid korraldusi üldse välja anti;

6) halduskohtu järeldus, et kuna 2000. a AS Peipsi Trade püügiõigust ei teostanud, siis ei saanud

2001. a taotluse osas arvesse võtta ka 1998. ja 1999. aasta püügivõimalusi, ei ole kooskõlas

Kalapüügiseaduse (KPS) §-ga 16. Ida-Virumaa Keskkonnateenistus järgis Kalapüügiseadust, kui

arvestas 2001. a püügivõimaluse arvutamisel kolme viimase aasta püügivõimalust;

7) kuna puudub alus korralduse nr 27 tühistamiseks, siis ei anna kaebuse esitaja väited alust ka

vaidlustatud toimingute seadusevastaseks tunnistamiseks;

8) kaebuse esitaja viited Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse tegutsemisele ja põhjendustele 2003. a

püügivõimaluse jaotamisel ei ole käesolevas asjas asjakohased.

6. OÜ Peipus palub kassatsioonkaebuses tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus,

millega jätta jõusse Jõhvi Halduskohtu otsus.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Kassatsioonkaebuses väidetakse järgmist:

1) AS Peipsi Trade loobus18. märtsil 2001 talle eraldatud kalapüügilubadest ja kalapüügilimiitidest

OÜ Peipsi Grupp kasuks. AS Peipsi Trade teatas Ida-Virumaa Keskkonnateenistusele, et alates

1. aprillist 2000 asub kogu AS Peipsi Trade kalurkond tööle OÜ-s Peipsi Grupp. Jõhvi Halduskohus

leidis, et sellega lõpetas AS Peipsi Trade tegevuse kutselise kalapüüdjana. Edaspidi tuli AS Peipsi

Trade KPS § 16 lg 3 mõttes käsitada uue isikuna, kes taotleb kutselist kalapüüki. Ringkonnakohus ei

põhjendanud, miks ta luges halduskohtu seda seisukohta ebaõigeks;

2) TsMS § 330 lg 4 järgi tuleb otsuse põhjendavas osas märkida ringkonnakohtus tuvastatud asjaolud,

nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ja seadused, mida kohus

kohaldas. Ringkonnakohtu otsus ei vasta ühelegi eeltoodud nõudele. Arusaamatuks jääb, miks ja

millisel põhjusel ühte seadust kohaldati, miks ei võetud arvesse varasemaid redaktsioone. Puuduvad

hinnangud AS Peipsi Trade 18. märtsi 2000. a avaldusele ja selle võimalikele õiguslikele järelmitele.

Ringkonnakohus pole vastanud apellatsioonkaebusele esitatud vastuses toodud põhjendustele;

3) ringkonnakohus on vastuolus Riigikohtu praktikaga (Riigikohtu halduskolleegiumi 16. juuni

2000. a otsus asjas nr 3-3-1-29-00) mõistnud kolmanda isiku AS Peipsi Trade taotluse alusel kaebuse

esitajalt välja kohtukulud.

8. Keskkonnaministeeriumi Ida-Virumaa Keskkonnateenistus palub vastuses kassatsioonkaebusele

jätta kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise korral kassatsioonkaebus rahuldamata ja mõista OÜ-lt

Peipus Keskkonnaministeeriumi Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse kasuks välja

kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulud. Vastuses väidetakse järgmist:

1) Jõhvi Halduskohtu 13. septembri 2001. a otsusega, mis on jõustunud, on antud hinnang ka Ida-

Virumaa Keskkonnateenistuse 2. jaanuari 2001. a korralduse nr 8 alapunktidele 1, 2 ja 3;

2) ringkonnakohus pole oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme. Otsuses on arusaadavalt ümber

lükatud halduskohtu ja OÜ Peipus ebaõiged käsitlused;

3) seadus ei anna alust järelduseks, et AS Peipsi Trade loobumine AS Peipsi Grupp kasuks 2000. a

kalapüügilubadest ja kasutamata kalapüügilimiidist toob kaasa selle, et AS Peipsi Grupp 2001. a

taotluse osas ei saanud arvesse võtta 1998. ja 1999. a püügivõimalusi. Seda järeldust kinnitavad ka

Vabariigi Valitsuse 12. detsembri 2000. a määruse nr 412 §-s 9 sätestatud valemid. Kuna 2000. a oli

AS Peipsi Trade oma püügivõimalused andnud üle OÜ-le Peipsi Grupp, siis arvestati, et AS-il Peipsi

Trad puudusid 2000. a püügivõimalused;

4) püügivõimaluste jagamise aluseks olevad õigusaktid annavad taotlejale piisava võimaluse

kontrollida haldusorgani arvutuste õigsust. Püügivõimaluste jaotamine pole kaalutlusõiguse

teostamine. KPS § 16 lg 3 ja Vabariigi Valitsuse 12. detsembri 2000. a määrus nr 412 sätestavad selge

korra ja konkreetsed valemid püügivõimaluste arvutamiseks ilma kaalutlusruumi sätestamata. Ida-

Virumaa Keskkonnateenistuse arvutuste aluseks olnud põhilised arvandmed on esitatud juba

varasemates korraldustes.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kõigepealt käsitleb kolleegium Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse poolt kassatsioonkaebusele

esitatud vastuväidet, mille kohaselt Jõhvi Halduskohtu 13. septembri 2001. a otsusega, mis on

jõustunud, on juba antud hinnang ka Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse 2. jaanuari 2001. a korralduse

nr 8 alapunktidele 1–3. Hinnangu andmiseks on tarvis peatuda Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse

korraldustel, millega otsustati nakkevõrkude jaotus Peipsi järvel aastaks 2001.

10. Ida-Virumaa Keskkonnateenistus andis 2. jaanuaril 2001. a mitu korraldust, millega otsustati

nakkevõrkude jaotus Peipsi järvel aastaks 2001. Kohtutoimikus on korraldused nr 8, 13 ja 27.

2. jaanuari 2001. a korraldusega nr 8 otsustati jaotada nakkevõrgud ajaloolise püügiõiguse alusel

järgmiselt:

OÜ Peipus osak 0,0377, ajalooline püügivõimalus 29, taotletud kogus 120 (alapunkt 1);

OÜ Sako V.S. osak 0,0208, ajalooline püügivõimalus 16, taotletud kogus 20 (alapunkt 2);

AS Peipsi Trade osak 0,6277, ajalooline püügivõimalus 480, taotletud kogus 850 (alapunkt 3);

OÜ Peipsi Grupp osak 0,3138, ajalooline püügivõimalus 240, taotletud kogus 850 (alapunkt 4).

Korraldusel nr 8 oli lisa pealkirjaga "Peipsi järvel nakkevõrkude ajaloolise püügivõimaluse

arvutamine."

2. jaanuari 2001. a korraldusega nr 27 otsustati AS-le Peipsi Trade jaotada nakkevõrgud ajaloolise

püügiõiguse alusel järgmiselt: AS Peipsi Trade osak 0,6277, ajalooline püügivõimalus 480, taotletud

kogus 850. Korraldusel nr 27 oli lisa "Peipsi järvel nakkevõrkude ajaloolise püügivõimaluse

arvutamine."

2. jaanuari 2001. a korraldusega nr 13 otsustati OÜ-le Peipus jaotada nakkevõrgud ajaloolise

püügiõiguse alusel järgmiselt: OÜ Peipus osak 0,0377, ajalooline püügivõimalus 29, taotletud kogus

120.

Korraldustes nr 8, 13 ja 27 oli märgitud, et korralduse aluseks on Kalapüügiseaduse (KPS) § 16 lg 3

ja Vabariigi Valitsuse 12. detsembri 2000. a määrusega nr 412 kehtestatud "Kutselise kalapüügi

lubade taotlemisel esitatavate dokumentide loetelu, kalapüügilubade andmise ja kehtetuks

tunnistamise kord ja kalapüügilubade vormid" § 12.

11. Korralduste nr 8, 13 ja 27 võrdlemisest nähtub, et nakkevõrgud jaotati 2001. a ajaloolise

püügiõiguse alusel OÜ Peipus, OÜ Sako V.S., AS Peipsi Trade ja OÜ Peipsi Grupp vahel Ida-

Virumaa Keskkonnateenistuse 2. jaanuari 2001. a korraldusega nr 8. 2. jaanuari 2001. a korraldus

nr 27 on sisult samane korralduse nr 8 alapunktiga 3. Korraldus nr 13 on sisult samane korralduse

nr 8 alapunktiga 1.

12. OÜ Peipus valis oma õiguste kaitseks järgmise mooduse.

1. veebruaril 2001 esitas OÜ Peipus Jõhvi Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada osaliselt

õigusvastaseks Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse toiming OÜ Peipus kalapüügilubade taotluse

läbivaatamisel ja kohustada Ida-Virumaa Keskkonnateenistust OÜ Peipus taotlust lahendamata osas

uuesti läbi vaatama.

3. aprillil 2001 esitas OÜ Peipus Jõhvi Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Ida-Virumaa

Keskkonnateenistuse 2. jaanuari 2001. a korralduse nr 8 alapunkti 4. Jõhvi Halduskohtu

13. septembri 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-111/2001 jäeti OÜ Peipus 3. aprilli 2001. a kaebus

rahuldamata. Halduskohtu see otsus jõustus 15. oktoobril 2001.

28. septembril 2001 esitas OÜ Peipus Jõhvi Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Ida-

Virumaa Keskkonnateenistuse 2. jaanuari 2001. a korralduse nr 27 ja liita selle korralduse peale

esitatud kaebus ühte menetlusse 1. veebruari kaebusega. OÜ Peipus väitis, et 2. jaanuari korraldusest

nr 27 sai ta teada 5. septembri istungil, kus arutati 3. aprilli kaebust.

Käesolevas asjas on vaidluse objektiks Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse toiming OÜ Peipus

kalapüügilubade taotluse läbivaatamisel nakkevõrkude jaotuse kehtestamisel Peipsi järvel

(1. veebruari 2001. a kaebus) ja Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse 2. jaanuari 2001. a korraldus nr 27

(28. septembri 2001. a kaebus). Jõhvi Halduskohus tegi selles asjas otsuse 3. oktoobril 2003 ja

rahuldas kaebuse. Tartu Ringkonnakohus tühistas 10. mai 2004. a otsusega halduskohtu otsuse ja tegi

uue otsuse, millega jättis OÜ Peipus kaebuse rahuldamata.

13. 2. jaanuari 2001. a korralduse nr 8 lisast nähtuvalt jaotas Ida-Virumaa Keskkonnateenistus

2. jaanuaril 2001 taotlejate vahel püügivõimalusi KPS § 16 lg 3 selle redaktsiooni alusel, mis võeti

vastu 12. oktoobril 2000.

KPS § 16 lg 3 alusel reguleerib ajaloolise püügivõimaluse arvutamist Vabariigi Valitsuse

12. detsembri 2000. a määruse nr 412 "Kutselise kalapüügi lubade taotlemisel esitatavate

dokumentide loetelu, kalapüügilubade andmise ja kehtetuks tunnistamise kord ja kalapüügilubade

vormid" § 9. Määruse nr 412 § 9 kehtestab valemi, mille järgi kõigi taotlejate püügivõimalused on

arvutuslikult omavahel seotud. Kui ühe taotleja püügivõimalused on arvutatud ebaõigesti, siis on

nimetatud sättest tulenevalt üldjuhul ebaõigesti arvutatud ka ülejäänud taotlejate püügivõimalused.

Jõhvi Halduskohus hindas OÜ Peipus kaebuse põhjal 13. septembri 2001. a otsusega OÜ-le Peipsi

Grupp antud kalapüügivõimalusi, tunnistades korralduse nr 8 alapunkti 4 õiguspäraseks ja jättes OÜ

Peipus kaebuse rahuldamata. Formaalselt puudutas selle kohtuotsuse resolutsioon üksnes korralduse

nr 8 alapunkti 4. Tegelikult laienes aga halduskohtu hinnang, hoolimata sellest, et korralduse nr 8

ülejäänud osa polnud vaidlustatud, korraldusele tervikuna. Kui kohus tuvastas, et õiguspärane on

korralduse nr 8 alapunkt 4, siis andis ta hinnangu ka alapunktidele 1, 2 ja 3, seega korraldusele

tervikuna. Seda kohtuotsust ei apelleeritud ja otsus on jõustunud.

HKMS § 24 lg 1 p 4 järgi lõpetab halduskohus menetluse, kui samas asjas on olemas jõustunud

kohtulahend. Kuna korralduse nr 8 alapunkt 3 ja korraldus nr 27 on sisult identsed ning korralduse

nr 8 kohta on olemas jõustunud kohtuotsus, siis lõpetab Riigikohus HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel

menetluse. Jõhvi Halduskohtu 3. oktoobri 2003. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2004. a

otsus tühistatakse vastavas osas.

14. Kuna puudub alus korralduse nr 27 tühistamiseks, siis ei anna kaebuse esitaja väited alust ka Ida-

Virumaa Keskkonnateenistuse vaidlustatud toimingute seadusevastaseks tunnistamiseks. Korraldused

nr 8 ja 27 ning vaidlustatud toimingute sisu on lahutamatult seotud.

15. Ringkonnakohus rahuldas Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse ja AS Peipsi Trade

apellatsioonkaebused, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis rahuldamata OÜ

Peipus kaebuse. Ringkonnakohus mõistis OÜ-lt Peipus välja õigusabikulud AS Peipsi Trade kasuks.

Kolleegium märgib, et selline kohtukulude väljamõistmine on vastuolus Riigikohtu poolt antud

HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 tõlgendusega. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et

Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette poolelt kohtukulude väljamõistmist kolmanda isiku

kasuks (vt 16. juuni 2000. a otsus asjas nr 3-3-1-29-00 ja 19. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-

79-03).

16. Riigikohtu istungil palus Keskkonnaministeeriumi esindaja mõista OÜ-lt Peipus välja

õigusabikulud. See taotlus jääb rahuldamata, sest HKMS §-d 92 ja 93 koostoimes ei võimalda välja

mõista kohtukulusid, kui menetlus lõpetatakse HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel.

Tõnu Anton, Julia Laffranque, Jüri Põld