3-2-1-109-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-109-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. oktoober 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed H. Jõks ja V. Kõve

Kohtuasi

AS KJ Vaigutööstus (pankrotis) hagi AS Eesti Ühispank vastu

tehingu osalise tühisuse tunnustamiseks ja tehingu järgi

saadu tagastamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. aprilli 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/328/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS KJ Vaigutööstus (pankrotis) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

27. september 2004. a

Istungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat M. Mägi ja kostja

lepinguline esindaja vandeadvokaat A.-H. Raig

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

21. aprilli 2004. a otsus ja saata asi samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 27. novembril 2002. a esitas AS KJ Vaigutööstus (pankrotis) Tallinna Linnakohtule hagi AS Eesti

Ühispank, AS KJ Energiatööstus (pankrotis) ja KJ Varahoolduse OÜ vastu, milles palus tunnustada

18. detsembril 1998. a hageja, kostjate ning AS KJ Naftatööstus, AS BIOPUHASTUS ja AS Esimene

Eesti Põlevkivitööstus vahel sõlmitud käenduslepingu tühisust osas, millega lepiti üheks käendajaks

kokku AS KJ Vaigutööstus, ning mõista AS-ilt Eesti Ühispank välja 20 600 000 krooni. 18. juunil

2003. a loobus hageja hagist AS KJ Energiatööstus (pankrotis) ja KJ Varahoolduse OÜ vastu.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Eesti Ühispank ja AS KJ Energiatööstus, KJ Varahoolduse OÜ,

AS KJ Naftatööstus, AS KJ Vaigutööstus, AS Biopuhastus ning AS Esimene Eesti Põlevkivitööstus

18. detsembril 1998. a käenduslepingu, millega kohustusid täitma AS Kiviter kohustused kostja ees

kokku summas 103 162 400 krooni 92 senti. Samal päeval esitas kostja käenduslepingust tuleneva

nõude hageja vastu ja 21. detsembril 1998. a pöörati nõue täitmisele, mille menetluses

enampakkumise korras müüdi 4. jaanuaril 1999. a hageja vara.

Hageja leidis, et käendusleping on tühine seaduse ja heade kommetega vastuolu tõttu. Lepingu

sõlmimise ajaks oli kõigi käenduslepingus viidatud AS Kiviter kohustuste täitmise tähtpäev juba

saabunud. Samal päeval algatati AS Kiviter pankrotimenetlus. Käenduslepingu eesmärgiks oli ära

kasutada AS Kiviter tütarettevõtete (sealhulgas hageja) vara ühe AS Kiviter võlausaldaja nõuete

rahuldamiseks AS Kiviter tütarettevõtete võlausaldajate arvel ning muuta seeläbi hageja püsivalt

maksejõuetuks. Käenduslepingu sõlmimisel oli AS Kiviter tütarettevõtete esindajaks üldvolikirja

alusel Margo Muruste, kelle kaasamisel toimus 4. jaanuaril 1999. a ebatavaliselt kiire vara müük.

Käenduse eesmärk ei olnud nõude rahuldamise tagamine vaid nõude rahuldamine AS Kiviter

tütarettevõtete arvel. Poolte tahe oli suunatud kogu hageja omandis olnud vara võõrandamisele.

Hageja arvates on käendusleping tühine ka seaduse olulise rikkumise tõttu. Käenduslepingu

sõlmimise ajal kuulusid kõik hageja aktsiad AS-ile Kiviter. Seega rikuti lepingu sõlmimisel

äriseadustiku (ÄS) § 281 lg-t 3, mille kohaselt ei oleks hageja tohtinud tagada oma aktsionäri laenu.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus. Hagejale

käenduslepingust täiendavaid kohustusi ei tulnud, kuna hageja varal lasuva kommertspandi alusel

olnuks kostjal õigus rahuldada oma nõue AS Kiviter vastu hageja vara arvelt ka käenduslepingut

sõlmimata. Kommertspandid olid seatud kokku summas 135 500 000 krooni ja alates 24. novembrist

1998. a olid kommertspandid teisel ja kolmandal järjekohal, mis on fikseeritud käenduslepingu p-

s 2.3. AS Kiviter kogu vallasvara, v.a kommertspandiseaduse § 2 lg-s 3 nimetatud vara, oli

koormatud kostja kasuks seatud kommertspandiga. Käendusleping ei ole vastuolus seadusega.

Vastavalt aktsiaraamatule ei olnud AS Kiviter käenduslepingu sõlmimise ajal hageja aktsionäriks,

mistõttu ei ole käendusleping vastuolus ÄS § 281 lg-ga 3. Isegi kui AS Kiviter oleks olnud hageja

aktsionär, ei oleks tegemist seaduse olulise rikkumisega, kuivõrd hageja tagamiskohustus tulenes

kommertspandist. Hageja nõue on alusetu ka seetõttu, et kostja pole käenduslepingu alusel midagi

omandanud. Kostja loovutas käenduslepingust tulenevate nõuete rahuldamise Golfberg Holding Ltd-

le, kes sai enampakkumisel vara müügist laekunud raha endale.

4. Tallinna Linnakohtu 18. detsembri 2003. a otsusega jäeti hagi rahuldamata.

5. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli 18. detsembril 1998. a sõlmitud käenduslepingu kõikide

käendajate esindajaks notariaalsete volikirjade alusel Margo Muruste, keda volitasid käendajate

juhatuse liikmed. Puudub alus kahelda käendajate tegelikus tahtes volitada Margo Murustet sõlmima

nende nimel käenduslepingut. Käenduslepingu p-s 1 avaldas käendajate esindaja, et AS Kiviter ei

kuulu nende isikute hulka, kelle laenu käendajad vastavalt ÄS § 281 lg-le 3 tagada ei või.

Aktsiaraamatu väljavõttest nähtub, et AS Kiviter ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal hageja

aktsionär, mistõttu ei ole käendusleping vastuolus ÄS § 281 lg-ga 3. Paljasõnaline ja tõendamata on

hageja väide, mille kohaselt AS KJ Vaigutööstus ei oleks võinud tagada AS Kiviter laenu.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 kohaselt on seadusega vastuolus olev tehing tühine,

välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Kohus asus seisukohale, et vaidlusalune

käendusleping ei ole seadusega vastuolus.

Kohus nõustus hageja seisukohaga, et lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha

koguhinnangu andmise teel. Käenduslepingu sõlmimise tingis olukord, kus AS Kiviter võõrandas

kommertspandilepingutega koormatud vara käendajatele. Hageja omandas oma vara AS-ilt Kiviter,

sõlmides 2. novembril 1998. a ostu-müügilepingu vallasvara müügiks summas 63 909 200 krooni ja

24. novembril 1998. a lepingu mitterahalise sissemakse üleandmise kohta väärtuses 18 169 000

krooni. Kommertspandilepingutega leidis tõendamist, et hageja omandas AS-ilt Kiviter vara, mille

suhtes oli registreeritud kommertspant kostja kasuks. Kohus nõustus kostja väitega, et sellises mahus

lepingute sõlmimine väljus igapäevase majandustegevuse raamest. Hagejale oli teada lepingute

sõlmimise ajal AS Kiviter raske majanduslik olukord, mis lõppes pankroti välja kuulutamisega.

Hageja, omandades kommertspandilepingutega koormatud vara, s.h osaliselt tasuta, ei käitunud ise

kooskõlas heade kommetega. Ainetu on hageja seisukoht, et käenduslepingu sõlmimine oli heade

kommetega vastuolus, arvestades lepingu sõlmimisele eelnenud asjaolusid ja lepingu sõlmimise

ajendeid. Hageja pidas käenduslepingut endale siduvaks ja teostas sellest tulenevaid õigusi. Hageja

esitas käenduslepingust tuleneva regressinõude AS Kiviter pankrotimenetluses summas 10 987 200

krooni, mis tunnustati neljandas rahuldamisjärgus. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et AS Kiviter

pankrotimenetluses oleks teiste võlausaldajate huve kahjustatud.

6. Apellatsioonkaebuse esitas hageja, kes palus tühistada linnakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. aprilli 2004. a otsusega Tallinna Linnakohtu otsuse muutmata.

8. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et käendusleping ei ole vastuolus heade

kommetega. Vaidlust ei ole selles, et AS Kiviter vara oli koormatud kommertspantidega AS Eesti

Ühispank kasuks, millest AS Kiviter võõrandas osa 2. novembri 1998. a ja 24. novembri 1998. a

lepingute alusel hagejale. Sisuliselt läks AS-lt Kiviter hagejale üle sünteesvaikude ja formaliini

tootmisega tegelenud ettevõte. Hageja omandas kogu vara AS-lt Kiviter, kusjuures sellele kehtis

edasi kommertspant. Käenduslepingu p-s 2 kinnitas ka hageja kommertspandi edasikestmist. Seega ei

seadnud hageja käenduslepingu sõlmimisega end majanduslikult raskemasse olukorda, võrreldes

olukorraga, milles ta oli enne. Hageja majandustegevus küll lõppes seoses sellega, et tema vara

müüdi AS Kiviter võlgade katteks, kuid käesoleval juhul ei anna see fakt iseenesest alust pidada

käenduslepingut heade kommetega vastuolus olevaks. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu

seisukohaga, et lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel,

arvestades kõiki lepingu sõlmimise asjaolusid. Hageja ei sidunud end AS Kiviter võlgadega alles

seoses käenduslepingu sõlmimisega, vaid juba siis, kui ta alustas oma majandustegevust

kommertspandiga koormatud vara baasil. Kommertspandi seadmine ja käenduslepingu sõlmimine on

erinevad tehingud ning üks ei tulene teisest. Kohus ei olegi neid samastanud, vaid toonud välja nende

sõlmimise ühised tagamaad. Õigusliku regulatsiooni eesmärgiks ei ole olukorra tekitamine, kus

tagatiseks panditud vara baasil tütarettevõtte moodustamine jätaks laenuandja tagatisest ilma.

Asjaolu, et pank ei nõudnud kommertspandi realiseerimist, vaid eelistas oma õigusi kaitsta

käenduslepingu kui kindlama tagatise abil, ei saa pidada vastuolus olevaks ühiskonna üldise

arusaamisega kõlblusest ja headest äritavadest.

9. Ringkonnakohus nõustus ka linnakohtu järeldusega selles, et käendusleping ei ole vastuolus ÄS §

281 lg-ga 3. Õige on hageja seisukoht, et aktsiaraamatu kandest ei teki isikul omandiõigust, kuid

käesolevas asjas ei ole vaidlust aktsiate omandiõiguse üle, vaid selle üle, kas AS Kiviter

oli 18. detsembril 1998. a registreeritud hageja aktsionäriks. ÄS § 229 lg 4 kohaselt loeti aktsia

aktsiaseltsi suhtes üleläinuks omandaja kandmisest aktsiaraamatusse. Seega sai aktsiaseltsi juhatus,

otsustades kolmanda isiku kohustuse täitmise tagamist, kontrollida ÄS § 281 lg-st 3 tulenevate

piirangute puudumist just aktsiaraamatu kannete alusel. Seejuures ei oma tähtsust, kas aktsiaraamatu

kanded kajastasid aktsiate tegelikku kuuluvust õigesti või mitte. Tuvastamaks, kas AS Kiviter oli

käenduslepingu sõlmimise ajal hageja aktsionär, lähtus linnakohus õigesti hageja aktsiaraamatusse

tehtud kannetest, mitte aga hageja esitatud kaudsetest tõenditest aktsiate väidetava tegeliku kuulumise

kohta AS-le Kiviter. Kuna AS Kiviter ei olnud käenduslepingu sõlmimise ajal aktsionärina hageja

aktsiaraamatusse kantud, ei kuulunud ta nende isikute hulka, kelle kohustusi hageja ÄS § 281 lg 3

kohaselt ei võinud tagada. Seetõttu ei oma antud asjas õiguslikku tähendust tõendid, millega hageja

tahab tõendada, et tegelikult, vaatamata aktsiaraamatu kannetele, oli käenduslepingu sõlmimise

päeval AS Kiviter hageja kõigi aktsiate omanik.

10. Otsuse muutmiseks ei anna alust apellandi väide, et ta vähendas oma nõuet 20 600 000 kroonilt

17 777 800 kroonile, kuid kohus ei ole seda arvestanud. Toimikus ei ole enne kohtuvaidlusi esitatud

avaldust nõude vähendamiseks. Seetõttu ei saanud kohus otsuses sellega ka arvestada.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kassatsioonkaebuses palub AS KJ Vaigutööstus (pankrotis) tühistada ringkonnakohtu otsuse ja

saata asi Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Kassatsioonkaebuse kohaselt tõlgendas ringkonnakohus ebaõigesti kommertspandiseaduse § 6 ja

ÄS § 5, samuti eiras TsMS § 95, jättes hindamata enamiku tõenditest ning jättes märkimata seaduse,

mida kohaldab.

Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid kommertspandiseaduse § 6 lg 1 tõlgendamisel " 1. aprilli

1999. a registriosa tõestatud ärakirja, millest nähtub, et AS Kiviter vara ei olnud koormatud

kommertspandiga üksnes AS Eesti Ühispank kasuks. Samuti ei andnud kohus hinnangut, kas see osa

AS Kiviter varast, mis võõrandati hagejale, oli suurem osa varast või mitte. Kommertspandiseaduse

§ 6 tuleb tõlgendada nii, et kommertspant ei saa võõrandatud varale kehtima jääda ilma vastava

registrikandeta.

Ringkonnakohus on jätnud selgitamata, miks ta jõudis järeldusele, et käendusleping ei ole heade

kommetega vastuolus, kuna "sisuliselt läks AS-lt Kiviter hagejale üle sünteesvaikude ja formaliini

tootmisega tegelev ettevõte". Kohus ei saanud ühtegi tõendit hinnates jõuda järeldusele, et kohustus

AS Eesti Ühispank ees läks hagejale üle seoses ettevõtte üleminekuga. AS Eesti Ühispank laenud ei

olnud seotud sünteesvaikude ja formaliini tootmisega.

Ringkonnakohus ei teinud käenduslepingu heade kommete vastasust kindlaks koguhinnangu andmise

teel, jättes hindamata enamiku tõenditest. Käenduslepingu sõlmimise eesmärk oli kostja nõude

rahuldamine AS Kiviter tütarettevõtjate kogu vara arvel, ehk kahju tekitamine hagejale ja teistele

tütarettevõtjatele. Samuti oli kogu tegevuse eesmärk AS Kiviter ühe võlausaldaja - kostja -

eelistamine teiste võlausaldajate ees, tema nõude rahuldamine enne AS Kiviter pankroti

väljakuulutamist ning kogu AS Kiviter vara lõplik koondumine Viru Keemia Grupp AS omandisse.

13. Ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti ÄS § 281 ja § 229 lg-t 4 ning rikkus TsMS § 95. Hageja

aktsiaraamat ei anna vastust küsimusele, mis kuupäeval on aktsiaid märkinud või omandanud isik

aktsiaraamatusse aktsionärina kantud. Raamatus on üksnes märge aktsia märkimise ja omandamise

kuupäeva kohta. Kuna aktsiaraamatu alusel polnud võimalik aktsionäre selgitada, tulnuks seda teha

muude tõendite alusel, mis viitavad sellele, et hageja aktsiate omanik käenduslepingu sõlmimise ajal

oli AS Kiviter.

14. AS Eesti Ühispank leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

15. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istungil jäid kassaator ja vastustaja oma kassatsioonkaebuse ja

kassatsioonkaebuse vastuse juurde. Kostja esindaja palus välja mõista hagejalt kassatsiooniastmes

kantud õigusabikulu 12 390 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

17. Esmalt märgib kolleegium, et 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 66 lg 2 kohaselt oli seadusega

vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei rikutud oluliselt. Kolleegium leiab, et ÄS

§ 281 lg-s 3 sätestatud keelu eesmärk oli nende võlausaldajate, kes ei olnud konkreetse

tagatislepinguga tagatava laenu andjad, ning aktsiaseltsi vähemusaktsionäride huvides kaasa tuua

keeldu rikkudes sõlmitud tagatistehingu tühisus, s.t keelu rikkumine oli seaduse oluline rikkumine.

Äriseadustiku § 281 algse redaktsiooni kohaselt ei võinud aktsiaselts anda laenu ega seda tagada

aktsiaseltsi ega selle emaettevõtja osanikule, juhatuse ega nõukogu liikmele ega prokuristile, samuti

nendega võrdset majanduslikku huvi omavatele isikutele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Äriseadustikus 17. juunil 1998. a tehtud muudatuste kohaselt oli ÄS § 281 lg 3 redaktsioon järgmine:

"Aktsiaselts ei või ka tagada käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud isikute poolt võetavat laenu."

19. juunil 2002. a vastuvõetud muudatustega lisati kolmandasse lõikesse teine lause, millega

kehtestati erandjuhud, mil keeld ei kehti, s.t esialgset regulatsiooni leevendati. Ka see näitab, et keelu

sätestamise eesmärk oli kaasa tuua tehingu tühisus. ÄS § 281 lg-st 3 ja 281 lg 1 p-st 2 tuleneb

tagatislepingu tühisus samuti juhul, kui tagatise andja aktsionäriks on isik, kes on kontsernisuhtes või

muul sarnasel viisil kontrollitav isiku poolt, kelle laenu tagatakse.

18. Ringkonnakohus on oma otsuses leidnud, et kuna AS Kiviter ei olnud käenduslepingu sõlmimise

ajal aktsionärina hageja aktsiaraamatusse kantud, ei kuulunud ta nende isikute hulka, kelle kohustusi

hageja ÄS § 281 lg 3 kohaselt ei võinud tagada. Samuti on ringkonnakohus leidnud, et selle asjaolu

tuvastamisel on linnakohus õigesti lähtunud hageja aktsiaraamatusse tehtud kannetest. Tallinna

Linnakohtu otsuses on märgitud, et hageja aktsiaraamatu väljavõttest nähtub, et AS Kiviter ei olnud

käenduslepingu sõlmimise ajal hageja aktsionär.

TsMS § 227 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 330 lg 4 kohaselt

märgitakse otsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused,

tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas.

Ringkonnakohtu otsus ei vasta otsuse sisule esitatavatele nõuetele. See protsessiõiguse normi

rikkumine võis kaasa tuua ebaõige lahendi. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kuidas jõuti

aktsiaraamatu kannete põhjal järeldusele, et käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnud AS Kiviter

aktsionärina aktsiaraamatusse kantud. Aktsiaraamatu seisu kindlakstegemisel tulnuks arvestada

sedagi, kes siis oli(d) aktsiaraamatu järgi hageja aktsionär(id).

19. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et hageja aktsiaraamatust (tl 184- 185) nähtuvad muuhulgas

kanded aktsiate omandamise ja märkimise aja kohta, kuid ei nähtu, millal on aktsiaid ostnud või

märkinud isikud aktsiaraamatusse kantud hageja aktsionärina. Asjassepuutuval ajal kehtinud ÄS

§ 233 lg 2 kohaselt pidas aktsiaraamatut juhatus nõukogu kehtestatud korras. Kuigi ÄS § 233 ega

ükski teine säte ei kohusta aktsiaraamatusse märkima aktsionärina sissekandmise aega, tuleneb see

kohustus äriseadustiku aktsiaseltsiõiguse regulatsiooni üldisest mõttest. Nii on aktsiaraamat avalik

(ÄS § 234) ning selle kanded on olulised aktsiaseltsi ja aktsionäri vaheliste suhete tekkimise aja

määramisel (ÄS § 228 lg 2, § 229 lg 4; vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

113-03, RT III 2003, 34, 353). Kolleegium järeldab, et aktsiaraamatut tuli ja tuleb pidada selliselt, et

võimaliku vaidluse tekkimisel oleks aktsiaraamatust üheselt arusaadav, mis hetkel on aktsionär

aktsiaraamatusse kantud. Lisaks eelmärgitule on see oluline ka tagatise andmise keelu olemasolu

kontrollimisel ÄS § 281 lg 3 järgi.

Kui aktsiaraamat ei anna vastust küsimusele, mis hetkel on aktsionärid aktsiaraamatusse kantud, siis

tuleb see välja selgitada teiste tõendite abil ja vajadusel anda pooltele tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1

võimalus esitada selle asjaolu kohta tõendeid. Tõendite hindamisel saab arvestada sedagi, kas esitatud

tõendid on tekkinud protsessiväliselt, s.t ilma, et tõendis näidatud isik(ud) oleks(id) teadlik(ud)

pooltevahelisest vaidlusest või on tõend tekkinud selle (nende) isiku(te) tegevuse tulemusel.

Kolleegium märgib, et lähtudes otsuse p-s 17 analüüsitud ÄS § 281 lg 3 eesmärgist ja ka tagatise

saaja huvide kaitsest, saab ÄS § 281 lg 3 alusel tagatislepingut tühiseks pidada ka siis, kui tagatise

saaja teadis või pidi teadma tühisust põhjustavast asjaolust ilma aktsiaraamatu kandeta.

20. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et käendusleping ei ole ÄS § 281 lg-s 3 sätestatud keelu

rikkumise tõttu tühine, siis tuleb lahendada küsimus, kas käendusleping on tühine heade kommete

vastasuse tõttu. Seejuures on määrava tähtsusega küsimus, kas kommertspant AS Kiviter poolt

hagejale võõrandatud varale lõppes või kestis edasi.

21. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele ka kommertspandi edasikestmise

küsimust analüüsivas osas. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milliseid seadusi analüüsides jõudis

ringkonnakohus järeldusele, et hageja varale kehtis edasi kommertspant. Ainukese otsese alusena on

ringkonnakohus viidanud 18. detsembri 1998. a käenduslepingu punktile 2. Juba ainuüksi asjaõiguste

numerus clausus"e põhimõte tõttu (AÕS §-d 1 ja 5) tuleb kommertspandi edasikestmise küsimus

lahendada seaduse, mitte aga lepingu alusel.

Kommertspandiseaduse (1998. a redaktsioonis) § 5 lg 2 kohaselt, kui ettevõtja võõrandab

kommertspandiga koormatud vara hulka kuuluva asja tavapärase majandustegevuse raames, lõpeb

kommertspant sellele asjale. Kui isik, kellele asi võõrandati või kelle kasuks asja koormati, oli

omandi või muu asjaõiguse omandamisel ettevõtja käsutusõiguse suhtes heauskne, lõpeb pandiõigus

isegi siis, kui üleandmine oli vastuolus käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatuga.

Kommertspandiseaduse § 6 lg 1 kohaselt, kui vara võõrandatakse tervikuna või suuremas osas, kehtib

kommertspant sellele varale edasi.

Nimetatud sätteid koos tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et kommertspant varale ei lõpe ka siis,

kui võõrandatakse küll väiksem osa varast, kuid võõrandamine väljub tavapärase majandustegevuse

raamest ja omandaja oli pahauskne. Väiksema osa kommertspandiga koormatud vara võõrandamisel

lõpeb kommertspant kommertspandiseaduse § 5 lg 2 teise lause alusel juhul, kui isik, kellele asi

võõrandati, oli võõrandaja käsutusõiguse suhtes heauskne, s.t ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et

võõrandamine väljub tavapärase majandustegevuse raamest. TsÜS § 109 kohaselt tuli heausksust

eeldada. Linnakohus on tuvastanud vaid selle, et hageja poolt AS-ilt Kiviter vara omandamise

lepingute sõlmimine väljus viimatinimetatu tavapärase majandustegevuse raamest. Selleks aga, et

lugeda kommertspant võõrandatud varale edasikestvaks, tuli tuvastada ka omandaja pahausksus.

Eeltoodud järeldusele aitab jõuda kommertspandiseaduse §-de 5 ja 6 reguleerimise esemete

võrdlemine. Paragrahv 5 reguleerib kommertspandiga koormatud varasse kuuluvate üksikute asjade

käsutamist, § 6 kogu kommertspandiga koormatud vara või selle suurema osa võõrandamist.

Kommertspandiseaduse § 5 lg 1 lubab ettevõtjal kasutada ja käsutada kommertspandiga koormatud

vara tavapärase majandustegevuse raames. Seega peab võlausaldaja kommertspandi seadmisel

arvestama, et pandi seadja jätkab majandustegevust ning võib tavapärase majandustegevuse raames

käsutada ka asju, millele ulatub kommertspant. Küll ei pea võlausaldaja arvestama sellega, et pandi

seadja võib käsutada mittetavapärase majandustegevuse raames väiksemat osa oma varast ja selle

tulemusel kommertspant lõppeks. See võib suure väärtusega vara korral (ka väiksem osa suure

väärtusega varast võib olla absoluutarvudes olulise väärtusega) kahjustada võlausaldaja huve, kelle

jaoks on siiski määrav kriteerium tavapärane majandustegevus § 5 kohaselt (ja vara tervikuna

võõrandamine § 6 kohaselt). See, et määrav on tavapärase majandustegevuse kriteerium, tuleneb

kolleegiumi arvates ka kommertspandiseaduse § 11 lg 1 p-st 1, mille kohaselt võib võlausaldaja

nõuda nõude rahuldamist kommertspandiga koormatud vara arvel isegi juhul, kui nõue ei ole

muutunud sissenõutavaks, kui koormatud vara antakse üle teisele isikule vastuolus käesoleva seaduse

paragrahv 5 lõikes 1 sätestatuga. Samas võimaldab kommertspandiseaduse § 5 lg 2 teine lause

arvestada heauskse kolmanda isiku huve.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus p-s 21 toodud kommertspandiseaduse sätete

tõlgendusega arvestama.

22. Kui hagejale võõrandatud varale ei kehtinud edasi kommertspant, tuleb ringkonnakohtul

analüüsida 18. detsembri 1998. a käenduslepingu võimalikku tühisust heade kommete vastasuse tõttu.

Kui kommertspant kehtis edasi, siis võib olla tegemist ühe tagamisvahendi asendamisega teisega või

olemasoleva tagatise kõrvale täiendava tagatise seadmisega, mis iseenesest ei ole õiguskorras

taunitav ja ei too kaasa tehingu tühisust heade kommete vastasuse tõttu. Kui hageja aga seadis end

käenduslepingu sõlmimisega halvemasse varalisse olukorda, kui ta oli kommertspandiga koormatud

vara omanikuna (nt tagas laenu käendajana suuremas ulatuses, kui arvestades kommertspandiseaduse

§-s 2 sätestatud kommertspandi ulatusega tagas kommertspant), siis võib see olenevalt

käenduslepingu sõlmimise asjaoludest olla täielikult või osaliselt tühine.

23. Seonduvalt kommertspandi ulatusega ehitistele, mis ei olnud registreeritud hooneregistris, märgib

kolleegium järgmist. 1998. aastal kehtinud kommertspandiseaduse § 2 lg 3 p 2 redaktsiooni kohaselt

ei ulatunud kommertspant varale, millele saab seada teist liiki registerpandi või asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse § 132 lõikes 2 nimetatud pandi või millele ulatub kinnisasjale enne või pärast

kommertspandi seadmist seatud hüpoteek või millele on seatud käsipant. Asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse osundatud paragrahvis märgitud pandiõigus tekkis pandilepingu notariaalsest

tõestamisest ja pandi tekkimise seisukohast polnud tähtsust, kas pant hooneregistris registreeriti või

mitte. Pandi hooneregistris registreerimise eesmärk oli informeerida pandi olemasolust kolmandaid

isikuid. Eelnevast järeldub, et kommertspant ei ulatunud ka nendele ehitistele, mis polnud

hooneregistris registreeritud.

24. Kolleegium ei jaga kassaatori arusaama, et kommertspant ei saa võõrandatud varale kehtima

jääda ilma vastava registrikandeta. Kuigi varasemas menetluses ei ole seda väidet esitatud, on

tegemist õigusliku väitega, mida on võimalik esitada ja lahendada ka kassatsioonimenetluses.

Kommertspandiseaduse § 4 lg 3 kohaselt tekib kommertspant avalduse alusel vastava kande

tegemisest kommertspandiregistrisse. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et AS Kiviter varale tekkis

kommertspant § 4 lg 3 alusel. Vara võõrandamise korral ei ole aga tegemist kommertspandi

tekkimisega, vaid seaduse jõul juba tekkinud kommertspandi edasikehtimisega.

Kommertspandiseadus ei näe ette kohustust selliselt edasikehtivat panti registrisse kanda.

25. Kolleegium jätab TsMS § 353 lg 2 alusel tähelepanuta hageja kassatsioonkaebuse väite, et

ringkonnakohus ei hinnanud 1. aprilli 1999. a registriosa tõestatud ärakirja, millest nähtub, et AS

Kiviter vara ei olnud koormatud kommertspandiga üksnes AS Eesti Ühispank kasuks. Toimiku

materjalide kohaselt on selle tõendi kohtule esitanud kostja, mitte hageja. Tsiviilkohtumenetluses

kehtib põhimõte, mille kohaselt peavad pooled esitama kohtule asja lahendamiseks tähendust omavad

faktilised asjaolud ja kohus ei või reeglina tugineda otsuses asjaolule, mida pool ise asja

läbivaatamisel ei esitanud. Sellest tuleneb, et hageja oleks pidanud alama astme kohtutes selgelt

tuginema kostja esitatud tõendist nähtuvale asjaolule. Hageja pole varasemas menetluses väitnud, et

AS Maapank kasuks seatud kommertspandi tõttu oleks kostja saanud oma nõude rahuldamiseks

kommertspandi arvel vähem kui käenduslepingu järgi.

26. Kolleegium leiab, et ainuüksi ringkonnakohtu otsuses sisalduv lause, et "Sisuliselt läks AS-lt

Kiviter hagejale üle sünteesvaikude ja formaliini tootmisega tegelev ettevõte." ei toonud kaasa

ebaõiget kohtulahendit.

27. Kolleegium märgib täiendavalt, et hageja ei maksnud käendatavat võlasummat käenduslepingu

täitmiseks vabatahtlikult. Kui see oleks nii, siis oleks õige kvalifitseerida hageja rahaline nõue TsÜS-i

§ 66 lg 5 järgi.

Raha omandamise aluseks selles asjas oli täitemenetluses toimunud enampakkumine. Kui

enampakkumine kehtib, ei saa hageja nõuda enampakkumisel saadu väljaandmist. Tuginedes

täitedokumendiks olnud käenduslepingu tühisusele ja selle tagajärjel täitemenetluse alusetule

läbiviimisele, mis tõi kaasa käendaja omandiõiguse rikkumise, on hageja nõuet kostja vastu õige

kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena Tsiviilkoodeksi järgi. Seda nõuet ei välista

iseenesest kostja poolt käenduslepingust tuleneva nõude loovutamine pärast täitemenetluse

algatamist.

28. Õigusabikulu väljamõistmise taotlus lahendatakse asja sisulisel läbivaatamisel.

L. Laarmaa, H. Jõks, V. Kõve