Legislator Case Law & Legislation
3-3-1-71-04 ECLI:EE:RK:2004:3.3.1.71.04.321 AI generated

3-3-1-71-04 · Riigikohus

Case Number 3-3-1-71-04
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date
Outcome Kohtumäärus

Legislator summary

AI generated

Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2004. a otsusega haldusasjas nr 2-3/181/2004 jäeti Tallinna Halduskohtu 29. aprilli 2003. a otsus haldusasjas nr 3-637/2003 muutmata ja Hans Consult OÜ

Legislator headnote

AI generated

3-3-1-71-04 · Riigikohus: Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2004. a otsusega haldusasjas nr 2-3/181/2004 jäeti Tallinna Halduskohtu 29. aprilli 2003. a otsus haldusasjas nr 3-637/2003 muutmata ja Hans Consult OÜ

Keywords

AI generated
self-regulation deposit systems protective statutory provisions authorisation requirement right to higher insurance cover hardship exception
AI generated

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-71-04

Määruse kuupäev

19. oktoober 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Hans Consult OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti riigihanke kood nr 006174 pakkumise

kutse dokumentide p 3.2 tühistamise, pakkumise kutse

dokumentide seadusega kooskõlla viimiseks kohustamise ja

Riigihangete Ameti 31. detsembri 2002. a otsuse nr 205-

02/006174 osalise tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. juuli 2004. a

määrus haldusasjas nr 2-3/181/2004

Menetluse alus Riigikohtus

Hans Consult OÜ erikaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Hans Consult OÜ erikaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

22. juuli 2004. a määrus haldusasjas nr 2-3/181/2004 muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2004. a otsusega haldusasjas nr 2-3/181/2004 jäeti Tallinna

Halduskohtu 29. aprilli 2003. a otsus haldusasjas nr 3-637/2003 muutmata ja Hans Consult OÜ

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Hans Consult OÜ esitas 7. juulil 2004 kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni

2004. a otsuse peale. Koos kassatsioonkaebusega esitas kassaator taotluse kautsjoni tasumisest

vabastamiseks põhjusel, et kautsjoni määratlevad üldaktid on vastuolus Põhiseadusega. Taotluse

järgi tuleb põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata jätta HKMS § 90 lg 1, palga alammäära sätestav

Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2003. a määrus nr 323 ja Palgaseaduse § 2 lg 7.

3. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis 22. juuli 2004. a määrusega haldusasjas nr 2-

3/181/2004 rahuldamata Hans Consult OÜ taotluse kautsjoni tasumisest vabastamiseks. Kohus leidis,

et HKMS ei sisalda kautsjoni tasumisest vabastamise aluseid, kuid kohtupraktikas on sarnaselt

HKMS § 91 lg-s 1 sätestatud riigilõivu tasumisest vabastamisele tunnustatud kautsjoni tasumisest

vabastamise alusena isiku maksujõuetust. Kassaator ei ole taotluses esile toonud asjaolusid, mis

viitaksid tema maksujõuetusele, vaid tugineb seisukohale, et kautsjonit määratlevad õigusaktid tuleb

vastuolu tõttu Põhiseadusega jätta kohaldamata. Ringkonnakohus kassaatoriga ei nõustunud.

HKMS § 90 lg 1 näeb kautsjoni suuruseks ette pool kuupalga alammäärast. Palgaseaduse (PalS) § 2

lg 7 sätestab, et palga alammäär on Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kindlale ajaühikule vastav

palga suurus, millest madalamas ei ole lubatud kokku leppida töötamisel täistööajaga. Vabariigi

Valitsuse 18. detsembri 2003. a määruse nr 323 § 1 kehtestab kuupalga alammääraks täistööaja korral

2 480 krooni.

Kassatsioonikautsjoni suurus on kindlaks määratud HKMS kui konstitutsioonilise seadusega, mille

§ 90 lg 1 kohaselt võrdub kautsjon poolega kuupalga alammäärast. Seadusandja ei ole PalS § 2 lg-s 7

volitanud Vabariigi Valitsust kehtestama mitte kassatsioonikautsjoni määra, vaid kindlale ajaühikule

vastava palga miinimumsuurust. Palgaseadus ei anna Vabariigi Valitsusele volitusi reguleerida

kohtumenetluse küsimusi. Palga miinimummäära sätestamisel reguleerib Vabariigi Valitsus töövõtjate

ja tööandjate vahelisi suhteid, juhindudes PalS-st tulenevast eesmärgist tagada töövõtjatele

optimaalses ulatuses sotsiaalne kindlustatus, võttes arvesse ka tööandjate huve ja regulatsiooni

mõjusid rahvamajandusele. Asjaolu, et Vabariigi Valitsuse tegevus palga alammäära kehtestamisel

mõjutab faktiliselt ka kohtukulude suurust, ei tähenda, et kassatsioonikautsjoni kehtestamine on

jäetud Vabariigi Valitsuse otsustada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Hans Consult OÜ esitas ringkonnakohtu määruse peale erikaebuse Riigikohtule, paludes määrus

tühistada ja vabastada Hans Consult OÜ kautsjoni tasumisest. Erikaebuse esitaja leiab, et

ringkonnakohus ei ole määruses vastanud taotluse põhjendusele, et konstitutsiooniline seadus ei saa

sisaldada viidet Vabariigi Valitsuse määrusele. HKMS § 90 lg 1 näol, mis viitab kuupalga

alammäärale, on tegemist konstitutsioonilises seaduses sisalduva kaudse viitega. Põhiseaduse § 104

lg 2 p 14 eesmärgiks on kohtukorraldust ja kohtumenetlust reguleerivate õigusaktide vastuvõtmine

üksnes Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Kuna kautsjoni tasumine on üldjuhul eelduseks

Riigikohtule kassatsioonkaebuse esitamisel ja tegemist on kohtu poole pöördumise tingimusi loova

avalik-õigusliku regulatsiooniga, on kautsjoni suuruse määramine otseselt kohtumenetluse

regulatsioon. Kaudne viide täitevvõimu üldaktile on antud juhul lubamatu.

Taotluses esitati ka seisukoht, et Vabariigi Valitsusel puudub õigus praeter legem määrusega palga

alammäära kehtestamiseks. HKMS § 90 lg 1 on konstitutiivne norm, mis avab kautsjoni mõiste.

Kogu avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamine toimub sisuliselt Vabariigi Valitsuse poolt

PalS-st tuleneva delegatsiooninormi alusel vastu võetava määruse kaudu. Seega kehtestab Vabariigi

Valitsus avalik-õigusliku rahalise kohustuse – kassatsioonikautsjoni halduskohtumenetluses. PalS § 2

lg-ga 7 Vabariigi Valitsusele delegeeritud praeter legem määruse andmine on vastuolus PS § 3 lg-

tega 1 ja 4 ja § 87 lg-ga 6. Ringkonnakohus ei ole neile põhjendustele vastanud.

Samuti on ringkonnakohus jätnud vastamata põhjendusele, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse

määra ei saa kehtestada täitevvõimu üldaktiga. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et PS § 113

kaitsealasse kuuluvad kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused ja selle sätte eesmärgiks on

saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu

seadusega. Ka kautsjon kuulub avalik-õiguslike rahaliste kohustuste hulka, mistõttu kautsjoni määra

kehtestamine täitevvõimu üldaktiga on lubamatu.

Erikaebuse esitaja leiab samuti, et Riigikohtu halduskolleegiumi 6. juuni 2000. a määruses

haldusasjas nr 3-3-1-26-00 toodud põhjendustest tulenevalt ei pea kautsjonist vabastamata jätmise

määrusele esitatavalt erikaebuselt kautsjoni tasuma.

5. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet vaidleb kirjalikus vastuses erikaebusele

vastu ja palub ringkonnakohtu määruse jätta muutmata. Hans Consult OÜ ei ole oma maksujõuetust

tõendanud, mistõttu puudus alus tema kautsjonist vabastamise taotluse rahuldamiseks. Alusetu on

väide, et kautsjonit määratlevad õigusaktid on vastuolus Põhiseadusega.

6. Riigihangete Amet oma kirjalikus vastuses nõustub erikaebuse väidetega.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu halduskolleegium märkis 6. juuni 2000. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-26-00

järgmist: "HKMS § 91 lg 3 järgi saab kohtumäärusele, millega kohus ei vabastanud isikut kautsjoni

tasumisest, esitada erikaebuse. Halduskohtumenetluse seadustik ei sisalda sätet, mille alusel saaks

nimetatud erikaebuse esitada kautsjonit tasumata. Kautsjoni tasumisest mittevabastamise määruse

vaidlustamisel võib kautsjoni tasumise kohustus osutuda takistuseks edasikaebeõiguse teostamisel,

mis oleks vastuolus efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Seepärast tuleb kautsjoni tasumisest

mittevabastamise määruse peale erikaebuse esitamisel lugeda põhjendatuks, et kautsjonit ei tasuta."

8. Halduskolleegium on seisukohal, et kolleegiumi 6. juuni 2000. a määruses toodud seisukoht ei ole

antud asjas kohaldatav. Viidatud lahendis leidis kolleegium, et kautsjoni tasumisest mittevabastamise

määruse peale erikaebuse esitamisel on kautsjoni tasumata jätmine põhjendatud juhul, kui kautsjoni

tasumise nõue võib osutuda takistuseks edasikaebeõiguse teostamisel. Edasikaebeõigus oleks

takistatud, kui erikaebuse esitaja ei ole oma maksujõuetuse tõttu suuteline kautsjoni tasuma.

Käesolevas asjas taotles Hans Consult OÜ kautsjoni tasumisest vabastamist põhjusel, et kautsjoni

suurus on sätestatud põhiseadusevastase regulatsiooniga. Ühtki muud põhjust taotleja ei esitanud.

Kuivõrd praegusel juhul ei oleks kautsjoni tasumise kohustus takistanud edasikaebeõiguse teostamist,

oli Hans Consult OÜ kohustatud tasuma erikaebuse esitamisel kautsjoni vastavalt HKMS § 90 lg-s 1

sätestatule.

9. Riigikohtu halduskolleegium peab siiski vajalikuks täiendavalt märkida, et ta ei nõustu erikaebuse

väitega, et kautsjoni suurus on määratud põhiseadusevastase regulatsiooniga.

10. Erikaebuse esitaja märgib õigesti, et PS § 104 lg 2 p 14 kohaselt tuleb kohtukorraldust ja

kohtumenetlust reguleerivad õigusaktid vastu võtta üksnes Riigikogu koosseisu häälteenamusega.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 5. veebruari 1998. a otsuses asjas nr 3-4-

1-1-98, et konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvate suhete reguleerimine

lihtseadustega on põhiseadusevastane ning konstitutsioonilistes seadustes pole lubatud viitenormid

lihtseadustele ega delegatsiooninormid täitevvõimu üldakti andmiseks küsimustes, mis oma

olemuselt kuuluvad konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisesemesse. See seisukoht tähendab, et

loomult konstitutsioonilise seaduse reguleerimisesemesse kuuluvad küsimused peavad olema

reguleeritud konstitutsioonilises seaduses.

11. HKMS § 90 lg 1 sisaldab kaudset viidet kuupalga alammäära kehtestavale õigusaktile, milleks on

käesoleval hetkel Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2003. a määrus nr 323 "Palga alammäära

kehtestamine". Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et kaudne viide palga alammäära

sätestavale õigusaktile HKMS § 90 lg-s 1 ei ole vastuolus PS § 104 lg 2 p-ga 14.

Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et seadusandja on PalS § 2 lg-s 7 volitanud Vabariigi Valitsust

kehtestama mitte kassatsioonikautsjoni määra, vaid kindlale ajaühikule vastava palga

miinimumsuurust. Seaduses määrusandluseks sätestatud volitusnormi rakendamisel on täitevvõim

piiratud volituse seadusest tulenevate piiride ja eesmärgiga. Palga alammäära kehtestamisel on

Vabariigi Valitsuse kaalutlusõiguse ulatus piiratud Palgaseaduse, mitte aga Halduskohtumenetluse

seadustiku eesmärkidega.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et palga alammäära fikseerimisel ei kehtesta Vabariigi

Valitsus kassatsioonikautsjoni suurust, vaid kautsjoni suurus on määratud HKMS § 90 lg-s 1. Kindlal

ajahetkel kautsjoni suurusele vastav konkreetne rahasumma ei nähtu küll otseselt

Halduskohtumenetluse seadustikust, kuid seadusandja on HKMS § 90 lg-s 1 sätestanud reegli, mille

alusel on võimalik kautsjoni suurus kindlaks määrata. Kassatsioonikautsjon võrdub summaga, mis

moodustab poole Riigikohtule kassatsioon- või erikaebuse esitamise ajal eksisteerivast riigi

sotsiaalset ja majanduslikku olukorda arvestades põhjendatud kuupalgamäärast, millest madalamas

kuupalga suuruses ei või töösuhte pooled täistööajaga töötamise korral õiguse üldpõhimõtete kohaselt

kokku leppida. Seetõttu ei ole HKMS § 90 lg 1 ega Vabariigi Valitsuse määrus palga alammäära

kehtestamise kohta vastuolus PS §-ga 113.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann