3-2-1-107-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-107-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. oktoober 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Jana Laasalu hagi Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuse

vastu lõpparve saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2004. a otsus

asjas nr 2-2/421/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

27. september 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai

2004. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutusele 4. juunil

2004. a tasutud kautsjon 1 253 (üks tuhat kakssada

viiskümmend kolm) krooni 80 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jana Laasalu töötas 1. jaanuarist 2001. a Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuses

infokommunikatsiooni teenuste direktorina. Tema põhipalk oli 27 027 krooni kuus ja tööstaa"i

arvutati alates tööleasumisest Valitsussides 13. septembrist 1999. a. 30. novembril 2001. a lõpetas

tööandja J. Laasaluga töösuhte töölepinguseaduse (TLS) § 86 p 3 alusel ja maksis välja lõpparve koos

koondamishüvitisega summas 98 352 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2003. a otsusega

tunnistati koondamine ebaseaduslikuks, J. Laasalu ennistati tööle ja mõisteti Riigi

Infokommunikatsiooni Sihtasutuselt tema kasuks välja keskmine palk sunnitult töölt puudumise aja

eest 357 493 krooni. Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus täitis kohtuotsuse.

2. Hagiavalduse kohaselt anti J. Laasalule 6. veebruaril 2003. a koondamisteade, mille alusel Riigi

Infokommunikatsiooni Sihtasutus lõpetab temaga töölepingu TLS § 86 p 3 alusel 10. veebruarist

2003. a. Pooled jõudsid töölepingu lõpetamises kokkuleppele ja sõlmisid töölepingu lisa, mille

kohaselt pidi hageja saama töölepingu lõpetamisel hüvitise nelja kuu põhipalga ulatuses, 39 keskmise

päevapalga ulatuses koondamisest vähem etteteatatud aja eest ja tasu saamata jäänud 59

puhkusepäeva eest. Hageja pangaarvele laekus lõpparvena 86 169 krooni. Kostja oli 10. veebruari

2003. a käskkirjaga hageja lõpparvest kinni pidanud 98 352 krooni, s.o summa, mis kostja oli

hüvitisena maksnud hagejale seoses 30. novembri 2001. a koondamisega. Hageja hinnangul puudus

kinnipidamiseks seaduslik alus.

3. Hageja palus kostjalt välja mõista ebaseaduslikult kinni peetud lõpparve summas 98 352 krooni ja

27 027 krooni suuruse hüvitise lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Hageja tugines oma

nõudes palgaseaduse (PaS) §-dele 32, 36 ja TLS § 119 lg-le 2.

4. Kostja leidis, et tal oli PaS § 36 lg 5 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 alusel õigus teha

10. veebruaril 2003. a hagejaga töölepingu lõpetamisega seotud hüvitiste väljamaksmisel tasaarvestus

30. novembri 2001. a koondamishüvitisega. Hageja tööle ennistamisel 24. jaanuaril 2003. a muutus

esimene koondamine õigustühiseks ja langes ära alus saada selle eest hüvitist. Topelthüvitise nõue on

vastuolus võlasuhtes kohaldatava VÕS § 6 lg-tes 1 ja 2 sätestatud hea usu põhimõttega.

5. Tallinna Linnakohus rahuldas 5. jaanuari 2004. a otsusega hagi. Linnakohus tunnistas kostja

10. veebruari 2003. a käskkirja S-5 punkti 2 õigusvastaseks ja tühiseks ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja alusetult kinni peetud lõpparve 98 352 krooni ja hüvitise lõpparve väljamaksmisega

viivitamise eest 27 027 krooni.

Võlaõigusseaduse § 200 lg 1 p 3 järgi ei saa tasaarvestada teise poole nõuet, mille tasaarvestamine

seadusest tulenevalt ei ole lubatud. PaS § 36 lg 2 kohaselt võib tööandja töötaja palgast kinni pidada

tööandjale tähtajaks tagastamata avansse, töötajale arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid ja

töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid.

Tööandja pidas töötaja palgast kinni koondamisega seoses väljamakstud hüvitise. Palgaseaduse § 36

kohaselt on sellise summa kinnipidamine töötaja palgast keelatud ja hageja ei olnud andnud

kirjalikku nõusolekut lõpparvest kinnipidamise tegemiseks. Palgaseaduse § 32 kohustab tööandjat

maksma töötajale töölepingu lõppemise päeval kõik tööandjalt saada olevad summad.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. mai 2004. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata.

7. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tasaarvestamise üldised alused sätestatud VÕS §-

st 197. Võlaõigusseaduse § 200 lg 1 p 3 kohaselt ei saa tasaarvestada teise poole nõuet, mille

tasaarvestamine seadusega ei ole lubatud. Töötajal saadaoleva palga ja tööandja nõude

tasaarvestamise välistab PaS § 36 lg 1. Eeltoodud sättest tuleneb, millistel alustel, korras ja ulatuses

võib tööandja töötaja palgast kinnipidamisi teha. Arvestades töösuhete eripära, kus tööandja on

töösuhte tugevam pool ning seadus tagab töötajale laiema kaitse, võib töötaja palgast kinni pidada

ainult PaS §-s 36 ettenähtud juhtudega. Muude tööandja nõuete alusel kinnipidamine töötaja palgast

ei ole lubatud.

8. Hüvitiste maksmist reguleeriv palgaseadus ei tee vahet palgalt ja hüvitistelt kinnipidamise osas.

Avansiline makse tehakse töötajale palga või muude tulevikus makstavate kulude arvelt. Hagejale

30. novembril 2001. a väljamakstud lõpparve ei olnud avansiline makse. See, et hiljem kohtuotsusega

tunnistati hagejaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, ei muuda väljamaksmise hetkel

seaduslikult tehtud makset avansiks.

9. Iseenesest on õige kostja väide, et 30. novembril 2001. a tehtud makse õiguslik alus on ära

langenud ja võlaõiguse kohaselt võiks olla tegemist hageja alusetu rikastumisega. Kuid see ei anna

alust tööandjale kinni pidada töötajale lõpparvena 30. novembril 2001. a väljamakstud summat.

Palgast saab kinni pidada ainult neid summasid, mis on sätestatud PaS §-s 36. Lisaks annab

tagasinõudeõiguse PaS § 37, kuid ka sellest ei tulene tööandja õigust kinni pidada eelnevalt

väljamakstud lõpparvet. Töösuhtele laienevad VÕS § 1 lg 1 järgi küll võlaõigusseaduse üldosa sätted,

kuid alusetu rikastumise sätteid kohaldatakse ainult palgaseaduses toodud piiranguid arvestades.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutus esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada nii

ringkonnakohtu kui ka linnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Kostja arvates on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud materiaalõiguse normi, väites, et töösuhetes

võlaõigusseaduse ja palgaseaduse sätted tasaarvestust ei võimalda. Ringkonnakohus leidis, et töötajal

on seaduslik alus alusetult rikastuda.

11. Ringkonnakohtu seisukoht, et seadusandja ei tee vahet palgalt ja hüvitistelt kinnipidamise vahel,

on otseses vastuolus PaS §-s 36 sätestatuga. Palgaseaduse § 36 lg 1 sätestab tööandja õiguse teha

töötaja palgast tema nõusolekuta kinnipidamisi. Palgaseadus § 36 lg 5 reguleerib tööandja õigust

ühepoolselt kinni pidada (tasaarvestada) töölepingu lõpetamisel tööandja poolt makstavatest

hüvitistest seadusega kehtestatud maksud, tasu väljatöötamata puhkusepäevade eest ja tagastamata

avansid. Seaduse eksliku tõlgendamise tõttu on ringkonnakohus rõhutanud, et töötaja palgast saab

kinni pidada ainult neid summasid, mis on sätestatud PaS §-s 36. Kohtud on eiranud kostja väidet, et

hageja palgast ei ole tehtud kinnipidamisi.

12. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kuigi tegemist on hagejale õigusliku aluseta tehtud

väljamaksega ja ka hageja alusetu rikastumisega, puudus kostjal alus hageja lõpparvest 98 352 krooni

kinnipidamiseks. Alusetu rikastumine ei saa olla aktsepteeritav mistahes õigussuhte poole puhul.

Kostja arvates tuleb tasaarvestamise õiguslik alus nii VÕS § 197 lg-st 1 kui ka PaS § 36 lg-st 5.

13. Vaieldav on ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukoht, et tegemist ei olnud avansilise

maksega. Pärast töötaja tööle ennistamist muutusid talle töölepingu lõpetamisega seoses tehtud

väljamaksed oma olemuselt avansilisteks väljamakseteks.

14. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei ole hagi esitades rikkunud hea usu põhimõtet.

Kui hagi esitatakse eesmärgiga alusetult rikastuda, on tegemist ebaproportsionaalse

õiguskaitsevahendi rakendamisega eesmärgiga tekitada kostjale kahju. Alus VÕS § 6 lg-s 2 sätestatu

kohaldamiseks on olemas.

15. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Kostjal puudus VÕS § 200 lg 1 p 3 ja PaS § 36

kohaselt õiguslik alus hagejale väljamakstud palgast kinnipidamist teha või tasaarvestada.

Ringkonnakohus viitas õigesti seaduses sätestatud piirangutele tööandja poolt kinnipidamiste

teostamisel. Kohus ei ole hea usu põhimõttest kõrvale kaldunud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu.

17. Kohtud on õigesti leidnud, et tööandja õigus teha töötaja lõpparvest kinnipidamisi reguleerib PaS

§ 36. Selle paragrahvi lõike 1 kohaselt võib töötaja palgast tema nõusolekuta kinni pidada seadusega

kehtestatud makse, tasu väljatöötamata puhkusepäevade eest, muid seadusega ettenähtud summasid.

Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib tööandja töötaja palgast kinni pidada tööandjale tähtajaks

tagastamata avansse, töötajale arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid ja töötaja eelneval

kirjalikul nõusolekul töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid. Kolleegium

nõustub apellatsioonikohtuga ka selles, et töötajale välja makstud koondamishüvitis ei ole avanss.

Avansiline makse tehakse töötajale palga või muude tulevikus väljamakstavate kulude arvelt. Õige on

ka see, et töösuhte spetsiifikat arvestades annab seadus töötajale töösuhtes laiema kaitse kui muus

võlasuhtes.

18. Palgaseaduse § 36 eesmärk on kaitsta töösuhtes nõrgemat poolt (töötajat) tööandja omavoli eest,

lubades palgast kinnipidamisi ainult töötaja õigusi kahjustamata. Palgaseaduse vastav regulatsioon

lähtub rahvusvaheliselt tunnustatud palga puutumatuse põhimõttest. Kuid selles vaidluses ei ole

tegemist olukorraga, kus palgast kinnipidamine eirab PaS § 36 eesmärki. Töötaja ise leidis, et temaga

töölepingu lõpetamine koondamise tõttu 30. novembril 2001. a oli ebaseaduslik ja soovis tööle

ennistamist. Seega luges hageja ise koondamishüvitise alusetult saaduks ja soovis, et seda kinnitaks

kohus. Tallinna Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2003. a otsusega tunnistatigi hagejaga koondamise tõttu

töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, hageja ennistati tööle ja kostjalt mõisteti hagejale välja

sunnitult töölt puudumise aja eest keskmine palk. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et kui kohus

on töötaja soovil andnud hinnangu, et koondamine oli ebaseaduslik ja selle tulemusel langes õiguslik

alus koondamishüvitise saamiseks ära, siis võib tööandja alusetult makstud koondamishüvitise

töötajalt kinni pidada. Kooskõlas VÕS § 6 lg-ga 1 peavad ka töösuhtes töötaja ja tööandja teineteise

suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttega poleks kooskõlas olukord, kus

töölepingu lõpetamise korral töötajale makstud koondamishüvitis jääb töötajale, kui töötaja hagi

alusel tunnistatakse töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, töötaja ennistatakse tööle ning talle

mõistetakse välja sunnitult töölt puudumise aja eest keskmine palk.

A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa