3-1-1-94-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-94-04

Otsuse kuupäev

19. oktoober 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi Artjom Bol"akovi süüdistuses KarS § 184 lg 2

p-de 1, 2 ja § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 2 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1/450

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Artjom Bol"akovi kaitsja vandeadvokaat Eva Tibar,

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

21. september 2004. a

Istungil osalenud isikud

Kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Eva Tibar,

ringkonnaprokurör Ljudmilla Tokar

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 10. märtsi 2004. a kohtuotsus A. Bol"akovi

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning § 64 lg 1 järgi

liitkaristuse mõistmise osas ning Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2004. a kohtuotsus, millega

linnakohtu otsus jäeti muutmata.

2. Saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 10. märtsi 2004. a otsusega tunnistati A. Bol"akov süüdi KarS § 184 lg 2 p-

de 1, 2 ning § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg 2 järgi. Karistuseks mõisteti talle vastavalt kaks aastat ja kuus

kuud vangistust, KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks kaks aastat vangistust. KarS § 65 lg 2

alusel suurendati mõistetud karistust Tallinna Linnakohtu 10. juuni 2002. a otsusega mõistetud

karistuse ärakandmata osa - üksteist kuud ja kaheksateist päeva - võrra ning lõplikuks karistuseks

mõisteti kohtualusele kaks aastat üksteist kuud ja kaheksateist päeva vangistust.

Sama otsusega tunnistati veel süüdi ja karistati Irina Gordeevat KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 ning Arseni

Zemtsovskit KarS § 184 lg 2 p 2 järgi.

1.1 A. Bol"akov tunnistati süüdi selles, et ta omandas kuni 4. veebruarini 2003. a edasiandmise

eesmärgil suures koguses narkootilist ainet fentanüül, mida andis vähemalt kahel korral ja suures

koguses - s.o üks gramm korraga - edasi I. Gordeevale. A. Bol"akov jagas aine doosideks ja

I. Gordeeva pakendas narkootikumi fooliumisse, misjärel müüs seda tarvitajatele.

I. Gordeeva peeti kinni 6. veebruaril 2003. a, samuti peeti kinni autos kaassõitjana viibinud

A. Bol"akov. I. Gordeeva käekotist leiti kaheksateist fooliumvoldikut, milles oli kokku 0,002 grammi

puhast metüülfentanüüli. Samuti leiti tema käekotist minigrip kilekott pakendamata narkootilise

ainega, milles oli 0,003 grammi puhast metüülfentanüüli. Seejärel teostatud läbiotsimisel leiti

A. Bol"akovi elukohast peidetult 3,55 grammi marihuaanat.

1.2 Tuginedes I. Gordeeva ütlustele, leidis kohus, et A. Bol"akovi süü suure koguse narkootilise aine

käitlemises - omandamises, valdamises, vedamises ja edasiandmises - on täielikult tõendatud. Nii

kinnitas I. Gordeeva, et kogu kinnipidamisel leitud narkootilise aine kogus pärines A. Bol"akovilt,

kellelt ta sai narkootilist ainet kahel korral ning kirjeldas detailselt ka narkootikumide pakendamist.

Kohus ei näinud põhjust kahelda I. Gordeeva ütluste usaldusväärsuses. Samuti ei näinud kohus

vasturääkivust selles, et pakendamata kujul narkootilise aine pakilt ei leitud A. Bol"akovilt pärinevat

bioloogilist materjali. Kohus pidas võimalikuks, et narkootikum puistati kotti nii, et A. Bol"akov ei

pidanud viimast puutuma. Peeglil, mille peal A. Bol"akovi kodus narkootikum väidetavalt doosideks

jaotati, võisid kohtu arvates narkootilise aine jäljed puududa seoses peegli puhastamisega pärast

igakordset kasutamist.

Motiveerides kuriteo toimepanemist isikute grupis, leidis kohus, et selleks tuleb pidada narkootilise

aine valdamist narkootilise aine jagamisel ja pakendamisel.

1.3 Veel tunnistati A. Bol"akov süüdi 31. jaanuaril 2003. a toimepandud varguse katses.

2. Linnakohtu otsuse peale esitas A. Bol"akovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Helen Tomberg

apellatsioonkaebuse, milles paluti A. Bol"akov süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi õigeks

mõista ning kergendada KarS § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 2 järgi mõistetud karistust. Otsuse vaidlustas ka

kohtualune A. Zemtsovski.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata,

apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata.

Kohus ei nõustunud apellandi väitega, et A. Bol"akovi süüdimõistmisel ei tohiks tugineda

kaaskohtualuse I. Gordeeva ütlustele. Seda motiveerides märgiti, et seadus ei sea kohtu jaoks tõendite

eelistusi ega piiritle tõendite hulka, millele süüdimõistev otsus võib rajaneda. Kohtul on vabadus

hinnata tõendeid enda siseveendumuse kohaselt. Seejuures viitas kohus Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi seisukohale, et üksnes süüstavate tõendite alusel tehtud kohtuotsus ei pea

olema ebaseaduslik, kui kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas on näidatud kohtulikul arutamisel

kindlaks tehtud asjaolud ja tõendid, mille põhjal need asjaolud tuvastatuks loetakse ning motiivid,

miks kohus rajab oma otsuse nimelt neile tõenditele. Ringkonnakohtu arvates oli linnakohus seda

nõuet täiel määral ka järginud.

Samuti märkis kohus, et menetluse erinevatel etappidel antud ütluste erinevused detailides ei tähenda

veel ütluste vastuolulisust.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. Bol"akovi kaitsja vandeadvokaat Eva

Tibar, kes palub tühistada nii linna- kui ka ringkonnakohtu otsus ning A. Bol"akov süüdistuses KarS

§ 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi õigeks mõista.

4.1 Kassaatori hinnangul on kohtud rajanud süüdimõistva otsuse lubamatult ainult I. Gordeeva

ütlustele ning läinud vastuollu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-116-

97 väljendatud seisukohaga, et kaaskohtualuse süüstavad ütlused, mis ei ole eeluurimise ega

kohtuliku uurimise käigus leidnud kinnitust ühegi teise tõendiga, ei saa olla piisavaks süüdimõistmise

aluseks ning kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Seejuures pole kaitsja

arvates kriminaalasjas ühtegi muud tõendit, mis haakuks I. Gordeeva ütlustega. Kohtud on enda

motiivides laskunud ka sisuliselt oletustesse, mis on aga vastuolus KrMK § 268 lg-ga 2.

4.2 Samuti ei nõustu kassaator väitega, et I. Gordeeva ütlused erinevad vaid detailides ning leiab, et

vasturääkivused hõlmavad kogu teokirjelduse. Nii pole I. Gordeeva suutnud seletada, kus, millal ja

millises koguses ta A. Bol"akovilt narkootikume sai, andes vaid üldsõnalisi kirjeldusi.

4.3 Kassatsioonkaebuses leitakse samuti, et ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse

väidetele ning selles osas on otsus motiveerimata. Täpsemalt ei ole kohus käsitlenud A. Bol"akovil

motiivi puudumist nimetatud süüteo toimepanemiseks. Nimelt on leidnud tõendamist, et enne

kinnipidamist ostis A. Bol"akov I. Gordeeva käest kolmel-neljal korral narkootikume ning tarvitas

neid. Samas kinnitab I. Gordeeva, et ta sai A. Bol"akovilt fentanüüli n.ö hulgi, odavama hinna eest.

Kassaator leiab, et I. Gordeeva poolt narkootikumi ühekordse doosi kõrge hinnaga korduvalt

A. Bol"akovile müümine välistab viimasel motiivi samasuguse narkootikumi edasiandmiseks

I. Gordeevale oluliselt madalama hinnaga.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas kohtualuse kaitsja enda kassatsioonkaebust ning

palus A. Bol"akov suure koguse narkootilise aine korduvas käitlemises õigeks mõista. Prokurör palus

kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära menetlusosalised ning tutvunud kriminaalasja

materjalidega, leiab, et kassatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ning linna- ja ringkonnakohtu

otsused tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.

7. Põhiküsimuseks on kaitsja arvates, kas süüdimõistva otsuse saab teha üksnes kaaskohtualuse

süüstavate ütluste alusel. Kassaator on teinud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele

kriminaalasjas nr 3-1-1-116-97 (RT III 1998, 4, 27) viidates ebaõige järelduse, et see on

põhimõtteliselt lubamatu. Kriminaalkolleegium on aga sellise süüdimõistmise võimalikkuse sidunud

konkreetse tõendiallika usaldusväärsusega, nt tema antud ütluste detailsuse ning selgusega. Viidatud

lahendi puhul oli tuvastatud, et D.L-i antud süüstavad ütlused on sellisel määral üldsõnalise

iseloomuga, et neist üksi ei piisanud süüteokahtluse tõestamiseks. Sellest tingitult ongi Riigikohtu

kriminaalkolleegium märkinud, et kuna neid üldsõnalisi ütlusi ei kinnitanud täiendavad tõendid, oli

konkreetsel juhul süüdimõistva otsuse tegemine lubamatu.

8. Eeltoodust tuleneb, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemine üksnes kaaskohtualuse ütlustele

tuginevalt on teatud juhtudel võimalik. Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes

kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korral võrdväärsena teiste tõenditega. Mõistetavalt

tuleb sellisel juhul kohtul selgitada, mis põhjustel loeb ta kaaskohtualuse ütlused usaldusväärsemaks

kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused (vt RKL 1996, otsus nr 131, lk 355). Eeltoodu on

kooskõlas ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00 (RT III 2000, 23,

253) märgituga: "Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt seisukohal, et põhimõtteliselt saab

kohtuotsust lugeda motiveerituks (ja seega faktiliste asjaolude tuvastamise protsessi

kassatsioonimenetluses õiguslikult aktsepteeritavaks) ka siis, kui kohtuotsus tugineb vaid ühele

tõendile. Oluline on siinjuures aga asjaolu, et kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav

motiveerimine peab kohtuniku poolt olema selline, et tema siseveendumuse kujunemine oleks

kohtuotsuse lugejale jälgitav".

9. Juhul, kui süüstavaks tõendiks on kaaskohtualuse ütlused, tõusetub paratamatult ka küsimus

rõõnavate ütluste andmise võimalikkusest. Kohtul peab tsiteeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00 tulenevalt kujunema tõsikindel veendumus, et kaaskohtualuse

ütlused ei ole kantud soovist süüdimõistva otsuse tegemiseks konkreetse isiku suhtes.

Järgnevalt täpsustab Riigikohus, millele tuleb täiendavalt tähelepanu pöörata situatsioonides, kui

ainukeseks süüstavaks tõendiks on kaaskohtualuse ütlused.

10. Üldpõhimõttena kehtib, et situatsioonides, kus on ainult nö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise

tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel

asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt

tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive,

eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e

teisisõnu - hinnata argumente kogumis.

Üksik tõend tuleb koos teiste teada olevate asjaoludega paigutada nö üldhinnangusse. Siinkohal on

oluline tähtsus ka kohtualuse enese käitumisel kogu menetluse vältel, tema poolt valitud kaitsetaktika

analüüs erineval ajal antud ütluste hindamise alusel, ütluste muutmise ajalised asjaolud ning nende

seos kaaskohtualuse ütluste kujunemisega. Alles kogu tõendusliku baasi alusel saab otsustada selle

üle, kas isik on süüdi või mitte. Ka siis, kui ühestki tõendist iseseisvalt ei piisa selleks, et käsitleda

konkreetset isikut antud süüteo toimepanijana, on võimalik, et asjaolud kogumis koos ühe tõendiga

võivad kohtul kujundada vastava veendumuse.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et eriti juhtumitel, kui kaaskohtualuse ütluste näol on

tegemist ainukese süüstava tõendiga, tuleb arvesse võtta kõik motiivid, miks võib konkreetne isik

anda kaaskohtualust süüstavaid ütlusi. Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses

kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste

ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud.

Küll on aga tõsiseltvõetavad argumendid, et kaaskohtualune võib rõõna tulemusena kergendada enda

karistust või saab või on saanud selle tulemusel mõne muu endale kasuliku soodustuse nagu

vabastamine vahi alt eeluurimise ajal, või on tõstatatud kahtlus, et ta püüab sellega varjata teisi süüteo

toimepanijaid.

11.1 Kõiki neid viimatinimetatud argumente on pidevalt enda kaitseks toonud ka A. Bol"akov ja tema

kaitsja. Linna- ega ka ringkonnakohus pole nendest kaitseargumentidest tulenevaid järeldusi

kohtuotsustes analüüsinud ega kummutanud, mida Riigikohtu kriminaalkolleegium hindab kui

kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes.

Samuti ei ole kohtuotsustes tegeldud argumendiga, mida kassaator nimetab enda kaebuses

"motiiviks" - kas on loogiline, et A. Bol"akov ostab esmalt I. Gordeevalt narkootikume ning müüb

talle pärast sama liiki narkootikume suurte partiidena soodsama hinna eest. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi hinnangul on tegemist asjakohase kaitseargumendiga, millele tuleb

kriminaalasja menetlemisel anda vastus.

12. Samas ei nõustu Riigikohus kassaatori väitega, et A. Bol"akov on andnud algusest peale

samasuguseid ütlusi ning nendes kahtlemiseks puudub alus (kd II, tl 225). Siinkohal viitab Riigikohtu

kriminaalkolleegium esmajoones A. Bol"akovi esimesele ülekuulamisele kriminaalmenetluses (kd 1,

tl 201), mis kuidagi ei haaku kohtualuse hilisema kaitseversiooniga. Tähele tuleb panna ka seda, et

A. Bol"akovi kodust leiti peidetult 3,55 grammi marihuaanat, mille saamise ja tähenduse osas on

kohtualune kriminaalmenetluses andnud ebajärjekindlaid ütlusi.

Samuti ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatori väitega, et öeldes, et A. Bol"akov võis

peegli narkootiliste ainete jääkidest puhtaks pühkida ning narkootilise ainega mitte kokku puutuda,

on kohtud langenud oletustesse (kd II, tl 225). Riigikohus märgib, et kohtu järeldused peavad

asjaoludest tulenevalt olema võimalikud, mitte aga kohustuslikud.

Asjaolu, et viidatud objektidelt ei leitud A. Bol"akovile kuuluvat bioloogilist materjali, ei lükka

iseenesest ümber I. Gordeeva ütlusi selle kohta, et narkootikumide jaotamine leidis siiski aset tema

poolt kirjeldatud viisil - sest nagu linnakohus õigesti märkis, on mitmeid võimalusi jälgede

mittejätmiseks või nendest vabanemiseks. Samas tuleb tähele panna, et bioloogilise materjali jälgede

puudumine ei saa aga eraldivõetult olla A. Bol"akovi suhtes ei süüstavaks ega ka õigustavaks

tõendiks, seda tuleb hinnata koos teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega.

13. Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes KrMSRS § 2 lg 3, AKKS § 39 lg 3 p 7, § 63 p 2, § 64 p 1

ja § 65 lg 3, tuleb A. Bol"akovi suhtes tehtud kohtuotsused tühistada ning saata kriminaalasi selles

osas Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar