3-1-1-85-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-85-04

Otsuse kuupäev

18. oktoober 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi Ü.S. süüdistuses KarS § 188 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 29. aprilli 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-179-04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ü.S., kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

7. september 2004

Istungil osalenud isikud

Ü.S., tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja

ringkonnaprokurör Mariza Lillepea

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 29. aprilli 2004. a otsus.

2. Saata kriminaalasi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Arvata kaitsjatasu - 1681 krooni ja 50 senti - kohtukuludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ü.S. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 188 (enne 17. detsembrit 2003 kehtinud redaktsioonis) järgi

alljärgneva teo toimepanemises.

Ü.S. kasvatas alates mai lõpust kuni 22. septembrini 2003. a Lääne-Virumaal R vallas V-L maastikukaitseala

põhjatipus dendraariumis teadusliku uurimise eesmärgil ühte kanepitaime ilma, et tal oleks olnud selleks

vastav luba. Süüdistuse kohaselt rikkus Ü.S. sellise käitumisega Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete

seaduse (NPAS) § 3 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõudeid, samuti sotsiaalministri 4. novembri 1997. a määrusega

nr 39 kinnitatud "Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning eriarvestusele kuuluvate ainete meditsiinilisel

ja teaduslikul eesmärgil käitlemise, sellealase arvestuse ja aruandluse korra ning lähteainete nimekirjad"

punkti 2.1.1 nõudeid.

2. Lääne-Viru Maakohtu 15. märtsi 2004. a otsusega mõisteti Ü.S. KarS § 188 järgi õigeks.

Maakohus märkis, et süüdistuses viidatud NPAS § 3 lg-te 1 ja 2 kohaselt on keelatud kanepi kasvatamine

narkootilise aine saamise eesmärgil, samuti peab kanepi põllumajanduslikul eesmärgil kasvatamiseks olema

luba. Kohus leidis, et asjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et Ü.S. oleks kanepitaime kasvatanud

narkootilise aine saamise eesmärgil.

Maakohus asus seisukohale, et KarS §-s 188 ette nähtud kuritegu on lõpule viidud seemne külvamisega.

Kohus tuvastas, et Ü.S. ei külvanud kanepiseemet ega istutanud kanepitaime maha. Ta oli küll taime

istutamisest teadlik, kuid ei kandnud selle eest hoolt ega kohandanud kasvutingimusi. Taim kasvas

dendropargis looduses loomulikul viisil. Veel tõi maakohus esile asjaolu, et Ü.S. juhatatav dendropark on

rahvusvahelise kuulsusega ja teaduslikult kõrgelt hinnatud.

Kuna ei ole tõendatud, nagu oleks kohtualune kanepitaime kasvatanud ja teinud seda narkootilise aine

saamise eesmärgil, mõistis kohus Ü.S. õigeks.

3. Lääne-Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti ringkonnaprokurör Mariza Lillepea, kes

taotles maakohtu otsuse tühistamist ja Ü.S. KarS § 188 järgi süüditunnistamist.

Apellatsioonprotesti põhistuste kohaselt on tõendatud, et Ü.S. ei kasvatanud oma dendropargis kanepitaime

narkootilise aine saamiseks, vaid teaduslikul eesmärgil, kuid tal puudus selliseks tegevuseks luba.

4. Viru Ringkonnakohtu 29. aprilli 2004. a otsusega Lääne-Viru maakohtu otsus tühistati. Ü.S. tunnistati

KarS § 188 järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 30 päevamäära ulatuses summas 1500 krooni.

Ringkonnakohtu arvates ei ole tähtsust asjaolul, et puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks Ü.S. kasvatanud

kanepitaime narkootilise aine saamise eesmärgil, kuna Ü.S. süüdistatakse narkootilise aine ilma loata

teaduslikul eesmärgil kasvatamises. On tuvastatud, et taime istutas Ü.S. tuttav viimasega kooskõlastatult

kasvupaika, mis asus Ü.S. maal. Seega lubas Ü.S. oma dendroparki istutada keelatud taime ning eksponeeris

seda ekskursioonile tulnud isikutele.

Maakohtu otsuses toodud asjaolu, et Sinisalu ei teadnud kanepitaime kasvatamise keelatusest, on

ringkonnakohtu arvates ümber lükatud Ü.S. kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlustega selle kohta, et

kanepi kasvatamine on tema teada Euroopas keelatud vaid Baltikumis, Rootsis ja Norras. Ringkonnakohus

märkis, et kuna Ü.S-le on ilmselt teada, et Eesti asub Baltikumis, teadis ta ka, et kanepi kasvatamine on

Eestis keelatud. Ka süüdistatavana ülekuulamisel avaldas Ü.S., et ta teadis, et kanepi kasvatamine ja

käitlemine on Eestis keelatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Ü.S., kes palub ringkonnakohtu

süüdimõistva otsuse tühistada.

Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, nagu oleks tema tegevus käsitatav kanepitaime käitlemise

või kasvatamisena. Kanepitaim kasvas dendropargis täiesti loomulikul ja looduslikul viisil nagu kõik teised

puud, põõsad ja rohttaimed. Taime teaduslik uurimine võib piirduda ainult tema välise vaatlusega looduses,

ilma taime käitlemata.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetasid Ü.S. ja tema kaitsja esitatud kassatsioonkaebust ja

palusid Viru Ringkonnakohtu otsuse tühistada. Prokurör vaidles kaebusele vastu ja taotles ringkonnakohtu

otsuse muutmata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et tema tegevus ei ole käsitatav

kanepitaime kasvatamisena. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et Ü.S. lubas külastajal kanepitaime

enda juhitud dendroparki istutada. Sellise käitumisega lõi ta teadlikult ja sihipäraselt tingimused taime

kasvamiseks.

Samuti märgib kriminaalkolleegium, et sisustades taime kasvatamise mõistet KarS § 188 tähenduses, ei saa

piirduda pelgalt agrotehnilise aspektiga, lugedes taime kasvatamiseks üksnes maaviljeluse tehnoloogia võtete

rakendamist taime kasvu soodustamiseks. Viimasel juhul vabaneksid vastutusest ka näiteks isikud, kelle tegu

piirdub oma maal kellegi teise rajatud kanepi- või unimagunakasvanduse säilitamisega. See oleks aga

ilmselges vastuolus KarS § 188 eesmärgiga.

8. Ringkonnakohus tunnistas Ü.S. KarS § 188 järgi süüdi selles, et ta kasvatas enda juhitud dendraariumis

teadusliku uurimise eesmärgil ühte kanepitaime ilma, et tal oleks olnud selleks luba. Kriminaalasjas ei ole

vaidlust, et tegemist oli üksiku tavalise kanepi taimega, mis moodustas osa Võlumäe dendraariumi

taimestikust ja mida eksponeeriti dendraariumi külastajatele üldharival eesmärgil, sealhulgas selgitamaks

narkootiliste ainete ohtlikkust.

9. Vastavalt KarS § 2 lg-le 2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik

on selle toimepanemises süüdi. KarS § 39 lg 1 sätestab, et isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo

keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Arvestades käesolevas kriminaalasjas esitatud süüdistuse

iseloomu ja kanepitaime kasvatamise asjaolusid, tähendab eeltoodu seda, et Ü.S. süüditunnistamine KarS

§ 188 järgi on võimalik üksnes juhul, kui on tuvastatud, et ta teo toimepanemise ajal teadis või pidi teadma,

et keelatud on ka ühe kanepitaime ilma loata kasvatamine dendraariumis teaduslikul eesmärgil.

10. Ringkonnakohus tuvastas, et Ü.S. oli teadlik kanepitaime kasvatamise keelatusest. Seda seisukohta

põhistas ringkonnakohus väitega, et Ü.S. on kahtlustatavana ülekuulamisel kinnitanud, et kanepi

kasvatamine on tema teada Euroopas keelatud vaid Baltikumis, Rootsis ja Norras. Kuna Ü.S. on ilmselt

teadlik Eesti kuulumisest Baltikumi, järeldas kohus sellest, et Ü.S. teadis ka seda, et Eestis on kanepi

kasvatamine keelatud. Samuti viitas ringkonnakohus sellele, et teadlikkust kanepi kasvatamise keelatusest

kinnitas Ü.S. ka süüdistatavana ülekuulamisel.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et Viru Ringkonnakohus on oma otsuses tehtud

osundustes sisuliselt moonutanud Ü.S. eeluurimisel antud ütlusi. Tegelikult märkis Ü.S. ringkonnakohtu

osutatud kahtlustatavana ülekuulamisel 7. novembril 2003. a järgmist: "Varem ma ei teadnud, et kanepi

kasvatamiseks on vaja taotleda eriluba. Taim kasvas puhtalt teaduslikel eesmärkidel eksponaadina. Nüüd

olen sellest teadlik ja kui mulle veel Eestis kasvatada keelatud liike tuuakse, taotlen loa päris kindlasti.

Kanepi kasvatamine on minu teada Euroopas keelatud vaid Baltikumis, Rootsis ja Norras." (Tl 22.)

Süüdistatavana ülekuulamisel 20. novembril 2003. a märkis Ü.S. muuhulgas järgmist: "Tean, et kanepi

kasvatamine ja käitlemine on Eesti Vabariigis keelatud. Ma ei teadnud, et teaduslikel eesmärkidel

kasvatamine nõuab eriloa taotlemist. Nüüd olen teadlik, et Eestis kasvatada keelatud liikide saamisel, taotlen

loa kindlasti." (Tl 31.)

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et isiku teadlikkus narkootiliste ainete tootmise vastu suunatud

kanepi kasvatamise põhimõttelisest keelust ei välista iseenesest tema võimalikku eksimust selles, et keelatud

on ka ühe kanepitaime ilma loata kasvatamine dendraariumis teaduslikul eesmärgil. Tuleb arvestada, et

tavaarusaama järgi toimiv isik ei pruugi ühe kanepitaime dendraariumis teaduslikul eesmärgil kasvatamist

käsitada kanepi ebaseadusliku kasvatamisena (eksimus subsumeerimises). Ringkonnakohtu otsuses

puuduvad motiivid selle kohta, kuidas kohus jõudis Ü.S. eeluurimisel antud ütlustele tuginedes järelduseni,

et Ü.S. oli teadlik konkreetse kanepitaime kasvatamise ebaseaduslikkusest. Sisuliselt on kohus samastanud

Ü.S. teadmise kanepi kasvatamise üldisest keelatusest tema teadlikkusega konkreetse kanepitaime loata

kasvatamise ebaseaduslikkusest. Seega on ringkonnakohus motiveerimatult välistanud võimaluse, et Ü.S.

eksis oma teo keelatuses (keelueksimus). Selles osas on ringkonnakohtu otsuses tegemist AKKS § 39 lg 3 p-

s 7 sätestatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.

13. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas Ü.S. oli süüdistuses kirjeldatud teo

toimepanemise ajal teadlik, et ka ühe kanepitaime ilma loata kasvatamine dendraariumis teaduslikul

eesmärgil on ebaseaduslik.

14. Tulenevalt KarS § 39 lg-st 1 välistab eksimus teo keelatuses süü üksnes juhul, kui selline eksimus on

isikule vältimatu. Välditav keelueksimus annab kohtule üksnes õiguse kergendada karistust KarS § 60 alusel

(KarS § 39 lg 2). Seega juhul, kui ringkonnakohus tuvastab kriminaalasja uuel arutamisel, et Ü.S. eksis oma

teo keelatuses, tuleb kohtul anda hinnang, kas selline eksimus oli kohtualuse jaoks vältimatu.

Selgitamaks, kas konkreetsel juhul on isiku eksimus oma teo keelatuses vältimatu või mitte, tuleb eeskätt

hinnata, kas isikul oli objektiivselt põhjust kahelda teo õiguspärasuses. Sellise hinnangu andmisel on

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates oluline teiste asjaolude kõrval arvestada ka isiku objektiivselt

ebaseadusliku käitumise ulatust ja intensiivsust. Mida vähemintensiivsem on keelueksimuses tegutsenud

isiku käitumisega põhjustatud kahju või oht keelunormiga kaitstavale hüvele, seda vähem on alust eeldada, et

isik oleks pidanud oma teo õiguspärasuses kahtlema.

Samuti tuleb keelueksimuse välditavuse hindamisel arvestada, kas juhul, kui isikul oleks tekkinud kahtlus

oma teo õiguspärasuses ja ta oleks õiguslikku olukorda mõistlikul viisil kontrollinud, kõrvaldanuks selline

kontroll eksimuse. Siinkohal märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et tuvastades Ü.S. eksimuse

kanepitaime kasvatamise keelatuses, võib ringkonnakohtul osutuda vajalikuks muuhulgas selgitada, kas ja

kuivõrd oleks kõnealuse eksimuse vältimist raskendanud Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seaduse

üldisest kontekstist irduv § 3 lg 2 esimene lause, mille kohaselt on kanepi kasvatamine keelatud "narkootilise

aine valmistamise eesmärgil".

II

15. Väljaspool käesoleva kriminaalasja piire peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et

tulenevalt Põhiseaduse § 11 teisest lausest, on riigivõim, sealhulgas täitevvõim seadusi kohaldades, seotud

proportsionaalsuse põhimõttega. Kaalutlusõigus on täitevvõimule antud selleks, et tagada proportsionaalsuse

põhimõtte rakendamine. Pädeval võimuorganil lasub üldjuhul kohustus hinnata, kas isiku huvid ja avalik

huvi on omavahel tasakaalus, st kas põhiõiguste kitsendused on proportsionaalsed. Hindamaks langetatava

otsuse vastavust proportsionaalsuse põhimõttele, tuleb arvesse võtta konkreetseid asjaolusid. (Vt ka

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. juuni 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-9-04 - RT

III 2004, 20, 224, p 15-18; 28. aprilli 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-6-00 - RT III 2000, 13, 140, p 17.)

Proportsionaalsuse põhimõttest peab talle seadusega antud kaalutlusõiguse teostamisel lähtuma ka

prokuratuur kriminaalmenetluses.

16. 1. jaanuaril 2004. a jõustunud KrMK § 1681 ja § 220 lg 3 andsid prokurörile õiguse taotleda kohtult

kriminaalmenetluse lõpetamist või teatud tingimustel kriminaalmenetlus ise lõpetada, kui puudub avalik

menetlushuvi ja isiku süü ei ole suur. Analoogiline regulatsioon sisaldub ka kehtiva KrMS §-s 202 ja § 274

lg-s 5. Tegemist on prokurörile antud kaalutlusõigusega, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale

ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamine juhtudel,

mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas.

III

17. Käesoleva otsuse punktides 7-14 toodud põhjustel ja juhindudes KrMSRS § 2 lg-st 3, AKKS § 63 p-st 2,

§ 64 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru

Ringkonnakohtu 29. aprilli 2004. a otsuse Ü.S. süüditunnistamises KarS § 188 järgi ja saadab kriminaalasja

uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher