3-3-1-49-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-49-04

Otsuse kuupäev

15. oktoober 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Tarmo Tootsi kaebus Keskkriminaalpolitsei poolt tekitatud

varalise ja moraalse kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2004. a otsus haldusasjas nr 2-

3-9/2004

Menetluse alus Riigikohtus

Tarmo Tootsi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

16. september 2004

Kohtuistungil osalenud isikud

Keskkriminaalpolitsei esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov

RESOLUTSIOON

Rahuldada Tarmo Tootsi kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3-9/2004 osas,

millega mõisteti T. Tootsilt Keskkriminaalpolitsei kasuks välja õigusabikulud 4 000 krooni ning

jätta õigusabikulud Keskkriminaalpolitsei enda kanda. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tarmo Toots esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista välja Eesti Vabariigilt tema

kasuks hüvitis varalise kahju eest summas 238 367 krooni 53 senti ja hüvitis moraalse kahju eest

summas 200 000 krooni. Kaebuse kohaselt on seoses T. Tootsi vahistamisega Keskkriminaalpolitsei

poolt 5. mail 1999 läinud kaduma tema poolt liisitud sõiduauto BMW 320i. Sõiduauto oli liisitud

OÜ-lt Kagugrupp kapitalirendilepingu alusel, mille järgi oli tasutud 181 849 krooni 53 senti. Sellele

lisandub intress 7% nimetatud summalt, nelja aasta jooksul kokku 56 518 krooni. Kahju on tekkinud

Keskkriminaalpolitsei ametnike õigusvastasest tegevusest, mis seisnes vahi alla võetu vara valveta

jätmises. Sellega rikuti KrMK § 75 lg-t 3, mille kohaselt kui vahi alla võetu vara või eluase jääb

järelevalveta, võetakse tarvitusele abinõud nende hoidmiseks. Kaebuses taotleti ka moraalse kahju

hüvitamist, kuna seoses 5. mail 1999 toimunud vahistamisega olid kaebajal tekkinud üleelamised ja

psüühilised traumad.

2. Tartu Halduskohtu 25. augusti 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-89/2003 jäeti T. Tootsi kaebus

rahuldamata. T. Toots vahistati 5. mail 1999 Tartus Narva maantee parklas. T. Tootsi poolt liisitud

sõiduauto BMW oli T. Toots jätnud Tamme staadioni parklasse. Nimetatud sõiduk oli Tamme

staadioni parklast kaduma läinud mõni päev pärast T. Tootsi vahistamist, sõiduk oli kuulutatud

tagaotsitavaks 14. mail 1999. Kohus leidis, et vahistamise ajal kehtinud KrMK § 75 lg-t 3 ei olnud

rikutud. Kohus pidas usaldusväärseks ja usutavaks Keskkriminaalpolitsei ametnike ütlusi selle kohta,

et T. Toots ei avaldanud sõiduauto asukohta politseiametnikele ega avaldanud taskust leitud

autovõtmete kohta informatsiooni. Kohus järeldas, et T. Toots oli ise parkinud oma sõiduauto Tamme

staadionile parklasse lukustatuna ning seetõttu ei saanud politseiametnikud olla teadlikud

vaidlustatud sõiduauto asukohast ega ole seda KrMK § 75 lg 3 mõttes järelevalveta jätnud.

Kohus leidis, et tõendamata on T. Tootsile Keskkriminaalpolitsei ametnike poolt olulise psüühika ja

närvitegevuse häire tekitamine ning jättis seetõttu moraalse kahju hüvitamise nõude rahuldamata.

Õigusabikulude väljamõistmist T. Tootsilt vastustaja kasuks ei pidanud halduskohus samuti

põhjendatuks ja jättis need välja mõistmata.

3. T. Toots esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega tema kaebus rahuldataks.

4. Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2004. a otsusega jäeti T. Tootsi apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud otsuse tühistamiseks ega muutmiseks ei anna põhjust ka

ringkonnakohtus üle kuulatud tunnistajate ütlused. T. Tootsi kaitsjana esindanud tunnistaja ütluste

kohaselt pöördus ta tõkendi kohaldamise istungil politseiniku poole, et edasi anda kaitsealuse

T. Tootsi palve teda aidata ja käia auto juures rohtusid võtmas, kuid ei suutnud meenutada, kas ta

seejuures avaldas politseinikule ka auto asukoha. T. Tootsi poja ütluste kohaselt ütles isa kodus

läbiotsimisel emale, et auto on Tamme staadionil ja uurijad pidid seda kuulma. Ringkonnakohus

leidis, et nimetatud tunnistajate ütlustest võib küll järeldada, et uurijad võisid kuulda auto asukohast,

kuid kindlat järeldust, et uurijad said auto asukoha kindlasti teada, teha ei saa. Pealegi tuleb T. Tootsi

poja ütlustesse suhtuda teatava reservatsiooniga, sest tunnistaja on kaebuse esitaja poeg, kes pealegi

oli läbiotsimise ajal 14-aastane. Ringkonnakohus asus seisukohale, et eeltoodut arvestades ei ole

põhjust järelduseks, et politseinikele avaldati kindlasti auto asukoht ja seetõttu ei ole alust tuvastada,

et politsei ei taganud auto säilimist.

Ringkonnakohus leidis lisaks, et kaebaja ei ole tõendanud kahju tekkimist seoses auto

kaotsiminekuga. Kaebaja ei olnud auto omanik, sest kapitalirendi lepingu punktide 12.1, 13.1, 13.2 ja

13.3 järgi võis omandiõiguse üleminek toimuda pärast rendilepingu lõppemist tingimusel, et kõik

väljaostumaksed on tehtud. Pärast vahistamist kaebaja enam väljaostumakseid ei teinud. Kaebaja

väide, et ta oli sunnitud katkestama väljaostumaksed vahistamise tõttu, ei ole asjassepuutuv, sest

vahistamise õiguspärasust ei ole vaidlustatud. Auto omaniku kaebaja vastu esitatud kahjunõuet seoses

auto kaotsiminekuga ei ole rahuldatud. Kaebaja ei ole tõendanud ka kahju tekkimist seoses tema

poolt juba teostatud väljaostumaksete teostamisega, sest vastavalt kapitalirendilepingu punktile 14.3

kaotas kaebaja teostatud väljaostumaksete nõude niikuinii juba seetõttu, et ta katkestas

väljaostumaksete tegemise.

Oma otsusega mõistis ringkonnakohus T. Tootsilt Eesti Vabariigi kasuks (Keskkriminaalpolitsei

kaudu) välja ka õigusabikulu 4 000 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. T. Toots esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus ja mõista

välja tema kasuks varaline ja moraalne kahju. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus

ignoreerinud ja tõlgendanud ebaobjektiivselt kohtuistungil tunnistusi andnud vandeadvokaadi,

jalgpalliklubi treeneri, T. Tootsi poja ja endise abikaasa ütlusi ning lähtunud Keskkriminaalpolitsei

kahe töötaja poolt antud subjektiivsetest ja ennast õigustavatest tunnistustest. Kassaatori arvates on

kohtuotsust ebaobjektiivselt mõjutanud ka kohtukoosseisu kuulunud ringkonnakohtu kohtunik,

kellega kassaatoril on olnud konfliktkokkupuuteid. Samuti vaidlustatakse kohtuotsust osas, millega

T. Tootsilt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja kohtukulud.

6. Keskkriminaalpolitsei kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta T. Tootsi

kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu otsus muutmata. Vastuses märgitakse, et

Riigikohtus pole HKMS § 64 lg-st 2 tulenevalt võimalik anda tunnistajate ütlustele teistsugust

hinnangut. Samuti nõustutakse ringkonnakohtu seisukohaga, et kassaator ei ole talle tekitatud kahju

tõendanud. Õigusabikulude osas märgitakse, et need mõisteti kassaatorilt välja üksnes osaliselt ning

leitakse, et kohtukulude väljamõistmise riskiga peab isik kaebuse esitamisel alati arvestama.

Vastupidisel juhul avaneks isikul võimalus oma kaebeõiguse kuritarvitamiseks, mis ei ole kooskõlas

protsessiõiguste heauskse teostamise põhimõttega.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohus nõustub Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga varalise kahju hüvitamise osas.

Tõendamata on T. Tootsi väide, et politseiametnikele tehti auto asukoht teatavaks. Kui

politseiametnikele ei olnud vara asukohta teatavaks tehtud, siis ei saanud ka nõuda, et nad oleksid

võtnud vastavalt sel ajal kehtinud KrMK § 75 lg-le 3 tarvitusele abinõusid vara hoidmiseks. Ka

moraalse kahju tekkimine T. Tootsil ei ole tõendatud.

8. T. Tootsi kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus hinnanud tunnistajate ütlusi

ebaobjektiivselt. HKMS § 64 lg-st 2 tulenevalt peab Riigikohus lähtuma alama astme kohtu otsusega

tuvastatud faktilistest asjaoludest. Seetõttu ei saa Riigikohus käesolevas asjas ümber hinnata

tunnistajate ütlusi ning ta peab lähtuma halduskohtus ja ringkonnakohtus kogutud tõenditele antud

hinnangutest.

9. Mis puutub väitesse kohtukoosseisu kuulunud ringkonnakohtuniku erapoolikuse kohta, siis märgib

Riigikohtu halduskolleegium, et T. Tootsil oli võimalus esitada tema suhtes taandus TsMS §-s 21

sätestatud korras. T. Toots seda ei teinud. TsMS § 21 lg-test 3 ja 5 tuleneb, et protsessiosaline peab

kohtuniku vastu taanduse esitama kas esimesel kohtusse ilmumisel, esimeses kirjalikus kohtu poole

pöördumises või kohtuistungil enne asja sisulise läbivaatamise algust, s.t esimesel võimalusel pärast

taandust tingivast asjaolust teadasaamist. Taanduse hilisem esitamine on lubatud ainult juhul, kui

taanduse avaldajale on taandamise alus teatavaks saanud hiljem.

Seega saab protsessiosaline end arvatavalt erapooliku kohtuniku eest kaitsta taanduse esitamisega.

Taandus tuleb esitada esimesel võimalusel. Kui isik on jätnud taanduse õigeaegselt esitamata, ei saa

tema hilisemad väited kohtuniku erapoolikuse kohta olla kohtulahendi tühistamise aluseks kõrgema

astme kohtu poolt. Kassatsioonkaebusest ei nähtu, et T. Toots oleks kohtuniku väidetavat erapoolikust

tinginud asjaoludest teada saanud alles pärast menetlust ringkonnakohtus.

10. Riigikohtu halduskolleegiumi 24. aprilli 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-19-01 leiti, et

teenistusalastes küsimustes antud haldusakte peab ametiasutus olema üldjuhul suuteline kaitsma

kohtus oma ametnike kaudu, kasutamata advokaadi abi. 10. mai 2001. a määruses haldusasjas nr 3-3-

1-11-01 märgiti, et haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muuhulgas

otsustama, kas haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, asja keerukust, kaebaja

toiminguid ja muid asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil üleüldse põhjendatud vajadus välise

õigusabiteenuse tellimise järele. Samuti tuleb kaebajalt kohtukulude väljamõistmisel arvestada

proportsionaalsuse põhimõttega. Halduskolleegiumi 18. detsembri 2003. a otsuses haldusasjas nr 3-3-

1-75-03 leiti täiendavalt, et kaebajalt kohtukulude väljamõistmise proportsionaalsus sõltub

muuhulgas ka sellest, kas kaebuse esitaja nägi ette või pidi ette nägema, et kaebus on põhjendamatu,

aga samuti ka kaebuse esitaja majanduslikust olukorrast. Neid põhimõtteid on halduskolleegium

uuesti rõhutanud 19. detsembri 2003. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-78-03. Seega on

halduskolleegium pidanud haldusorgani poolt lepingulise õigusabi kasutamist võimalikuks, kuid

piiranud haldusorgani kasuks õigusabikulude väljamõistmist eeltoodud seisukohtadega.

11. Tartu Ringkonnakohus ei ole T. Tootsilt kohtukulude väljamõistmisel tuvastanud, et T. Toots

pidanuks ette nägema, et tema kaebus on põhjendamatu. Seega ei ole alust väita, et T. Toots oleks

kuritarvitanud oma kaebeõigust.

Haldusasja materjalidest ilmneb, et Tartu Halduskohtu 4. aprilli 2003. a määrusega oli T. Toots

vabastatud täielikult õigusabi eest tasumisest ja õigusabikulud olid kantud riigi arvele (tl 32). Samal

päeval tehtud määrusega oli halduskohus vabastanud T. Tootsi ka riigilõivu tasumisest kaebuse

esitamisel (tl 31) ning 29. septembri 2003. a määrusega riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse

esitamisel (tl 121). Tartu Ringkonnakohtu 3. juuni 2004. a määrusega vabastati T. Toots

kassatsioonikautsjoni tasumisest.

12. HKMS § 91 lg-st 1 ning §-st 94 tulenevalt vabastatakse isik riigilõivu ja kautsjoni ning

õigusabikulude eest tasumisest juhul, kui isik on maksujõuetu. Vabastades T. Tootsi nimetatud kulude

kandmisest, on kohtud, sealhulgas ka Tartu Ringkonnakohus, möönnud T. Tootsi maksejõuetust.

Olukorras, kus kaebaja on maksejõuetuse tõttu vabastatud riigilõivu, kautsjoni ja õigusabi eest

tasumisest ning sealjuures on tuvastamata protsessiosalise pahatahtlikkus oma kaebeõiguse

kasutamisel, ei ole Riigikohtu halduskolleegiumi arvates kaebajalt haldusorgani kasuks kohtukulude

väljamõistmine põhjendatud.

Eelmainitud põhjustel tuleb T. Tootsi kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Tartu Ringkonnakohtu

otsus tuleb tühistada osas, milles mõisteti T. Tootsilt välja Keskkriminaalpolitsei poolt kantud

õigusabikulud. Keskkriminaalpolitsei taotlus T. Tootsilt kassatsioonimenetluses kantud 5097 krooni

ja 60 sendi suuruse õigusabikulu väljamõistmiseks jääb rahuldamata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld