3-1-1-86-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-86-04

Otsuse kuupäev

7. oktoober 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi A.T. süüdistuses KarS § 114 p-de 2 ja 3

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 20. aprilli 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-122/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.T. ning tema kaitsja vandeadvokaat Sirje Musta

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

7. september 2004. a

Istungil osalenud isikud

Kohtualuse kaitsja vandeadvokaat Sirje Must,

ringkonnaprokurör Indrek Rebase

Resolutsioon

1. Viru Ringkonnakohtu 20. aprilli 2004. a kohtuotsus A.T. kohta jätta muutmata.

2. A.T. ja tema kaitsja vandeadvokaat Sirje Musta kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida-Viru Maakohtu 9. jaanuari 2004. a otsusega tunnistati A.T.. KarS § 114 p-de 2 ja 3 järgi süüdi kahe

inimese tapmises üldohtlikul viisil ning talle mõisteti karistuseks kaksteist aastat vangistust.

A.T. tunnistati süüdi selles, et 26. mail 2003. a Ida-Viru Maakohtus, kus toimus tsiviilvaidlus tema ja L.Z.

vahel, tulistas ta V.Z-i selja tagant pähe ning kaela. Seejärel tulistas ta V.Z. kõrval istunud L.Z.-i selja tagant

kehasse. Kannatanute suunas tegi A.T. kuus lasku. Mõlemad kannatanud surid laskehaavadesse - L.Z.

sündmuskohal 26. mail 2003. a ja V.Z. 4. juunil 2003. a.

Maakohus leidis, et A.T. süü on täielikult tõendatud. A.T. poolt kahe isiku vastu suunatud tegu on käsitatav

ühe teona, mis tulenes ühesest tahtlusest ning realiseerus samaaegselt.

Kuriteo motiivina käsitas kohus poolte omavahelisi vaenulikke suhteid, mis tekkisid juba aastal 2001, kui

L.Z-l sündis laps, kelle isa ta väitis olevat A.T. Lisaks tunnistajate ütlustele kinnitas vaenulikke suhteid ka

haldusõigusrikkumise otsus, millega karistati V.Z-i kohtualuse löömise eest, ning kohtuotsus, millega L.Z.

tunnistati süüdi A.T. rasedale elukaaslasele S.K-le kehavigastuste tekitamises.

Samuti oli kohus arvamisel, et kahe inimese tapmine pandi toime üldohtlikul viisil. Nimelt toimus

tulistamine väikeses ruumis, kus peale kohtualuse ja kannatanute oli veel kaks isikut, mis seadis ohtu ka

nende elu ja tervise.

Seejuures ei nõustunud kohus väitega, et kohtualune pani toime provotseeritud tapmise KarS § 115

tähenduses. Otsuses märgitakse, et privilegeeritud süüteokoosseis eeldab tugeva hingelise erutuse seisundit,

mille tõttu isiku võime oma tegudest aru saada ja neid juhtida on piiratud. Vastavalt kriminaalasjas läbiviidud

ekspertiisile viibis kohtualune teo toimepanemise ajal aga psüühilises seisundis, mis ei takistanud tema

võimet aru saada olukorra sisust, oma tegude tähendusest ega oma tegusid kontrollida. Kohus pidas

vajalikuks märkida, et mitte igasugune impulsiivsus, meeleolu kõikumine ja kergesti ärrituvus ei tähenda

piiratud võimet oma tegudest aru saada ja neid juhtida. Kohtu hinnangul puudusid ka muud tõendid, mis

oleks andud alust kohtualuse väitele, et ta viibis süüteo toimepanemisel mingis erilises psüühilises seisundis.

Motiveerides kohtualusele mõistetud karistust, märkis kohus, et sellele vastab prokuröri taotletud kaksteist

aastat vabadusekaotust, kusjuures väiksem karistus ei oleks otstarbekohane ühiskonna ootusi arvestades.

Seejuures arvestati karistust kergendava asjaoluna kohtualuse puhtsüdamlikku kahetsust.

2. Maakohtu otsuse peale esitas kohtualuse kaitsja vandeadvokaat S. Must apellatsioonkaebuse, milles paluti

A.T. käitumine ümber kvalifitseerida KarS § 115 järgi kui tapmine hingelise erutuse seisundis. Analoogilise

taotlusega apellatsioonkaebuse esitas süüdimõistetu A.T. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras ka

kannatanu R. Z. esindaja Vladimir Vastšjonok, kes taotles otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja

kohtualusele uue otsusega eluaegse vangistuse mõistmist.

3. Viru Ringkonnakohtu 20. aprilli 2004. a otsusega tühistati maakohtu otsus A.T.-le mõistetud karistuse

osas. Kohtualusele mõisteti KarS § 114 p-de 2 ja 3 järgi karistuseks viisteist aastat vangistust. Kannatanu R.

Z esindaja V. Vastšjonoki apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, A.T. ja tema kaitsja vandeadvokaat S. Musta

apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata.

Esmalt ei nõustunud kohus süüdimõistetu ja tema kaitsja taotlusega kvalifitseerida toimunu KarS § 115 järgi,

sest puudusid tegurid, mis oleks kohtualusel tulistamise hetkel esile kutsunud tugeva hingelise erutuse

seisundi. Kannatanute vägivaldne käitumine jäi kohtu arvates selleks ajaliselt liiga kaugesse minevikku.

Kohus käsitas toimunu põhjusena hoopis samal päeval toimuma pidanud kohtuprotsessi, kus pidi avaldatama

DNA ekspertiis, mis tunnistas A.T. L.Z-i lapse isaks. Kuna DNA ekspertiisi tulemus oli A.T-le eelnevalt

teada, oli tema tegevust vallandavaks teguriks kohtu arvates pigem enda kaotuse avalik tunnistamine.

Samas nõustus kohus kannatanu esindaja arvamusega, et kergendava asjaoluna ei tule arvestada

puhtsüdamlikku kahetsust. Kohus möönis, et kahetsus võib tõepoolest sõltuda subjektiivsetest asjaoludest,

kuid kui seda ei ole tehtud suuliselt ega ka materiaalsete tegudega (matusekulude hüvitusena), siis jääb selle

väljendamine arusaamatuks. Kohut ei rahuldanud A.T. väide, et ta palub andeks Jumalalt, sest kohtu arvates

tulnuks alustada lähematest kannatanutest.

Jättes kõrvale nimetatud kergendava asjaolu, pidas kohus vajalikuks karmistada karistust. Esiteks märkis

kohus, et selle kuriteo eest on sanktsiooni keskmiseks määraks neliteist aastat vangistust. Teisena arvestas

kohus kuriteo toimepanemise kohta, milleks oli kohtusaal, kus kohtu arvates peaks iga isik tundma end

riigivõimu poolt kaitstuna. Samuti puudus A.T-l kohtu arvates igasugune vajadus relva kaasaskandmiseks.

Eeltoodud argumente silmas pidades mõistis kohus A.T-le karistuseks viisteist aastat vangistust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja vandeadvokaat S. Must.

5. Kohtualuse kaitsja leiab, et A.T. käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 115 järgi kui provotseeritud

tapmine. Osapoolte konflikt oli kestva iseloomuga ning kestis 26. maini 2003. a, kusjuures L.Z. poolt

rasedale S.K-le kehavigastuse tekitamine sai kohtuliku lahenduse alles 2. aprillil 2003. a, s.o kuu aega enne

tapmist. Kuigi A.T. ja kannatanute vahel puudus tulistamise päeval sõnaline ja füüsiline kontakt, ei välista

see tugeva hingelise erutuse seisundi esinemist kohtualusel. Kaitsja arvates kutsusid kannatanud selle esile

solvava ja provokatiivse käitumisega kohtusaalis. Konfliktis tervikuna oli agressiivsemaks pooleks

kannatanute perekond ning nemad olid ühtlasi ka konflikti algatajateks. Seetõttu kandis A.T. endaga pidevalt

kaasas relva.

5.1 Edasiselt leitakse kaebuses, et ringkonnakohus on alusetult jätnud arvestamata karistust kergendavad

asjaolud.

Kaitsja viitab kriminaalasja materjalidele, kus kohtualune on arusaadavalt enda tegu puhtsüdamlikult

kahetsenud. Puhtsüdamliku kahetsusena tuleks käsitada ka A.T. pöördumist andestuse saamiseks Jumala

poole. Ringkonnakohus pole lähtunud kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest, milleks on A.T. poolt süü

kohene ülestunnistamine, relva loovutamine, enese vabatahtlik ülesandmine ning kaasabi süüteo

avastamisele ja menetlemisele, mis moodustavad KarS § 57 lg 1 p-s 3 loetletud karistust kergendavate

asjaolude kogumi. Lisaks sellele ei ole kohus arvestanud karistust kergendava asjaoluna hingelise erutuse

seisundit KarS § 57 lg 1 p 6 mõttes.

5.2 Lõpetuseks asutakse kaebuses seisukohale, et kriminaalasjas esinevad erandlikud asjaolud, mis

võimaldavad mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. Nende asjaoludena nimetab kaitsja

kannatanutepoolset pikaajalist füüsilist ja vaimset terrorit A.T. ning tema lähedaste vastu.

6. A.T. palub kassatsioonkaebuses enda käitumise kvalifitseerida KarS § 115 järgi provotseeritud tapmiseks.

6.1 Ta kinnitab, et ei pannud toime ettekavatsetud ja tahtlikku tapmist. Kannatanute terroriseeriv käitumine

tema ja ta lähedaste vastu viis ta närvipingesse ning närvisüsteemi täieliku kurnatuseni. Nähes kannatanuid

kohtusaalis narrimishimuliste, võidutsevate naeratustega, kaotas ta enesevalitsuse ning ei kontrollinud enda

edasist käitumist. Seega provotseerisid kannatanud tema käitumise, sellest aga ise aru saamata. Seda, et ta ei

tegutsenud selge mõistusega, kinnitab kohtualuse arvates fakt, et eelnevate tülide ja kakluste ajal

kannatanutega ei võtnud ta kunagi oma relva välja, kuigi ta kandis seda kogu aeg kaasas.

6.2 Kohtualuse arvates ei saa tema käitumise kvalifitseerimisel olla vaieldamatuks tõendiks

kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi järeldused, kuna ekspertiisi takistas mõlema poole puudulik keeleoskus.

6.3 Kassaator leiab samuti, et karistuse mõistmisel on jäetud arvestamata karistust kergendavad asjaolud.

Seejuures viitab ta kaitsja kassatsioonkaebuse p-s 5.2 toodud argumentidele.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas vandeadvokaat S. Must kassatsioonkaebusi ja palus A.T.

käitumine kvalifitseerida KarS § 115 järgi.

Prokuröri arvates tuleb kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Esmalt käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatorite taotlust kvalifitseerida A.T. käitumine KarS

§ 115 järgi tapmisena äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne

vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Seetõttu kohtukolleegium selgitab, millises

deliktistruktuuri osas erutusseisund asetseb, millised on tema tekkemehhanismid ning milliste tõendite alusel

seda saab tuvastada.

9. KarS § 115 kujutab endast tapmise põhikoosseisu privilegeeritud e vähemohtlikku koosseisu. Oluline on

seejuures tähele panna, et tegemist on subjekti iseloomustava tunnusega, mis asetseb deliktistruktuuris

süüteokoosseisu objektiivses küljes. Iseloomustades subjekti psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo

toimepanemise ajal, on see vastutust kergendav isikutunnus KarS § 24 lg 3 mõttes.

Privilegeeritud koosseisu subjektiivne e tahteline külg on põhikoosseisuga sama - isik peab vähemalt kaudse

tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma.

Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega

esile kannatanu, tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine)

haavamisele. Seega ei välista KarS § 115 kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt

kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra

tunnetamine vms.

9.1 Sarnaselt põhideliktiga on provotseeritud tapmine süüline, st isik on teo toimepanemise hetkel täielikult

võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka

juhtima (KarS § 34). Kui leitakse, et isik ei olnud enda käitumise juhtimiseks ja sellest arusaamiseks

võimeline, ei tõusetu küsimust KarS § 115 kohaldamisest - isiku vastutus on sellisel juhul täielikult

välistatud.

10. KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu

(provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb

käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, st kannatanu(te) käitumisele tuleb

terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang. Teisisõnu tähendab see, et erutusseisund pole pelgalt

meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks

teha ka kannatanu(te) käitumisele antava hinnanguga kriminaalasja menetlemisel. Seejuures tuleb aga

tuvastada kannatanu vägivaldne või solvav tegu, mis vahetult vallandas süüdlase emotsionaalse reaktsiooni.

11. Kriminaalasjas on läbi viidud statsionaarne kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis

(tl 188). Ekspertiisis on tegeldud kahe küsimusega - esiteks, kas A.T. oli teo toimepanemise ajal süüdiv, ning

teiseks, kas tal esines teo toimepanemise ajal erutusseisund (ekspertiisis nimetatud füsioloogiliseks afektiks).

Ekspertiisi järeldused on kohtud võtnud aluseks süüdimõistva otsuse tegemisel.

11.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus ebajärjekindlalt käsitlenud süüküsimuse ning

erutusseisundi tunnuseid. Eitades A.T. vastutust KarS § 115 järgi, on Ida-Viru Maakohus ekspertiisiaktile

viidates märkinud järgmist: "Psüühiline seisund, milles uuritav viibis kuriteo toimepanemisele vahetult

eelnenud perioodil ja kuriteo toimepanemise momendil, ei takistanud tema võimet aru saada olukorra sisust,

oma tegude tähendusest ega oma tegusid kontrollida. Kohtualusel esinenud isiksusehäire ei eelda

ilmtingimata seda, et kohtualuse võime tegudest aru saada ja neid juhtida oleks piiratud. Igasugune

impulsiivsus, meeleolu kõikumine ja kergesti ärrituvus ei tähenda piiratud võimet oma tegudest aru saada ja

neid juhtida" (tl 254).

Kõik need loetletud tunnused ei ole aga asjassepuutuvad erutusseisundi tuvastamisel, vaid käsitlevad

süüküsimust deliktistruktuuri kolmandal astmel. Samas ei saa jätta tähelepanuta, et maakohus on siiski

viidanud ekspertiisiaktis kajastatud järeldusele ja see haakub erutusseisundi tuvastamisega - "Ekspertide

komisjon on leidnud, et afektile iseloomulikke tunnuste kogumit ei ole ning uuritav ei viibinud mingis

erilises psüühilises seisundis".

11.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis (otsuse p-s 10), et erutusseisund on juriidilisele hindamisele

avatud mõiste, mille saab tuvastada kriminaalasja tehioludele tuginevalt. Maakohus on sellele ka viidanud

öeldes, et "kohus uuris ka muid tõendeid, mille abil on kohtul kujunenud veendumus, et ekspertide arvamus

erutusseisundi (puudumise) kohta on põhjendatud ja selles kahelda ei ole alust"(tl 254).

11.3 Ringkonnakohus on sisustanud erutusseisundit juriidiliselt ja eitanud, et A.T-l oleks selline seisund

esinenud. Esmalt märgib kohus, et vägivald, mille kannatanud panid toime A.T. ja tema lähedaste vastu, jäi

ajaliselt liiga kaugesse minevikku, vastavalt kaks aastat esimesel ja seitse kuud teisel tuvastatud vägivalla

rakendamise juhtumil. Ringkonnakohus on erutusseisundit eitanud tervikuna ning märkinud täiendavalt, et

tapmise päeval ei olnud kannatanud ja A.T. üldse sõnalises ega füüsilises kontaktis (tl 313). Edasiselt leidis

kohus, et A.T. tegevust vallandavaks teguriks oli hoopis enda kaotuse avalik tunnistamine. Ka esimese astme

kohus on enda motiveeringus asunud seiskohale, et kuriteo toimepanemise põhjuseks olid pigem pikaajalised

ebameeldivad, isegi vaenulikud isiklikud suhted (tl 253).

Kriminaalkolleegium nõustub kohtute sellise järeldusega. Kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid selle

kohta, et kannatanud oleks kohtusaalis käitunud provokatiivselt, nagu seda väidab kohtualune ja tema kaitsja.

Seetõttu leiab kohtukolleegium, et A.T. käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 114 p-de 2 ja 3 järgi.

12. Järgmisena käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium A.T-le mõistetud karistusse puutuvat.

12.1 Ida-Viru Maakohus on A.T-le karistuse mõistmisel arvestanud kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

õiguskorra kaitsmise huvisid ning võimalust mõjutada kohtualust edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest. Samuti on arvestatud kohtualuse isikut (moraalselt nõrk, otsustusvõimetu, pidevat vaimset

abi, järelevalvet ja toetust vajav isik, kes võib olla ohtlik teistele inimestele). Maakohus on lähtunud

prokuröri taotletud 12-aastasest vangistusest ja leidnud, et selline karistus on otstarbekohane, arvestades

ühiskonna ootusi. Karistust kergendavaks asjaoluks on loetud puhtsüdamlikku kahetsust ja kokkuvõtteks on

tõdetud et "prokuröri poolt nõutud karistusmäär on põhjendatud igalt poolt" (tl 254 pöördel). Samas

märgitakse, et kannatanu esindaja ei taotle kohtult rangema karistuse mõistmist. See viimatinimetatud märge

on aga meelevaldne ega tulene kriminaalasja materjalidest. Kohtuistungi protokollist nähtub kannatanute

esindaja arvamus, mille kohaselt prokuröri taotletud karistus on liiga leebe (tl 247).

12.2 Viru Ringkonnakohus, rahuldades osaliselt kannatanute esindaja apellatsioonkaebuse ja karmistades

A.T-le mõistetud karistust, ei arvestanud kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust KarS § 57 lg 1 p 3

alt 2 mõttes.

Riigikohus märgib siinjuures, et otsustamaks, kas kohtualune kahetseb ja kas see kahetsus on ka

puhtsüdamlik, on fakti küsimus. Kahtlemata peab olema kohtualune oma suhtumist toimunusse väljendanud.

Nõustuda ei saa aga ringkonnakohtu järeldusega, et A.T. pole kahetsust avaldanud üldtunnustatud moel.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et ta on seda teinud nii süüdistatavana ülekuulamisel (tl 79) kui ka asja

kohtulikul arutamisel (tl 247 pöördel). Kuid ringkonnakohtul oli kahtlemata õigus väljendatut hinnata ja

otsustada oma sisemise veendumuse kohaselt, kas arvestada kahetsust karistust kergendava asjaoluna või

mitte. Ringkonnakohus on põhjendanud, miks ta A.T. väljendatut puhtsüdamlikuks kahetsuseks ei loe.

Riigikohtul puudub seaduslik alus ümber lükata ringkonnakohtunike siseveendumusel tuginevat ja

motiveeritud otsustust, miks nende arvates pole A.T. puhtsüdamlikult oma tegu kahetsenud alljärgnevatel

põhjustel.

12.3 Apellatsioonikohus arutab süüdistust täies mahus nii asjaolude kui ka õigusliku käsitluse ning järelmite

suhtes. Tegemist on iseseisva põhimenetlusega, mille tulemusena peab kohus langetama otsuse tõendite vaba

hindamise tulemusel ja enda vabalt kujunenud siseveendumuse järgi. Kui apellatsiooni esemeks on

muuhulgas ka karistuse suurus, on kohus pädev mõistma uue karistuse vastavalt KarS § 56 lg-le 1.

12.4 Käesoleval juhul ongi esimese astme kohtu otsuse vaidlustanud apellatsiooni korras ka kannatanu

esindaja, kes palus mõista A.T-le karistuseks eluaegne vabadusekaotus (tl 270). See andis ringkonnakohtule

aluse läbi vaadata A.T-le mõistetud karistuse. Tuvastamata küll raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes ja

arvestamata karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, on kohus tuginenud otsuse tegemisel

teistele teo toimepanemist iseloomustavatele tõenditele, mis lubasid tal iseseisvalt hinnata A.T-le mõistetud

karistuse kohasust süü aspektist (KarS § 56 lg 1 ls 1). Nende asjaoludena on kohus märkinud teo

toimepanemise kohta (kohtusaal) ja relva põhjendamatut kaasavõtmist. Seetõttu ongi kohus põhjendatult

karistust karmistanud.

13. Kassaatorite ülejäänud argumendid ei anna Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul samuti alust A.T-

le mõistetud karistuse kergendamiseks.

14. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Viru Ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Jüri Ilvest, Lea Kivi, Peeter Vaher