3-2-1-98-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-98-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. oktoober 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja T. Tampuu, liikmed P. Jerofejev ja L. Laarmaa

Kohtuasi

AS Ilmarine (pankrotis) hagi AS Eesti Krediidipank vastu

tasutud võla 19 246 772 krooni tagasinõudmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. märtsi 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/41/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Eesti Krediidipank ja AS Martinoza kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

6. september 2004. a

Istungil osalenud isikud

AS Eesti Krediidipank lepinguline esindaja vandeadvokaat

T. Vaher, AS Martinoza lepinguline esindaja vandeadvokaat

J. Leppik, AS Ilmarine (pankrotis) lepinguline esindaja

vandeadvokaat L. Glikman ja seaduslik esindaja pankrotihaldur

T. Saarma

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

15. märtsi 2004. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. AS Eesti Krediidipank kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. AS Martinoza kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada AS-le Eesti Krediidipank 7. aprillil 2004. a

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 20 000

(kakskümmend tuhat) krooni.

5. Tagastada AS-le Martinoza 7. aprillil 2004. a

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 20 000

(kakskümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Ilmarine (pankrotis) pankrotihaldur esitas 28. märtsil 2002. a Tallinna Linnakohtule hagi AS

Eesti Krediidipank vastu (kolmas isik kostja poolel AS Martinoza), milles palus kostjalt PankrS § 45

p 2 alusel tagasi nõuda tasutud võla 19 246 772 krooni.

Hagiavalduse kohaselt algatati 4. septembril 2000. a AS Ilmarine pankrotimenetlus ning pankrot

kuulutati välja 2. märtsil 2001. a. Pooled sõlmisid perioodil 1997"2000 laenulepingud nr 645, 800,

846, 1045 ja 1081. Pooled sõlmisid 13. juunil 2000. a kokkuleppe hageja omandis olnud Mustamäe

tee 5 asuva kinnistu müümiseks avalikul enampakkumisel. 16. juunil 2000. a ilmus Eesti Päevalehes

sellekohane kuulutus, kinnistu alghinnaks oli 3 000 000 krooni. Enampakkumise tingimuseks oli

hageja võla (11 746 772 krooni) ülekandmine AS-le Martinoza. 20. juunil 2000. a teatas kostja

võlgnikule eeltoodud laenulepingute ennetähtaegsest lõpetamisest ja nõudis laenu 11 746 772 krooni

tagastamist ühe kuu jooksul. Ühtlasi hoiatas kostja, et laenu tasumata jätmisel esitatakse täitevbüroole

avaldus tagatise müümiseks. 21. juunil 2000. a koostatud enampakkumise protokolli kohaselt

tunnistati enampakkumise võitjaks kostja tütarettevõte AS Martinoza. 26. juunil 2000. a sõlmisid AS

Ilmarine, AS Martinoza ja AS Eesti Krediidipank Mustamäe tee 5 asuva kinnistu võõrandamise, võla

ülekandmise ja ostueesõiguse seadmise lepingu. Lepingu kohaselt müüs AS Ilamrine kinnistu AS-le

Martinoza 7 500 000 krooni eest, lisaks sellele läks AS-le Martinoza üle AS Ilmarine võlg 11 746 772

krooni AS Eesti Krediidipank ees. Lepinguosalised hindasid kinnistu väärtuseks 19 246 772 krooni.

Hageja leidis, et kostjale tasuti võlg ennetähtaegselt, ebatavalise maksevahendiga ning üht

võlausaldajat teistele eelistades. Võlg tasuti kostja lähikondsele, sest kolmanda isiku ja kostja

juhtorganite liikmed kattusid. Poolte kokkulepe tehingu tegemiseks sõlmiti vahetult pärast

Maksuameti 6. märtsi 2000. a ettekirjutusele järgnenud pankrotihoiatust, kui oli ilmne, et võlgnikul

polnud piisavalt vahendeid võla tasumiseks. Kostja tegi maksejõuetu isikuga tehinguid, mis ei vasta

heale pangandustavale. Kinnistu müüdi alla tegeliku müügihinna ning arvestamata hageja erilist huvi.

Tegemist oli tootmistegevuseks vajaliku varaga, milleta hageja majandustegevus on välistatud. Kui ei

oleks toimunud võla tasumist, oleks hageja saanud 19 246 772 krooni kasutada võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks pankrotiseaduses ettenähtud korras, arvestades võlausaldajate võrdsuse põhimõtet.

Poolte vahel sõlmitud leping on heade kommete vastane ja tühine. Samuti leidis hageja, et

enampakkumisel oli teeseldud iseloom. Antud juhul toimus pankrotivara väljumine võlgniku

omandist müügi korraldaja ja panga lähikondse omandisse alla vara hariliku väärtuse, millega

kahjustati võlausaldajate huve.

Hageja täiendas 1. oktoobril 2002. a hagi alust, leides, et kostja on TsK § 477 järgi alusetult

rikastunud. AS Martinoza 2000. a majandusaasta aruandest nähtub, et Mustamäe tee 5 asuva kinnistu

tegelik väärtus oli sõltumatu eksperdi hinnangul 3 700 878 krooni kõrgem kui tehingus kajastatud.

2. Vastuses hagiavaldusele ei tunnistanud kostja hagi. Hageja ei ole tasunud kostjale võlga 19 246

772 krooni, seega ei saa seda PankrS § 45 p 2 alusel tagasi nõuda. 11 746 772 krooni osas toimus TsK

§ 220 järgi hageja võlgnevuse ülekandmine kinnistu ostjale AS-le Martinoza, mida ei saa samastada

võla tasumisega. Poolte vahel 26. juunil 2000. a sõlmitud lepinguga tasus hageja kostjale üksnes 1

400 000 krooni, mis tulenes 22. juunil 2000. a sõlmitud laenulepingust nr 1122.

Ka juhul, kui käsitada vaidlusalust tehingut võla tasumisena, ei kahjustatud sellega teiste

võlausaldajate huve. Mustamäe tee 5 asuv kinnistu oli koormatud hüpoteekidega (kogusummas 15

000 000 krooni) kostja kasuks, millega olid tagatud kõik kostja olemasolevad ja tulevikus tekkivad

nõuded hageja vastu. Kostjal oli hüpoteegist tulenev õigus rahuldada oma nõuded võlgniku vastu

kinnistu müügist saadava raha arvelt. Kinnistu müügiga vähenes kostja nõue hageja vastu 13 146 772

krooni (11 746 772 krooni + 1 400 000 krooni) võrra. Kui hageja ei oleks kostjale võlga 1 400 000

krooni tasunud ning võlga 11 746 772 krooni AS-le Martinoza üle kandnud, oleks kostja nõue hageja

vastu pankroti väljakuulutamise päeva seisuga olnud üle 18 miljoni krooni (arvestades võlgnevuselt

tasutavat intressi ja viivist) ja see nõue oleks tulnud rahuldada esimeses järgus. Seega hoiti kinnistu

müügiga ära teiste võlausaldajate huvide kahjustamine.

Hageja viited laenulepingute nr 645, 800, 846, 1045 ja 1081 ennetähtaegsele lõpetamisele ei ole

asjakohased, sest nende ennetähtaegse lõpetamise aluseks olid võlgnikupoolsed lepingu rikkumised.

Võlga ei tasutud ebatavalise maksevahendiga ning kinnistu ostuhinna osas ei toimunud tasaarvestus

kostja nõuetega hageja vastu. 11 746 772 krooni suuruse summa osas toimus võla ülekandmine.

Lepingu kohaselt oli kinnistu väärtuseks 19 246 772 krooni, millest kinnistu müügihind moodustas 7

500 000 krooni ning ostja poolt ülevõetav summa 11 746 772 krooni. Reaalselt sai hageja pärast

kinnistu müüki endale 6 100 000 krooni. Võlausaldaja AS Eesti Krediidipank ja AS Martinoza

lähikondsus ei puutu asjasse. PankrS § 49 kohaselt omab lähikondsus õiguslikku tähendust vaid

võlgniku AS Ilmarine (pankrotis) suhtes. AS Eesti Krediidipank ei ole AS Ilmarine lähikondlane.

3. Kolmas isik kostja poolel AS Martinoza vaidles samuti hagile vastu. 26. juuni 2000. a lepingu järgi

ei tasunud hageja kostjale võlga, vaid müüs kinnistu lepingus sätestatud tingimustel kolmandale

isikule. Lepingu kohaselt tasus kolmas isik 3. juulil 2000. a kostjale lepingust tuleneva summa 11 746

772 krooni. Võla ülevõtmine kolmanda isiku poolt ei ole käsitatav võlgnevuse tasumisena, vaid

võlgniku asendamisena. Kuna hageja võlg oli pandiga tagatud, ei ole teiste võlausaldajate huve

kahjustatud. Võlausaldajate huve oleks kahjustatud juhul, kui kinnistu müüki ei oleks toimunud.

Hageja leiab ekslikult, et kinnistu ülekandmine kolmanda isiku omandisse ja sellega kaasnevad

tasaarveldused on ebatavaline maksevahend. Kinnistu ülekandmist kolmanda isiku omandisse ei

toimunud. Kinnistu võõrandamisel määrasid pooled kinnistu võõrandamise ja ostuhinna tasumise

tingimused ja leppisid kokku, et võlg kantakse üle kinnistu ostjale. Võla ülekandmise puhul ei ole

tegemist ebatavalise maksevahendiga. Hageja nõuab 19 246 772 krooni pankrotivarasse

tagastamisega 6 100 000 krooni kahekordset tasumist, sest kolmas isik tasus 30. juunil 2000. a

hagejale kinnistu müügihinnast 5 100 000 krooni ja kostja tasus 1 000 000 krooni. Kui võlausaldajate

huve oleks kahjustatud, siis oleks hagejal õigus pankrotivarasse tagasi nõuda 13 146 772 krooni.

Samuti ei nõustunud kolmas isik hageja läbiviidud kinnistu hindamise tulemustega. Hinnang ei

kajasta kinnistu harilikku väärtust tehingu tegemise hetkel, sest kinnistu hinnati mitmeid aastaid enne

tehingu tegemist. Ka asjaolu, et AS Martinoza korrigeeris oma 2000. a bilansis kinnistu maksumust,

ei muuda kinnistu harilikku väärtust.

4. Tallinna Linnakohus rahuldas 11. juuli 2003. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

19 246 772 krooni. Linnakohus tugines PankrS § 45 p-le 2, mille kohaselt nõuab kohus võlgniku

tasutud võla sisse sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste

võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest

teadlik, kui võlg tasuti viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui seda tehti

ebatavalise maksevahendiga või enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades.

Linnakohus tuvastas, et võlg tasuti viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist,

seda tehti enne maksetähtaega ebatavalise maksevahendiga ning üht võlausaldajat teisele eelistades.

Pankrotihalduri hinnangul oli hageja 12. juunil 2000. a tehtud pankrotihoiatuse ajal maksejõuetu.

20. juuni 2000. a ettepanek võla tasumiseks ja ka hoiatus, et laenu tasumata jätmisel pöördutakse

täitevbüroo poole, olid näilikud, sest juba 13. juunil 2000. a olid pooled kokku leppinud Mustamäe

tee 5 asuva kinnistu müümises. Kostja ei ole tõendanud, milline oli laenulepingute ennetähtaegse

lõpetamise õiguslik alus. Lepingutest nr 645, 800, 846, 1045 ja 1081 tulenev põhisumma, intresside

ja viivise võlg 566 472 krooni ei olnud antud juhul piisavaks aluseks lepingute ennetähtaegseks

lõpetamiseks. Ühegi lepingu maksetähtaeg ei olnud saabunud ja seega nõuti laenud tagasi

ennetähtaegselt.

Kostja toimis pahauskselt, kui teatas 20. juunil 2000. a võlgnikule laenulepingute ennetähtaegsest

lõpetamisest tagasiulatuvalt 14. juunist 2000. a, olles samal ajal sõlminud 13. juunil 2000. a

kokkuleppe hagejale kuuluva vaidlusaluse kinnistu müügiks enampakkumise korras. On alust arvata,

et enampakkumine oli lavastatud. Enampakkumisega kiirustati ja nõutud osavõtutasu 100 000 krooni

välistas tegelikud pakkumised. 20. juunil 2000. a sõlmisid AS Eesti Krediidipank ja AS Martinoza

juriidilise isiku tähtajalise hoiuse lepingu nr KDF-58, millega AS Martinoza hoiustas pangas AS

Ilmarine võla 11 746 772 krooni. Enampakkumises osalenud Arco Investeeringute AS-ga aga sellist

lepingut ei sõlmitud. 26. juunil 2000. a, kui poolte vahel sõlmiti kinnistu võõrandamise, võla

ülekandmise ja ostueesõiguse seadmise leping, esitati ka kinnistamisavaldus ning AS Martinoza kanti

kinnistu omanikuna registrisse ebatavaliselt kiiresti, s.o 30. juunil 2000. a. Poolte vahel 26. juunil

2000. a sõlmitud lepingu p-dest 5.1−5.5 ja kinnistusregistrisse tehtud sellekohastest kannetest

tuleneb, et lepinguosaliste tegelikuks tahteks oli Mustamäe tee 5 asuva kinnistu kiire müük AS Eesti

Krediidipank tütarettevõttele AS Martinoza. Seejuures kinnistu eest saadaolevast summast kustutati

ennetähtaegselt hageja võlg kostja ees 11 746 772 krooni võla ülevõtmise teel kolmanda isiku poolt.

Võlg tasuti ebatavalise maksevahendiga. Rimess MRI OÜ vannutatud audiitori M. Nõmmiste

arvamusest AS Ilmarine vara müügi kohta nähtub, et tehtud majandustehing ei olnud tavapärane.

Tavapäraste tasumistingimuste korral oleks kinnistu müügist laekunud hagejale 19 246 772 krooni,

mida oleks saanud kasutada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Tegelikult laekus hagejale vaid 6

100 000 krooni, kusjuures võlgnevus kostjale kokku 11 746 772 krooni rahuldati täies ulatuses ning

ennetähtaegselt. Kostja oli ja on AS Martinoza 100 % aktsiate omanik, seega moodustasid kostja

emaettevõtjana ja kolmas isik tütarettevõtjana kontserni. Ebatavalise maksevahendiga võlgnevuse

tasumisel AS-le Martinoza jäi vaidlusalune kinnistu kontserni. Kostja poolt maksejõuetu isikuga

selliste tehingute tegemine ei vasta heale pangandustavale. Võlgnevuse tasumiseks rakendatud

skeemi põhjendati hagejal lasunud maksuvõla tasumise vajadusega, kuid maksuametile ei ole raha

võla kustutamiseks laekunud. Kostja väited tema võimalikest nõuetest hüpoteegipidajana olukorras,

kus kinnistut ei oleks müüdud, on asjakohatud. Kuna kostja ei realiseerinud oma võimalikke õigusi

hüpoteegipidajana, siis ei saa ta tugineda ka hüpoteegipidaja õigustele.

Kohus hindas 26. juunil 2000. a sõlmitud lepingut ka headele kommetele vastavuse aspektist. Hageja

ennetähtaegne võla tasumine Mustamäe tee 5 asuva kinnistu võõrandamise teel ei ole kooskõlas

heade kommetega. Hoone võõrandamine seiskas hageja majandustegevuse ning hageja kaotas

võimaluse saada renditulu ca 420 000 krooni kuus. Tehingu tulemusena rikastus kinnistu omandaja

alusetult, kusjuures teine pool vabanes vaid võlgadest, mille tasumise tähtaeg ei olnud saabunud.

Võlgade katteks kinnistu võõrandamine oli hageja suhtes liigkasuvõtjalik ja moraalinormide vastane.

Pooled peaksid tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas

(TsÜS § 66 lg 5). Pankrotiseaduse § 45 p 2 mõtte kohaselt nõutakse ebatavalise maksevahendi puhul

sisse selle rahaline väärtus. Pooled on hinnanud ebatavalise maksevahendi ehk kinnistu väärtuseks 19

246 772 krooni + 3 700 878 krooni. Asja arutamisel jäi hageja hagiavalduses esitatud nõude (19 246

772 krooni) juurde.

Kostja sai laenu ennetähtaegselt tagasi ning omandas tütarettevõtja AS Martinoza vahendusel ka

maksevahendina kasutatud kinnistu alla selle hariliku väärtuse. 26. juunil 2000. a sõlmitud lepingus

märkisid pooled kinnistu väärtuseks 19 246 772 krooni. Pärast tehingu tegemist deklareerisid kostja

ja kolmas isik kinnistu väärtuse raamatupidamisaruandluses 3 700 878 krooni võrra kõrgemalt,

hinnates kinnistu väärtuseks 23 600 000 krooni. Ka Rimess MRI OÜ arvamuse järgi on kinnistu

väärtus 23 550 000 krooni. Kohus luges tõendatuks, et kinnistu tegelik väärtus ei saa olla sellest

väiksem. Kinnistu omandaja on rikastunud alusetult 3 700 878 krooni võrra, sest selle summa

saamiseks ei olnud kolmandal isikul õiguslikku alust. Nõuet alusetult saadu tagasisaamiseks TsK

§ 477 alusel pole esitatud.

5. Kostja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega ühines ka kolmas isik.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus muutis 15. märtsi 2004. a otsusega linnakohtu otsust, vähendades

kostjalt väljamõistetud summat 6 100 000 krooni võrra. Ühtlasi täpsustas ringkonnakohus linnakohtu

otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus hindas põhjalikult esitatud tõendeid ning tegi neist asjakohased

järeldused. Õigesti on kohaldatud kehtinud PankrS § 45 p 2. Asjas on õigesti tuvastatud, et võla

tasumine kinnistuga AS Martinoza vahendusel viimase poolt võlakohustuse ülevõtmise kaudu on

oma sisult käsitatav võla tasumisena, mis teostati seejuures ebatavalise maksevahendiga. Tehingu

tegelikuks majanduslikuks sisuks oli võlgnevuse kustutamine. Kostja ja kolmas isik olid tehingu

tegemise ajal äriseadustiku tähenduses lähikondsed ning seega ei muuda toimunu sisulist tähendust

see, et tehingu järgi oli kinnistu omandajaks AS Martinoza.

Tegemist oli võlausaldajate huvide ilmse kahjustamisega. Võlg tasuti võlgniku maksejõuetuse ajal

tema põhivaraks olnud kinnistuga ning see toimus tavapäratult kiiresti ja ülemakstult. Hageja vajas

lepingu alusel üleantud hoonet ise oma majandustegevuseks ning kinnisvara võõrandamine lõpetas

sisuliselt hageja tegevuse. See, et tehingust saadud vahenditest tehti ülekandeid Maksuametile, ei

tõenda tehingu vastavust võlausaldajate huvidele. Asjaolu, et võlg oli tagatud hüpoteekidega, ei

võimaldanud hinnata toimunut teisiti. Kinnistu võõrandamisel tavapärasel viisil oleksid

võlausaldajate huvid olnud enam kaitstud.

Võlausaldajate huvide kahjustamise seisukohalt tuli tuvastada ka tehingu vastavus headele

kommetele. Linnakohus leidis õigesti, et toimunud tehinguskeem ei olnud kooskõlas heade

kommetega. Samas puudus linnakohtul vajadus anda hinnangut 26. juuni 2000. a tehingu kehtivusele,

sest hageja ei nõudnud tühise tehingu järgi saadu tagastamist ning sellekohane käsitlus tuleb

kohtuotsuse põhjendustest välja jätta.

Linnakohus järeldas õigesti, et kinnistu tegelik väärtus oli suurem kui 26. juuni 2000. a lepingus

märgitud 19 246 772 krooni. Kinnistu väärtuse hindamisel arvestas kohus kõiki kinnistu väärtust

kajastanud tõendeid, sealhulgas AS Martinoza ja kostja majandusaasta aruandeid.

Linnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks ekslikult välja 19 246 772 krooni, sest 26. juuni 2000. a

tehingu tulemusel üleantud kinnistuga maksti kostjale võlga 13 146 772 krooni. Hageja ei nõudnud

tühise tehingu järgi saadu tagastamist (rahas väljamõistmist), vaid tasutud võla tagastamist. Tehingu

tulemusel tasuti kostjale 13 146 772 krooni, mis sisaldas võlgnevust 11 746 772 krooni tulenevalt

varasematest laenulepingutest ning võlgnevust 1 400 000 krooni tulenevalt 22. juuni 2000. a

laenulepingust nr 1122. Kostjalt tuleb seega välja mõista 13 146 772 krooni. Selles osas oli tegemist

võla tasumisega.

Ringkonnakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja kohtukulu 107 915 krooni ja leidis, et kolmanda

isiku kohtukulu TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel ei hüvitata. Kolmas isik ühines apellatsioonkaebusega,

tema apellatsioonimenetluses kantud kulutusi saab aga võrdsustada poole kohtukuludega vaid juhul,

kui ta oleks esitanud apellatsioonkaebuse.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale kohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et võla ülekandmise ja kinnistu

müügiga on kostjale tasutud võlga PankrS § 45 tähenduses. Ringkonnakohus luges ekslikult kostja ja

AS Martinoza üheks isikuks ning ei arvestanud, et pankrotiseaduse kohaselt omab lähikondsus

õiguslikku tähendust vaid võlgniku suhtes.

Ka juhul, kui lugeda vaidlusaluse tehingu majanduslikuks sisuks võla tasumine kostjale, ei ole alust

nõuda 13 146 772 krooni tagasi, sest puuduvad PankS § 45 p 2 kohaldamise eeldused. Võlga ei

tasutud ebatavalise maksevahendiga. Kuna kinnistu oli laenu tagatisena kostja kasuks hüpoteekidega

koormatud, ei olnud kinnistu ebatavaliseks maksevahendiks. Võlga ei saanud lugeda tasutuks enne

maksetähtaega, sest kostjal oli laenulepingutest tulenevalt õigus lepingud üles öelda ja nõuda kogu

laenu kohest tasumist, kui teine pool rikub lepingut. Hageja oli lepinguid rikkunud ning tal oli kostja

ees intressi- ja viivisevõlgnevus. Võlg ei ole tasutud üht võlausaldajat teisele eelistades, sest võlg oli

tagatud hüpoteegiga ning see nõue oleks tulnud pankrotimenetluses rahuldada koormatud kinnisasja

müügist saadud summade arvelt. Kuna pandiga tagatud nõue on eesõigusnõue, ei ole rikutud

võlausaldajate võrdse kohtlemise printsiipi.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt TsMS § 95 lg-t 1 ja § 231 lg-t 4, sest ei hinnanud tõendeid

nõuetekohaselt. Kohus jättis tähelepanuta kostja esitatud tõendid, mis kinnitavad eeldust, et kui vara

oleks müünud pankrotihaldur, ei oleks saadud kolmanda isiku makstud hinnast kõrgemat hinda.

Samuti ei arvestanud kohus kinnistu võõrandamise ja võla ülekandmise tehingu tegeliku eesmärgi

kohta esitatud tõendeid. Vaidlusaluse tehingu eesmärgiks oli lahendada makseraskustesse sattunud

hageja likviidsusprobleeme ning võimaldada muuhulgas tasuda hageja võlgnevus Maksuametile.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-t 6 ja TsMS § 227 lg-t 1. Kohus jättis hindamata kostja

väited, et võla ülekandmine ei ole samastatav võla tasumisega. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei

arvestanud kinnistu hindamisel Pindi Kinnisvara eksperthinnanguga, vaid lähtus Rimess MRI OÜ

hinnangust, mille andnud audiitorid ei ole kinnisvara-asjatundjad. Samuti ei vastanud kohus

apellatsioonkaebuse väitele, et kostjal oli õigus laenulepinguid ennetähtaegselt lõpetada.

8. Kassatsioonkaebuses palub kolmas isik ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale kohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt andis ringkonnakohus 26. juuni 2000. a lepingule ebaõige hinnangu ja

rikkus TsMS § 330 lg-t 6, kui jättis vastamata apellatsioonkaebuse põhjendustele. Lepingu järgi tasuti

kostjale võlga vaid 1 400 000 krooni. 11 746 772 krooni osas andis hageja oma võlakohustused üle

kolmandale isikule, mis pole samastatav võla tasumisega. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et hageja

tasus kostjale 13 146 772 krooni võlga, on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti PankrS § 45.

Kohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt.

Kohus jättis arvestamata, et kinnistu oli koormatud hüpoteekidega kostja kasuks ning ka juhul kui

tehingut ei oleks tehtud, poleks saanud võlausaldajate nõudeid rahuldada suuremas ulatuses. Võla

ülekandmine koos panditud asja võõrandamisega on tavapärane ja seda ei saa käsitada ebatavalise

maksevahendina. Tehingu eesmärgiks oli hageja võlgnevuse kustutamine Maksuameti ees ja

pankrotimenetluse algatamise ärahoidmine. Kohtud lähtusid kinnistu väärtuse määramisel ekslikult

hindamisaktides varale antud väärtusest, mitte tegelikult kujunevast kinnistu müügihinnast.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et apellatsioonkaebusega ühinenud kolmandal isikul puudub õigus

nõuda kohtukulude hüvitamist, kui ta ei ole esitanud apellatsioonkaebust.

9. Vastuses kostja ja kolmanda isiku kassatsioonkaebustele leiab hageja, et ringkonnakohtu otsus on

põhjalikult motiveeritud ja õige.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

11. Kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud PankrS § 45 p 2 kohaselt nõuab kohus võlgniku tasutud võla

sisse sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja

kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti

viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui seda tehti ebatavalise

maksevahendiga või enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades. Seega tuleb

võlgniku tasutud võla tagasinõudmiseks Pankrs § 45 p 2 alusel tuvastada, et võlg tasuti viimase

kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ebatavalise maksevahendiga või enne

maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades ning võla tasumisega kahjustati võlausaldajate

huve. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine on käsitatav PankrS § 45 kohaldamise kõige

üldisema eeldusena, mistõttu selle eelduse puudumisel on nimetatud paragrahvi rakendamine

ebaõige. Pankrotiseaduse § 45 kohaldamise kohustusliku eeldusena võlausaldajate huvide

kahjustamist on analüüsitud ka Riigikohtu 20. septembri 1999. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-82-99

(RT III 1999, 24, 235) ja 3. juuni 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-58-03 (RT III 2003, 21, 210).

12. Kolleegium nõustub kassaatoritega, et ringkonnakohus jättis kostja ja kolmanda isiku väited ning

esitatud tõendid tähelepanuta, kui tuvastas, et võla tasumisega kahjustati võlausaldajate huve. Kostja

ja kolmas isik väitsid, et kuna võlgniku kohustuste täitmine panga ees oli tagatud hüpoteekidega, siis

sellest tulenevalt oleks kostja nõue tulnud pankrotimenetluses rahuldada esimeses järgus enne kõigi

teiste võlausaldajate nõudeid ning seega võlausaldajate huve ei kahjustatud. Võlausaldajate huve

oleks kahjustanud võla tagastamata jätmine, sest võlgnevuselt tuli tasuda ka intress ja viivis. Toimiku

materjalide kohaselt oli hagejal laenulepingutest tulenev võlgnevus kostja ees 13 146 772 krooni (tlk-

d 29, 69−80, 86−94, 96−99). Kostja esitas tõendid, et hagejale kuuluv Mustamäe tee 5 asuv kinnistu

oli koormatud hüpoteekidega (kogusummas 15 000 000 krooni) kostja kasuks, millega olid tagatud

kõik kostja olemasolevad ja tulevikus tekkivad nõuded hageja vastu (tlk 164). 26. juuni 2000. a

lepingu järgi oli kinnistu müügihinnaks 19 246 772 krooni. Ringkonnakohus nendele väidetele ja

esitatud tõenditele hinnangut ei andnud. Nõustudes linnakohtuga, leidis ringkonnakohus vaid, et

kinnistu võõrandamisel tavapärasel viisil oleksid võlausaldajate huvid olnud enam kaitstud, ja leidis,

et võlgnevuse tagamine hüpoteekidega ei võimaldanud hinnata toimunut teisiti. Oma järeldust

ringkonnakohus ei põhjendanud. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg-d 4 ja 6, § 95 lg-t 1,

§ 231 lg-t 4 ja § 227 lg-t 1.

13. Kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud PankrS § 86 lg 1 p-s 1 sätestatakse, et pandiga tagatud

nõuded rahuldatakse esimeses järgus. Sama paragrahvi lõike 4 järgi on pandiga tagatud nõue

eesõigusnõue ning lõike 5 kohaselt on pandiga tagatud nõue eesõigusnõue pandieseme müügist

saadud raha suhtes pandiga tagatud nõude ulatuses. Tulenevalt nimetatud sätetest on Riigikohus oma

8. aprilli 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-45-02 (RT III 2002, 12, 135) järeldanud, et see, kas

pandieseme müügist saadud rahast tehakse pankrotimenetlusega seotud väljamakseid või mitte, ei saa

pandiga tagamata nõudeid omavate võlausaldajate huve kahjustada. Kolleegium jääb selle seisukoha

juurde. Kui võlgniku kohustuse täitmine kostja ees oli tagatud pandiga, siis pandieseme müügist

saadud raha arvel poleks teiste võlausaldajate nõudeid rahuldada saanud ning seetõttu oleks välistatud

ka teiste võlausaldajate kahjustamine.

14. Ringkonnakohus on tuvastanud Pankrs § 45 p 2 kohaldamise eeldusena asjaolu, et võlg tasuti

viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ebatavalise maksevahendiga, enne

maksetähtaega ning üht võlausaldajat teisele eelistades. Kolleegium leiab, et kui võlausaldajate

huvide kahjustamine ei leia asjas tuvastamist, siis ei tule hagi PankrS § 45 p 2 alusel rahuldada ning

puudub vajadus hinnata, kas võlg tasuti enne pankrotimenetluse algatamist ebatavalise

maksevahendiga või enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades.

15. Kolleegium nõustub kolmanda isiku kassatsioonkaebuse väitega, et tal on õigus nõuda hagejalt

põhjendatud kohtukulude hüvitamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 307 lg-s 1 sätestatakse

kaashageja, kaaskostja ja samal poolel esinenud iseseisva nõudeta kolmanda isiku õigus ühineda

apellatsioonitähtaja jooksul apellatsioonkaebusega omapoolseid nõudmisi esitamata. Sama

paragrahvi lg 2 kohaselt ei saa apellatsioonkaebusega ühineja esitada omapoolseid nõudmisi, vastasel

korral peab ta esitama apellatsioonkaebuse. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebusega ühinenud

kolmanda isiku apellatsioonimenetluses kantud kulutused saab võrdsustada TsMS § 60 lg 1 ja lg 8

järgi poole kohtukuludega. Puudub mõistlik põhjendus käsitada apellatsioonimenetluses kantud

kulutuste hüvitamisel apellatsioonkaebusega ühinenud kolmandat isikut erinevalt apellatsioonkaebuse

esitanud kolmandast isikust.

T. Tampuu, P. Jerofejev, L. Laarmaa