3-2-1-106-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-106-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. september 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

AS Eesti Maapank (pankrotis) hagi Valeri Poljakovi vastu 450

361 krooni 73 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/448/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Valeri Poljakovi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

20. september 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli

2004. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17. veebruaril 2000. a esitas AS Eesti Maapank (pankrotis) Tallinna Linnakohtule hagi Valeri

Poljakovi ja Jelena Poljakova vastu, milles palus kostjatelt välja mõista 450 361 krooni 73 senti.

5. detsembri 2002. a kohtuistungil loobus hageja nõudest J. Poljakova vastu.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27. aprillil 1995. a laenulepingud nr 77810912 ja

nr 77850912, millede järgi AS Eesti Maapank (pankrotis) laenas Valeri Poljakovile vastavalt 60 000

krooni ja 30 000 krooni. Laenude tagastamise tähtajaks oli 20. aprill 1997. a. Lepingute tingimuste

kohaselt kohustus V. Poljakov tasuma iga kuu 20. kuupäevaks intresse laenude jäägilt 15% aastas.

Võla tähtaegselt tasumata jätmisel kohustus laenuvõtja tasuma viivist 0,5% võlasummast päevas.

20. aprillil 1997. a sõlmisid pooled laenulepingu nr 77850912 kohta täiendava kokkuleppe, millega

pikendati laenu tasumise tähtaega kuni 30. maini 1998. a.

Hageja väitel ei ole kostja oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Laenulepingu nr 77810912 järgi on

põhivõlg 44 340 krooni, intressivõlg 20 709 krooni 52 senti ja viivis 299 721 krooni 21 senti.

Laenulepingu nr 77850912 järgi on põhivõlg 16 119 krooni 35 senti, intressivõlg 7 499 krooni 36

senti ja viivis 61 972 krooni 29 senti.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Hageja esindaja nõusolekul müüs kostja abikaasa J. Poljakova

10. veebruaril 1997. a laenu tagatiseks panditud elumaja. Maja müügist saadud rahast tasus kostja

samal päeval AS Eesti Maapank (pankrotis) Jõhvi kontorisse 75 000 krooni. Hageja ei arvestanud

viivise arvestamisel 17. juunil 1996. a sõlmitud täiendavaid kokkuleppeid selle kohta, et pank ei

arvesta viivist kuni 31. septembrini 1996. a, kuna ta andis laenusaajale pikendust laenuprotsentide ja

laenu graafikuliste tagasimaksete osas. Nõustuda ei saa ka intressi summaga. Kostja on poolte vahel

sõlmitud laenulepingutest nr 77810912 ja nr 77850912 tulenevad omapoolsed kohustused täitnud,

tasudes viimased maksed 10. veebruaril 1997. a. Juhul, kui kohus leiab, et võla tasumine ei ole

tõendatud, siis tuleks lähtudes TsK § 194 lg-st 1 vähendada leppetrahvi, mis on ülemäära suur. Hageja

ei ole tõendanud, et kostjapoolne viivitus on tekitanud hagejale kahju. Kostja palus arvestada ka

asjaoluga, et ta on invaliid ning tema ülalpidamisel on kaks alaealist last ja töötu abikaasa.

4. Tallinna Linnakohtu 18. novembri 2003. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti Valeri

Poljakovilt AS Eesti Maapank (pankrotis) kasuks välja 118 898 krooni 23 senti.

5. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei tõendanud kostja oma vastuväiteid, mille kohaselt on ta

hageja ees oma laenulepingutest tulenevad kohustused täitnud. Laenu tagastamise tõendamisel ei saa

tugineda tunnistajate ütlustele ega kostja seletusele. TsK § 276 lg-st 2 tulenevalt on keelatud

tunnistajate ütlustega tõendada laenulepingu täitmist, mis peab olema sõlmitud kirjalikus vormis.

Kohtule ei ole esitatud kirjalikke tõendeid, mis tõendaksid hagejale laenu tagastamist. Kuigi kostja

väidab, et laenulepingutest tulenevad kohustused hageja ees olid 1997. a veebruariks täidetud, sõlmiti

poolte vahel 20. aprillil 1997. a laenulepingu nr 77850912 täiendav kokkulepe laenu kasutamise

tähtaja pikendamiseks kuni 30. maini 1998. a. Nimetatud kokkulepe tõendab, et kostjapoolsed

laenulepingu järgsed kohustused ei olnud 20. aprillil 1997. a täidetud.

6. Laenulepingutes ei ole pooled kokku leppinud, et intressi arvestatakse kuni lepingu tähtaja lõpuni.

Seega on hagejal õigus arvestada intressi seni, kuni laenusaaja on laenu täielikult tasunud. Hageja on

arvestanud intressi kuni 29. novembrini 1999. a.

7. Hageja nõutavat viivist tuleb vähendada, kuna see ületab ühe lepingu järgi kuuekordselt ja teise

lepingu järgi kolmekordselt laenusumma ning hageja ei ole tõendanud võlgniku kohustuse täitmata

jätmise tõttu tekkinud kahju suurust. TsK § 194 lg-st 1 ei tulene, et võlgnik vabaneks leppetrahvi

tasumise kohustusest, kui kohustise rikkumisel võlgniku poolt kreeditoril kahju üldse ei teki. Kostja

ülalpidamisel on kaks alaealist last ja töötu abikaasa. Tulenevalt eeltoodust on viivis põhjendatud

laenulepingu nr 77810912 järgi summas 22 170 krooni ja laenulepingu nr 77850912 järgi summas

8060 krooni.

8. Apellatsioonkaebuse esitas kostja, kes palus tühistada linnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega

jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohtu 14. aprilli 2004. a otsusega muudeti linnakohtu otsust. V. Poljakovilt

mõisteti välja 77 374 krooni 15 senti AS Eesti Maapank (pankrotis) kasuks ning riigilõiv 4 128

krooni riigituludesse.

10. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sätestab TsMS § 91 lg 1, et kumbki pool peab tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Linnakohus leidis õigesti, et seadus on

laenulepingu täitmise tõendamise osas näinud ette piirangud. TsK § 233 lg 2 järgi saab laenulepingu

kohast täitmist tõendada võlausaldaja allkirjaga täieliku või osalise täitmise vastuvõtu kohta. TsK

§ 276 lg 2 kohaselt ei ole laenulepingu vaidlustamine tunnistajate ütlustele tuginedes lubatud, kui

laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Linnakohus jättis tunnistajate ütlused TsK § 276

lg-s 2 sätestatud piirangust tulenevalt õigesti tähelepanuta. Muid tõendeid kostja oma vastuväidete

tõendamiseks ei esitanud. Kuna kostja ei tõendanud hagejale võlasumma tagastamist, oli hagi

rahuldamine põhivõla osas õige.

11. 20. aprillil 1997. a sõlmitud täiendavast kokkuleppest (tl 10) ei nähtu, et tegemist oleks olnud

hageja ja AS Celesta A+C vahel sõlmitud laenulepingu tingimuste muutmisega, nagu väidab kostja

apellatsioonkaebuses. Kokkuleppes on märgitud poolte nimed ja laenulepingu number, milles

muudatus tehti. Nendest oleks pidanud aru saama ka isik, kes eesti keelt ei oska. Puudub alus

järeldada, et see kokkulepe sõlmiti pettuse teel, nagu väidab kostja apellatsioonkaebuses.

12. Linnakohus jättis tähelepanuta, et pooled ei leppinud kokku selles, et intressi tuleb tasuda ka

pärast laenulepingute tähtaja möödumist. Intressi nõudmine 15% aastas lepinguvälise aja eest ei ole

kooskõlas intressi üldise mõtte ja eesmärgiga ega pooltevahelise lepinguga. Pooled leppisid

27. aprillil 1995. a sõlmitud laenulepingutes kokku, et intress on laenu jäägilt 15% aastas. Leping

nr 77810912 kehtis kuni 20. aprillini 1997. a ja seda ei pikendatud. Selle lepingu lõppemise ajaks oli

kostja intressivõlg eelnimetatud lepingu järgi 3 098 krooni 8 senti (tl 16). Lepingu nr 77850912

kehtivust pikendati täiendava kokkuleppe alusel kuni 30. maini 1998. a ja selleks kuupäevaks oli

kostjal selle lepingu järgi intressivõlg 3 816 krooni 80 senti (tl 14). Seega peab kostja tasuma hagejale

kahe laenulepingu järgi intressivõla 6 914 krooni 88 senti.

13. Linnakohus leidis õigesti, et hageja nõutud viivis on ülemäära suur, ületades mitmekordselt

laenusummasid. Samas jättis kohus põhjendamatult tähelepanuta, et kostja on invaliid, kelle

võimalused leida vahendeid võlgade ja viivise tasumiseks on ilmselgelt piiratud. Eeltoodust

tulenevalt tuleb vähendada väljamõistetavat viivist suuremas määras, kui seda tegi linnakohus. Õige

ja õiglane on välja mõista kostjalt laenulepingu nr 77810912 järgi viivis 7 500 krooni ja laenulepingu

nr 77850912 järgi 2 500 krooni, s.o kokku viivis 10 000 krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Kassatsioonkaebuses palub V. Poljakov tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata.

15. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud jõudnud valedele järeldustele laenu tagasimakse osas.

Tunnistajate V. Zujevi ja I. Kaasiku ütluste kohaselt on kostja täitnud oma kohustused hageja ees

1997. a alguses. V. Zujev tasus kostja eest sularaha hageja kassasse.

16. Kohtud on jõudnud valele järeldusele 20. aprillil 1997. a sõlmitud täiendava kokkuleppe osas.

Tulles 20. aprillil 1997. a panka, paluti teda kui AS Celesta A+C juhatuse liiget allkirjastada täiendav

kokkulepe hageja ja AS Celesta A+C vahel sõlmitud laenulepingu pikendamiseks. Kostjal polnud

aimugi, et talle esitatakse allkirjastamiseks kokkulepe tema poolt juba täidetud laenulepingu

pikendamiseks.

17. AS Eesti Maapank (pankrotis) leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse

tühistamiseks.

19. Tsiviilkoodeksi § 276 lg 2 sätestas, et neil juhtudel, kui laenuleping peab olema sõlmitud

kirjalikus vormis, ei ole selle vaidlustamine tunnistajate ütlustele tuginedes lubatud, välja arvatud

kriminaalkorras karistatavad teod. Asja materjalide kohaselt ei ole kostja esitanud kohtule

laenulepingu täitmise kohta kirjalikke tõendeid. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et TsK

§ 276 lg-st 2 tulenes ka põhimõte, mille kohaselt ei saa laenulepingu täitmist tõendada ainult

tunnistajate ütlustega.

20. Sellisele seisukohale on Riigikohus jõudnud ka tsiviilasja nr 3-2-1-47-99 (RT III 1999, 15, 155)

otsuses. Kolleegium ei pea vajalikuks seda seisukohta muuta. Laenulepingu täitmise kohustuse

tõendamispiirang oli sätestatud TsK § 276 lg-s 2. Selle sätte üldine eesmärk oli kaitsta laenulepingu

või väidetava laenulepingu poolt teise poole võimalike kuritarvituste eest laenulepingu

vaidlustamisel. Sama eesmärk oli sätte osal, mis lubas laenulepingut tunnistajate ütlustega

vaidlustada juhtudel, mil oli toime pandud kriminaalkorras karistatav tegu.

21. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 353 lg 3 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu

otsusega tuvastatud asjaoludel. Kohtud on tuvastanud, et 20. aprillil 1997. a sõlmitud täiendavast

kokkuleppest ei nähtu, et selle täienduse järgi oleks tegemist hageja ja AS Celesta A+C vahel

sõlmitud laenulepingu tingimuste muutmisega ning et kostjat peteti sellele kokkuleppele

allakirjutamisel.

J. Luik, H. Jõks, L. Laarmaa