3-2-1-87-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-87-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. september 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed P. Jerofejev ja T. Tampuu

Kohtuasi

Dunkri Kaubanduse AS hagi Baltic Food Eesti AS (pankrotis)

vastu 283 493 krooni hüvitise saamiseks pankrotivarast.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. märtsi 2004. a

otsus asjas nr 2-2/134/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Dunkri Kaubanduse AS kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

30. august 2004. a

Istungil osalenud isikud

Kassaatori esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma ja vastustaja

esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

4. märtsi 2004. a otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Dunkri Kaubanduse AS-le 2. aprillil 2004. a

tasutud kautsjon 2 835 (kaks tuhat kaheksasada

kolmkümmend viis) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Dunkri Kaubanduse AS on hulgimüügiettevõtja, kes sõlmis REMA 1000 Eesti AS-ga (hilisem

ärinimi Baltic Food Eesti AS) 8. detsembril 1999. a raamkokkuleppe ostu-müügilepingute

sõlmimiseks, mille järgi Dunkri Kaubanduse AS varustas kostja hallatavat kauplusteketti

alkohoolsete jookide, õlle, tubakatoodete ja toiduainetega. Raamkokkuleppe alusel sõlmis Dunkri

kaubanduse AS ostu-müügilepingud ka vahetult kauplustega. 12. märtsil 2001. a teatas Baltic Food

Eesti AS hagejale, et on kauplustest äriühingud endaga ühendanud ja võtab alates 1. aprillist 2001. a

üle nende lepingulised kohustused. 24. jaanuaril 2002. a kuulutati välja Baltic Food Eesti AS pankrot.

2. Hagiavalduse kohaselt oli kostjal 24. jaanuari 2002. a seisuga hageja tarnitud kaupade eest

tasumata 283 493 krooni. Kuivõrd ostu-müügi tüüplepingute punkti 7.3 järgi pidi kauba omandiõigus

müüjalt ostjale üle minema pärast kauba eest tasumist, kuulub pankrotivõlgnikust kostja valduses

olev kaup, mis on partiinumbrite ja markeeringu alusel selgelt eristatav, endiselt hagejale.

3. 19. juunil 2002. a esitatud hagis palus hageja välistada Baltic Food AS (pankrotis) pankrotivarast

Dunkri Kaubanduse AS-le kuuluv kaup summas 283 493 krooni. 14. veebruaril 2003. a esitatud

hagiavalduse täpsustuses palus hageja PankrS § 53 lg 3 alusel mõista kostjalt hageja kasuks välja

rahaline hüvitis 283 493 krooni, kuna nõutav kaup on võõrandatud.

4. Baltic Food Eesti AS (pankrotis) hagi ei tunnistanud. Omandireservatsiooni klausel

frantsiisivõtjatega sõlmitud ostu-müügilepingutes ei ole kehtiv, kuna pooltevahelise 8. detsembri

1999. a raamlepingu kohaselt tuli need lepingud sõlmida raamlepinguga samadel tingimustel.

Raamleping omandireservatsiooni klauslit ei sisalda. Omandireservatsiooni klausel on vastuolus

poolte tegeliku tahtega tehingu tegemise ajal ning vastuolus ka tehingu eesmärgi ja olemusega.

Hulgimüüja müüs kauba jaemüüjale, et viimane selle võõrandaks. Kauba säilimist ei saa eeldada.

Eelistungil seletas kostja esindaja, et kostja võttis küll üle maksekohustuse, kuid kaup läks teiste

äriühingute valdusse, kellega kostja ühinemist lõpule ei viinud. Seetõttu on vara pankrotivarast

välistamise hagi alusetu.

Kui kaupade müük toimus omandireservatsiooniga, pidi hageja selleks, et tal tekiks PankrS § 53

kohaselt vara välistamise õigus, pöörduma eelnevalt pankrotihalduri poole ja nõudma kohustise

täitmist.

5. Tallinna Linnakohus jättis 30. oktoobri 2003. a otsusega hagi rahuldamata. Pooltevahelise

8. detsembri 1999. a raamkokkuleppe punktis 2.1 kohustus hageja sõlmima frantsiisivõtjatega (kostja

kaupluste-tütarettevõtetega) ostu-müügilepingu samadel tingimustel kui käesolevas lepingus

ettenähtud tingimused. Kuivõrd raamkokkulepe ei näinud ette omandireservatsiooni, ei ole

frantsiisivõtjatega sõlmitud tüüplepingute vastav punkt kostjale siduv, sest hagejal ei olnud õigust

lisada lepingutesse tingimusi, millest kostja ei teadnud. AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekkis ostjate

vallasomand kauba üleandmisega. Ostu-müügilepingute järgi tekkis kostjal kauba eest maksmise

kohustus, millest tulenevalt hagejal on Baltic Food Eesti AS pankrotimenetluses rahaline nõue.

Isegi kui tarnitud kaup kuuluks hagejale, ei oleks seda võimalik kostja pankrotivarast välistada.

Tegemist on liigitunnustega esemetega, mida ei ole võimalik kindlaks määrata näiteks EAN koodi ja

partii numbri alusel, sest sama numbri all on tellitud enam kui üks toode. Kaup tarniti 3-5 kuud enne

kostja pankroti väljakuulutamist ning osa sellest võis olla müüdud varem. Kogu Baltic Food Eesti AS

(pankrotis) kauplustes olnud kauba võõrandasid pankrotihaldurid 17. mail 2002. a.

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles ei nõustunud linnakohtuga selles, et hageja ei olnud

õigustatud lisama frantsiisivõtjatega sõlmitud ostu-müügilepingutesse omandireservatsiooni

tingimust. Raamkokkulepe sisaldas üksnes maksetingimusi. Hagejal oli õigus raamkokkuleppes

sätestamata küsimustes ostjatega täiendavalt kokku leppida.

Hageja arvates oli temale kuuluv kaup teistest võlgniku valduses olevatest asjadest lihtsalt eristatav.

Hageja pidas silmas EAN koodiga tähistatud alkohoolseid jooke, mille pudelid on märgistatud

selliselt, et oleks tuvastatav partiinumber, mille hulka antud pudel kuulub.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus muutis 4. märtsi 2004. a otsusega linnakohtu otsuse põhjendusi.

8. Pooled sõlmisid raamkokkuleppe kostja ja temaga frantsiisilepingud sõlminud juriidiliste ja

füüsiliste isikute efektiivsemaks varustamiseks hageja müüdavate kaupadega. Lepingu p 2.1 kohaselt

pidi hageja sõlmima frantsiisivõtjatega ostu-müügilepingud samadel tingimustel kui raamlepingus.

Raamlepingu lisaks oli frantsiisivõtjate nimekiri. Ostu-müügilepingute p 7.3 kohaselt vastutasid

kauba säilimise eest ostjad ning kauba juhusliku hävimise riisiko läks hagejalt ostjatele üle kauba

üleandmise momendist. Kauba omandiõigus läks müüjalt ostjatele üle pärats kauba eest tasumist.

Kostja teatas, et ta on endaga ühendanud äriühingud, kellega olid hagejal sõlmitud ostu-

müügilepingud.

9. Hageja esitas kohtule nõude pankrotiseaduse § 53 alusel vara välistamiseks pankrotivarast. Hageja

nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja kostja valduses olevate esemete väljanõudmisele.

Hageja on esitanud nõude kauba välistamiseks summas 283 493 krooni. Sellisel kujul esitatud hagi

rahuldamine ei ole võimalik, kuna kaup ei ole esemeks, mida oleks võimalik individuaalsete või ka

liigitunnuste abil piiritleda muudest võlgniku valduses olevatest esemetest. Selleks, et hageja nõutud

kaup oleks välistatav, tuleb see piiritleda teatud tunnuste abil, mis on omased kas ühele kaubaühikule

või kaubapartiile. Võimalik ei ole välistada kaupa kui üldnimetust. Hageja nõue ei ole selge.

10. Menetluse käigus muutis hageja oma nõuet ja palus välja mõista 283 493 krooni, kuna kostja on

pärast pankroti väljakuulutamist välistamise esemeks oleva vara müünud. Ka see nõue ei ole selge,

kuna hüvitise väljamõistmise eelduseks on see, et hageja on eelnevalt välja toonud esemed, mille

välistamist ta taotleb, ja juhul, kui haldur on need esemed pärast pankroti väljakuulutamist müünud,

on hagejal õigus taotleda pankrotivarast hüvitist.

Kuna hageja ei ole esitanud nõuet konkreetsete alkohoolsete jookide või nende partiide välistamiseks,

siis ei ole oluline tuvastada, kas üksikud alkoholipudelid on väliste tunnuste abil tuvastatavad või

mitte.

11. Asja lahendamiseks on oluline tuvastada, kas kostja tütarettevõtete sõlmitud ostu-

müügilepingutes olevad õigused ja kohustused on kostjale siduvad.

Ostu-müügilepingutes olev omandireservatsiooni klausel ei ole kostjale siduv, kuna raamkokkulepe

seda sätet ei sisaldanud. Ostu-müügilepingud hagejaga sõlmisid kostja tütarettevõtted, kes olid

iseseisvad äriühingud. Õigused ja kohustused tekkisid mitte kostjal, vaid lepingu pooleks olevatel

äriühingutel. Vaidlust ei ole selles, et kostja on tütarettevõtete kauplustes oleva kauba võtnud enda

valdusesse. Hageja leidis, et alates kostja ühinemisteate esitamisest ja kauba enda valdusesse

võtmisest on kostja tütarettevõtete kohustused tema ees (ka ostu-müügilepingutest tulenevad) üle

võtnud ja asjaolu, kas ühinemine viidi lõpule või mitte, ei ole oluline. Seega hageja väide ei ole õige.

Ostu-müügilepingutest tulenevate kohustuste üleminek ühelt isikult teisele võib toimuda kas

singulaarse või universaalse õigusjärgluse korras. Kostja tütaräriühingute kohustused ei läinud

kostjale üle, kuna ühinemist ei viidud lõpule. Hageja oli teadlik, et ühinemist ei ole toimunud.

12. Õige ei ole ka see, et omandireservatsioon läks kostjale üle koos tütarettevõtetelt saadud kaubaga.

Omandireservatsioon tulenes võlaõiguslike lepingute tingimustest ja kostja ei ole ostu-

müügilepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi üle võtnud. Kohustus tasuda tütarettevõtete saadud

kauba eest juhul, kui tütarettevõtted muutusid maksejõuetuks, tulenes raamlepingust ja sellele ei ole

kostja vastu vaielnud. Järelikult ei ole ostu-müügilepingutest tulenevad õigused ja kohustused, kaasa

arvatud kokkulepe omandireservatsiooni osas, kostjale üle läinud ja seetõttu ei saa hageja nõuda

kostjalt kauba välistamist, tuginedes ostu-müügilepingutes olnud omandireservatsiooni tingimustele.

13. Kostja on esitanud ka vastuväite, mille kohaselt ei saa vara välistada enne, kui hageja on esitanud

haldurile nõude kohustise täitmiseks ehk müügihinna tasumiseks, mida halduril on PankrS § 22 lg 1

kohaselt õigus täita. Alles lepingu lõpetamisel saab hageja nõuda vara välistamist. Kostja selline

väide on iseenesest õige, kuid hagi ei tule eeltoodud põhjustel rahuldada.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Kassatsioonkaebuse esitas hageja, kes palus tühistada ringkonnakohtu otsus täies ulatuses, kuna

kohus on kohaldanud vääralt seadust ja rikkunud oluliselt protsessiõiguse normi.

15. Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue ei ole selge, kui hageja soovis kostjale müüdud kauba

välistamist summas 283 493 krooni. Hageja esitas tõenditena 44 arvet-kaubasaatelehte 55 lehel,

millest nähtus kostjale üleantud kaupade nimetus, partiinumber, kogus ja hind, samuti kauba

üleandmise aeg. Seega oli nii kohtul kui kostjal teada kõigi välistamisele kuuluvate kaupade

nimetused, kogus ja maksumus. Kostja ei ole kunagi väitnud, et hageja nõue ei ole selge. Kui

linnakohus leidnuks, et hageja nõue ei ole selge, oleks kohus pidanud nõudma hagejalt puuduste

kõrvaldamist, mida kohus aga ei teinud.

Menetluse käigus selgus, et kaup, mille välistamist taotletakse, on müüdud kolmandatele isikutele

ning hageja muutis oma nõuet ja taotles pankrotivara arvelt rahalist hüvitust.

16. Ringkonnakohus on väljunud apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete raamidest,

millega rikkus TsMS § 229 lg 2 ja § 319 lg 1 nõudeid.

17. Ringkonnakohus ei ole vastanud apellatsioonkaebuse põhjendustele omandireservatsiooni osas.

Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et ei ole toimunud universaalset ega ka singulaarset

tütarettevõtete kohustuste üleminekut kostjale. Hageja arvates toimus kostja tütarettevõtete ostu-

müügilepingutest tulenevate kohustuste üleminek kostjale singulaarse õigusjärgluse korras. Kostja

saatis enda ja kõigi tütarettevõtete nimel hagejale kirjaliku teate selle kohta, et 1. aprillist 2001. a on

hageja lepingupartneriks kostja. Kuna ostu-müügilepingute punkti 7.3 tingimus oli pooltele siduv, siis

kuulus hageja poolt kostjale üle antud kaupade omandiõigus, mille eest kostja ei ole tasunud,

hagejale.

18. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lg-t 6, jättes vastamata apellatsioonkaebuse

põhjendustele kauba pankrotivarast välistamise võimalikkuse osas. Hageja on seisukohal, et kogu

kostjale üleantud kaup oli märgistatud selliselt, et seda oli võimalik eristada muudest kostja valduses

olnud kaupadest. Kuna kostja võõrandas hagejale kuuluva vara pärast pankroti väljakuulutamist, on

hagejal õigus vastavalt PankrS § 53 lg-le 3 saada vara eest rahalist hüvitist pankroti vara arvel.

19. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Vara välistamise õiguslikud eeldused puuduvad. Oma

olemuselt on vara välistamise nõude ese sarnane nõude esemega, kui nõutakse vara arestist

vabastamist. Sellised nõuded on suunatud omandiõiguse tunnustamisele vara väljanõudmiseks

võõrast ebaseaduslikust valdusest.

Kohtud on tuvastanud, et omandireservatsiooni kokkulepe ei ole kostjale siduv. Juhul kui kohus oleks

tuvastanud omandireservatsiooni kokkuleppe siduvuse, siis oleks saanud kõne alla tulla võimalik

nõude täpsustamine.

20. Riigikohtu istungil jäid hageja esindaja ja kostja esindaja oma varemesitatud seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

21. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

22. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et ostu-müügilepingutes olev

omandireservatsiooni klausel ei ole siduv, kuna raamkokkulepe seda sätet ei sisaldanud. Vaidlusalune

raamleping (toimiku lk 9) sätestab lepingute sõlmimise frantsiisivõtjatega. Raamleping ei sisalda

omandi ülemineku kohta käivat lepingutingimust, kuid see ei tähenda, et hageja ei võinud

frantsiisivõtjatega ostu-müügilepingus omandireservatsiooni osas kokku leppida. Kuna pooled

sellises tingimuses ostu-müügilepingus kokku leppisid, siis on ilmne poolte tahe lisada sellised

tingimused ostu-müügilepingule. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et ostu-müügilepingud hagejaga

sõlmisid kostja tütarettevõtted. Ostu-müügilepingutest tekkisid õigused ja kohustused

lepingupoolteks olevatele äriühingutele.

23. Järgmiseks käsitleb kolleegium seda, kas kostja tütaräriühingute kohustused läksid kostjale üle.

Ringkonnakohus on leidnud, et kuna äriühingute ühinemist ei viidud lõpule, siis ei läinud ka

frantsiisivõtjate kohustused kostjale üle. Hageja väidab kassatsioonkaebuses, et kostja tütarettevõtete

ostu-müügilepingutest tulenevate kohustuste üleminek toimus, mida tõendab kostja poolt enda ja

kõigi tütarettevõtete nimel koostööpartneritele saadetud kirjalik teade (toimiku lk 12) selle kohta, et

1. aprillist 2001. a on hageja lepingupartneriks kostja, kes võtab üle ühendatavate ühingute õigused ja

kohustused, ning kostja tegi ettepaneku soovi korral uute lepingute sõlmimiseks. Kolleegium ei jaga

ringkonnakohtu seisukohta, et tütaräriühingute kohustuste üleminek sõltus ainult sellest, kas

ühinemine viidi lõpule või mitte. Hageja väitel toimus kohustuste üleminek singulaarse õigusjärgluse

korras, mis tuleneb eelpoolnimetatud kirjalikust teatest koostööpartneritele. Hageja nimetatud väide

põhineb kirjalikus teates märgitule, et kostja määratles ennast hageja lepingupartnerina alates

1. aprillist 2001. a ja viitas otseselt sellele, et varasemalt sõlmitud lepingute asemel ei ole vaja uusi

lepinguid kostja arvates sõlmida.

Ringkonnakohus, asudes seisukohale, et võimalik oli üksnes universaalne õigusjärglus, ei ole võtnud

seisukohta, miks hageja väide singulaarse õigusjärgluse kohta ei ole põhjendatud.

24. Kolleegium nõustub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on otsuse tegemisel

rikkunud TsMS § 229 lg-t 2 ja § 319 lg-t 1. TsMS § 229 lg 2 kohaselt ei või kohus asjas, mis ei riiva

avalikku huvi, otsust rajada asjaolule, mida pool ise asja läbivaatamisel ei ole esitanud. Sama

seadustiku § 319 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati.

Ringkonnakohus leidis, et nõue ei ole selge, kuna hageja ei ole konkreetselt piiritlenud kaupa, mida

saaks välistada. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja kunagi väitnud, et hageja nõue ei ole selge.

Toimiku materjalidest nähtub, et kostja ei ole menetluses nõude ebaselguse asjaolu esitanud. Esimese

astme kohus ei ole nõude ebaselgust otseselt tuvastanud, kuid on järeldanud, et tegemist on

liigitunnustega asjaga, mis ei võimalda kaupa (alkohoolseid jooke) piiritleda individuaaltunnuste

alusel.

Seisukohaga, et asjade välistamisnõuetes peab välistatav asi olema konkreetselt määratletav, tuleb

nõustuda. Kolleegium on oma 21. mai 2002. a lahendis nr 3-2-1-56-02 (RT III 2002, 16, 194) asunud

seisukohale, et tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 peab kohus andma pooltele võimaluse tema poolt

oluliseks peetava asjaolu tõendamiseks, kui pooled ei ole seda ise teinud. Kui kohus seda ei tee, ei saa

ta kohtuotsuses sellele asjaolule ka tugineda. Kolleegium nõustub hagejaga selles, et kui linnakohus

leidnuks, et hageja nõue ei ole selge, oleks kohus vastavalt TsMS § 149 lg 4 pidanud hagejalt nõudma

määratud tähtpäevaks puuduste kõrvaldamist, mida kohtud ei teinud.

Kuna linnakohus ei käsitlenud hageja nõude ebaselguse küsimust, siis on ringkonnakohus ületanud

asja läbivaatamise piire ja sellest tulenevalt rikkunud TsMS § 229 lg-t 2 ja § 319 lg-t 1. Kohtud pole

andnud võimalust asjas tähtsa asjaolu väljaselgitamiseks. Kolleegium loeb sellise protsessiõiguse

normi rikkumise oluliseks.

25. Kassatsioonikaebuse väide, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lg 6 jättes vastamata

apellatsioonkaebuse põhjendustele kauba pankrotivarast välistamise võimalikkuse osas, on

põhjendatud. Hageja väitel oli kogu kostjale üleantud kaup märgistatud selliselt, et seda oli võimalik

eristada muudest kostja valdusest olnud kaupadest. Hageja esitas selle tõendamiseks ka tõendid,

milledele ringkonnakohus pole andud hinnangut.

Ebaõige on kohtute seisukoht, et kaupa ei saanud välistada seetõttu, et tegemist oli liigitunnuste

alusel määratava kaubaga. Tegu on küll käibes liigitunnuse alusel määratletava kaubaga, kuid seda on

võimalik individualiseerida vastavate dokumentide ja märgistamise alusel.

26. Kolleegium peab vajalikuks märkida veel, et asja uuel läbivaatamisel tuleb kontrollida muuhulgas

ka seda, kas välistamisnõude rahuldamise muud eeldused, milliseid kolleegium käsitles 30. septembri

2002. a otsuses nr 3-2-1-93-02 (RT III 2002, 24, 276), on täidetud.

J. Luik, P. Jerofejev, T. Tampuu