3-1-1-80-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-80-04

Otsuse kuupäev

28. september 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Hannes Kiris ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi Natalja Tripuzi süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-

de 1 ja 2 ning KrK § 187 lg 2 järgi ja Jekaterina Bogomolova

süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. mai 2004. a otsus kriminaalasjas

nr 2-1-/169/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Natalja Tripuzi ja Jekaterina Bogomolova

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

31. august 2004

Istungil osalenud isikud

Natalja Tripuz ja tema kaitsja vandeadvokaat Leonid

Olovjani"nikov, Jekaterina Bogomolova ja tema kaitsja

vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, Põhja

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ljudmilla Tokar

ja Riigikohtu tõlk Lüüli Lomp

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 3. mai 2004. a kohtuotsus muutmata ning Natalja Tripuzi ja

Jekaterina Bogomolova kassatsioonkaebused rahuldamata.

2. Välja mõista Jekaterina Bogomolovalt riigieelarve tuludesse 1239 (üks tuhat kakssada

kolmkümmend üheksa) krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 19. detsembri 2003. a otsusega tunnistati Natalja Tripuz süüdi KarS § 184 lg 2

p-de 1 ja 2 ning KrK § 187 lg 2 järgi ja teda karistati vastavalt nelja-aastase ja kolmekuulise

vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks neli aastat ja kolm kuud vangistust.

KarS § 74 alusel vabastati N. Tripuz karistusest tingimisi kolmeaastase katseajaga.

Jekaterina Bogomolova tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning teda karistati nelja-

aastase vangistusega. Temagi vabastati KarS § 74 alusel karistusest tingimisi kolmeaastase

katseajaga.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka Valentina Kostkina, kuid tema osas ei ole otsust vaidlustatud.

2. N. Tripuz ja J. Bogomolova tunnistati süüdi selles, et nad ebaseaduslikult mitme aasta vältel

omandasid Tallinna erinevates kohtades eeluurimisel kindlaks tegemata isikutelt edasiandmise

eesmärgil suures koguses narkootilisi aineid, valdasid neid oma elukohas, pakkisid doosideks ning

müüsid linna erinevates kohtades edasi. N. Tripuz tunnistati süüdi veel valeandmete esitamises ja

seeläbi relvaloa saamises.

3. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Ljudmilla Tokar, kes taotles otsuse tühistamist N. Tripuzi ja J. Bogomolova

karistusest tingimisi vabastamise osas. Samuti palus prokurör mõista KarS § 53 alusel N. Tripuzile

varalise karistuse summas 50 000 krooni. Protesti kohaselt tegelesid N. Tipuz ja J. Bogomolova

narkootikumide müügiga mitu aastat. Nende karistust raskendavaks asjaoluks on KarS § 58 p 1

kohaselt kuriteo toimepanemine omakasu ajendil, samuti ei ole kohtualused toimepandut

puhtsüdamlikult kahetsenud - nende kahetsus on formaalne ja näilik. Prokurör leidis, et kuna

narkokuriteod on viimasel ajal enamlevinud raske kuritegu, siis on N. Tripuzi ja J. Bogomolova

karistuse kandmisest tingimisi vabastamine olnud põhjendamatu.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 3. mai 2004. a otsusega tühistati linnakohtu otsus N. Tripuzi ja

J. Bogomolova KarS § 74 lg 1 järgi karistuse kandmisest tingimisi vabastamise osas.

Ringkonnakohus märkis, et KarS §-de 44 ja 45 kohaselt on kuriteo eest mõistetavateks

põhikaristusteks rahaline karistus ja vangistus. Karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev

karistusliik, vaid karistusest vabastamise üks liike. Vangistuse tingimuslik kohaldamata jätmine on

võimalik üksnes väikese raskusastmega kuriteo toimepanemise korral, kui teo toimepanemise

tehiolud ja süüdlase isikuandmed on märkimisväärsete erisustega. Käesoleval juhul on kohtualused

pannud toime tõsise rahvatervisevastase kuriteo. KarS § 184 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette

tähtajalise vangistuse kahest kuni kümne aastani. Sanktsiooni sellise määra kehtestamisega on

seadusandja väljendanud oma selget tahet lugeda isikute grupiga narkootilise aine suures koguses

korduv käitlemine nii tõsiseks rahvatervisevastaseks kuriteoks, mis juba iseenesest välistab mõistetud

vangistuse tingimusliku kohaldamise.

Ringkonnakohus leidis, et kohtualuste poolt väljendatud kahetsus ei ole siiras, mistõttu selline

kahetsus ei ole ka käsitatav karistust kergendava asjaoluna. Samas tuvastas ringkonnakohus karistust

raskendava asjaolu, omakasu motiivi.

Ringkonnakohus mõistis N. Tripuzile lisakaristuseks varalise karistuse 50 000 krooni suuruses

summas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused N. Tripuz ja J. Bogomolova, kes

taotlesid ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja linnakohtu otsuse muutmata jätmist.

N. Tripuz leiab, et ringkonnakohus, määrates talle 3. mail 2004. a toimunud kohtuistungil uue kaitsja,

rikkus tema kaitseõigust, sest seetõttu ei saanud ta ennast efektiivselt kaitsta. Tal oli kokkulepe teise

kaitsjaga kuid ringkonnakohus sundis teda kaitsjat vahetama. Samuti on ringkonnakohus talle reaalset

vangistust mõistes ebaõigesti kohaldanud KarS § 56 sätteid ega ole arvestanud, et ta on naisterahvas,

kes kasvatab alaealist last. Kohus ei ole põhjendanud, miks on teda vaja karistada vangistusega. Ka

on ringkonnakohus ebaõigesti jätnud kergendava asjaoluna arvesse võtmata tema puhtsüdamliku

kahetsuse, pole arvestanud tema rasket tervislikku seisundit ega asjaolu, et ta töötab ja on olnud juba

üle üheksa kuu vahi all, samuti seda, et talle mõisteti lisakaristusena varaline karistus.

J. Bogomolova kaebuse motiivide kohaselt mõistis ringkonnakohus talle liiga karmi karistuse ega

arvestanud seejuures, et J. Bogomolova on naisterahvas, kes pani kuriteo toime raske materiaalse

olukorra tõttu. Samuti jättis ringkonnakohus põhjendamatult kergendava asjaoluna arvesse võtmata

tema puhtsüdamliku kahetsuse.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetasid N. Tripuz ja J. Bogomolova ning nende kaitsjad

kassatsioonkaebustes esitatud taotlusi. Prokurör leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning tuleb seetõttu jätta muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. N. Tripuzi väidete osas, mille kohaselt oli tal kokkulepe kaitsjaga kuid ringkonnakohus sundis teda

kaitsjat vahetama ja rikkus seega tema kaitseõigust, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist.

KrMK § 361 lg 1 sätestas kahtlustatava, süüdistatava ja kohtualuse õiguse omada kaitsjat kogu

kriminaalmenetluse vältel. Kui kaitsja osavõtt menetlusest oli KrMK § 38 järgi kohustuslik, aga ka

juhul, kui kahtlustatav, süüdistatav või kohtualune taotles kaitsja osavõttu, aga tal ei olnud kaitsjat,

pidi KrMK § 361 lg-st 2 tulenevalt kaitsja määrama uurija või kohus.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et N. Tripuzi kaitses kohtueelsel uurimisel vandeadvokaat Leonid

Olovjani"nikov ja kriminaalasja arutamisel Tallinna Linnakohtus vandeadvokaat Andres Gorkin.

Mõlemal oli sõlmitud N. Tripuziga kokkulepe tema kaitsmiseks (kd 3 tl 14, 267). Tallinna

Ringkonnakohtule teatas vandeadvokaat A. Gorkin, et N. Tripuz ei ole edasiseks kaitsmiseks temaga

kokkulepet sõlminud (kd 3 tl 396). Ringkonnakohtu kohtuistungi protokollist nähtuvalt viibis istungil

ringkonnakohtu poolt N. Tripuzile määratud kaitsja, vandeadvokaadi vanemabi Siim Roode, kelle

määramisega kaitsjaks avaldas nõusolekut ka N. Tripuz (kd 3 tl 402).

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et seega toimis ringkonnakohus N. Tripuzile kaitsja

määramisel kooskõlas menetlusseaduse nõuetega ning N. Tripuzi väited tema kaitseõiguse rikkumise

kohta ringkonnakohtu poolt on alusetud.

8. Tallinna Linnakohtu 19. detsembri 2003. a otsusega mõisteti N. Tripuzile lõplikuks karistuseks neli

aastat ja kolm kuud vangistust, J. Bogomolovat karistati nelja-aastase vangistusega. Mõlemad

vabastati karistusest tingimisi kolmeaastase katseajaga. N. Tripuz ja J. Bogomolova kohtuotsust ei

vaidlustanud, ka mitte nende suhtes kohaldatud karistusliigi ega -määra osas. AKKS § 37 lg-st 3

tuleneb, et menetlusosaline, kes ei ole esitanud apellatsioonkaebust, saab kassatsioonkaebuse esitada

vaid kohtuotsuse selle osa peale, mis on ringkonnakohtu otsusega tühistatud või mida on

ringkonnakohtu otsusega muudetud. Ringkonnakohtu 3. mai 2004. a kohtuotsusega tühistati

linnakohtu otsus N. Tripuzile ja J. Bogomolovale mõistetud vangistuse tingimuslikult kohaldamata

jätmise osas ja N. Tripuzi karistati ka varalise karistusega. Sellest tulenevalt jätab

kriminaalkolleegium tähelepanuta kassatsioonkaebustes sisalduvad väited selle kohta, et karistusliigi

ja -määra valikul pole kohtud arvestanud KarS § 56 nõuetega, ning et nende nõuetega arvestamine

toonuks kaasa kergema karistuse kohaldamise.

9. Põhjendades linnakohtu otsuse tühistamist karistuse tingimisi kohaldamata jätmise osas, leidis

ringkonnakohus, et KarS § 184 lg 2 sanktsiooni sellise määra (kuni 31. detsembrini 2003. a kehtinud

redaktsioonis kahe- kuni kümneaastane vangistus) kehtestamisega on seadusandja väljendanud oma

selget tahet lugeda isikute grupiga narkootilise aine suures koguses korduv käitlemine nii tõsiseks

rahvatervisevastaseks kuriteoks, mis juba iseenesest välistab mõistetud vangistuse tingimusliku

kohaldamise. Riigikohtu kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Vaieldamatult on

narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine selline raske kuritegu, mille eest tuleb

karistada üldreeglina reaalse vangistusega. Samas ei saa kriminaalkolleegiumi arvates välistada

võimalust, et ka sellise kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik võivad koostoimes evida

taolisi erisusi, mis teeb karistuse või karistuse osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Samuti tuleb

märkida, et KarS § 74 kohaldamiseks ei ole seadusandja otseseid piiranguid kehtestanud.

Asjaolu, et Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu ühe väitega, ei anna aga alust

ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kriminaalkolleegium märgib, et erinevalt esimese astme kohtu

lahendist, kus puudus KarS § 74 kohaldamise vähimgi põhistus, on ringkonnakohtu otsuses piisava

põhjalikkusega analüüsitud nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlaste isikuid ja veenvalt

põhjendanud, miks linnakohtu otsus tuleb KarS § 74 kohaldamise osas tühistada ning miks ei saa

jätta N. Tripuzi ja J. Bogomolova suhtes vangistust tingimisi kohaldamata. Riigikohtu

kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega, et kõnealuses asjas puuduvad erisused,

mis teeks karistuse või selle osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks.

10. Kassatsioonkaebuses esitas N. Tripuz väite, et temale vangistuse mõistmisel ei võtnud

ringkonnakohus arvesse, et karistas teda ka varalise karistusega. Selle etteheite osas märgib

Riigikohtu kriminaalkolleegium, et KarS §-st 53 tulenevalt on varalise karistuse näol tegemist

füüsilisele isikule kuriteo eest kohaldatava lisakaristusega, s.o karistusega, mida ei saa kohaldada

põhikaristusena ja mis mõistetakse lisaks põhikaristusele. Sellest tulenevalt ei saa varalise karistuse

mõistmisel tõusetuda küsimust mõistetud põhikaristuse, kõnealusel juhul vangistuse vähendamisest.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 3. mai 2004. a kohtuotsuse muutmata ja

kassatsioonkaebused rahuldamata.

Eerik Kergandberg

Hannes Kiris

Peeter Vaher