3-1-1-79-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-79-04

Otsuse kuupäev

28. september 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg

ja Lea Kivi

Kohtuasi

R.T. süüdistus KarS § 331 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2004. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.T. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

31. august 2004

Istungil osalenud isikud

R.T. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must ja Põhja

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Nona

Barbo

Resolutsioon

Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2004. a otsus R.T. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 331

järgi jätta muutmata ja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.T. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 331 järgi selles, et tema, olles Murru vangla kinnipeetav, omandas

kindlaks tegemata ajal ja tuvastamata isikult narkootilist ainet amfetamiini ja tarvitas seda arsti

ettekirjutuseta.

2. Harju Maakohtu 25. veebruari 2004. a otsusega mõisteti R.T. tõendamatuse tõttu õigeks. Kohtuotsuses

nenditakse, et Murru vangla meditsiiniosakonna 18. juuli 2003. a õiendi kohaselt näitas narkojoobe

ekspresstest (tl 4) tõepoolest amfetamiini sisaldust uriinis. Samuti märgitakse kohtuotsuses, et

kohtukeemiaeksperdi arvamuse (tl 6-7) kohaselt leiti uuritavast uriinist amfetamiini, kuid verest narkootilisi

aineid ei leitud. Samas aga leidis kohus, et ei ole üheselt tuvastatud, et uuringu esemeks olnud uriin ja veri

oleksid olnud just nimelt R.T. omad. Kohtuotsuses märgitu kohaselt võeti Murru vangla meditsiiniosakonnas

proove samaaegselt viielt kinnipeetavalt ja seega pole välistatud proovide segiajamine. Maakohus viitas ka

Wismari Haigla ravijuhi J. Mumma kirjale, milles märgitakse, et amfetamiin on bioloogilistes vedelikes

laboratoorselt määratav maksimaalselt 48 tunni jooksul pärast viimast tarbimist, kuid see aeg võib ühekordse

väikese annuse tarbimisel olla oluliselt lühem. Kohtuotsuse kohaselt tekitab kahtlusi asjaolu, et narkootilist

ainet leiti vaid uriinis, mitte aga veres.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti ringkonnaprokurör N. Barbo, taotledes R.T.

süüditunnistamist KarS § 331 järgi. Prokuröri arvates on kohtualuse väited, et proove võidi segi ajada umber

lükatud tema enda ütlustega kohtuistungil, mille kohaselt arst tema juuresolekul pitseeris topsiku ja kirjutas

sellele tema nime, ning tunnistajate ütlustega, mille kohaselt oli proovide segiajamine välistatud.

Protesti kohaselt ei ole R.T. käitumises kuriteokoosseisu tuvastamise seisukohast tähtsust asjaolul, kas

ekspresstesti tulemused olid pitseeritud või mitte, sest need tulemused kujutavad endast eksperdiarvamuse

suhtes üksnes lisateavet. Ekspertuuringutes kasutatud uriiniproov oli aga pitseeritud nõuetekohaselt.

Prokurör luges põhjendamatuks, et maakohus arvestas tõendina Wismari Haigla ravijuhi poolt

vandeadvokaat Marina Leisile saadetud kirja, kuid lisas, et tegelikult ei lükata selle kirjaga ümber

amfetamiini tarbimist R.T. poolt. Prokuröri arvates tuleb ümberlükkamatu tõendina arvestada ka ekspert

Milana Liivi poolt kohtuistungil antud ütlusi selle kohta, et uriinis püsivad amfetamiini jäägid kauem kui

veres.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2004. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja R.T. tunnistati KarS

§ 331 järgi süüdi. Teda karistati vangistusega viieks kuuks. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust

R.T-le Pärnu Maakohtu 17. aprilli 2001. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - ühe aasta ühe kuu

ja üheksateist päeva võrra - ning liitkaristuseks mõisteti talle üks aasta kuus kuud ja üheksateist päeva

vangistust.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis KrMK § 50 lg 1 nõudeid eirates kriminaalasjas hindamata tõendid

nende kogumis ning rajas otsuse sisuliselt üksnes kohtualuse ütlustele. Need ei riimu aga asjas kogutud

muude tõenditega - eeskätt eksperdi arvamuse ja tunnistaja T.Ž. ütlustega. Ringkonnakohtu arvates on R.T.

poolt talle süüksarvatud teo toimepanemine tõendatud just kohtukeemiaekspertiisi aktis väljendatud

eksperdiarvamuse ja tunnistaja T.Ž. ütlustega. R.T. ütlusi uriiniproovide võimaliku segiajamise kohta pidas

ringkonnakohus paljasõnalisteks, sest neid ei kinnita ükski kriminaalasjas kogutud tõend. Ringkonnakohus

asus seisukohale, et ka R.T. enda poolt maakohtu istungil antud ütlused haakuvad sisuliselt T.Ž. ütlustega,

milles ta kirjeldas uriiniproovide võtmist. Ringkonnakohtu arvates oli maakohtu õigeksmõistva otsuse

tuginemine V.B. ja V.I. ütlustele põhjendamatu seetõttu, et nende ütluste sisuks oli vaid R.T. toimetamine

vangla meditsiiniosakonda, mitte aga uriiniproovide võimalik segiajamine.

Seoses asjaoluga, et R.T. uriiniproovis tuvastati amfetamiini, kuid tema verest narkootilisi aineid ei leitud,

märkis ringkonnakohus, et selle küsimuse lahendamisel ei saa tugineda Wismari haigla ravijuhi J. Mumma

poolt kaitsja järelepärmise peale antud vastusele, sest sellest ei nähtu, millise küsimuse peale on J. Mumma

oma kõnealuse vastuse andnud. J. Mumma vastusest ei selgu ka, millistele allikatele tuginedes on selline

arvamus antud. Seetõttu luges ringkonnakohus usaldusväärseks kohtukeemiaekspertiisi teinud ekspert

M. Liivi maakohtu istungil ekspertiisiakti selgitamisel KrMK § 250 korras antud seletuse, mille kohaselt

püsivad amfetamiini jäljed uriinis märksa kauem kui veres.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. R.T. esitas Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2004. a otsuse peale kassatsioonkaebuse, taotledes

ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja enese õigeksmõistmist. Kassaator leiab, et

ringkonnakohus hindas kriminaalasjas kogutud tõendeid vääralt ja tugines põhjendamatult eksperdi poolt

ekspertiisiakti selgitamisel antud paljasõnalistele ütlustele. Kassaator juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi

topsiku oma uriiniprooviga viis ta vanglaarstile isiklikult, ei tehtud kiirtesti tema juuresolekul, vaid ta kutsuti

uuesti ruumi alles pärast testi tulemuse selgumist. Ka tema nimi kirjutati uriiniproovi sisaldavale topsile alles

pärast testi tulemuse selgumist. Kassaatori arvates ei arvestanud ringkonnakohus põhjendamatult kaitsja

poolt Wismari haiglasse esitatud järelpärimisele haigla ravijuhi antud vastusega selle kohta, kui kaua pärast

amfetamiini tarvitamist on võimalik veres ja uriinis selle tarvitamist tuvastada. Kassatsioonkaebuse kohaselt

peetakse ebaseaduslikuks ka eksperdi poolt kohtuistungil ekspertiisakti selgitamisel antud ütluste kasutamist

süüstavate tõenditena ringkonnakohtu otsuses.

6. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust ja leidis, et ekspertiisiks proovide

võtmine ei toimunud nõuetekohaselt. Kaitsja ei nõustunud sellega, et ringkonnakohtu otsuses on loetud

sisuliselt tõendiks ka eksperdi poolt kohtuistungil antud ütlusi. Prokurör märkis, et kuna R.T-lt võeti proovid

esimesena, oli nende segiajamine hiljem võetud proovidega välistatud. Samuti leidis prokurör, et ekspert

kuulati kohtus üle kooskõlas kriminaalmenetluse koodeksi nõuetega.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Nii nagu esimese astme kohtuski - on R.T. ka kassatsioonkaebuses väitnud, et temalt uuringuks võetud

uriiniproov võidi segi ajada teiste proovidega. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu

otsuses on R.T. selline subjektiivne kahtlus kohtus uuritud tõendite kogumile tuginevalt piisava

põhjalikkusega kummutatud. Oluline on seejuures arvestada ka prokuröri poolt Riigikohtu istungil märgitut,

et R.T. proovi ei olnud võimalik kellegi teise prooviga segamini ajada juba seetõttu, et ta andis kõik proovid

esimesena.

8. Ringkonnakohtu otsuses on põhjendatult leitud, et nii ekspertiisiks saadetud uurimismaterjali kogumine ja

edastamine eksperdile kui ka ekspertiisi tegemine toimus kooskõlas kriminaalmenetluse seadusega.

Eksperdile edastatud ekspresstesti tulemusi ei saa käsitada mitte uurimis- vaid tutvumismaterjalina. Ekspert

ei tuginenud oma arvamuses mitte tutvumismaterjalile, vaid tuvastas amfetamiini sisalduse igati

nõuetekohaselt vormistatud uurimismaterjalis.

9. Erinevalt kassaatori poolt märgitust ei ole ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses ekspert M. Liivi poolt

kohtuistungil antud seletust nimetatud tõendiks ja ka mitte käsitatud sisuliselt tõendina, millele oleks

kohtuotsuses tuginetud. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et eksperdi poolt

kohtuistungil antud selgitus selle kohta, et uriinis säiluvad amfetamiini kasutamise jäljed kauem kui veres

paigutub KrMK §-s 250 ettenähtud ekspertiisiakti selgitamise raamidesse.

Arvestades eelöeldut ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et

ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus ja kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi