3-3-1-42-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-42-04

Otsuse kuupäev

28. september 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Marju Silveti kaebus Tartu Linnavalitsuse 11. novembri 2003. a

korralduse nr 4084 tühistamiseks, Tartu Linnavalitsuse 5. juuni

2003. a määruse nr 31 õigusvastaseks tunnistamiseks ja Tartu

Linnavalitsuse elamukomisjoni 31. oktoobri 2003. a toimingu

õigusvastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. aprilli 2004. a otsus haldusasjas nr 2-

3-88/2004

Menetluse alus Riigikohtus

Marju Silveti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Marju Silveti kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 12. aprilli

2004. a otsus haldusasjas nr 2-3-88/2004 muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marju Silvet esitas 19. mail 1998 Tartu Linnavalitsuse Linnavarade osakonnale avalduse, milles

palus anda temale seni üürilepingu alusel kasutada olnud Tartus Oa tn 16-4 asuva varisemisohtliku

eluruumi asemele teine eluruum, mis ei pruugi olla erastatav, sooviga üürida seda Tartu linnalt.

10. juunil 1998 esitatud vormikohasel taotlusel (küsimustikul) märkis M. Silvet, et tema või tema

perekonnaliikme omanduses ei ole kinnisvara Tartus ja väljaspool Tartut, kuid on elamu osa

asukohaga Elvas Kuuse 2 (1/2 majast).

2. Tartu Linnavalitsuse 23. juuli 1998. a korraldusega nr 2110 otsustati osta Tartu linnale

munitsipaaleluruum Tartus Sõpruse pst 1-24. Ostu-müügileping sõlmiti 12. augustil 1998.

3. Tartu Linnavalitsuse 3. detsembri l998. a korralduse nr 3515 punktiga 1.2 otsustati anda Marju

Silvetile üürile eluruum aadressil Sõpruse pst 1-24 Tartus üldpinnaga 71 m2. Nimetatud korralduse

õiguslikuks aluseks oli KOKS § 30 lg 1 p 2 ja Tartu Linnavolikogu 19. märtsi 1998. a määrusega

nr 39 kinnitatud eluruume mitteomavate ja elamistingimuste parandamisel abi vajavate isikute

arvestuse korra p 6.2.

4. 16. detsembril 1998 sõlmisid Tartu linn ja M. Silvet Sõpruse pst 1-24 eluruumi üürilepingu

tähtajaga 5 aastat, s.t kuni 15. detsembrini 2003.

5. Tartu Linnavalitsuse Linnavarade osakonna eluruumide teenistus saatis 1. oktoobril 2003 Marju

Silvetile kirja nr 10-1.1/9668, milles teatas üürilepingu lõppemisest 15. detsembril 2003 ning selgitas,

et võimalus on taotleda üürilepingu pikendamist samale eluruumile, milleks tuleb esitada vastav

taotlus hiljemalt 15. oktoobriks 2003.

6. Marju Silvet esitas 12. oktoobril 2003 taotluse üürilepingu pikendamiseks eluruumile Sõpruse

pst 1-24. Taotlusel (küsimustikul) märkis ta, et omab Elvas Kuuse 2 1/2 osa kinnistust.

7. Tartu Linnavalitsuse elamukomisjoni 31. oktoobri 2003. a protokollilise otsuse nr 130 punktiga

4.1 otsustati teha linnavalitsusele ettepanek jätta üürileping M. Silvetiga eluruumile Sõpruse pst 1-24

pikendamata.

8. Tartu Linnavalitsuse 11. novembri 2003. a korraldusega nr 4084 otsustati mitte pikendada Tartu

linna ja Marju Silveti vahel 16. detsembril 1998 sõlmitud üürilepingut eluruumi Sõpruse pst 1-24

kasutamiseks. Korralduses märgiti, et "Marju Silvet'i üürilepingu pikendamise taotluse põhjuseks on

asjaolu, et ta ei ole oma sõnul võimeline ostma ega üürima korterit. Tartu Maakohtu kinnistusameti

kinnistusregistri nr 14231 väljavõtte kohaselt kuulub aga Marju Silvetile " kaasomandist elamumaast

ja seal asuvast hoonest aadressiga Elva Kuuse tn 2". Lähtuti KOKS § 30 lg 1 p-st 2, Tartu

Linnavolikogu 5. juuni 2003. a määruse nr 31, millega on kinnitatud Tartu linna omandis olevate

eluruumide valitsemise, kasutamise ja käsutamise kord, p-st 1.5, ning arvestati Tartu Linnavalitsuse

elamukomisjoni 31. oktoobri 2003. a ettepanekuga.

9. M. Silvet esitas 17. novembril 2003 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu

Linnavalitsuse 11. novembri 2003. a korralduse nr 4084 tühistamist, Tartu Linnavolikogu 5. juuni

2003. a määruse nr 31 õigusvastaseks tunnistamist ja Tartu Linnavalitsuse 31. oktoobri 2003. a

toimingu " elamukomisjoni ettepaneku mitte pikendada kaebaja üürilepingut " õigusvastaseks

tunnistamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt on Tartu Linnavolikogu määrus nr 31 vastuolus

Elamuseaduse (ES) § 8 p-ga 2. Nimetatud määruse p 1.5 kohaselt on Tartu Linnavalitsusele

delegeeritud õigus eluruumide valitsemise, kasutamise ja käsutamisega seotud probleemide

lahendamiseks, kuid linnavalitsus ei ole võtnud vastu ühtki akti, mis reguleeriks eluruumide

üürileandmise korda. Elamukomisjoni 31. oktoobri 2003. a protokolliline otsus nr 130 on

õigusvastane, kuna kaebuse esitajat pole kutsutud asja arutamise juurde. Komisjon pole tutvunud

tema esitatud eluruumitaotlusega, ta ei ole üürilepingu pikendamise taotluses märkinud asjaolu, et ei

ole võimeline ostma ega üürima korterit; ta märkis ise taotluses, et omab 1/2 osa kinnistust Elvas

Kuuse 2 ja seda asjaolu teadis linnavalitsus juba viis aastat tagasi üürilepingut sõlmides. ES §-s 33

pole sätestatud sellist juhtu, mis võimaldaks keelduda üürilepingu pikendamisest. Tal on ES § 32 lg 1

järgi eesõigus uue lepingu sõlmimiseks. Kuna korraldus nr 4048 on antud ilma õigusliku aluseta,

tuleb haldusakt tühistada.

10. Tartu Halduskohus jättis oma 2. veebruari 2004. a otsusega haldusasjas nr 3-509/2003 kaebuse

rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on elamukomisjon M. Silveti taotlust menetlenud ning

arvestanud menetlusosalise seletusega. M. Silvet pole esitanud täiendavaid dokumente ega teinud

taotlust sooviga osaleda komisjoni istungil. Otsustuse tegemisel arvestati, et kaebajale kuulub Tartu

Maakohtu kinnistusameti kinnistusregistri nr 14231 väljavõtte kohaselt 1/2 kaasomandis olevast

elamumaast ja seal asuvast hoonest aadressil Elva, Kuuse 2. Nimetatud põhjus üürilepingu

pikendamata jätmiseks kajastub vaidlustatud Tartu Linnavalitsuse 11. novembri 2003. a korralduses

nr 4084. Kaebaja leiab alusetult, et tema suhtes tuleks rakendada ES § 32 lg 1, mille kohaselt oleks

kaebajal eesõigus uue üürilepingu sõlmimiseks. ES § 32 sätteid kohaldatakse ORAS § 121 lg-s 3

sätestatud eluruumi üürilepingu viieaastase tähtaja möödumisel lepingu ühekordseks pikendamiseks

või uue üürilepingu sõlmimiseks. Antud juhul ei laiene kaebajale Omandireformi aluste seaduse

sätted, tegemist ei ole omanikule tagastatud elamus elava üürnikuga. Eeltoodu alusel ei ole Tartu

Linnavalitsuse elamukomisjoni 31. oktoobri 2003. a ettepanek jätta pikendamata kaebajaga

üürileping õigusvastane ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi, samuti ei ole vaidlustatud haldusakt "

Tartu Linnavalitsuse 11. novembri 2003. a korraldus nr 4048 " õigusvastane ega riku kaebaja

subjektiivseid õigusi, mistõttu haldusakti ei tule tühistada. Tartu Linnavolikogu 5. juuni 2003. a

määrusega nr 31 on määratud Tartu linna omandis olevate eluruumide valitsemise kasutamise ja

käsutamise kord. Nimetatud määrus on kehtestatud Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22

lg 1 p 37 ja Elamuseaduse § 8 p 2 alusel, mistõttu vaidlustatud haldusakt ei saa olla vastuolus

Elamuseaduse § 8 lg-s 2 sätestatuga ning vaidlustatud haldusakt on seega õiguspärane ega riku

kaebaja subjektiivseid õigusi.

11. M. Silvet esitas 1. märtsil 2004 apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist

ja asja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule teises koosseisus.

12. Tartu Ringkonnakohtu 12. aprilli 2004. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt. Tartu

Halduskohtu otsus tühistati osas, millega jäeti rahuldamata M. Silveti kaebus Tartu Linnavalitsuse

11. novembri 2003. a korralduse nr 4084 tühistamiseks ja Tartu Linnavolikogu 5. juuni 2003. a

määruse nr 31 õigusvastaseks tunnistamiseks, ning selles osas tehti uus otsus. Uue otsusega lõpetati

menetlus linnavolikogu määruse õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistati linnavalitsuse korraldus.

Muus osas jäeti halduskohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Tartu Linnavolikogu 5. juuni 2003. a määrusega

nr 31 kinnitatud Tartu linna omandis olevate eluruumide valitsemise, kasutamise ja käsutamise kord.

Nimetatud määrus on üldakt ning ei ole antud üksikjuhtumi reguleerimiseks. Vastavalt KOKS § 66

lg-le 3 teostab järelevalvet valla või linna õigustloovate aktide vastavuse üle Eesti Vabariigi

põhiseadusele ja seadustele õiguskantsler. Seega ei kuulu M. Silveti kaebus Tartu Linnavolikogu

5. juuni 2003. a määruse nr 31 õigusvastaseks tunnistamiseks halduskohtu pädevusse ning menetlus

tuleb selles osas HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

Nähtuvalt asja materjalidest sõlmisid M. Silvet ja Tartu linn 16. detsembril 1998 tähtajalise

üürilepingu Sõpruse pst 1-24 asuva eluruumi kasutamiseks. Alates 1. juulist 2002 reguleerivad

üürilepingutega seonduvat Võlaõigusseaduse (VÕS) vastavad sätted. Antud asjas vaidlevad

protsessiosalised üürilepingu pikendamise üle. Oma olemuselt on lepinguõiguslik vaidlus

tsiviilõiguslik ning seetõttu tuleks vaidlus üürilepingu pikendamise üle läbi vaadata

tsiviilkohtumenetluse korras. Samas aga on isik pöördunud halduskohtusse, halduskohus on kaebuse

vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu

pädevust vaidlustanud. Lähtudes eeltoodust ja vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, ei

ole mõistlik tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei tule vaidlust lahendada

halduskohtus, mistõttu ringkonnakohus vaatab asja läbi sisuliselt.

Vastavalt VÕS § 326 lg-le 2 võib eluruumi üürnik tähtajalise üürilepingu tähtaja möödumise korral

nõuda üürileandjalt üürilepingu pikendamist, kui lepingu lõppemisega kaasneksid üürniku või tema

perekonna jaoks rasked tagajärjed. Kui üürileandja lepingu pikendamisega ei nõustu, võib üürnik

nõuda üürilepingu pikendamist üürikomisjonis või kohtus. M. Silvet taotles üürilepingu pikendamist,

sest tal puuduvad rahalised vahendid korteri ostmiseks või mõne teise korteri üürimiseks. Seega on ta

sisulised viidanud sellele, et lepingu lõppemisega kaasneksid tema ja ta perekonna jaoks rasked

tagajärjed. Linnavalitsuse vaidlustatud korralduses toodud põhjenduse kohaselt ei pikendanud

linnavalitsus üürilepingut seetõttu, et M. Silvetile kuulub Tartu Maakohtu kinnistusameti

kinnistusregistri nr 14231 väljavõtte kohaselt 1/2 kaasomandis olevast elamumaast ja seal asuvast

hoonest aadressil Elva, Kuuse 2. Vaidlustatud haldusaktist ei nähtu, millistest põhjendustest nähtuvalt

on linnavalitsus leidnud, et teises linnas kinnistu mõttelise osa omamine välistab rasked tagajärjed

ning sellega ka üürilepingu pikendamise. Samuti ei ole linnavalitsus viidanud, et esinevad VÕS § 328

lg-s 1 sätestatud üürilepingu pikendamise piirangud. Seega on linnavalitsus õigusvastaselt keeldunud

üürilepingu pikendamisest, sest vaidlustatud korralduses toodud põhjendus ei anna alust üürilepingu

pikendamisest keeldumiseks.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on halduskohus jätnud õigesti rahuldamata M. Silveti kaebuse Tartu

Linnavalitsuse 31. oktoobri 2003. a toimingu " elamukomisjoni ettepaneku mitte pikendada kaebaja

üürilepingut " õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud põhjendatud huvi

elamukomisjoni ettepaneku õigusvastaseks tunnistamiseks. Kuna elamukomisjoni protokolliline

seisukoht ei too kaebaja jaoks kaasa õiguslikke tagajärgi, siis ei riku ka elamukomisjoni ettepanek

tema õigusi ega piira vabadusi. Õige on halduskohtu seisukoht, et kaebuse esitaja suhtes ei tule

kohaldada ORAS § 121 ning apellatsioonkaebus selles osas on alusetu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

13. M. Silvet palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses või osaliselt

ja saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassaator leiab järgmist:

1. Ringkonnakohtu keeldumine õigustloova akti (Tartu Linnavolikogu vaidlustatud määruse)

seaduslikkuse kontrollimisest ei ole seaduslik. See, et õiguskantsleril on pädevus teostada järelevalvet

kohalike omavalitsuste õigustloovate aktide üle, ei jäta isikut ilma õigusest pöörduda kaebusega

kohtusse, kui õigustloov akt rikub tema õigusi. Tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva avalik-

õigusliku vaidluse lahendamisega. Linnavolikogu määrus on vastuolus Elamuseaduse § 8 punktiga 2,

mille kohaselt on munitsipaalomandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise korra

kehtestamine kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses. Linnavolikogu määruses aga pole

sätestatud, kellel ja mis tingimustel on õigus munitsipaaleluruumi üürida. Volikogu on määruse

punktiga 1.5 oma õiguse munitsipaaleluruumide valitsemise, kasutamise ja käsutamise korra

kehtestamiseks delegeerinud linnavalitsusele. Kassaator palub tunnistada vaidlustatud linnavolikogu

määrus põhiseadusevastaseks ja seega ka õigusvastaseks. Ühtlasi palutakse tunnistada Põhiseaduse

§ 15 vastaseks Tartu Ringkonnakohtu toiming, millega keelduti menetlemast kassaatori taotlust

tunnistada õigusvastaseks linnavolikogu määrus.

2. Ringkonnakohtu otsus tühistada Tartu Linnavalitsuse vaidlustatud korraldus on tehtud valede

põhjendustega. Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega.

Vaidlustati Tartu linna poolt vastu võetud õigusakte ja toimingut, seega on tegemist avalik-õigusliku

vaidlusega, mis tuleb läbi vaadata halduskohtumenetluse korras.

Ringkonnakohus kohaldas oma otsuses VÕS § 326 lg-t 2, mis on asjasse mittepuutuv säte. Kui

üürileping sõlmiti enne VÕS jõustumist ja üürnik on lepingut nõuetekohaselt täitnud, siis ei ole Tartu

linnal õigust üürilepingu pikendamisest keelduda.

3. Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et kohaldada ei tule ORAS § 121. Endine eluruum Tartus Oa

tn 16-4 asus õigusjärgsele omanikule tagastatud majas, mis oli muutunud varisemisohtlikuks enne

omanikule tagastamist. ORAS § 121 järgi oli kohalikul omavalitsusel kohustus anda selliste

eluruumide üürnikele asenduspind. Kui kohalikul omavalitsusel puudusid vabad elamispinnad, siis

tuli kasutada asenduskorterite ostmiseks erastamisest laekunud raha. Kassaator leiab, et sai praeguse

eluruumi üürile lähtuvalt ORAS §-st 121.

4. Õige ei ole ringkonnakohtu väide, et kassaator taotles üürilepingu pikendamist seoses sellega, et tal

puudusid rahalised vahendid korteri ostmiseks või mõne teise korteri üürimiseks, ning seega viitas

sellele, et lepingu lõppemisega kaasneksid tema ja perekonna jaoks rasked tagajärjed. Kassaator pole

selliseid väiteid oma taotluses üürilepingu pikendamiseks kunagi esitanud. Ta väidab, et tal on õigus

Tartu linnas munitsipaalkorterit üürida olenemata varanduslikust seisust, sest ta on Tartu linna elanik

olnud viimased 20 aastat.

5. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti rahuldamata taotluse tunnistada õigusvastaseks linnavalitsuse

toiming " elamukomisjoni ettepanek mitte pikendada üürilepingut. Tegemist on eelhaldusaktiga, mille

tagajärjel andis linnavalitsus korralduse. Elamukomisjoni ettepanekuga oli vältimatult kindlaks

määratud linnavalitsuse korralduse sisu.

14. Tartu Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on

õige ja palutakse jätta see muutmata. Linnavalitsus leiab, et M. Silveti kassatsioonkaebus on ilmselt

põhjendamatu.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Ringkonnakohus on leidnud, et selles asjas vaidlevad protsessiosalised üürilepingu pikendamisest

keeldumise üle. Oma olemuselt on lepinguõiguslik vaidlus tsiviilõiguslik ning seetõttu tuleb vaidlus

üürilepingu pikendamise üle läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse korras.

Käesoleva asja materjalidest ei tulene, et Tartu linnale kuuluv munitsipaaleluruum Tartus Sõpruse

pst 1-24 oleks tunnistatud sotsiaaleluruumiks ja antud üürile M. Silvetile sotsiaaleluruumina.

Kassaator leiab aga, et tegemist ei ole tsiviilõigusliku vaidlusega, sest ta vaidlustas Tartu linna

õigusakte ja toimingut. Seega on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, mis tuleb läbi vaadata

halduskohtumenetluse korras.

16. HKMS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt kuuluvad halduskohtu pädevusse avalik-õiguslikud vaidlused,

mille lahendamiseks pole seadus sätetanud teistsugust menetluskorda. Tsiviilasju lahendavad

vastavalt TsMS § 1 lg-le 1 maa- ja linnakohtud. Vastavalt TsMS § 1 lg-le 2 mõistetakse

tsiviilasjadena selle seadustiku tähenduses tsiviil- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlusi. Seega on

halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikest suhetest tulenevad vaidlused ja üldkohtu pädevuses

eraõiguslikest suhetest tulenevad vaidlused, kui seadus ei sätesta teisiti.

17. Halduskohtus saab vaidlustada haldusakte ja -toiminguid. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on

haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, avalik-õiguslikke

haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või

muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Ka selles sättes

rõhutatakse avalik-õiguslikku suhet.

18. Nendest sätetest tulenevalt on kohtute pädevuse piiritlemisel otsustavaks vaidlusaluse õigussuhte

iseloom. Pooltevaheline lepinguõiguslik vaidlus on tsiviilõiguslik ja tuleb läbi vaadata

tsiviilkohtumenetluse korras maa- või linnakohtus ka siis, kui lepingu lõpetamine on vormistatud

haldusaktiga. Sellisele seisukohale asus Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu

23. septembri 2003. a määruses asjas nr 3-3-4-1-03, p 8 (RT III 2003, 27, 285).

19. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu asus 20. detsembri 2001. a määruses

asjas nr 3-3-1-8-01, p-d 15"18 (RT III 2002, 4, 33) järgmisele seisukohale:

"Avalik-õigusliku juriidilise isiku vara käsutamist reguleerivate eriseaduste ja alamalseisvate

õigusaktide sätted on samuti üldjuhul avalik-õiguslikud. /---/ Põhiseaduse § 114 kehtestab, et riigivara

valdamise, kasutamise ja käsutamise korra sätestab seadus. Kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse § 34 lg 2 sätestab: "Oma vara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra sätestab valla või

linna volikogu vastavalt seadusele valla või linna põhimääruses." Nendel sätetel puuduks mõte, kui

neis peetaks silmas vaid vara valdamist, kasutamist ja käsutamist puudutavat eraõiguslikku

regulatsiooni, mis laieneb kõigile isikutele.

/---/ Nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse vara moodustab peaasjalikult vara, mis on mõeldud

avalike ülesannete täitmiseks. Valides mitme huvitatud isiku seast välja vara kasutusse saaja, teostab

linn avalikku võimu. Linn peab vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega, mis ei pruugi alati

seisneda varalise tulu saamises. Samuti peab linn vara kasutusse saaja väljavalimisel lähtuma

põhjendatud kaalutlustest, et vältida isikute ebavõrdset kohtlemist. Seetõttu erineb kohaliku

omavalitsuse seisund oma vara kasutusse andmisel olukorrast, milles on oma vara kasutusse andvad

eraisikud.

Eelnevast ei tohi järeldada, et sõlmitav leping ise või lepingu poolte vaheline õigussuhe muutuks

avalik-õiguslikuks. Poolte vahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui

üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik./---/

Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt peab isikul olema võimalus end kaitsta ka sellisel juhul, kui

avaliku võimu kandja tehtud eraõigusliku tehinguga on rikutud tema subjektiivseid avalikke õigusi.

Kohtumenetluse normid ei välista avaliku õiguse normide täiendavat kohaldamist üldkohtu poolt ega

eraõiguse normide täiendavat kohaldamist halduskohtu poolt haldusasja läbivaatamisel. Vastupidine

seisukoht kahjustaks õiguskaitse efektiivsust, sest õigusharude läbipõimumise tõttu peaks isik ühe ja

sama vaidluse lahendamiseks pöörduma mitme kohtu poole. /---/ Asjaolu, et vaidluse lahendamisega

võib kaasneda riigi, valla või linna poolt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamine, ei

välista iseenesest vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu."

Sama seisukohta väljendas Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu ka 20. detsembri

2001. a otsuses asjas nr 3-3-1-15-01, p-d 13"16 (RT III 2002, 4, 34).

20. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et Tartu Ringkonnakohus leidis õigesti, et antud asjas

on tegemist tsiviilõigussuhetest tekkinud vaidlusega, mis tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluse

korras maa- või linnakohtus, vaatamata sellele, et munitsipaaleluruumi üürilepingu pikendamata

jätmine on vormistatud Tartu Linnavalitsuse korraldusega.

Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu leidis 10. aprilli 2002. a määruses asjas nr 3-

2-4-1-02, p 11 (RT III 2002, 12, 121), et hagimenetluses ei saa hagiesemeks olla haldusakti

tühistamise nõue, kuna puuduvad nii menetluse pooled kui ka hagi korras kaitstav õigushüve.

Hagimenetluse korras saab hinnata vaid haldusaktina väljendatud tsiviilõigusliku tahteavalduse

kehtivust.

21. Eeltoodud põhjustel on käesoleval juhul tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, mille lahendamine

ei kuulu halduskohtu pädevusse.

22. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu asus 10. aprilli 2002. a määruses asjas

nr 3-3-4-2-02, p 10 (RT III 2002, 13, 138) seisukohale, et kui isik on pöördunud halduskohtusse

vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse

vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu

pädevust vaidlustanud, siis ei pea erikogu, lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja

jooksul, mõistlikuks tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus

lahendamisele halduskohtus.

Käesolevas asjas on Tartu Ringkonnakohus põhjendatult juhindunud nimetatud seisukohast ja

vaadanud tsiviilasja läbi sisuliselt.

23. Marju Silveti kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 12. aprilli

2004. a otsus muutmata.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann