3-2-1-103-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-103-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. september 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja T. Tampuu, liikmed P. Jerofejev ja L. Laarmaa

Kohtuasi

A.D hagi A.O vastu ühisvara jagamise ja abieluvaralepingu

kehtetuks tunnistamiseks ning A.O vastuhagi ühisvara

jagamiseks, A.D eluruumist väljatõstmiseks ja elatise

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. märtsi 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/103/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.D ja A.O kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

30. august 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. märtsi 2004. a

otsus tühistada osas, millega jäeti A.O vastuhagi A.D

eluruumist väljatõstmiseks rahuldamata, ja saata asi

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata.

2. A.O kassatsioonkaebus rahuldada.

3. A.D kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Tagastada advokaadibüroole A. Jakobson & A. Jaroslavski

6. aprillil 2004. a A.O kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon,

200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17. juunil 2002. a esitatud hagiavalduse kohaselt registreeriti A.D ja A.O abielu 5. augustil 2000. a.

Nende abielu aga ei laabunud ning 2001. a suvel kaaluti abielu lahutamist. Kostja tegi 2002. aasta

jaanuaris ootamatult hagejale ettepaneku leppida ning teatas, et soovib hagejalt last. Sama aasta

veebruarikuus teatas kostja hagejale, et on rase, ning tõstatas küsimuse enda ja tulevase lapse

varalisest kindlustatusest. 27. veebruaril 2002. a sõlmisid nad notari juures abikaasade ühisvara

jagamise ja abieluvaralepingu. Hageja A.D palus tunnistada lepingu kui pettuse mõjul tehtud tehingu

TsÜS § 72 alusel kehtetuks. Ta leidis, et kostja kallutas teda lepingut sõlmima selleks, et saada endale

Tallinnas XXXXXXXX XXX XXX-XX asuv eluruum. Vaidlustatud leping sõlmiti kostja initsiatiivil

ning hageja, olles teadlik kostja rasedusest, oli lepingu kõigi tingimustega nõus. Järgmisel päeval, s.o

28. veebruaril 2002. a, teatas kostja hagejale, et ta pole rase.

2. Vastuses hagiavaldusele ei tunnistanud kostja hagi. Kostja väitis, et ei ole hagejale rasedusest

rääkinud ega kallutanud teda lepingut sõlmima. Kostja rasedusel ei olnudki vaidlustatud tehingu

tegemisel tähtsust ning viidet kostja rasedusele pole ka lepingus. Leping sõlmiti hageja initsiatiivil.

Tehingu tegemiseks määrati notari aeg kindlaks juba 8. juuniks 2001. a, kuid leping sõlmiti alles

27. veebruaril 2002. a.

3. 29. oktoobril 2002. a esitas kostja vastuhagi ühisvara jagamiseks, paludes tunnustada tema

omandiõigust Tallinnas XXXXXXXX XXX XXX-XX asuvale korteriomandile, kustutada

korteriomandi kohta käivast registriosast hageja ja kanda sellesse kostja korteriomandi

ainuomanikuna ning tõsta hageja vaidlusalusest eluruumist välja. Vastuhagi põhjenduste kohaselt

vaidlevad pooled abieluvaralepingu kehtivuse, ühisvara jagamise ja selle üle, kellele jääb

korteriomand. Abieluvaralepingu p 2.1.1 järgi jääb eluruum abielulahutuse korral kostja lahusvaraks.

Poolte abielu lahutati Tallinna Linnakohtu 3. detsembri 2002. a otsusega. Seega kaotas hageja abielu

lahutamisega õiguse korteriomandi valdamiseks ja kasutamiseks. Kuna hagejal ei ole eluruumi

kasutamiseks õiguslikku alust, siis tuleb hageja eluruumist välja tõsta. Samuti palus kostja vastavalt

abieluvaralepingule mõista hagejalt tema kasuks välja elatise summas 2 775 krooni kuus. Menetluse

käigus kostja loobus nõuetest kinnistusraamatu kannete tegemiseks ja elatise saamiseks ning palus

asjas selles osas menetluse lõpetada.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu, pidades seda põhjendamatuks.

5. Tallinna Linnakohus jättis 21. oktoobri 2003. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas osaliselt

vastuhagi. Kohus tunnustas A.O omandiõigust Tallinnas XXXXXXXX XXX XXX-XX asuvale

korteriomandile, kuid nõude A.D väljatõstmiseks jättis rahuldamata. Kohus lõpetas menetluse

vastuhagis elatise saamiseks ja registrikannete tegemiseks. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja

3 000 krooni suuruse õigusabikulu. Kuna kostja ei palunud vastuhagilt makstud riigilõivu hagejalt

välja mõista, siis jättis kohus vastuhagi esitamisel makstud riigilõivu kostja kanda.

6. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata, sest hageja ei tõendanud veenvalt,

et ta sõlmis 27. veebruaril 2002. a ühisvara jagamise ja abieluvaralepingu pettuse mõjul. Tunnistaja

A.L ei kinnitanud, et kostja kallutas pettusega hagejat lepingut sõlmima. Tunnistajate M. ja T. D ning

D.K ütlused kostja väidetava raseduse kohta põhinesid hagejalt saadud informatsioonil ning ei ole

seetõttu usaldusväärsed. Tunnistaja D.K ütluste kohaselt juhtis ta hageja tähelepanu lepingus

olevatele ebavõrdsetele tingimustele ning soovitas jätta selle sõlmimata. Pooltele oli selgitatud õigust

nõuda notariaalakti kirjalikku tõlget, kuid pooled loobusid sellest. Lepingu sisu kohaselt oli sellise

sisuga lepingu sõlmimine poolte tahteks ning lepingust ei tulene, et selle sõlmimise eelduseks või

tingimuseks oli lapse sünd.

7. Vastuhagi ühisvara jagamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuid kostja omandiõigust korteriomandile

tuleb tunnustada. 27. veebruari 2002. a. lepingu p 2.1.1 kohaselt jääb poolte abielu kestel Tallinnas

XXXXXXXX XXX XXX-XX asuv korter abikaasade ühisvaraks ning abielulahutuse korral jääb see

kostja lahusvaraks. Kuna pooled on lepingus ühisvara saatuse juba otsustanud, puudub vajadus

korteri osas poolte ühisvara jagada. Hageja ja kostja abielu on lahutatud ja Tallinna Linnakohtu

korteriomandi kinnistusregistrisse on kostja kantud sisse korteriomandi omanikuna. Vastuhagi hageja

väljatõstmiseks ei saa rahuldada, sest see nõue ei tulene pooltevahelisest lepingust. Selles

kohtuvaidluses tehtava otsuse jõustumisel on kostjal õigus AÕS § 80 lg 1 alusel nõuda tema

omandisse kuuluv korteriomand välja asja õigusliku aluseta valdavalt isikult.

8. Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et kohtu järeldus tunnistajate ütluste ebausaldusväärsuse kohta

on pinnapealne. Kohus ei andnud hinnangut hageja seletusele, et kui ta oleks teadnud, et kostja ei

oota last, ei oleks ta mingil juhul vaidlustatud lepingule alla kirjutanud. Kohus ei arvestanud seda, et

kaks kuud enne lepingu sõlmimist neil abielusuhted puudusid.

9. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et kohus jättis abikaasade ühisvara jagamise nõude

rahuldamata, tunnustades samas kostja omandiõigust korteriomandile. Hageja korterist väljatõstmise

nõude rahuldamata jätmist ei ole kohus põhjendanud. Hagejal puudub õiguslik alus kasutada

korteriomandit. Vara jagamisel tuleb otsustada asja edaspidise valduse ja kasutuse üle.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10. märtsi 2004. a otsusega linnakohtu otsuse osas, millega

jäeti rahuldamata kostja vastuhagi ühisvara jagamiseks, ja jagas ühisvara ning jättis muutmata

linnakohtu otsuse abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise ja hageja väljatõstmise nõude

rahuldamata jätmise osas, kuid täpsustas selles osas linnakohtu otsuse motiive.

11. Põhjendatud on linnakohtu järeldus, et hageja pole tõendanud veenvalt tehingu tegemist pettuse

mõjul. Linnakohus pidas hageja tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseks seetõttu, et nad andsid ütlusi

ainult selle teabe alusel, mida nad said hagejalt. Pooled kinnitasid, et lepingu sõlmimise ajal olid nad

omavahel leppinud. Hageja ei ole tõendanud ka oma väiteid, mille kohaselt kostja leppis temaga ära

üksnes selleks, et mõjutada teda vaidlustatud lepingut sõlmima. Kostja väitel soovis ta hagejaga

tegelikult leppida ning hageja sõlmis vaidlusaluse lepingu selleks, et heastada oma abielurikkumised

ja kindlustada kostjat lahkumineku puhuks. Linnakohtu otsuse motiividest tuleb välja jätta

põhjenduse osa, mis käsitleb notariaalakti tõlke nõudmist ja poolte arusaamist lepingutingimustest

lepingu sõlmimise ajal. Pooled nimetatud asjaoludele ei tuginenud, vaid väitsid, et soovisid lepingu

sõlmida just selles kokkulepitud tingimustel.

12. Linnakohtu otsus on vastuoluline ühisvara jagamise nõude osas. Kohus jättis ühisvara jagamata,

samas aga tunnustas kostja omandiõigust korteriomandile, kuigi kostja palus seda õigust tunnustada

just ühisvara jagamise tulemusena. Kostja esitas vastuhagis nõude ühisvara jagamiseks ja seetõttu on

ekslik kohtu seisukoht, et ühisvara jagamiseks puudus vajadus. Pooled ühisvara abielu kestel ei

jaganud. Abieluvaralepingu p-s 2.1.1 leppisid pooled kokku, kuidas jagatakse nende ühisvara

lahutuse korral. Perekonnaseaduse § 12 lg 2 kohaselt lõpeb abieluvaraleping abielu lahutamisega ning

abikaasade ühis- ja lahusvara määratakse kindlaks ning ühisvara jagatakse vastavalt

abieluvaralepingule. Seega tuleb poolte ühisvara jagada vastavalt abieluvaralepingule, tunnustades

kostja omandiõigust korteriomandile, nagu linnakohus seda oma otsuses ka tegi.

13. Kuna kostja taotles kohtult ühisvara jagamist ja ringkonnakohus selle nõude rahuldab, siis saab

kostjat korteri ainuomanikuks pidada alles poolte ühisvara jagamise tulemusena, seega selle

kohtuotsuse jõustumisest. Enne kohtuotsuse jõustumist on pooled korteriomandi ühisomanikud ning

neil mõlemal on ühesugune õigus korterit kasutada.

14. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista esimese astme kohtu menetluse kohtukuluna 5 600

krooni. Linnakohus luges õigesti vajalikuks ja põhjendatud kostja õigusabikuluks 3 000 krooni, kuid

jättis välja mõistmata ühisvara jagamise nõudelt tasutud 2 600 krooni suuruse riigilõivu. Tulenevalt

TsMS §-dest 46 ja 52 ei saa poole enda tarbeks kohtuistungi protokollidest koopiate tegemiseks

kulutatut lugeda kohtukuluks, mida vastaspool peab hüvitama.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

15. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leiab, et apellatsioonikohus ei arvestanud

tsiviilasja kõiki asjaolusid ning hindas hageja selgitusi ja tunnistajate ütlusi ebaobjektiivselt. Hageja

oli eelnevalt lepingu sõlmimisest juba kaks korda keeldunud ning selliste tingimustega lepingule

allakirjutamisele sai hagejat sundida vaid kostja teade, et ta ootab hagejalt last. Ringkonnakohus

rikkus TsMS § 319 ning jagas ühisvara ebaseaduslikult ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 2 600

krooni suuruse riigilõivu. Samuti on ebaseaduslik kostja omandiõiguse tunnustamine korteriomandi

suhtes.

16. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti

rahuldamata tema vastuhagi hageja väljatõstmiseks, ning palub nõude rahuldada. Kohtud ei

arvestanud sellega, et korteriomandi jagamise nõue hõlmab ka väljatõstmist, ning ei ole põhjendanud,

miks tema nõuet hageja väljatõstmiseks ei rahuldata. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostjat saab

korteriomandi ainuomanikuks pidada alles kohtuotsuse jõustumisest. Vastavalt lepingule läks korter

kostja ainuomandisse abielu lahutamise hetkel. Samuti palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse

kohtukulude jaotuse osas. Kostja kasuks õigusabikulude hüvitamiseks linnakohtus välja mõistetud 3

000 krooni on põhjendamatult vähe, sest kostja vastuhagi abikaasade ühisvara jagamiseks on vara

hagi, mille hind määratakse TsMS § 48 lg 1 p 2 kohaselt kindlaks hagetava vara väärtusega. Kostja

palub hagejalt välja mõista linnakohtus kantud õigusabikulude eest 15 450 krooni. Ekslik on

ringkonnakohtu seisukoht, et protokollidest koopiate tegemise kulu 42 krooni ei ole kohtukulu ning

seda ei tule hagejalt välja mõista.

17. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidleb kostja sellele vastu ja leiab, et kaebuses taotletud

tõendite ümberhindamine ja faktiliste asjaolude tuvastamine ei ole kassatsioonimenetluse esemeks.

Vastuses kostja kassatsioonkaebusele palub hageja jätta selle rahuldamata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt

tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu

osas, millega jäeti kostja vastuhagi hagejalt korteriomandi väljanõudmiseks rahuldamata, ja saata asi

selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätab kolleegium

apellatsioonikohtu otsuse muutmata.

19. Kassatsioonkaebuses väitis hageja, et ringkonnakohus hindas ühisvara jagamise ja

abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise nõudes tema esitatud tõendeid ebaobjektiivselt.

Ringkonnakohus on kohtuotsuse põhjendustes andnud hinnangu esimese astme kohtus tuvastatule ja

analüüsinud ise tõendeid (muuhulgas hageja ja kostja seletusi) ning leidnud, et hageja esitatud

tõenditest ei ole võimalik teha järeldust, et hageja sõlmis vaidlusaluse lepingu pettuse mõjul.

Kolleegium leiab, et vaidlustatud lepingule õigusliku hinnangu andmisel pole apellatsioonikohus

tõendite hindamisel rikkunud protsessiõiguse normi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 353 lg-te 3

ja 4 järgi ei ole Riigikohtul võimalik tuvastada asjaolusid ega hinnata tõendeid.

20. Ebaõige on hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud poolte ühisvara

jagada. Vastuhagis esitas kostja ühisvara jagamise nõude ja palus tunnustada tema ainuomandiõigust

korteriomandile. Esimese astme kohus jättis vastuhagi ühisvara jagamiseks rahuldamata seetõttu, et

kohtu arvates puudus vajadus korteriomandi osas ühisvara jagada, sest pooled olid abieluvaralepingus

ühisvara jaganud ja poolte abielu on lahutatud. Kostja ei nõustunud linnakohtu otsuse põhjendustega

ja esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtul oli TsMS § 319 lg 1 järgi õigus

apellatsiooni korras kontrollida esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille

peale edasi kaevati. Vastavalt TsMS § 334 lg-le 1 oli ringkonnakohtul õigus tühistatud osas teha uus

otsus asja uueks läbivaatamiseks andmata.

21. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostja esitas vastuhagis ühisvara jagamise nõude ja seetõttu tuli

ka ühisvara jagada. Perekonnaseaduse § 12 lg 1 järgi lõpeb abieluvaraleping abielu lahutamisega.

Sama paragrahvi 2. lõike teise lause kohaselt määratakse abieluvaralepingu lõppemisel lahutusega

abikaasade ühis- ja lahusvara kindlaks ning ühisvara jagatakse vastavalt abieluvaralepingule. Kuna

kostja esitas ühisvara jagamise nõude, tuli kohtul vaidlus lahendada ja jagada ühisvara vastavalt

abieluvaralepingule. Hagi rahuldamata jätmise aluseks ei saanud olla asjaolu, et pooled märkisid

abieluvaralepingus, kuidas pärast abielulahutust ühisvara jagada või see, et kostja oli kohtumenetluse

ajal korteriomandi omanikuna kantud kinnistusraamatusse. Abieluvaraleping annabki nõudeõiguse

selles märgitud kujul ühisvara jagamiseks. Asja käsutus ehk asjaõigusleping tuleb eraldi sõlmida ja

kui teine pool seda ei tee, siis tuleb vastava nõude korral vaidlus lahendada kohtus. Ka siis, kui kohus

oleks tunnistanud abieluvaralepingu kehtetuks, tulnuks kohtul ühisvara jagada, kuid PkS § 13 lg-st 1

lähtuvalt kohaldades abielu kestel omandatud vara suhtes perekonnaseaduse 3. jao sätteid.

22. Ringkonnakohus jättis ühisvara jagades õigusliku hinnangu andmata asjaolule, kellele jääb pärast

abikaasade ühisvara jagamist õigus vallata korteriomandit. Nõustudes linnakohtuga selles, et kostja

on korteriomandi ainuomanik, kuid seda vastavalt abieluvaralepingule abikaasade ühisvara jagamise

tulemusena, leidis ringkonnakohus ka seda, et hagejal puudub asja valdamise õigus omanikuna. Kui

kostjal on AÕS § 68 lg 1 kohaselt õigus korteriomandit üksi vallata, siis tuleb anda õigusliku hinnang

kostja nõudele jätta korteriomand tema valdusse. Kui korterit valdab hageja, siis tuleb pärast

kohtuotsuse jõustumist kohustada hagejat valdus kostjale üle andma. Puudub mõistlik põhjendus

ringkonnakohtu seisukohale, et kostja peab sellele asjaolule õigusliku hinnangu saamiseks esitama

uue hagi. Kuna kostja oli esitanud nõude eesmärgiga saada abikaasade ühisvara jagamisega pärast

kohtuotsuse jõustumist korteri valdus, siis pidi kohus TsMS §-st 3 lähtudes selle hageja nõude

lahendama ja TsMS § 228 lg 1 järgi otsustama, millist seadust kohaldada.

23. Õige on kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtul tuli kostja kasuks hagejalt

õigusabikulude väljamõistmisel kohaldada TsMS § 61 lg 1 p 1. Abikaasade ühisvara jagamise hagi on

vara hagi, mille hind määratakse TsMS § 48 lg 1 p 2 järgi kindlaks hagetava vara väärtusega. Samale

seisukohale on asunud Riigikohus 17. veebruari 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-14-04 (RT III

2004, 7, 77). Kuid nimetatu ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks kohtukulu osas, sest

vastavalt TsMS § 61 lg 1 p-le 1 mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, välja vajalikud ja

põhjendatud kulud ja need ei tohi ületada viit protsenti hagi rahuldatud osast. Kohtud on vajalikuks ja

põhjendatuks pidanud kostja õigusabikuluna 3 000 krooni. Kostja kassatsioonkaebuses väljendatud

seisukoht, et hagejalt tuleb kohtukuluna välja mõista ka kohtuistungi protokollidest koopiate tegemise

kulu, ei ole õige. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 46 kohaselt on kohtukuluks riigilõiv, asja

läbivaatamiskulud ja kassatsioonkautsjon. Asja läbivaatamiskulud on ammendava loeteluna

sätestatud TsMS §-s 52. Nimetatud paragrahvist ei tule, et poolte enda tarbeks kohtuistungi

protokollidest koopiate tegemiseks kulutatu on käsitatav kohtukuluna, mida vastaspool peab

hüvitama.

T. Tampuu, P. Jerofejev, L. Laarmaa