3-2-1-102-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-102-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. september 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja V. Kõve

Kohtuasi

OÜ Olevimäe Kinnisvara (pankrotis) hagi Sander Olliku

vastu 1 300 000 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. aprilli 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-105/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Olevimäe Kinnisvara OÜ (pankrotis) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

30. august 2004. a

Istungil osalenud isikud

Kostja esindaja vandeadvokaat O. Kuklase.

Resolutsioon

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. aprilli

2004. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Olevimäe Kinnisvara (pankrotis) esitas Tallinna Linnakohtule 16. juulil 2001. a hagi Sander

Olliku vastu. Hageja taotles kostjalt 1 300 000 krooni väljamõistmist.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (endise nimega OÜ Tallinna Vanalinna Fond) ja kostja

26. augustil 1997. a laenulepingu. Lepingu järgi pidi hageja andma kostjale lühiajalist laenu

2 600 000 krooni maksetähtpäevaga 10. september 1997. a. Tegelikult kanti 2. septembril 1997. a

kostja arveldusarvele 1 300 000 krooni. Kostja ei ole laenu vaatamata meeldetuletusele tagastanud,

mistõttu tuleb see temalt välja mõista.

3. S. Ollik leidis, et ta ei ole kohane kostja. Hagi aluseks olev võlg on 8. septembril 1997. a üle

kantud AS-le Tevarra. Kostja ostis 28. augustil 1997. a hageja osad Tallinna Linnavaraametilt ja AS-

lt Tallinna Pank. 28. augustist 1997. a kuni 8. septembrini 1997. a oli kostja hageja ainuosanik.

8. septembril 1997. a võõrandas kostja talle kuulunud hageja osa AS-le Tevarra. Kostjal ei ole

kohustusi hageja ees, sest vastavalt kostja ja AS Tevarra vahel 8. septembril 1997. a sõlmitud ostu-

müügilepingu punktile 2.2.1 teostati tasaarveldus hageja ja kostja vahel. Seega toimus sisuliselt võla

ülekandmine AS-le Tevarra, millega nõustus ka hageja esindaja tegevdirektor Enno Selirand.

4. Tallinna Linnakohtu 18. märtsi 2003. a määrusega anti asja arutamine üle Võru Maakohtule.

5. Võru Maakohus jättis oma 24. novembri 2003. a otsusega hagi rahuldamata.

Otsuse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 26. augustil 1997. a laenulepingu, millega hageja kohustus

andma kostjale laenuks 2 600 000 krooni tagastamise ajaga 10. september 1997. a. Tegelikult kanti

2. septembril 1997. a kostja arvele 1 300 000 krooni. Kostja oli kohustatud selle summa tagastama

hagejale 10. septembriks 1997. a. 28. augustil 1997. a sõlmitud müügilepingute tulemusena kuulus

kogu hageja osa kostjale. 8. septembril 1997. a müüs kostja selle osa AS-le Tevarra hinnaga

2 800 000 krooni. Selle lepingu punkti 2.2.1 kohaselt leppisid pooled kokku, et ostuhinnast 2 600 000

krooni osas teevad AS Tevarra ja hageja tasaarvestuse, millega kustutatakse kostja võlgnevus hageja

ees. Kostja laenulepingust tulenevad kohustused ei lõppenud tasaarvestamisega kostja ja AS Tevarra

vahel sõlmitud lepingu alusel. Kostja on Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 220 lg-s 1 ja §-s 221

sätestatud korras võla üle kandnud AS-le Tevarra. Lepingu punkti 2.2.1 kohaselt leppisid ostu-

müügilepingu pooled kokku selles, et ostja tasub lepingus märgitud ostuhinnast 2 600 000 krooni

hagejale kostja võlgnevuse täitmiseks. Nimetatud lepingu punkt on tõlgendatav võla ülekandmisena

TsK § 220 mõttes, sest tekstist tuleneb üheselt, et pooled on kokku leppinud, et AS Tevarra tasub

kostja võla hagejale. Hageja tegevdirektor E. Selirand on lepingule kantud tekstis kinnitanud hageja

kui kreeditori nõusolekut punktis 2.2.1 sätestatud võla ülekandmiseks ning tal oli selleks hageja

juhatuse liikme Guido Sammelselja antud volitus. Seega oli hageja ja kostja vahelise laenulepingu

võlgnik S. Ollik TsK § 220 lg-s 1 ja §-s 221 sätestatut järgides kirjalikul tehingul põhineva võla

kirjaliku tehinguga 8. septembril 1997. a üle kandnud AS-le Tevarra hageja nõusolekul. Seoses

ettenähtud korras võla ülekandmisega ei vastuta kostja laenulepingust tuleneva laenu tagastamise

kohustuse täitmise eest.

6. Võru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kaebuse kohaselt jõudis maakohus vääralt

järeldusele, et kostja võlg hageja ees kanti üle AS-le Tevarra.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 8. aprilli 2004. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Maakohus on õigesti asja lahendanud tsiviilkoodeksi sätteid kohaldades. 8. septembri 1997. a lepingu

sisust nähtuvalt on kostja poolt hagejale võlgnetava summa tasumise kohustus üle kandunud AS-le

Tevarra. Asjaolu, et võla ülekandmise klausel sisaldub ostu-müügilepingus, ei tähenda, et seda ei saa

käsitada võla ülekandmisena juba üksnes lepingu pealkirjast tulenevalt. 8. septembri 1997. a ostu-

müügilepingu sõlmimisega AS Tevarra esindaja poolt, arvestades lepingu punktis 2.2.1 määratletud

kokkulepet, tuleb lugeda kinnitatuks ka AS Tevarra soov tasuda kostja võlg hagejale. Võla ülevõtja

tahe võla ülekandmiseks on olemas. Täidetud on kõik võla ülekandmise eeldused: olemas on kirjalik

kokkulepe võla ülekandmiseks, tõendatud on nii võla ülevõtja nõusolek võla ülevõtmiseks kui ka

kreeditori nõusolek võla ülekandmiseks. Seega on maakohus õigesti leidnud, et kostja ja AS Tevarra

vahel 8. septembril 1997. a sõlmitud kirjalik ostu-müügileping sisaldab kokkulepet võla

ülekandmiseks ning kostja võlg hageja ees on läinud üle AS-le Tevarra.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu ja

ringkonnakohtu otsused ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada.

Hageja on jätkuvalt seisukohal, et 8. septembri 1997. a ostu-müügilepingu punkt 2.2.1 ei sisalda

kostja ja AS Tevarra kokkulepet võla ülekandmise kohta AS-le Tevarra. Vaidlusaluse punkti sisuks on

poolte soov teostada kohustuste osas tasaarveldus. Nimetatud punktist ei tulene, et AS Tevarra võtab

endale kohustuse tasuda kostja võlg hageja ees, mis on TsK § 220 järgi võla ülekandmise eelduseks.

Kokkuleppe sõnastus, sisu ja eesmärk viitab sellele, et pooled sõlmisid kokkuleppe tasuda osade eest

tasaarvlemisega ning sellega lugeda lõppenuks kostja kohustus hageja ees tasuda laenulepingu alusel

saadud võlg. Kuivõrd lepingu punkt 2.2.1 ei sisalda kokkulepet võla ülekandmise kohta, ei ole

toimunud võla ülekandmist AS-le Tevarra ning S. Ollik on õige kostja ning tal lasub kohustus

tagastada laenulepingu alusel saadud 1 300 000 krooni. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja

õigusabikuludena 9204 krooni.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Lepingust tuleneb üheselt, et AS Tevarra on võtnud

endale kohustuse tasuda kostja võlg hagejale. Täidetud on kõik võla ülekandmise eeldused: kirjalik

kokkulepe võla ülekandmiseks ja nii võla ülevõtja kui kreeditori nõusolek võla ülekandmiseks. Poolte

tahteks oli võlg TsK § 220 tähenduses üle kanda.

10. Kostja esindaja vandeadvokaat O. Kuklase jäi istungil kirjalikult esitatud seisukohtade juurde ja

palus jätta kaebus rahuldamata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse

tühistamiseks.

12. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja kandis kostja kontole 2. septembril 1997. a

laenuna üle 1 300 000 krooni samuti, et kostja oli kohustatud raha tagastama 10. septembriks 1997. a,

kuid ei ole seda teinud. Pooled vaidlevad kostja ja AS Tevarra vahel 8. septembril 1997. a sõlmitud

lepingu tõlgendamise üle osas, kas nimetatud lepingu alusel kanti kostja võlg hageja ees üle AS-le

Tevarra või mitte.

13. Võru Maakohus ja Tartu Ringkonnakohus on 8. septembri 1997. a lepingut analüüsinud ja

jõudnud järeldusele, et selle alusel kanti võlg kostjalt üle AS-le Tevarra, mistõttu kostja kohustused

hageja ees on lõppenud. Ringkonnakohus ei ole seejuures rikkunud protsessiõiguse norme ega

kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme.

14. Kostja ja AS Tevarra vahelise osa ostu-müügilepingu p 1.1 kohaselt on müügiesemeks oleva

hageja osa müügihinnaks 2 800 000 krooni, p 2.2.1 kohaselt teevad AS Tevarra ja hageja ostuhinnast

2 600 000 krooni osas tasaarvestuse, millega kustutatakse kostja võlgnevus hageja ees. TsK § 234

lg 1 kohaselt lõpetatakse kohustis samaliigilise vastunõude tasaarvestamisega, mille tähtaeg saabus

või on määramata või on määratud nõude esitamise momendiga. Tasaarvestus eeldab vastastikuste

nõuete olemasolu, mille saab kattuvas ulatuses TsKS § 234 lg 2 järgi ka ühe poole avalduse alusel

tasaarvestusega lõpetada. AS Tevarra ja hageja vahel saanuks toimuda seaduse tähenduses

tasaarvestus vaid siis, kui neil oleks olnud vastastikku samaliigilised nõuded.

15. Kostja ja AS Tevarra vahel lepingu sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 64 lg 1 kohaselt lähtutakse tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest,

kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Kostja ja AS Tevarra on omavahelise lepingu p-s 2.2.1 väljendanud

soovi, et AS Tevarra peaks teostama arvelduse hagejaga, mille tulemusena kustutatakse kostja võlg

hageja ees. Kuna selleks ei saa olla antud asjaoludel tasaarvestus (puudub tasaarvestatav nõue), on

majanduslikult lähimaks soovitavaks tagajärjeks kostja võla kustutamine hageja ees muul viisil,

esmajoones seega TsK § 233 lg 1 järgi nõuetekohase täitmisega. TsK § 175 lg 2 kohaselt peab

kreeditor vastu võtma võlgniku asemel ka kolmanda isiku täitmise, kui seadusest, lepingust või

kohustise olemusest ei tulene kohustus täita kohustis isiklikult. Rahalise kohustuse puhul tuleb

kolleegiumi arvates eeldada, et võlausaldajal kolmanda isiku täitmisest keeldumise õigust ei ole.

Seega võib võlgnik leppida kolmanda isikuga ka kokku, et see maksab ära tema võla ning

võlausaldaja on kohustatud maksmise eelduslikult vastu võtma. TsK § 220 tunnistas samuti võlgniku

üldist õigust kanda oma võlg (kohustus) üle teisele isikule, kuid ülekandmise kui käsutuse

kehtivuseks on vajalik võlausaldaja nõusolek võla ülekandmiseks. Tulenevalt TsK § 175 lg-s 2

sätestatust võib ilma võlausaldaja nõusolekuta võlgniku ja kolmanda isiku vahel sõlmitud kokkulepet

võla tasumiseks kohustumiseks lugeda võlaga ühinemiseks, s.t ühe võlgniku asemel vastutab sama

võla eest mitu isikut " esialgne võlgnik põhivõlgnikuna ja teine käendajana (vt ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 10. novembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-03 (RT III 2003, 34, 357)).

Sellist kokkulepet võib pidada ka üksnes võlgniku ja kolmanda isiku vahel kehtivaks, nii et

võlausaldajal sellest täitmise nõuet ei teki, kui pooled on nii kokku leppinud (TsK § 172 lg 1).

Võlgnik ei saa aga vahetuda võlausaldaja suhtes viimase teadmata ja tahteta. TsK § 221 kohaselt peab

kirjalikul tehingul põhineva võla ülekandmise tehing olema samuti kirjalik. Antud vaidluse puhul on

seega määrav, kas võlgnik (kostja) ja kolmas isik (AS Tevarra) sõlmisid kokkulepe võla

ülekandmiseks ja kas hageja andis selleks nõusoleku.

16. Kostja ja AS Tevarra vahelise lepingu p 2.2.1 võib tõlgendada nii selliselt, et AS Tevarra

kohustub teostama ostuhinna tasumiseks arveldusi edaspidi (st tasuma edaspidi kostja võla või

leppima kokku võla temale ülekandmise) kui selliselt, et lepingu sõlmimisega on võla ülekandmine

juba kokku lepitud (s.t võlga on käsutatud sama lepingudokumendi alusel). Ringkonnakohus on

tuvastanud, et kostja tegelik tahe oli vabaneda lepinguga hagejale võla tasumise kohustusest ja kanda

see üle AS-le Tevarra, s.t võlga käsutati juba sama lepinguga, mitte ei lepitud selle kohta tulevikuks

kokku. Selline põhjendus on loogiline ja kooskõlas 8. septembri 1997. a lepingu majandusliku

eesmärgi ning lepingule lisatud hageja kinnitusega. Kui 8. septembri 1997. a lepinguga ei oleks

toimunud võla ülekandmist kostjalt AS-le Tevarra, puudus lepingu p. 2.2.1 järgi vajadus.

Ringkonnakohus on oma otsust selles osas piisavalt põhjendanud ja Riigikohtul puudub TsMS § 353

lg 3 järgi võimalus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid.

17. Kuna poolte tahe oli 8. septembri 1997. a lepingu p 2.2.1 puhul suunatud sisuliselt võla

ülekandmise kokkuleppimisele ja see oli toimunud kirjalikus vormis, on täidetud võla ülekandmise

kaks eeldust. Võlausaldaja suhtes ülekandmise kehtivuseks oli vajalik ka võlausaldaja nõusolek võla

ülekandmiseks (TsK § 220 lg 1). Ringkonnakohus on tuvastanud, et hageja esindajana on E. Selirand

seda teinud ning et tal oli selleks kehtiv volitus hageja juhatuse liikmelt G. Sammelseljalt. Ka selles

osas on ringkonnakohus oma otsust piisavalt põhjendanud ja hageja ei ole selle seisukoha peale

kaevanud.

18. Kolleegium peab käesoleva asjaga seoses vajalikuks märkida ka järgnevat. Hagis ei ole väidetud,

et võla AS-le Tevarra ülekandmise leping või ka hageja ja kostja vaheline laenuleping oleks vastuolus

seaduse või heade kommetega (näiteks hageja majandustegevuse olulise tahtliku kahjustamise tõttu)

või muul põhjusel tühine ega tuginetud sellistele asjaoludele. Lepingu tühisuse puhul tuleks kõne alla

raha sissenõudmine kostjalt. Samuti võiks vastavate asjaolude esinemisel olla võimalik võla

ülekandmise lepingu või ka laenulepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine

pankrotiseaduses sätestatud korras. Võimalikud võivad olla ka kahju hüvitamise nõuded kostja,

hageja tegevdirektori ja juhatuse liikmete vastu.

19. Kuna kassatsioonkaebust ei rahuldata, jääb rahuldamata ka hageja taotlus kostjalt õigusabikulude

sissenõudmiseks.

A. Kull, H. Jõks, V. Kõve