3-2-1-88-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-88-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. september 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed P. Jerofejev ja H. Jõks

Kohtuasi

OÜ Autorent ja Kinnisvara Q hagi ERGO Kindlustuse AS

vastu kindlustushüvitise väljamõistmiseks ja kahju

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. märtsi 2004. a

otsus asjas nr 2-2/393/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Autorent ja Kinnisvara Q kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

30. august 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. märtsi

2004. a otsuse põhjenduste osa. Ülejäänud osas jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Autorent ja Kinnisvara Q 8. aprillil 2004. a

tasutud kautsjon 1 114 (üks tuhat ükssada neliteist) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 26. novembril 2002. a toimus liiklusõnnetus, kus Ühisliisingu AS-le kuuluv sõiduauto KIA Rio

sõitis ette peateel liikunud Mazda 626-le. Ühisliisingu AS oli liisinud auto OÜ-le Autorent ja

Kinnisvara Q, kes oli selle omakorda rentinud Sergei Zajevina esinenud isikule. Liiklusõnnetuse

põhjustamises tunnistati süüdlaseks KIA Rio juht, kes lahkus sündmuskohalt liiklusõnnetuse kohta

materjale vormistamata. OÜ Autorent ja Kinnisvara Q valduses olnud ja õnnetuses osalenud KIA Rio

oli kindlustatud ERGO Kindlustuse AS-s. Viimane keeldus kindlustushüvitise maksmisest.

2. OÜ Autorent ja Kinnisvara Q palus Tallinna Linnakohtule esitatud hagiavalduses ERGO

Kindlustuse AS-lt välja mõista 170 000 krooni: kindlustushüvitise 123 400 krooni ja hüvitise

maksmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks 46 600 krooni (saamata jäänud tulu ajavahemikus

jaanuar 2002. a kuni oktoober 2003. a). Hageja leidis, et ta on kindlustusvõtjana täitnud

kindlustuslepingust tulenevad kohustused. Sõiduauto KIA Rio oli rendile antud S. Zajevile. Rentniku

isiku tuvastamiseks esitati S. Zajevi juhiluba, kuid hiljem selgus, et see oli omanikult varastatud.

Hageja esindaja viibis politsei saabudes sündmuskohal ja käis ütlusi andmas. Vaidluse objektiks oleva

kindlustusjuhtumi on nii politsei kui ka kindlustusandja kindlaks teinud ning selle toimumise asjaolud

on nõutavas korras dokumenteeritud. Sõidukikindlustuse tingimuste (SKY-2002) näol on tegemist

tüüptingimustega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 1 järgi on tühised tingimuste sätted, mille

kohaselt kostjal on alati võimalik viidata kindlustusvõtja poolsele lepingu rikkumisele ja keelduda

kindlustushüvitise väljamaksmisest juhul, kui kindlustusvõtja on ise põhjustanud liiklusõnnetuse.

Hagejal jäi saamata renditulu. Kui kostja oleks maksnud kindlustushüvitise välja mõistliku aja

jooksul, oleks hageja saanud rendiauto asendada teise samaväärsega ja kahju ei oleks tekkinud.

3. ERGO Kindlustuse AS vaidles hagile vastu. Kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumine on

kooskõlas sõidukikindlustuse tingimustega ja võlaõigusseaduse sätetega. Sõiduki juht lahkus

sündmuskohalt, jättes juhtunu nõuetekohaselt fikseerimata ja politseisse teatamata. Olenemata sellest,

kes sõidukit avarii hetkel kasutas, oli S. Zajev (või isik, kes nimetas end S. Zajeviks) auto

rendilepingu alusel rentnikuks ehk sõiduki seaduslikuks valdajaks. Sõiduki valduse üleminek

kolmandale isikule pole millegagi tõendatud. Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud

vastupidist. Kui hageja andis kindlustusobjekti valduse üle kolmandale isikule, siis pidi ka uus

sõiduki valdaja täitma kindlustusvõtja poolseid kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi. Kui ta seda

ei teinud, loetakse see samuti kindlustuslepingu mõistes kindlustusvõtja poolseks lepingulise

kohustuse rikkumiseks. Asjaolust, et hageja esindaja koheselt peale liiklusõnnetuse toimumist

sündmuskohale tuli, ei piisa, et lugeda hagejapoolsed kohustused täidetuks. Tingimuste kohaselt võib

kindlustusandja hüvitise väljamaksmisest keelduda, kui kindlustusjuhtumi toimumise ajal oli sõidukit

juhtinud isik alkoholijoobes, narkootikumide või psühhotoksiliste ainete mõju all või kui sõidukijuhil

puudus vastava kategooria juhiluba. Nende asjaolude kindlakstegemiseks sisaldavad tingimused

kindlustusvõtja liiklusõnnetusest nõuetekohase teatamise ja vormistamise kohustust. Kuivõrd juht

sündmuskohalt lahkus, jättes liikluseeskirja §-de 225 ja 227 nõuded täitmata, ei saa kindlustusandja

hüvitise maksmise seisukohalt tähtsaid asjaolusid kindlaks teha.

4. Kolmas isik Ühisliisingu AS nõustus hageja seisukohtadega. Tuginemine formaalsele rikkumisele,

millest hoidumine ei olnud kindlustusvõtja võimuses, ei ole kooskõlas võlaõigusseaduse ja

kindlustuslepingu üldiste põhimõtetega. Hageja tegi endast kõik, et kindlustusjuhtumi menetlemine

toimuks võimalikult operatiivselt ja objektiivselt. Kaskokindlustuse põhimõtte kohaselt ei tohiks

kindlustusvõtjast sõltumatutel asjaoludel juhtunu välistada kindlustushüvitise väljamaksmist.

5. Tallinna Linnakohtu 19. detsembri 2003. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. ERGO Kindlustuse

AS-lt mõisteti Ühisliisingu AS kasuks välja 111 400 krooni. Kindlustustingimuste punktiga 1.1 on

tõendatud, et kindlustusvõtjaga võrdsustatakse kindlustuslepinguliste kohustuste täitmisel

kindlustusobjekti seaduslik valdaja. Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.

Poole vaidle selle üle, et S. Zajevina esinenud isik ei olnud S. Zajev. Juhiluba oli selle omanikult

varastatud. Rendileping sõlmiti tundmatu isikuga, kes tekitas hagejas õigusnäivuse, et ta on S. Zajev.

Sisuliselt pettis tundmatu isik hagejalt rendiauto valduse välja ja valdust ei saa antud asjaoludel

lugeda seaduslikuks, sest see ei ole saadud õiguspäraselt. S. Zajevina esinenud isikut ei saa

võrdsustada kindlustusvõtjaga ning tema lahkumist liiklusõnnetuse toimumise kohalt ei saa käsitada

kindlustusvõtja poolse kohustuse rikkumisena. Vaidlust ei ole selles, et hageja on teinud kõik endast

oleneva kahju asjaolude väljaselgitamiseks. Kaskokindlustuse põhimõtte kohaselt ei tohiks

kindlustusvõtjast sõltumatutel asjaoludel juhtunu välistada kindlustushüvitise väljamaksmist.

Kindlustushüvitisest tuleb maha arvata auto jääkväärtuse maksumus sõidukikindlustuse tingimuste

p 11.10 alusel, mis on 12 000 krooni. Kannatanu ei või nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist kostjalt

kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, kuna see on ühelt poolt välistatud seadusega ja teiselt

poolt pooltevahelise lepinguga.

6. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse ERGO Kindlustuse AS.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24. märtsi 2004. a otsusega linnakohtu otsuse osas, millega

linnakohus hagi osaliselt rahuldas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis

hagi kindlustushüvitise saamiseks rahuldamata.

Apellatsioonikohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et hageja andis 26. novembril

2002. a S. Zajevina esinenud isikule rendile sõiduauto ja samal päeval toimus selle sõidukiga

liiklusõnnetus, mille põhjustas selle sõiduki juht, kes lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt.

Rendilepingu sõlmimisel esitati hagejale S. Zajevi autojuhiluba, mis oli S. Zajevi poolt politseile

esitatud avalduse kohaselt temalt varastatud 10. juunil 2002. a. Vaidlust ei ole ka selle üle, et

liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtis poolte vahel sõidukikindlustusleping, mille lahutamatuks osaks

on sõidukikindlustuse tingimused SKY-2002. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejalt sõidukit

rentinud ja liiklusõnnetuse põhjustanud, kuid selle toimumise kohalt lahkunud isiku õigusvastane

käitumine annab kostjale alust keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest kindlustustingimuste p-

de 1.1, 12.1.1 ja 9.7.3 järgi.

Vastavalt sõidukikindlustuse tingimuste p-le 1.1 võrdsustatakse kindlustusvõtjaga kindlustusobjekti

seaduslik valdaja. Linnakohus leidis ekslikult, et kuna tundmatu isik sai rendiauto valduse pettusega,

siis ei saa olla tegemist seadusliku valdusega. AÕS § 34 lg-te 1 ja 2 järgi on valdus seaduslik või

ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb õiguslikul alusel või mitte. Asjaolu, et rendileping

sõlmiti S. Zajevilt varastatud juhiloa alusel, ei muuda iseenesest rendilepingut kehtetuks ega renditud

sõiduki valdust ebaseaduslikuks.

Kindlustustingimuste p 9.7.3 kohaselt on kindlustusvõtja kohustatud kindlustusjuhtumi korral

teatama ja vormistama liiklusõnnetuse vastavalt kehtivale seadusandlusele ja liikluseeskirjale. Kui

hageja andis kindlustusobjekti valduse üle kolmandale isikule, siis pidi sõidukikindlustuse tingimuste

kohaselt ka uus sõiduki valdaja täitma kindlustuslepingust tulenevaid kindlustusvõtja kohustusi. Kui

ta seda ei teinud, tuleb see kindlustustingimuste punkti 1.1 järgi lugeda kindlustusvõtja kohustuse

rikkumiseks. Seega tuleb KIA Rio juhi lahkumist liiklusõnnetuse toimumise kohalt ja temale kui

asjaosalisele juhile liikluseeskirja §-de 225 ja 227 järgi pandud kohustuse täitmata jätmist pidada

kindlustusvõtja kohustuse oluliseks rikkumiseks, kuna see välistab muu hulgas sõidukijuhi joobe

tuvastamise, mis omakorda ei võimalda kindlaks teha kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise

kohustuse ulatust. Seetõttu ei oma asjas tähtsust, et hageja seaduslik esindaja saabus liiklusõnnetuse

toimumise kohale enne politseid ja vormistas nõutud dokumendid. Hagejal on õigus nõuda tingimuste

rikkumises süüdiolevalt rentnikult sellise kahju hüvitamist, mida kindlustusandja ei hüvita. Asjaolu,

et hageja jättis rendilepingu sõlmimisel rentniku isiku tuvastamata ja tal pole seda võimalik

tuvastada, on hageja risk.

Ringkonnakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, nagu oleks VÕS § 423 järgi kindlustusriskiks

igasugune liiklusõnnetus, mis on toimunud mis tahes asjaoludel ja olenemata sellest, kes on selles

õnnetuses süüdi. Kindlustusandja vastutus ei ole kindlustuse mõtte kohaselt absoluutne. Tal on õigus

seaduses ja kindlustuslepingus sätestatud juhtudel keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest.

Kindlustusandja õigus keelduda kindlustushüvitise maksmisest põhineb VÕS § 448 lg-le 2 ja § 449

lg-le 2. Sõidukit juhtinud isiku tahtliku lahkumise tõttu liiklusõnnetuse toimumise kohalt ei olnud

kindlustusandjal võimalik saada lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet.

Hageja väitis hagiavalduses, et osa tingimuste sätteid on VÕS § 42 lg 1 järgi tühised, kuid ei viita,

milliseid punkte ta konkreetselt silmas peab. Tingimuste p-d 1.1, 12.1.1 ja 9.7.3 ei ole VÕS § 42 järgi

tühised, kuna need ei kahjusta teist lepingupoolt ebamõistlikult ega ole vastuolus heade kommetega.

Hageja viidatud VÕS § 44 ja § 42 lg-t 3 käesolevas asjas kohaldada ei tule, kuna nimetatud sätteid

kohaldatakse lepingute puhul, mille teiseks pooleks on tarbija. Tarbija on VÕS § 34 järgi füüsiline

isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hageja

väide, et kostja tegevus vaidlusaluse kindlustusjuhtumi menetlemisel ja tema teenuse reklaamimisel

antud tõlgendus kindlustustingimustele ei ole ühesugused, ei anna samuti alust tingimuste tühisuse

tunnustamiseks. Põhjendatud ei ole ka väide, nagu oleks kindlustusandjal võimalik tingimustele

toetudes alati keelduda kindlustushüvitise väljamaksmisest.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. OÜ Autorent ja Kinnisvara Q palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha

asjas uue otsuse, millega jätta linnakohtu otsus muutmata. Hageja ei nõustu ringkonnakohtu

seisukohaga, et VÕS § 42 lg 3 ja § 44 ei ole asjas kohaldatavad põhjusel, et kindlustuslepingu teiseks

pooleks (kindlustusvõtjaks) ei ole tarbija, vaid juriidiline isik. VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lg-

s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu

oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega

on § 44 erinormiks, mis laiendab § 42 lg 3 kohaldamisala teatud erisustega ka juhtudele, mil lepingu

teiseks pooleks ei ole tarbija. Ebaõige on ringkonnakohtu väide, et hageja ei ole oma nõudes viidanud

konkreetsetele punktidele, mis on kindlustusvõtja jaoks ebamõistlikult kahjustavad.

Kindlustustingimustes ei sisaldu sätet, mille kohaselt kindlustusandjal oleks õigus vabaneda hüvitise

maksmise kohustusest, kui autot juhtinud isik lahkub sündmuskohalt. Liiklusõnnetusest teatamise ja

selle vormistamise kohustust hageja rikkunud ei ole. Liiklusõnnetusest teatamise ja selle

vormistamise kohustuse täitmine on asjas tõendatud. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et autot

juhtinud isiku valdus oli seaduslik, kuna hageja oli sõlminud temaga rendilepingu. Valdus on

seaduslik vaid juhul, kui see rajaneb seaduslikul alusel. Kuna valdus saavutati pettuse teel, siis ei ole

tegemist seadusliku valdusega. Ringkonnakohus on hagejale asetanud ebamõistlikult suure

tõendamiskoormise.

9. ERGO Kindlustuse AS vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostja kindlustustingimused ei olnud

ebamõistlikult kahjustavad ja seda sõltumata sellest, kes oli lepingu pooleks. Ebamõistlik oli hoopis

see, et liiklusõnnetuses süüdi olev isik lahkus liiklusõnnetuse sündmuskohalt, rikkudes sellega

kehtivaid õigusakte. Kindlustusandja kohustuse ulatus ei tohiks suureneda põhjusel, et

kindlustusvõtja ei toimi sõidukit rentiva isiku tuvastamisel piisava hoolega. Ringkonnakohus on

õigesti leidnud, et ebaseaduslik valdus on tõendamata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks, kuid materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu tuleb muuta apellatsioonikohtu

otsuse põhjendusi.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejalt sõidukit rentinud ja liiklusõnnetuse põhjustanud, kuid

selle toimumise kohalt lahkunud isiku õigusvastane käitumine annab kostjale aluse keelduda

kindlustustingimuste järgi kindlustushüvitise väljamaksmisest. Asjas ei ole väidetud ega esitatud

tõendeid selle kohta, et hagejalt renditud auto ei oleks liiklusõnnetuse toimumise ajal olnud autot

rentinud isiku valduses.

12. Kolleegium soostub apellatsioonikohtu järeldusega, et autot rentinud isiku valdust sõiduautole

tuleb lugeda seaduslikuks, vaatamata sellele, et sõiduki rendileping sõlmiti S. Zajevilt varastatud või

tema poolt kaotatud juhiloa alusel. Hageja pole väitnud, et ta tahtis vaidlusalust rendilepingut sõlmida

ainult S. Zajeviga ega tuginenud rendilepingu tühisusele esindusõiguse puudumise tõttu. Seega pidigi

kohus vaidlust lahendades lähtuma eeldusest, et sõiduauto oli seda rentinud isiku seaduslikus

valduses ka siis, kui rendilepingu sõlmimisel esineti võõra nime all.

13. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et VÕS § 44 ja § 42 lõiget 3 saab kohaldada ainult

lepingutele, mille teiseks pooleks on tarbija. Võlaõigusseaduse § 36 lg 3 kohaselt tuleb

võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid kohaldada ka juhul, kui lepingupooled

tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega lepinguga või selle täitmisega

seotud tegevuskohad on Eestis. Võlaõigusseaduse § 44 sätestab, et kui sama seaduse § 42 lõikes 3

nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma

majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega

laieneb VÕS § 42 lg 3 ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele. Kui VÕS § 42 lg 3

kohaselt tuleb samas sättes nimetatud tüüptingimused lugeda tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult

kahjustavaks, siis VÕS § 44 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul

samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad.

14. Käesoleva otsuse eelmises punktis toodu ei tingi aga apellatsioonikohtu otsuse tühistamist.

Kindlustustingimuste punkte 1.1, 12.1.1 ja 9.7.3, mille alusel hüvitise maksmisest keelduti, on

ringkonnakohus hinnanud ja leidnud, et need ei kahjusta teist lepingupoolt ebamõistlikult ega ole

vastuolus heade kommetega.

15. Kassatsioonkaebusest ei nähtu, millised lepingutingimused oleks ringkonnakohus pidanud hageja

arvates VÕS § 44 ja § 42 lg 3 kohaselt lugema hagejat ebamõistlikult kahjustavaks. Kaebuses

väidetakse, et kindlustusleping ei sisalda tingimust, mille kohaselt kindlustusvõtjal oleks õigus

vabaneda hüvitise maksmise kohustusest, kui autot juhtinud isik sündmuskohalt lahkub.

Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu otsuses on piisavalt ja seaduse nõuete kohaselt

põhjendatud, miks kohus leidis, et vaidlusalune kindlustusleping annab kindlustusvõtjale õiguse

keelduda kindlustushüvitise maksmisest, kui kindlustatud sõiduki juht liikluseeskirja sätteid rikkudes

liiklusõnnetuse toimumise kohalt lahkub.

A. Kull, P. Jerofejev, H. Jõks