3-1-1-69-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-69-04

Otsuse kuupäev

9. juuli 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi M. P. süüdistuses KarS §-de 329 ja 424

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2004. a

kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokuröri Alar Kirs, kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

15. juuni 2004. a

Istungil osalenud isikud

M. P. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja

riigiprokurör Anne Talp

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2004. a kohtuotsus osas,

millega M. P. mõisteti õigeks KarS § 329 järgi ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks

samale ringkonnakohtule.

2. Mõista M. P-lt riigieelarve tuludesse 708 krooni kohtukulu seoses kaitsja esinemisega Riigikohtus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Järva Maakohtu 6. jaanuari 2004. a kohtuotsusega tunnistati M. P. süüdi KarS § 329 ja § 424 järgi ning

teda karistati KarS § 63 lg 1 alusel 7-kuulise vangistusega. Lisakaristusena võeti temalt KarS § 50 alusel ära

mootorsõiduki juhtimise õigus 2 aastaks ja 6 kuuks.

M. P. tunnistati KarS § 424 järgi süüdi selles, et olles isikuks, keda on varem karistatud mootorsõiduki

juhtimise eest joobeseisundis (Tartu Maakohtu 21. mai 2001. a kohtuotsusega 8 kuud vabadusekaotust ühes

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 aastaks), juhtis ta 17. augustil 2003. a alkoholijoobes

mootorsõidukit Järvamaal Pärnu-Rakvere-Sõmeru teel.

Kars § 329 järgi tunnistati M. P. süüdi selles, et ta hoidus kõrvale täitmisele pööratud Tartu Maakohtu

21. mai 2001. a kohtuotsusega mõistetud lisakaristuse täitmisest ja juhtis 17. augustil 2003. a taas

mootorsõidukit alkoholijoobes.

Maakohus leidis, et M. P-le süüksarvatud kuriteod on õigesti kvalifitseeritud ja tõendatud. Kuna kohtualust

on varem samalaadse kuriteo eest karistatud vangistusega, kuid karistus ei ole täitnud eripreventiivset

eesmärki, pidas kohus õigeks karistada teda taas vangistusega.

2. M. P. esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles oli nõus enda süüditunnistamisega KarS

§ 424 järgi, kuid vaidles vastu süüdistusele KarS § 329 järgi. Ta selgitas, et temale teadaolevalt hakkas

21. mai 2001. a kohtuotsusega kohaldatud lisakaristus - mootorsõiduki 2-aastane juhtimiskeeld - kehtima

otsuse tegemisest, mitte aga põhikaristusena mõistetud vangistuse ärakandmisest. Apellant oli arvamusel, et

uue õiguserikkumise toimepanemise ajaks oli ta lisakaristuse ära kandnud. 2003. a märtsis sooritas ta ARK

Tartu büroos teooria- ja sõidueksami ning talle väljastati juhiluba EE 615038 kehtivusega kuni 7. aprillini

2013. a. Eeltoodu põhjal palus M. P. end süüdistuses KarS § 329 järgi õigeks mõista, kergendada karistust ja

mõista talle KarS § 424 järgi rahatrahv.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2004. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt ja M. P.

mõisteti süüdistuses KarS § 329 järgi õigeks süüteokoosseisu puudumise tõttu. Muus osas jäi maakohtu otsus

muutmata, apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt.

Ringkonnakohus ei nõustunud apellandiga selles, et käesolevas kriminaalasjas arutatava kuriteo

toimepanemise ajaks oli eelmise kohtuotsusega mõistetud lisakaristus kantud. Kohus märkis, et KarS § 55

lg 1 kohaselt laieneb mõistetud lisakaristuse tähtaeg põhikaristuse kogu kandmise ajale ja lisaks

kohtuotsusega määratud tähtajale. See tähendab, et M. P. 2-aastane juhtimiskeeld hakkas kehtima pärast tema

vabanemisest ja uue õigusrikkumise pani ta toime lisakaristuse kandmise ajal.

Sõltumata eeltoodust mõistis ringkonnakohus M. P. süüdistuses KarS § 329 järgi õigeks. Kohus rõhutas, et

nimetatud paragrahv näeb ette kriminaalvastutuse riigi poolt täitmisele pööratud kohtuotsusega mõistetud

karistusest kõrvalehoidumise eest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kriminaalasjas tõendeid, mis

kinnitaksid, et Tartu Maakohtu 21. mai 2001. a otsus oleks täitmisele pööratud. Eesti Riikliku

Autoregistrikeskuse teatisest nähtub, et liiklusregistris puudus märge M. P. juhtimisõiguse äravõtmise kohta

kohtuotsuse alusel. Seetõttu saigi võimalikuks uue juhiloa väljastamine ajal, mil M. P. suhtes kehtis

kohtuotsuse alusel keeld mootorsõidukit juhtida. Ringkonnakohus tuli järeldusele, et M. P. käitumises

puuduvad KarS §-s 329 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, sest see paragrahv näeb ette

kriminaalvastutuse üksnes riigi poolt täitmisele pööratud kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise eest. KarS

§ 424 järgi mõistetud karistuse jättis ringkonnakohus muutmata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Riigiprokurör Alar Kirs esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonprotesti, milles palus tühistada

ringkonnakohtu otsus M. P. õigeksmõistmises KarS § 329 järgi kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu

ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks.

4.1 Protesti esitaja on seisukohal, et kuigi M. P. juhtimisõiguse äravõtmine Tartu Maakohtu 21. mai 2001. a

otsusega ei kajastunud Autoregistrikeskuse andmebaasis, ei oma see asjaolu õiguslikku tähendust tema teo

kvalifitseerimisel KarS § 329 järgi. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et M. P., asudes 2003. a märtsis

juhtimisõigust taastama, ei teavitanud Autoregistrikeskuse Tartu bürood, et tema juhtimisõigus on

kohtuotsusega ära võetud ning selle tulemusena osutus võimalikuks eksami sooritamise järel juhtimisõiguse

taastamine.

4.2 Prokurör ei pea õigeks ringkonnakohtu järeldust, et KarS § 329 kuriteokoosseis sätestab

kriminaalvastutuse üksnes riigi poolt täitmisele pööratud kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisest

kõrvalehoidumise eest. Kassaator märgib, et kohtupraktika kohaselt on juhtimisõiguseta isikul keelatud

sõidukit juhtida sõltumata sellest, kas tema juhiload on reaalsest ära võetud ja piirangumärge vastavasse

registrisse kantud. Prokurör rõhutab, et karistusena kohaldatud juhtimiskeeld on täidetav süüdimõistetu enda

poolt, viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites nr 3-1-1-103-00 ja 3-1-1-112-00 väljendatud

seisukohtadele.

RIIGIKOHTU KRIMINALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kriminaalasja ringkonnakohtus läbivaatamise ajal reguleeris kohtuotsuse täitmisele pööramist KrMK

§ 3311, mille kohaselt füüsilisele isikule mõistetud lisakaristuse täitmisele pööramiseks tuleb kohtuotsus

saata asjaomasele asutusele süüdimõistetult kohtulahendis märgitud õiguse äravõtmiseks. Selline

regulatsioon kehtib aga alates 1. septembrist 2002. a. M. P-le karistuse mõistmise ja selle täitmisele

pööramise ajal ei olnud lisakaristuse täitmisele pööramine kriminaalmenetluse koodeksis eraldi reguleeritud.

Seetõttu juhinduti Täitemenetluse seadustiku § 92 lg-st 1, mille kohaselt teataval tegevusalal tegutsemise

õiguse äravõtmise otsus kuulus täitmisele kohtutäituri vahenduseta.

5.1. Kuna see regulatsioon oli ebapiisav, märkis Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-00 (RT III 2001, 2,

17) tehtud otsuses, et teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal töötamise õiguse äravõtmise,

samuti riiklike teenetemärkide kandmise õiguse äravõtmise otsus kuuluvad täitmisele ilma täitevosakonna

vahenduseta ja nende täitmisel ei peeta võimalikuks ning vajalikuks teiste asutuste vastavat tegevust, so neid

täidavad süüdimõistetud ise. KrK § 1762 süstemaatilise tõlgendamise tulemusena leidis Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et selles paragrahvis sisustatakse kohtuotsuse täitmisele pööramise mõistet laiemalt,

kui seda on tehtud KrMK § 329 lg-s 3. Jõustunud kohtuotsuse täitmisele pööramine KrMK § 329 lg 3 mõttes

on üksnes tehnilise iseloomuga meetmeks, mille kasutamisest või mittekasutamisest ei saa sõltuda vajadus

tagada kohtuotsuse täitmist KrK §-s 1762 sätestatud kriminaalõigusliku meetme abil.

5.2. Nagu nähtub käesoleva kriminaalasja materjalidest, oli kohtuotsus täitmisele pööratud - M. P. kandis

talle mõistetud vabadusekaotuslikku karistust ning andmed tema karistuste kohta olid kantud ka

karistusregistrisse. Tartu Maakohtu kohtuasjast nr. 1-790/00 selgub, et kohtuotsuse ärakiri oli saadetud ka

Tartu Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve Talitusele. Seega tolleaegse kohtupraktika kohaselt oli M. P-le

mõistetud lisakaristus täitmisele pööratud ning viimane oli kohustatud ise hoiduma kohtuotsusega sätestatud

piirangute rikkumisest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et juba täitmisele pööratud

kohtuotsuse suhtes ei saa üle aasta hiljem jõustunud KrMK § 3311 omada tagasiulatuvat jõudu, kuna

üldpõhimõtte kohaselt kohaldatakse menetlustoimingutele seadust, mis kehtib nende tegemise ajal.

Eeltoodust tulenevalt on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht selles, et käesolevas asjas pole täidetud KarS

§ 329 süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Seetõttu tuleb see kohtuotsus tühistada. Asja uuel arutamisel

on aga vaja silmas pidada, kas ja mil viisil võis M. P. karistusandmete mittekajastumine liiklusregistris

mõjutada KarS § 329 süüteokoosseisu subjektiivseid tunnuseid.

Lähtudes ülaltoodust ja juhindudes AKKS § 63 lg-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tuleb ringkonnakohtu otsus

M. P. õigeksmõistmises KarS § 329 järgi tühistada ja asi selles osas saata uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar