3-1-1-74-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-74-04

Otsuse kuupäev

8. juuli 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

P. N.-i süüdistusasi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 23. märtsi 2004. a otsus kriminaalasjas nr 2-

1-73/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P. N.-i kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

21. juuni 2004

Istungil osalenud isikud

P. N.-i kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova ja prokurör Ave

Arnim

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 23. märtsi 2004. a ja Lääne-Viru Maakohtu 22. detsembri 2003. a

kohtuotsused P. N.-i süüditunnistamise, karistamise ja temalt sundraha ning H. K. kasuks 96620

krooni väljamõistmise osas ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Lääne-Viru

Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P. N. tunnistati Lääne-Viru Maakohtu 22. detsembri 2003. a otsusega süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ning

talle mõisteti karistuseks vangistus üheks aastaks ja kuueks kuuks. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg-te 1

ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. P. N.-ilt mõisteti kannatanu H. K. kasuks

tsiviilhagi katteks välja 96 620 krooni.

P. N. mõisteti süüdi selles, et tema 1996. a jaanuarikuus Lääne-Virumaal Laekvere vallas Rahkla külas

varastas salaja H. K. talumetsast ebaseaduslikult raiutud puitu, s.o võõrast vara suures ulatuses.

Sama otsusega mõisteti E. L. KrK § 155 lg 2 ning § 139 lg 3 p 1 järgi KrMK § 5 lg 1 p 2 alusel

kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks.

2. Lääne-Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse P. N., tema kaitsja vandeadvokaat

M. Borunova ning kannatanud A. O. ja U. K.

P. N. märkis, et maakohus rikkus teda süüdi tunnistades nii materiaal- kui protsessiõiguse norme. Ta leidis, et

kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et tal puudus tahtlus varguse toimepanemiseks ning tegu oli

eksimusega. Tulenevalt 1996. a kehtinud KrK § 53 lg 1 p 2 redaktsioonist oleks kohus P. N.-i arvates

pidanud kohaldama aegumist. Kaebuse kohaselt olid kohtuotsuse tegemisel aluseks võetud tõendid

ebausaldusväärsed ja vastuolulised. P. N. palus jätta tsiviilhagi tekitatud kahju ja materjali koguste suuruse

tõendamatuse tõttu rahuldamata ning teda õigeks mõista.

P. N.-i kaitsja apellatsioonkaebuses paluti tühistada maakohtu otsus P. N.-i süüditunnistamises, mõista ta

õigeks kuriteokooseisu puudumise tõttu ning jätta tsiviilhagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt puudus P. N.-i

tegevuses tahtlus. Kaitsja leidis, et maakohus jättis hindamata, et P. N.-i teos puudub subjektiivse

kooseisutunnusena võõra vara ebaseadusliku omastamise eesmärk. Kaitsja asus seisukohale, et

metsamaterjali koguse määramisel tugines kohus ebausaldusväärsetele tõenditele. Seega ei ole objektiivselt

tõendatud langetatud metsamaterjali kogus, samuti ei ole tõendatud, millise osa metsamaterjalist langetas just

P. N.

U. K. apellatsioonkaebuses taotleti P. N.-i õigeksmõistmist talle süüksarvatud kuriteos ning kriminaalasja

täiendavale eeluurimisele saatmist, selgitamaks välja tegelikke asjaolusid ja süüdlast. U. K. leidis, et

kannatanu H. K.-le tekitati metsaraiega kahju metsainspektor M. Lepa süülise tegevusega.

A. O. apellatsioonkaebuses vaidlustati maakohtu otsus E. L.-i õigeksmõistmise osas KrK § 139 lg 3 p 1 järgi

kvalifitseeritavas teos. A. O. leidis, et E. L.-i süü on tõendatud tunnistajate ütlustega ning kohtus tuvastatud

faktiliste asjaoludega. Ta palus tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o E. L.-i õigeksmõistmise osas,

tunnistada E. L. süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ja rahuldada A. O. tsiviilhagi.

3. Viru Ringkonnakohtu 23. märtsi 2004. a otsusega jäeti Lääne-Viru Maakohtu 22. detsembri 2003. a otsus

muutmata.

Ringkonnakohus märkis, et ei aruta E. L.-i süü küsimust, sest prokurör on loobunud süüdistusest ja

KrMK § 210 lg 4, mis käsitles kohtuliku arutamise jätkamise võimalikkust prokuröri poolt süüdistusest

loobumise korral, on alates 1. jaanuarist 2004 tühistatud. Kohus asus ka seisukohale, et tal puudub seaduslik

võimalus saata kriminaalasja täiendavale eeluurimisele M. Lepa süü küsimuse otsustamiseks, sest materjalid

M. Lepa tegevuse osas on kriminaalasjast juba eraldatud eraldi menetlemiseks.

P. N.-i osas märkis ringkonnakohus, et maakohus on küllaldase põhjalikkusega uurinud kõiki tõendeid, neid

piisaval määral analüüsinud ning tulnud õigele järeldusele P. N.-i süü tõendatuse kohta. Kohus leidis, et P.

N.-i ja tema kaitsja apellatsioonkaebustes toodud küsimused on leidnud kajastamist juba maakohtu otsuses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Viru Ringkonnakohtu 23. märtsi 2004. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse P. N.-i kaitsja

vandeadvokaat M. Borunova, kes taotleb ringkonnakohtu ja Lääne-Viru Maakohtu 22. detsembri 2003. a

otsuste tühistamist P. N.-i süüdimõistmise ja tsiviilhagi rahuldamise osas, P. N.-i õigeksmõistmist ja

tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada selles motiivide

puudumise tõttu. Kaitsja arvates on nii maakohus kui ringkonnakohus ebaõigelt tõlgendanud

kriminaalseadust ning selle tulemusel mõistnud P. N.-i ettevaatamatult hooletuse vormis toimepandud teo

eest süüdi kuriteos, mille toimepanemiseks on nõutav otsene tahtlus. Kaitsja märgib, et nii maakohus kui

ringkonnakohus rikkusid kriminaalasja arutades KrMK §-s 50 sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtet.

5. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebust, prokurör vaidles sellele vastu ja palus jätta selle

rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kõnealuses asjas on kohtud jätnud põhjendamatult

tähelepanuta kohtualuse ja tema kaitsja väited P. N.-i eksimuse kohta ja tema käitumises varguse subjektiivse

külje puudumise kohta, samuti selle kohta, et asjas puuduvad objektiivsed tõendid raiutud ja metsast

väljaveetud metsamaterjali koguse kohta.

7. Maakohus tuvastas, et P. N. ei teadnud U. K. ja H. K. metsade vahelist piiri. Samas on kohus teinud

järelduse, et kuna P. N. ei teinud ise midagi selleks, et veenduda, kas tema näpunäidete järgi lõigatakse ikka

U. K-le kuuluvat metsa, on ta süü KrK § 139 lg 3 p-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemises tõendatud (tl 421-

422). Maakohtu seisukoht, et kui isik pole piisavalt hoolas kontrollimaks, kas ta on veel õigel (oma)

raielangil või juba valel (võõral), siis on igal juhul tegemist vargusega, on ebaõige. Varguse koosseisu

realiseerimiseks on nõutav, et isik tahaks teadvalt võõrast asja enda vara hulka pöörata. Sellise tahtluse

esinemine või puudumine kuulub tõendamisesemesse ning KrMK § 274 p 3 kohaselt tuleb kohtuotsuses

esitada motiivid selle kohta miks ja millistele tõenditele rajab kohus selles osas oma otsuse. Kõnealuses asjas

on maakohus jätnud otsuse P. N.-i tahtluse osas motiveerimata. Kohtuotsuses motiivide puudumine on aga

AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine ja toob kaasa kohtuotsuse

tühistamise.

8. P. N.-i süüdistati ja ta tunnistati süüdi H. K. talumetsast metsamaterjali varguses suures ulatuses.

Maakohtu otsuses on loetletud erinevaid tõendeid, milles sisalduvad andmed erinevatel aegadel raiutud,

erinevate isikute poolt metsast väljaveetud ning väljavedamata jäänud metsamaterjali koguste kohta. Kuid ka

siin puuduvad kohtuotsuse motiivid selle kohta, millistele tõenditele kohus oma otsuse rajab, samuti kohtu

järeldused selle kohta, kui palju metsa raiuti, kui palju sellest raiuti H. K. talumetsast ja kui palju sellest

vedas metsast välja P. N. ning kui palju raielangi omanik.

9. Ringkonnakohus piirdus P. N.-i ja tema kaitsja apellatsioonkaebuste analüüsimisel üksnes

konstateeringuga, et kaebustes toodud asjaolusid on maakohus juba hinnanud ja kasutas AKKS § 29 lg-st 5

tulenevat õigust jätta esimese astme kohtu otsus muutmata, kordamata selle põhjendusi. Riigikohtu

kriminaalkolleegium kordab seoses sellega, et kui ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu

otsust muuta, ei tähenda see, et ta ei peaks üldse analüüsima apellatsioonkaebustes esitatud argumente. Seda

enam, kui neis väidetakse, et esimese astme kohus rikkus asja arutamisel menetlusnorme. Selliseid väiteid

kontrollides on välistatud ja lubamatu viidata AKKS § 29 lg-le 5, kuna nende argumentide suhtes ei ole

esimese astme kohus saanudki seisukohta võtta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-134-03 - RT III 2003, 36, 374).

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu 23. märtsi 2004. a ja Lääne-Viru Maakohtu 22. detsembri 2003. a

kohtuotsused P. N.-i süüditunnistamise, karistamise ja temalt sundraha ning H. K. kasuks 96620 krooni

väljamõistmise osas ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Lääne-Viru Maakohtule.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris