3-1-1-76-04 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-76-04

Määruse kuupäev

6. juuli 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Rustem Magsumovi süüdistusasi KrK § 2102 lg 1; § 15 lg 2

ja § 76 lg 2 ning § 2023 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. mail 2004. a eelmenetluses

tehtud määrus nr 2-1-506-04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rustem Magsumovi erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

29. juuni 2004. a

Istungil osalenud isikud

Resolutsioon

R. Magsumovi kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja

prokurör Heili Sepp

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2004. a määrus Rustem Magsumovi

süüdistusasjas ja saata kriminaalasi samale ringkonnakohtule läbivaatamiseks.

2. Erikaebus rahuldada osaliselt.

3. Mõista Rustem Magsumovilt riigituludesse välja kohtukuluna 1593 (üks tuhat viissada

üheksakümmend kolm) krooni kaitsjatasu kaitsja osalemise eest Riigikohtu istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. Magsumov anti kohtu alla KrK § 2102 lg 1, § 15 lg 2 ja § 76 lg 2 ning § 2023 lg 1 järgi 1997. a

veebruaris ja märtsis toimepandud tegude eest. Tallinna Linnakohtu 15. aprilli 2004. a määrusega

lõpetati R. Magsumovi suhtes kriminaalmenetlus KrMK § 5 lg 1 p 3 ja § 220 lg 1, KrK § 53 lg 1 ning

KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 5 alusel seoses kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaegade

möödumisega.

Samades kuritegudes esitatud süüdistuses tegi 18. juulil 1997. a kohtuotsuse Kaasani linna Moskva

Rajoonikohus, kuid prokuröri protesti alusel tühistati see otsus kõrgema astme kohtu poolt.

2. Linnakohus leidis, et 2. septembril 2003. a R. Magsumovi süüdistatavana kohtu alla andmise ajaks

oli temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemisest möödunud viis aastat, mille jooksul pole ta

end kohtupidamise eest varjanud ega uut kuritegu toime pannud. R. Magsumovit selle tähtaja jooksul

kohtu alla ei antud.

Arvestades KarS § 81 lg-st 1 tulenevat keeldu aegumise korral kuriteo toime pannud isikut süüdi

mõista ja karistada, KrMK § 5 lg 1 p-s 3 sätestatud nõuet aegumistähtaja möödumisel

kriminaalmenetlus lõpetada, ning asjaolu, et kuriteo aegumine ilmnes kohtuliku arutamise staadiumis,

lõpetas kohus menetluse määrusega, lahendamata R. Magsumovi süüküsimust.

3. Prokurör esitas linnakohtu määruse peale apellatsioonprotesti, milles taotles määruse tühistamist

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu ning R. Magsumovi süüditunnistamist KrK § 2102 lg 1,

§ 76 lg 2 ja §15 lg 2 ning § 2023 lg 1 järgi.

Apellatsioonprotestis leiti, et KrK § 53 lg 3 kohaselt aegumine peatub, kui kuriteo toimepannud isik

ennast uurimise või kohtu eest varjab. Neil juhtudel aegumine uueneb ajast, mil isik kinni peeti või

ilmus süü ülestunnistamisele. Asjaolu, et R. Magsumov lahkus Vene Föderatsioonist jäädavalt ajal,

mil kriminaalasja menetlus tema suhtes ei olnud lõppenud, annab alust väita, et ta asus

kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Seega ei olnud R. Magsumovi süüdistuses kirjeldatud teod

tema kohtu alla andmise ajaks aegunud.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 18. mail 2004. a eelmenetluses tehtud määrusega linnakohtu määrus

tühistati ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks kohtulikuks arutamiseks. Ringkonnakohus

põhjendas määrust järgmiselt.

4.1 Linnakohus, andmata hinnangut, kas R. Magsumovile inkrimineeritud teod on kuriteod ja kas

need teod on toime pannud R. Magsumov, rikkus KrMK § 220 lg 1 sätteid sellega, et ei lõpetanud

kriminaalmenetlust põhistatud ehk motiveeritud määrusega. See on kriminaalmenetluse seaduse

oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. Linnakohus ei uurinud tõendeid ja seetõttu ei

olnud seda rikkumist võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

4.2 R. Magsumovi käitumist ei saa vaadelda kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumisena. Ta lahkus

Venemaalt oma alalisse elukohta Eesti Vabariigis peale seda, kui tema suhtes oli langetatud

süüdimõistev kohtuotsus, millega teda karistati tingimusliku vabadusekaotusega. Lahkumise

põhjuseks oli asjaolu, et R. Magsumovil puudusid rahalised vahendid tasuliste õpingute jätkamiseks.

Riigist lahkumise keeldu ega muid tõkendeid tema suhtes ei kohaldatud. Usaldusväärseid tõendeid

selle kohta, et R. Magsumov teadis, et kohtuotsus tema suhtes tühistati ja kohtumenetlus jätkub,

kriminaalasjas ei ole.

4.3 Kriminaalvastutusele võtmise aegumise katkemise küsimuse otsustamisel ei ole süüdistatava

menetlusest kõrvalehoidumise küsimus määrava tähtsusega. Kuna menetletakse ühte ja sama

kriminaalasja, siis juba peale R. Magsumovi kohtu alla andmist Venemaal, ei saa rääkida

kriminaalvastutusele võtmise aegumisest KrK § 53 mõttes.

4.4 Kriminaalasja materjalidest nähtub, et nii eeluurimisorganitele kui ka kohtule oli teada, et

R. Magsumov on Eesti Vabariigi kodanik ja ka tema alalise elukoha aadress Eestis. 24. septembril

1997. a saadi R. Magsumovi vanaemalt informatsioon, et R. Magsumov lahkus Eesti Vabariiki oma

alalisse elukohta. Seega piisanuks, kui oleks kontrollitud, kas R. Magsumov elab ka faktiliselt oma

alalises elukohas ja siis pöördutud Eesti Vabariigi poole taotlusega kriminaalmenetluse alustamiseks

tema suhtes vastavalt kahepoolsele lepingule. Selle asemel kuulutati R. Magsumov 25. septembril

1997. a Venemaal tagaotsitavaks. Kuid isegi kui lugeda R. Magsumovi tagaotsitavaks kuulutamine

seaduslikuks menetlustoiminguks, siis järgmine menetlustoiming oli taotlus Eesti Vabariigile

R. Magsumovi suhtes kriminaalasja algatamiseks ja see on dateeritud 5. novembri 2002. a

kuupäevaga, s.o. kahe menetlustoimingu vahele on jäänud üle 5-aastane tähtaeg, mis toob KarS § 81

lg 1 p 2 ja lg 5 järgi kaasa teise astme kuriteo aegumise.

4.5 Juba alustatud kriminaalmenetluse käigus kuriteo aegumise kohaldamine eeldab, et on möödunud

aegumistähtaeg ja kahtlustatav või süüdistatav ei vaidle aegumise kohaldamisele vastu. See aga

tähendab, et enne aegumise kohaldamise kaalumist peab kriminaalasja menetleja kontrollima, kas ei

esine KrMK § 5 lg 1 p-des 1 või 2 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluseid. Kui puudub

kuriteosündmus või puudub kuriteokoosseis, siis ei ole võimalik enam kriminaalmenetlust lõpetada

kuriteo aegumise tõttu, sest kui tegu ei ole kuritegu, ei kehti selle teo suhtes ka kuriteo aegumise

tähtajad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. R. Magsumov esitas Tallinna Ringkonnakohtu 18. mai 2004. a määruse peale erikaebuse, milles

taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja linnakohtu määruse muutmata jätmist. Kaebaja leiab,

et ringkonnakohtu viited Vene Föderatsiooni kriminaal- ja menetlusseadusele tema kriminaalasja

arutamisel on alusetud, sest need on vastuolus EV Põhiseaduse §-ga 146, KarS §-ga 7, KrMK § 11 lg-

ga 1 ning Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise õigusabi lepinguga. Teda anti Eesti

Vabariigis alusetult kohtu alla süüdistuses, milles ta oli juba faktiliselt süüdi mõistetud. Ta ei nõustu

ringkonnakohtu seisukohaga, et ta on Eesti kohtute jaoks kohtualuseks alates 7. juulist 1997. a ning et

sellest hetkest on tema kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaeg peatunud. Seoses

aegumistähtaja möödumisega oli kriminaalmenetluse alustamine Eesti Vabariigis tema suhtes

põhjendamatu. Ringkonnakohus eksis tema tegevuse kvalifitseerimisega KarS § 184 järgi, sest see

võiks olla kvalifitseeritud vaid KarS § 183 järgi.

Kaebaja leiab, et alates 1. jaanuarist 2004. a KrMK § 220 lg-sse 1 sisse viidud muudatus, mille

kohaselt võib kohtuistungil kriminaalmenetluse lõpetada, kui tuvastatakse KrMK § 5 lg-s 3 sätestatud

asjaolud, kergendab tema olukorda ning peab seetõttu omama tagasiulatuvat jõudu.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil kaitsja toetas erikaebust ja taotles selle rahuldamist.

Prokurör vaidles erikaebusele vastu ja taotles ringkonnakohtu määruse muutmata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. AKKS 72 lg 1 ja § 14 lg 1 kohaselt tühistab ringkonnakohus eelmenetluses kohtumääruse ja

saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks, kui kohtuistungi ettevalmistamise

käigus tuvastatakse kriminaalmenetluse seaduse olulisi rikkumisi, mis välistavad kohtuotsuse

seaduslikkuse. AKKS § 20 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme lahendi seaduslikkust ja põhjendatust esitatud kaebuse või protesti piires seaduses ettenähtud

eranditega.

Nende sätete alusel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kaebuses või protestis tõstatatud

küsimusi saab ringkonnakohus lahendada üksnes asja apellatsiooni korras läbivaatamisel, mitte aga

eelmenetluses. Ainsaks erandiks on küsimused, mis seonduvad kriminaalmenetluse seaduse oluliste

rikkumistega AKKS § 39 lg-te 3 ja 4 mõttes.

8. Käesolevas asjas on ringkonnakohus aga eelmenetluse istungil tehtud määruses lahendanud

prokuröri protesti sisuliselt, sest määruses on võetud seisukoht kõigi protestis tõstatatud küsimuste

suhtes. Nii on määruses muuhulgas lahendatud ka asjas põhilisi vaidlusaluseid küsimusi - kas

süüdistuses kirjeldatud R. Magsumovi teod on aegunud või mitte ja kas aegumise ilmnemisel

kohtuistungil oli kohus õigustatud kriminaalasja menetluse lõpetama. Neid küsimusi oli

ringkonnakohus õigustatud lahendama aga üksnes asja sisulisel arutamisel, mitte eelmenetluses. Alles

pärast nendele põhiküsimustele vastamist sai ringkonnakohus kaaluda, kas esimese astme kohus oli

kohustatud uurima ja hindama kõiki kohtule esitatud tõendeid ja tegema nende alusel motiveeritud

kohtulahendi või on esimese astme kohtu määrus kriminaalasjas menetluse lõpetamise kohta

seaduslik.

9. Ringkonnakohtu põhistused, et esimese astme kohus ei ole uurinud tõendeid ja määruses ei ole

antud hinnangut, kas kohtualune on süüdistuses kirjeldatud teod toime pannud ja kas need teod on

kuriteod, ei ole õigustatud. Tõendite uurimise ja nende hindamise kohustuse saanuks ringkonnakohus

esimese astme kohtule panna üksnes siis, kui ta asja sisulisel läbivaatamisel oleks asunud

seisukohale, et esimese astme kohtu poolt kriminaalmenetluse lõpetamine oli ebaseaduslik. Motiivide

puudumine vastavalt AKKS § 39 lg-tele 3 ja 4 oleks võinud olla esimese astme kohtu määruse

tühistamise aluseks juhul, kui kohus ei oleks motiveerinud kriminaalasjas menetluse lõpetamist, kuid

selles osas ei ole ringkonnakohus esimese astme kohtule etteheidet teinud.

10. Ringkonnakohtu poolt eelmenetluses tehtud määrusega selliste küsimuste lahendamist, mille

lahendamine peab toimuma asja sisulisel arutamisel, tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 alusel, sest see takistab

seadusliku ja põhjendatud kohtulahendi tegemist.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 72 lg-st 2, § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 18. mail 2004. a eelmenetluse määruse

R. Magsumovi süüdistusasjas ja saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule apellatsiooni korras

läbivaatamiseks. Seejuures märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et seoses Kriminaalmenetluse

koodeksis 1. jaanuaril 2004. a jõustunud muudatustega on kuriteo aegumise ja kriminaalasjas

menetluse lõpetamise probleemistikku käsitletud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2004. a

otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-56-04.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris