3-2-4-1-04 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-4-1-04

Määruse kuupäev

Tartu, 1. juuli 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ants Kull, Julia Laffranque, Jüri

Põld ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Pädeva kohtu määramine.

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Halduskohtu 2. aprilli 2004. a määrus haldusasjas nr 3-

1309/2004 ja Tallinna Linnakohtu 4. mai 2004. a määrus

tsiviilasjas nr 2/221-3380/04

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Halduskohtu 2. aprilli 2004. a määrus

haldusasjas nr 3-1309/2004.

2. Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna

Halduskohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Elamumajandusameti 10. märtsi 2004. a käskkirja nr 1-15/61 p-ga 1 kinnitati Katleri tn 6

sotsiaalelamus asuvate eluruumide üüri suuruseks 10 krooni eluruumi ühe ruutmeetri kohta ühes

kalendrikuus. Katleri tn 6 korteris nr 78 üürnikuna elav Vello Raie esitas Tallinna Halduskohtule

kaebuse, milles palus Tallinna Elamumajandusameti 10. märtsi 2004. a käskkiri tühistada.

2. 2. aprillil 2004. a tegi Tallinna Halduskohus määruse, millega keeldus kaebust menetlusse võtmast

ja tagastas selle kaebuse esitajale. Määruse kohaselt on Tallinna Elamumajandusamet muutnud

Tallinna linna ja Katleri tn 6 elanike vahel sõlmitud üürilepingute ühte olulist tingimust " üüri

suurust. Üürisuhteid reguleeritakse Võlaõigusseadusega ja üürileping on üks tsiviilõiguslikest

lepingutest. Järelikult ei ole Tallinna Elamumajandusamet tegutsenud avalik-õiguslikus, vaid

tsiviilõiguslikus suhtes. Ehkki vaidlustatud käskkirja p-s 6 on näidatud võimalus vaidlustada

käskkirja Tallinna Halduskohtus, on see seisukoht eeltoodud põhjustel ekslik. Võlaõigusliku lepingu

täitmisel ja muutmisel tekkinud vaidlusi lahendavad üldkohtud.

3. 14. aprillil 2004. a esitas V. Raie Tallinna Linnakohtule kaebuse Tallinna Elamumajandusameti

10. märtsi 2004. a käskkirja nr 1-15/61 peale. Kaebuses palus V. Raie tühistada eespoolnimetatud

käskkiri üüri tõstmise osas.

4. 4. mail 2004. a tegi Tallinna Linnakohus määruse, millega keeldus kaebust menetlusse võtmast ja

tagastas selle kaebuse esitajale. Linnakohus leidis, et Tallinna Elamumajandusamet on avalik-

õiguslikke haldusülesandeid täitev asutus. Seega on vaidlusalune käskkiri haldusakt

Halduskohtumenetluse seadustiku § 4 lg 1 tähenduses ja järelikult kuulub käskkirja peale esitatud

kaebuse menetlemine halduskohtu pädevusse.

5. 17. mail 2004. a esitas V. Raie Tallinna Ringkonnakohtule erikaebuse Tallinna Linnakohtu 4. mai

2004. a määruse tühistamiseks.

6. 15. juunil 2004. a esitas Tallinna Ringkonnakohus Riigikohtule avalduse, milles palus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 149 lg 6 alusel määrata V. Raie avalduse lahendamiseks pädev

kohus.

RIIGIKOHTU ERIKOGU SEISUKOHT

7. Halduskohtumenetluse seadustiku § 3 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse

avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 1 lg 2 kohaselt mõistetakse maa- või linnakohtu pädevuses

olevate tsiviilasjadena tsiviil- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlusi. Seega on halduskohtu pädevuses

avalik-õiguslikust suhtest tulenevad vaidlused ja üldkohtu pädevuses eraõiguslikest suhetest

tulenevad vaidlused, kui seadus ei sätesta teisiti.

8. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu asus 20. detsembri 2001. a määruses nr 3-

3-1-8-01 (p-d 15-18; RT III 2002, 4, 33) järgmisele seisukohale:

"Avalik-õigusliku juriidilise isiku vara käsutamist reguleerivate eriseaduste ja alamalseisvate

õigusaktide sätted on samuti üldjuhul avalik-õiguslikud. /---/ Põhiseaduse § 114 kehtestab, et riigivara

valdamise, kasutamise ja käsutamise korra sätestab seadus. Kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse § 34 lg 2 sätestab: "Oma vara valdamise, kasutamise ja käsutamise korra sätestab valla või

linna volikogu vastavalt seadusele valla või linna põhimääruses." Nendel sätetel puuduks mõte, kui

neis peetaks silmas vaid vara valdamist, kasutamist ja käsutamist puudutavat eraõiguslikku

regulatsiooni, mis laieneb kõigile isikutele.

/---/ Nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse vara moodustab peaasjalikult vara, mis on mõeldud

avalike ülesannete täitmiseks. Valides mitme huvitatud isiku seast välja vara kasutusse saaja, teostab

linn avalikku võimu. Linn peab vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega, mis ei pruugi alati

seisneda varalise tulu saamises. Samuti peab linn vara kasutusse saaja väljavalimisel lähtuma

põhjendatud kaalutlustest, et vältida isikute ebavõrdset kohtlemist. Seetõttu erineb kohaliku

omavalitsuse seisund oma vara kasutusse andmisel olukorrast, milles on oma vara kasutusse andvad

eraisikud.

Eelnevast ei tohi järeldada, et sõlmitav leping ise või lepingu poolte vaheline õigussuhe muutuks

avalik-õiguslikuks. Poolte vahelised lepinguõiguslikud vaidlused jäävad tsiviilõiguslikuks ka siis, kui

üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik./---/

Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevalt peab isikul olema võimalus end kaitsta ka sellisel juhul, kui

avaliku võimu kandja tehtud eraõigusliku tehinguga on rikutud tema subjektiivseid avalikke õigusi.

Kohtumenetluse normid ei välista avaliku õiguse normide täiendavat kohaldamist üldkohtu poolt ega

eraõiguse normide täiendavat kohaldamist halduskohtu poolt haldusasja läbivaatamisel. Vastupidine

seisukoht kahjustaks õiguskaitse efektiivsust, sest õigusharude läbipõimumise tõttu peaks isik ühe ja

sama vaidluse lahendamiseks pöörduma mitme kohtu poole. /---/ Asjaolu, et vaidluse lahendamisega

võib kaasneda riigi, valla või linna poolt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamine, ei

välista iseenesest vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu."

Sama seisukohta väljendas Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu ka 20. detsembri

2001. a otsuses nr 3-3-1-15-01 (p-d 13-16; RT III 2002, 4, 34).

9. Käesolev asi erineb erikogu poolt läbivaadatud eelnimetatud asjadest selle poolest, et käesolevas

asjas ei ole vaidlustatud mitte kohaliku omavalitsuse otsustust vara üürileandmise kohta, vaid juba

olemasoleva üürisuhte ühe olulise tingimuse, üüri suuruse muutmist.

Pädeva kohtu määramisel on otsustava tähtsusega, kas üüri suuruse muutmisel tegutses Tallinna

Elamumajandusamet avalik-õiguslikus suhtes iseseisvalt või esindas ta Tallinna linna kui

tsiviilõigusliku üürilepingu osapoolt.

10. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse

ülesandeks korraldada vallas või linnas muuhulgas ka sotsiaalabi ja -teenuseid, kui need ülesanded ei

ole seadusega antud kellegi teise täita. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg 1 kohaselt on

kohalikud omavalitsusorganid kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ise ei ole

suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse

sotsiaalkorteri üürimiseks. Sotsiaalkorter on SHS § 2 p 6 kohaselt munitsipaalomandis olev eluruum

sotsiaalteenust vajavale isikule. Sotsiaalhoolekande seaduse § 14 lg 1 näeb ette, et sotsiaalkorteri

andmise ja kasutamise korra kehtestab valla- või linnavolikogu Elamuseaduse § 8 p 2 alusel. Selle

sätte kohaselt kuulub elamusuhete reguleerimisel kohaliku omavalitsuse volikogu võimkonda tema

haldusterritooriumil munitsipaalomandis olevate eluruumide valdamise, kasutamise ja käsutamise

korra, sealhulgas hooldus- ja remondieeskirjade kehtestamine.

11. Käesolevas asjas vaidlustatud Tallinna Elamumajandusameti 10. märtsi 2004. a käskkirjas nr 1-

15/61 viidatakse selle kehtestamise alusena Tallinna Linnavolikogu 17. oktoobri 2002. a määrusega

nr 56 kinnitatud "Elamute korrashoiu eeskirja" (edaspidi eeskiri) p-dele 48, 49.2 ja 49.3 ning

Lasnamäe Linnaosa Valitsuse ettepanekule. Eeskirja p 48 kohaselt arvestavad linnavara valitsejad

lähtuvalt iga nende valitsemisel oleva tervikuna Tallinna linnale kuuluva elamu kohta koostatud

majanduskavast üüri suuruse ja esitavad selle kinnitamiseks Tallinna Elamumajandusametile.

Eeskirja p-de 49.2 ja 49.3 alusel kasutatakse tervikuna Tallinna linnale kuuluvates elamutes asuvate

eluruumide üürileandmisest laekuvat tulu, muuhulgas eluruumi sanitaarremondi kuluks ning elamu

remondiks, kusjuures sanitaarremondi kulu suuruse kehtestab ja elamu majanduskavast lähtuva elamu

remondiks kogutava rahasumma suuruse kinnitab linnavara valitseja ettepanekul Tallinna

Elamumajandusamet igaks aastaks. Eeskirja p 36 kohaselt kehtestab Tallinna linnale kuuluvate

eluruumide üüri piirmäära linnavolikogu. Punkt 41 näeb ette, et üüri suurus määratakse ja

arvestatakse üürileandja ja üürniku vahel sõlmitud eluruumi üürilepingu alusel, lähtudes eluruumi

üldpinnast.

12. Tallinna Linnavolikogu 17. oktoobri 2002. a määruse nr 56 p 2.2 volitab linnavalitsust kehtestama

Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürile andmisel kasutatavate üürilepingute vormid.

Tallinna Linnavalitsuse 7. mai 2003. a määruse nr 38 "Tallinna linna omandis olevate eluruumide

üürile andmisel kasutatavate üürilepingute vormide ja tingimuste, elamu sisekorraeeskirja ning

eluruumi üleandmise akti ja vastuvõtmise akti vormide kinnitamine" lisana 8 on kehtestatud

tervikuna Tallinna linna omandis olevas elamus asuva sotsiaaleluruumi üürilepingu vorm ning lisana

9 sama üürilepingu tingimused.

Kinnitatud üürilepingu vormi (p 12.2) kohaselt kinnitab üürnik üürilepingu allkirjastamisega, et ta on

teadlik, et talle kui eluruumi hädasti vajavale isikule annab Tallinna linn üürilepingu objektiks oleva

eluruumi üürile seadusest ja linna õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmiseks sihtotstarbeliselt

sotsiaaleluruumina.

Üürilepingu tingimuste p 7.1 näeb ette, et üürnik maksab üürileandjale üüri üürilepingu p-s 9

märgitud summas iga kalendrikuu kohta. Üürilepingu tingimuste p 9 sätestab üüri suurendamise

alused ja korra. Selle punkti kohaselt võib üürileandja tõsta üks kord kalendriaastas aasta algusest

üüri, kui see on omanikuga kooskõlastatud ja tuleneb elamu majanduskavast, tingimusel, et üür ei

tõuse rohkem kui 20% võrra. Üürileandja on üüri tõstmisest kohustatud üürnikule vähemalt ühe kuu

ette teatama, näidates ära üüri uue suuruse, üüri tõstmise põhjenduse ja selle, mis ajast üür suureneb.

Üürilepingu tingimuste p 26 kohaselt toimub lepingu muutmine poolte kirjaliku kokkuleppega, mille

aluseks üürileandja jaoks on Tallinna Linnavalitsuse korraldus.

13. Ülaltoodust järeldub, et kuigi Tallinna linnale kuuluva sotsiaaleluruumi üüri suurus on märgitud

üürilepingus, ei toimu selle kehtestamine ega muutmine üürileandja ja üürniku vahelise kokkuleppe

sõlmimisega, vaid sotsiaaleluruumi üüri suurus määratakse ja seda muudetakse avalik-õiguslikult.

Sotsiaaleluruumi üürileandmisega eluruumi hädasti vajavale isikule täidab kohalik omavalitsus

avalik-õiguslikku ülesannet. Üüri tõstmisel tegutses Tallinna Elamumajandusamet oma avalik-

õigusliku pädevuse alusel, mitte Tallinna linna, kui tsiviilõigussuhte subjekti esindajana. Hoolimata

sellest, et vaidlustatud käskkiri mõjutas Tallinna linna ning kaebuse esitaja omavahelisi tsiviilõiguseid

ja -kohustusi (tõusis üüri suurus), otsustati üüri suuruse muutmine avaliku õiguse põhimõtete ja sätete

kohaselt. Seega tuleb vaidlustatud käskkirja õiguspärasust hinnata avaliku õiguse põhimõtetest ja

sätetest lähtuvalt.

14. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu leidis 10. aprilli 2002. a määruses asjas

nr 3-2-4-1-02 (RT III 2002, 12, 121), et hagimenetluses ei saa hagiesemeks olla haldusakti

tühistamise nõue. Hagimenetluse korras saab hinnata vaid haldusaktina väljendatud tsiviilõigusliku

tahteavalduse kehtivust.

15. Eeltoodud põhjustel on käesolev vaidlus avalik-õiguslik ning selle lahendamine kuulub

halduskohtu pädevusse. Tallinna Halduskohtu 2. aprilli 2004. a määrus tuleb tühistada ja saata asi

samale halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Tõnu Anton, Ants Kull, Julia Laffranque, Jüri Põld, Tambet Tampuu