3-1-1-60-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-60-04

Otsuse kuupäev

1. juuli 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

F. B. süüdistusasi KrK § 139 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 11. veebruari 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-63/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu F. B. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

1. juuni 2004. a

Istungil osalenud isikud

F. B. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas,

prokurör Silvi Erro

Resolutsioon

1. Viru Ringkonnakohtu 11. veebruari 2004. a kohtuotsus F. B. suhtes jätta muutmata,

kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

2. Mõista F. B-lt riigieelarve tuludesse 1858 krooni ja 50 senti kohtukulu seoses kaitsja osalemisega

asja läbivaatamisel Riigikohtus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva Linnakohtu 11. detsembri 2003. a otsusega tunnistati F. B. süüdi KrK § 139 lg 2 p 1 järgi selles, et

ta grupis koos teiste isikutega varastas A. L. sõiduautost A. L-le väljastatud pangakaardi ning võttis PIN-

koodi lehe kasutamise teel tema arveldusarvelt kolmel korral raha kogusummas 152 400 krooni.

F. B.karistati vangistusega kaheks aastaks.

2. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse F. B. kaitsja, kes palus mõista F. B. talle

inkrimineeritud kuriteos õigeks. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt oli F. B. süü tõendamata ja kohtualust

süüdistati tegudes, mida ei olnud talle inkrimineeritud. Kuna kaastäideviijaks saab olla vaid teo vahetu

täideviija, mida F. B. aga polnud, kohaldati valesti KrK §-i 17. Kohtualune mõisteti süüdi leiu omastamise

eest. Selline tegu ei olnud aga selle toimepanemise ajal - 2002. a suvel - karistatav.

3. Viru Ringkonnakohtu 11. veebruari 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu

otsuses märgiti, et väär on kaitsja seisukoht, nagu ei saaks F. B. süüdistada kaardiga pangast raha riisumises,

kui ta ei pannud eelnevalt toime selle pangakaardi vargust. Ringkonnakohus leidis, et leitud pangakaarti ühes

PIN-koodiga tuleb vaadelda riistana, millega kõrvaldatakse tõke varale juurdepääsemiseks. Ringkonnakohus

nõustus kaitsjaga, et pangakaardi leidmine ei ole karistatav tegu, kuid leidis, et F. B. ei olnud talle süüks

arvatud kuriteoepisoodis lihtsalt pealtnägija, vaid võttis kaastäideviijana aktiivselt osa raha riisumisest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. F. B.esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle otsuse tühistada ja lõpetada

kriminaalasja menetluse seoses kuriteokoosseisu puudumisega tema käitumises. Kassaator leiab, et

ringkonnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas on teda loetud süüdiolevaks teos, milles talle pole

süüdistust esitatud. Kassatsioonkaebuses asutakse seisukohale, et F. B. käsitlemine kaastäideviijana on väär,

sest ta pole realiseerinud ühtki kuriteokoosseisu asjaolu. Kassaator märgib, et ta sai leitud kaardiga

pangaautomaatidest väljavõetud rahast osa alles pärast kuriteo lõpuleviimist - seega puudub tema tegevuses

raha riisumise episoodis kuriteokoosseis. Kassaatori hinnangul rikuti ringkonnakohtus asja menetlemisel

oluliselt kriminaalmenetluse seadust - kohtuotsuses jäeti märkimata tõendid, millele kohus oma järeldused

rajas. Ühtlasi leiab kassaator, et temale ja kaaskohtualustele inkrimineeritud tegu oli leiu omastamine, mis ei

olnud aga selle toimepanemise ajal kuriteona karistatav. Viimaks märgib F. B. oma kaebuses, et kuna

vaidlusaluses asjas pole pangaautomaatidest võetud raha puhul tegemist mitte A. L., vaid hoopis Eesti

Ühispanga rahaga, siis on kannatanuks ja tsiviilhagejaks tunnistatud vale isik.

5. Riigikohtu istungil palus F. B. kaitsja vandeadvokaat A.-E. Lukas kassatsioonkaebuse rahuldada, tühistada

ringkonnakohtu otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Narva Linnakohtule. Prokurör S. Erro leidis, et

kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik ning palus jätta selle muutmata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, et kõnealusel juhul, kus isiku tahte

vastaselt hõivatakse raha pangaautomaadist, ei olnud tähendust asjaolul, kas pangakaart oli leitud või

varastatud. Kuigi pangakaardi valdus võib nii õiguspärase (leidmine) kui ka õigusvastase tegevuse tagajärjel

üle minna kolmandale isikule, ei teki tal selle tulemusena mingeid õigusi pangakontol oleva rahasumma

kasutamiseks. Iseenesestki mõista ei teki pangakaardi valduse üleminekuga automaatselt ka kontol oleva

raha valduse üleminekut.

Seetõttu on kassatsioonkaebuse põhiline väide, et F. B. võis osa võtta vaid leiu omastamisest, väär.

Kriminaalasjas pole tõepoolest tuvastatud, mil viisil sattus kannatanu krediitkaart ja PIN-kood S. B., P. O. ja

F. B. valdusesse. Kuid selleks, et saada raha, mida vastavalt Ühispangaga sõlmitud lepingule oli pangalt

õigustatud nõudma vaid kannatanu, pidi kohtualune teostama rea toiminguid. Need toimingud - korduvalt

pangaautomaatide juurde minek, võõra pangakaardi ning PIN-koodi sisestamine, automaadi poolt

väljutamisavasse suunatud kupüüride äravõtmine - ei ole aga kuidagi käsitletavad raha leidmisena.

Ringkonnakohus on tuginedes kohtupraktikale põhistatult leidnud, et sellistel juhtudel kasutab süüdlane

teisele isikule kuuluva nõudeõiguse realiseerimiseks, so. rahatähtede üle oma valduse kehtestamiseks

pangakaarti kui riista, millega kõrvaldatakse tõke võõra vara juurde pääsemiseks. Väljutamisavas olev

rahasumma kuulub kannatanule, olenemata sellest, kes pangakaardi ja PIN-koodi sisestas. Selle rahasumma

äravõtmise hetkel lõpeb valduse murdmine ja võõras raha võetakse ära, so. pannakse toime varavastane

kuritegu, mille kvalifikatsioon võib sõltuda sellest, milliste vahenditega on pangakaart ja PIN-kood süüdlase

valdusse läinud. Kuna käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud vägivalla või sellega ähvardamise

kasutamist hõivamaks pangakaarti ja saamaks teada PIN-koodi, tuleb tegu kvalifitseerida vargusena, mida

kohtud on ka teinud.

7. F. B. väited selle kohta, et ta sai kaasosalistelt raha alles peale kolmanda pangaautomaadi juures käimist,

on kohtute poolt ümber lükatud. Linnakohus on kontrollinud kõiki esitatud tõendeid, analüüsinud nii

kohtualuse poolt eeluurimisel kui ka kohtus antud ütlusi ning selgitanud nendevaheliste vastuolude põhjused,

nagu seda nõuab KrMK § 19. Seega on linnakohus jõudnud õigele järeldusele, et võttes umbkaudu kolme

tunni jooksul kolmest erinevast pangaautomaadist 15 korral välja suures summas sularaha, tegutsesid

süüdlased ühtse tahtlusega see raha varastada. F. B. ei lülitunud süüdlaste gruppi mitte pärast kuriteo

lõpuleviimist, nagu väidetakse kassatsioonkaebuses, vaid oli kohtus tuvastatud asjaolude kohaselt pidevalt

aktiivselt tegev, valitsedes sel viisil kogu tegu tervikuna.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ning § 65 lg-st 3, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

H. Kiris, J. Ilvest, E. Kergandberg