3-1-1-62-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-62-04

Otsuse kuupäev

22. juuni 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

T. P. süüdistusasi KrK § 15 lg 2 ja § 76 lg 3 p 2 ning

Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa

konventsiooni art 9 p 1 "b"järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. märtsi 2004. a

kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1-322-2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. P. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

1. juuni 2004

Istungil osalenud isikud

T. P. kaitsja vandeadvokaat Mart Missik ja

riigiprokurör Eve Olesk

Resolutsioon

Tallinna Ringkonnakohtu 29. märtsi 2004. a kohtuotsus jätta muutmata ja T. P. kassatsioonkaebus

jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. P. tunnistati Rootsi Kuningriigi Helsingborgi Linnakohtu 24. oktoobri 2000. a otsusega ning Skane ja

Blekinge Apellatsioonikohtu 6. detsembri 2000. a otsusega süüdi selles, et tema ja P. M. omasid ja vedasid

9. augustil 2000. a 9915 ecstasy tabletti ja 23 130 liitrit 96-protsendilist piiritust ning püüdsid samal

kuupäeval tuua neid esemeid Hollandist Saksamaa ja Taani kaudu Rootsi Kuningriiki, kuid nad peeti

tollitöötajate poolt kinni. T. P. karistati raske narkokuriteo ja salakaubaveo katse eest vangistusega üheksaks

aastaks ning ta paigutati Rootsi Kuningriigis asuvasse Kumla Vanglasse. Karistusaja alguseks loeti 9. august

2000. a.

2. T. P. andis 17. septembril 2002 nõusoleku Kohtulikult karistatud isikute Euroopa konventsiooni ja selle

lisaprotokolli (edaspidi Konventsioon) alusel enese üleviimiseks Eestisse jätkamaks karistuse kandmist.

3. Tuginedes KrMK § 414 lg 1 p-le 3 ja lg-le 2 ning ja Konventsioon artikkel 9 p-le 1 "b" saatis riigiprokurör

E. Olesk 14. novembril 2003. a T. P. süüdistusasja materjalid Tallinna Linnakohtule ettepanekuga

kvalifitseerida T. P. süüdistus Eesti Vabariigi nimel tehtud kohtuotsusega ümber ja asendada talle Rootsi

Kuningriigis mõistetud karistus Eesti Vabariigis sama kuriteo eest ettenähtud karistusega.

4. Tallinna Linnakohtu 6. veebruari 2004. a otsusega kvalifitseeriti T. P. kuriteod ümber KrK § 15 lg 2 ja § 76

lg 3 p 2 järgi ning talle mõistetud karistus - 9 aastat vangistust - asendati vangistusega 8 aastaks, arvates

9. augustist 2000. a.

Linnakohus luges T. P. karistusaja hulka 3 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust, märkides, et 6. veebruari

2004. a seisuga tuleb T. P-l ära kanda 4 aastat 6 kuud ja 2 päeva vangistust.

Linnakohus sedastas, et T. P. poolt grupis ja suures koguses toime pandud piirituse salakaubaveo katse on

kvalifitseeritav KarS § 25 lg 4 ja § 391 lg 2 p 2 järgi, mille sanktsioon näeb ette karistusena 1 kuni 5 aastat

vangistust. Tema poolt grupis toime pandud narkootilise aine salakaubaveo katse aga on kvalifitseeritav KarS

§ 25 lg 4 ja § 392 lg 2 p 2 järgi, mille sanktsioon näeb ette karistusena 2 kuni 10 aastat vangistust.

Vastavalt KarS RS § 3 lg-le 3 lähtus kohus karistuste kohaldamisel piirituse salakaubaveo katse eest

Karistusseadustiku sanktsioonist ja narkootilise aine salakaubaveo katse eest Kriminaalkoodeksi

sanktsioonist.

Eeltoodut arvesse võttes pidas linnakohus kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas õigeks kvalifitseerida

piirituse salakaubaveo katse KrK § 15 lg 2 ja § 76 lg 3 p 2 järgi ning mõista selle kuriteo eest karistuseks 5

aastat vangistust. Narkootilise aine salakaubaveo katse pidas linnakohus õigeks kvalifitseerida samuti KrK

§ 15 lg 2 ja § 76 lg 3 p 2 järgi ning mõista selle kuriteo eest karistuseks 8 aastat vangistust. KarS § 64 lg 1

alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis T. P-le liitkaristuseks 8 aastat vangistust.

5. T. P. kaitsja Mart Missik esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles leidis, et kohus on

maksimaalmääras karistuse mõistmisel eiranud karistuste võrdleva raskuse põhimõtet. Linnakohus on kaitsja

arvates T. P. karistust sisuliselt raskendanud, rikkudes sellega Konventsiooni art 11 p-s 1 "d" sätestatut.

Veel leidis kaitsja, et kohus on jätnud põhjendamatult kõrvale Konventsiooni artiklis 12 sätestatud võimaluse

kergendada T. P. karistust Eesti Vabariigi põhiseaduse või muude seaduste alusel.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 29. märtsi 2004. a kohtuotsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et T. P-le määratud asenduskaristus on seaduslik ja põhjendatud. KrK § 76 lg 3 p 2

näeb ette karistuse maksimaalmääraga 8 aastat vangistust ja selline karistus T. P-le linnakohtu poolt

määratigi. Ringkonnakohus märkis, et linnakohus vähendas T. P-le Rootsi Kuningriigis mõistetud vangistust

ühe aasta võrra ja seetõttu ei ole apellandi väide karistuse raskendamise kohta õige.

Viidates AKKS § 20 sätetele, jättis ringkonnakohus tähelepanuta kaitsja poolt esmakordselt alles

kohtuistungil esitatud taotluse kvalifitseerida T. P. poolt toimepandud tegu KrK § 76 lg 2 järgi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse T. P., kes palub kuriteo ümber kvalifitseerida KrK

§ 76 lg 2 järgi ja vabastada end KarS § 73 lg 1 alusel karistuse kandmisest tingimisi.

7.1 Kassaator on seisukohal, et tema kuritegu tuleks Eestis kvalifitseerida KrK § 76 lg 2 järgi. Kassaator

märgib, et kuna T. P. poolt toimepandud kummagi teo kvalifitseerimisel Rootsi Kuningriigis ei omistatud

mingit õiguslikku tähendust sellele, et need teod pandi toime grupis, siis ei saa kõnealust tunnust arvestada

ka tegude ümberkvalifitseerimisel Eesti karistusõiguse järgi.

7.2 Eesti kohtute poolt mõistetud karistus ei vasta kassaatori arvates Rootsi Kuningriigi kohtute poolt

mõistetud karistuse iseloomule. Kassaator selgitab, et Rootsi Kuningriigi seaduste järgi oleks T. P. pärast 2/3

karistusaja ärakandmist - seega 9. augustil 2006. a automaatselt vabanenud karistuse edasisest kandmisest.

Määrates T. P. vabanemise ajaks 9. augusti 2008. a on Eesti kohtud tegelikult raskendanud tema olukorda ja

seega rikkunud Konventsiooni artikkel 11 p-s 1 "d" sätestatut. Kassaatori arvates tuleks T. P. suhtes analoogia

alusel kohaldada KarS § 73 lg-s 1 sätestatut ja vabastada ta pärast 2/3 karistuse ärakandmist tingimuslikult

edasise karistuse kandmisest.

7.3 Edasiselt märgib kassaator, et kuigi Rootsi Kuningriigi kohtud oleks võinud karistada T. P. vangistusega

kuni kümneks aastaks, mõisteti talle sellest võimalikust maksimaalsest ühe aasta võrra kergem karistus.

Kassaatori arvates oleks ka Eesti kohtud pidanud arvestama samasugust proportsiooni ja mitte mõistma T. P-

le maksimaalselt võimalikku karistust.

7.4 Kassaator leiab, et Konventsiooni artikkel 11 kohase karistuse muutmise korral tuleks isiku põhiõiguste

kaitse seisukohast arvestada ka seda üldtuntud asjaolu, et kinnipidamise tingimused Eesti ja Rootsi

kinnipidamisasutustes on erinevad.

7.5 Kassaatori arvates nõuab Konventsiooni artikkel 9 p 1 "b" alusel toimuv karistuse asendamine seda, et

tegemist poleks mitte pelgalt formaalse protsessiga, vaid et karistatud isikule tagataks kaitseõigus ja karistuse

asendamisel võetaks arvesse karistuse raskust mõjustavaid asjaolusid. Eesti kohtud on T. P. arvates jätnud

karistuse muutmisel arvestamata lisaks varem märgitule ka selle, et Eestis pole teda varem karistatud, et

kinnipidamiskohas Rootsi Kuningriigis ei olnud tal pika vangistusaja jooksul re"iimi rikkumisi ning seda, et

tal on elukaaslane ja väike laps.

7.6 Kassaator ei ole nõus ringkonnakohtu seisukohaga AKKS §-s 20 sätestatud apellatsioonkaebuse piiride

ületamise keelu küsimuses. Ta leiab, et AKKS § 32 lg-st 1 tulenevalt oli ringkonnakohus, olenemata kaebuse

sisust, kohustatud apellatsiooni piiridest väljuma, sest linnakohus kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust ning

rikkus oluliselt kriminaalmenetluse norme.

8. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebuses sisalduvat rõhutades, et T. P-le süüksarvatud

salakaubavedu oleks tulnud ümber kvalifitseerida KrK § 76 lg 2 järgi, mitte aga KrK § 76 lg 3 p 2 järgi.

Riigikohtu istungil esinenud prokurör, taotledes kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, märkis esmalt, et

Rootsi karistusõiguse säte, mille alusel T. P. salakaubaveos süüdi tunnistati, arvestas kvalifitseeriva

tunnusena ka teo toimepanemist grupi poolt. Kuid samas osutas prokurör sellele, et Konventsiooni kohaselt

tuleb karistavas riigis süüksarvatud teo ümberkvalifitseerimisel lähtuda elukohariigi, mitte aga karistava riigi

karistusõigusest.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

9. Kriminaaltoimiku materjalidest lähtuvalt on T. P. andnud nõusoleku kvalifitseerida talle Rootsi

Kuningriigis (Konventsiooni kohaselt - "karistavas riigis") süüks arvatud tegu KrMK § 414 lg 1 p 3 alusel

ümber Eesti Vabariigis (Konventsiooni kohaselt - "elukohariigis") samasuguse teo eest kriminaalvastutust

ettenägeva karistusõiguse sätte järgi ja asendamaks talle karistavas riigis mõistetud karistus elukohariigis

sama kuriteo eest ettenähtud karistusega.

10. Vastavalt Konventsiooni artikkel 11 p-le 1 "a" peab elukohariik kriminaalasja uurimisel karistavas riigis

tuvastatud faktilisi asjaolusid arvestama karistuse muutmisel ja seega ka teo ümberkvalifitseerimisel niivõrd,

kuivõrd need kas selgesõnaliselt või ka kaudselt avalduvad karistava riigi kohtuotsuses. Riigikohtu

kriminaalkolleegium nõustub prokuröri poolt Riigikohtu istungil märgituga, et Konventsiooni kohaselt ei ole

elukohariik ümberkvalifitseerimisel otseselt ja üheselt seotud teo kvalifitseerimisega karistavas riigis. Seega

isegi juhul, kui T. P. tegu poleks Rootsi Kuningriigis kvalifitseeritud grupiviisiliselt toimepandud

salakaubaveona, oleks see tegu tulnud Eestis ikka ümber kvalifitseerida KrK § 76 lg 3 p 2 järgi siis, kui

Rootsi kohtuotsuses esitatud teo kirjeldusest oleks kas selgesõnaliselt või kaudselt ilmnenud, et ta ei pannud

seda tegu toime üksi.

11. Ekslik on kassatsioonkaebuses sisalduv ja Riigikohtu istungil T. P. kaitsja poolt korratud väide, et T. P.

süüdi tunnistavas kohtuotsuses ei kajastu mingil määral kuriteo grupiviisiline toimepanemine.

Esmalt nähtub kriminaaltoimiku materjalidest (tl-d 6-8), et Rootsi kohtu poolt tuvastatu kohaselt ei

tegutsenud T. P. mitte üksi, vaid koos teise isikuga.

Teiseks tuleb arvestada seda, et T. P. süüditunnistamisel Rootsi Kuningriigis on muuhulgas tuginetud ka

salakauba eest karistust ettenägeva seaduse (seadus 1960:418) §-st 8 (tl 8). Viimatinimetatud paragrahvis

sätestatu kohaselt on isiku karistamine seatud sõltuvusse sellest, kas teo pani toime üks isik või osales teo

toimepanemises mitu isikut.

12. Kassaator on Konventsioonist mittetulenevalt sidunud karistusmäära küsimuse karistuse iseloomu ning

karistusest tingimusliku vabastamisega ja paigutanud kõik need küsimused Konventsiooni artikkel 11 p 1 "d"

toimealasse ning on asunud ekslikult seisukohale, et ka Konventsiooni alusel toimuv karistuse muutmine

peaks kujutama endast elukohariigis uue karistuse mõistmist.

Konventsiooni alusel toimuv karistuse muutmine ei ole siseriiklik karistuse kohaldamine ja seega ei saa

kõnealusel karistuse muutmisel ka lähtuda KarS §-st 56. Tegelikult on Konventsiooni artikkel 11 p-s 1 "d"

sätestatud vaid see, et elukohariik ei tohi karistuse muutmisel raskendada isiku karistusmäära. Karistusmäär

väljendab üksnes mingi karistusliigi kvantitatiivset mõõdet, mitte aga karistusliigiga seonduvat karistuse

iseloomu. Kuna Tallinna Linnakohtu 6. veebruari 2004. a otsusega vähendati T. P-le Rootsi Kuningriigis

mõistetud karistuse (vangistuse) määra ühe aasta võrra, ei ole tema suhtes rikutud Konventsiooni

ülalnimetatud keeldu.

Kuigi karistuse muutmise tingimusi sätestavas Konventsiooni artiklis 11 ei räägita otsesõnu karistuse

iseloomust, seab Konventsiooni see artikkel elukohariigile siiski sisuliselt ka teatud karistuse liiki ja selle

kaudu ka karistuse iseloomu puudutavad piirangud. Nimelt sisaldub Konventsiooni artikkel 11 p-s 1 "b"

elukohariigile keeld asendada vangistust rahalise karistusega. Selle sätte teleoloogilise tõlgenduse kohaselt

on välistatud karistuse muutmisel ka karistuse asendamine üldkasuliku tööga, samuti karistusest tingimuslik

vabastamine.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et karistavas riigis määratud karistuse iseloomu

arvestamist nõutakse elukohariigilt otsesõnu vaid Konventsiooni artiklis 10, juhtudel, mil karistav riik ja

elukohariik on kokku leppinud, et elukohariigis mitte ei muudeta karistust, vaid jätkatakse karistavas riigis

mõistetud karistuse täideviimist.

13. Vastavalt Konventsiooni artiklile 12 võivad nii karistav riik kui ka elukohariik anda üleantud isikule

armu, kohaldada amnestiat või kergendada karistust kooskõlas oma riigi põhiseaduse või muude seadustega.

Seega on T. P-l pärast seda, kui ta on asunud Eestis kandma muudetud karistust muuhulgas õigus taotleda

näiteks vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist KarS § 76 sätestatud alustel ja tingimustel. Kuid nii

nagu on osutatud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis, puudub Eestil elukohariigina Konventsiooni

mõttes pädevus karistuse muutmise raames vabastada isikut tingimuslikult vangistusest.

14. Erinevalt kassaatorist leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Konventsioonist ei tulene elukohariigi

õigust ega kohustust võrrelda vangistuses pidamise tingimusi erinevates riikides. Väidetavalt paremaid

tingimusi Rootsi vanglas oli T. P-lvõimalik arvestada siis, kui ta andis nõusoleku jätkata karistuse kandmist

Eestis.

II

15. Leides kooskõlas eelmärgituga, et Tallinna Linnakohtu 6. veebruari 2004. a otsusega on T. P-le Rootsi

Kuningriigis mõistetud karistuse muutmine lõppkokkuvõttes toimunud seaduslikult ja kooskõlas

Konventsiooni nõuetega, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium tuginevalt AKKS § 63 p-le 5 vajalikuks

täpsustada linnakohtu otsust, raskendamata seejuures T. P. olukorda.

Linnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas on eraldi kvalifitseeritud T. P. poolt toimepandud piirituse

salakaubaveo ja narkootilise aine salakaubaveo katse. Kohtuotsuse selles osas märgitu kohaselt on kohus

pidanud vajalikuks T. P. karistada esmalt kummagi kuriteo katse eest ja on seejärel mõistnud talle KarS § 64

lg 1 alusel liitkaristuseks 8 aastat vangistust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et piirituse ja narkootilise aine salakaubaveo katse

moodustavad ideaalkogumi, mille eest tuleb KarS § 63 lg 1 alusel mõista üks karistus KrK § 76 lg 3 p 2 -

§ 15 lg 2 järgi ja seega puudus alus T. P-le KarS § 64 alusel liitkaristuse mõistmiseks. Kuid arvestades seda,

et erinevalt linnakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas märgitust on kohtuotsuse resolutiivosa koostamisel

toimitud õigesti, puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates vajadus tühistada kohtuotsust.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher