3-1-1-64-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-64-04

Otsuse kuupäev

18. juuni 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi V. N., Igor Šemtšugovi ja Dmitri

Timintsevi süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3,

§ 101 p-de 3, 5 ja 7 ning § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

ning Raivo Kurni süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 1

ja 3, § 101 p-de 3, 5, 7 ja 8 ning § 139 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-41-2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Heili Sepp, kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

8. juuni 2004

Istungil osalenud isikud

V. N. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas,

riigiprokurör Heili Sepp.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2004. a kohtuotsus osas, millega tühistati Harju

Maakohtu 30. oktoobri 2003. a kohtuotsus V. N. süüdimõistmises ja karistamises KrK § 101 p-de 3 ja 7

järgi ning temalt solidaarselt koos teiste kohtualustega R. L. kasuks 14 385 krooni väljamõistmises;

tema süüdimõistmises KrK § 113 järgi ja talle KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises ning saata

kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

3. Mõista V. N-lt riigieelarve tuludesse 1504 krooni ja 50 senti kohtukulu kaitsjatasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. N. anti kohtu alla süüdistatuna järgnevate KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3, § 101 p-de 3, 5 ja 7 ning § 139

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritavate tegude toimepanemises.

4. novembril 2001. a kella 00.30 ajal nõudis V. N. X Maakonnas X vallas X külas X talus koos Raivo Kurni,

Igor Šemtšugovi ja Dmitri Timintseviga A. O-lt raha ja münte ning otsis kordamööda kaaskohtualustega

nimetatud esemeid talu ruumidest. Röövimise käigus ähvardati A. O. tapmisega ja V. N. tekitas talle noaga

lõikehaavu. A. O. suhtes kasutatava vägivalla lõpetamiseks andis viimase abikaasa L. A. kohtualustele 250

krooni. Pärast A. O. tapmist R. Kurni poolt, otsustasid kõik kohtualused röövimise ja A. O. tapmise

varjamiseks K. E. ja L. A. tappa. R. Kurn tõukas K. E. pikali, I. Šemtšugov haaras kannatanu kaelast ning

kägistas viimase surnuks. 5. novembril 2001. a kella 13.00 ajal tapsid kohtualused L. A. Seejuures tekitas

V. N. L. A-le kaela piirkonda noaga vigastusi. I. Šemtšugov kägistas kannatanut pikendusjuhtmega, tehes

seda alguses üksi, seejärel koos V. N-ga ning lõpuks kägistas L. A. R. Kurn. D. Timintsev lõi L. A. jalaga

kaela piirkonda ja I. Šemtšugov surus kööginoa L. A-le rindkeresse. Pärast eelkirjeldatud sündmusi lahkusid

kohtualused talust, varastades sealt raadio-CD mängija ja mootorsae koguväärtusega 3000 krooni.

2. Harju Maakohtu 30. oktoobri 2003. a otsusega tunnistati V. N. süüdi KrK § 101 p-de 3 ja 7, § 141 lg 2 p-

de 1 ja 3 ning § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. V. N. karistati vastavalt kaheteistkümneaastase, seitsmeaastase ja

kuuekuulise vangistusega ning talle mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks kaheteistkümneaastane

vangistus. V. N-lt mõisteti solidaarselt teiste kohtualustega tsiviilhagi katteks välja 14 385 krooni.

Š

3. KrK § 101 p-de 3 ja 7 järgi tunnistati V. N. süüdi selles, et ta tappis koos R. Kurni, I. Šemtšugovi ja

D. Timintseviga X talus toimepandud kuritegude varjamiseks eriti piinaval ja julmal viisil L. A.

Maakohus tuvastas, et L. A. tapeti toimepandud kuritegude varjamiseks. Kohus leidis, et kõik kohtualused

soovisid L. A. surma, mida kinnitab kohtualuste käitumine surma põhjustamisele eelnenud ajal. Maakohus

märkis, et kohtuarstliku ekspertiisi aktist nähtuvalt olid kõik L. A. vigastused elupuhused, surm saabus

kägistamisest käte ja linguga. Samas asus kohus seisukohale, et sellest ei järeldu, nagu vastutaks L. A.

tapmise eest üksnes see isik, kes L. A. surnuks kägistas. L. A-l esinesid ka teised vägivallale iseloomulikud

vigastused. Kohus leidis, et L. A. surm saabus teda kägistanud, kõhuhaava tekitanud ja kõrri löönud isikute,

s.o R. Kurni, I. Šemtšugovi, V. N. ja D. Timintsevi ühise tegevuse tagajärjel. Maakohus märkis muuhulgas, et

V. N. osalemist L. A. kägistamises on kinnitanud nii R. Kurn, I. Šemtšugov kui ka D. Timintsev. Kohus asus

seisukohale, et L. A. tapmine pandi toime eriti piinaval ja julmal viisil, kuna kannatanu poomine, noahaava

tekitamine ja tömp vägivald kestsid ebatavaliselt kaua, olles seega eriti piinavad. Kohtualuste poolt kasutatud

tapmisviis oli eriti julm põhjusel, et L. A. tajus piinarikka surma saabumise paratamatust.

Seoses V. N-le esitatud süüdistusega K. E. tapmises raskendavatel asjaoludel, märkis maakohus, et otsus

K. E. ühiselt ära tappa ei ole veel kuritegu. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et V. N. oleks mingite

tegudega osa võtnud K. E. tapmisest. Seega leidis kohus, et K. E. tahtlik tapmine eriti piinaval ja julmal viisil

teise kuriteo varjamiseks tuleb V. N. süüdistusest välja jätta.

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas V. N. apellatsioonkaebuse, milles palus end röövimises õigeks mõista,

hinnata tema osavõttu L. A. tapmisest kaudseks ja kergendada kuritegude kogumi eest mõistetud karistust.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2004. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus V. N.

süüditunnistamises ja karistamises KrK § 101 p-de 3 ja 7 järgi, samuti liitkaristuse moodustamise ja V. N-lt

tsiviilhagi väljamõistmise osas. K. E. tapmise osas mõisteti V. N. õigeks. Ringkonnakohus tunnistas V. N.

süüdi KrK § 113 järgi ja karistas teda rahalise karistusega 100 päevamäära 5000 krooni suuruses summas.

KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti V. N-le uueks liitkaristuseks seitsmeaastane vangistus.

6. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu asjaolule, et maakohtu otsuse resolutiivosas ei kajastu otsuse kirjeldav-

motiveerivas osas väljendatud seisukoht, et V. N. ei osalenud K. E. tapmises. Sellega seoses mõistis

ringkonnakohus V. N. K. E. tapmise faktis KrK § 101 p 5 järgi õigeks.

Kohtukolleegium märkis, et kohtuarstliku ekspertiisi akti kohaselt olid kõik L. A-l tuvastatud vigastused

tekitatud ajal, mil kannatanu veel elas. Ekspertiisiakti kohaselt põhjustas kannatanu surma tema kägistamine

kätega ja linguga. Lisaks kägistamisega põhjustatud surmavatele vigastustele tehti tapetul kindlaks ülakõhu

piirkonna eluohtlik ja üliraske torke-lõikehaav ning raskusastmelt kerged kehavigastused, milleks olid

ninaluude murd, kõõlustanu verdumised, verevalumid ja lõikehaav ees kaelal. Ringkonnakohus leidis

sarnaselt maakohtuga, et L. A. suhtes kasutasid vägivalda suuremal või vähemal määral kõik kohtualused.

Samas ei nõustunud kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et L. A. surm saabus teda kägistanud,

kõhuhaava tekitanud ja kõrri löönud isikute ühise tegevuse tagajärjel. Ringkonnakohtu arvates on maakohtu

otsuses kasutatud mõiste "grupiline tapmine" vastuolus kriminaalõiguse teooriaga ja kohtupraktikaga. Iga

L. A. suhtes vägivalda kasutanud kohtualune vastutab vastavalt tema poolt faktiliselt põhjustatud tagajärjele,

olenemata tahtlusest kannatanu tappa.

Kohtukolleegium märkis, et maakohtu otsuse kohaselt vigastas V. N. noaga L. A. kaela, tekitades viimasele

kergeid kehavigastusi. Eluohtlikke ja surma põhjustanud kehavigastusi tekitasid L. A-le R. Kurn ja I.

Šemtšugov, kes kägistasid kannatanut juhtme ja kätega. V. N. käitumine polnud faktiliselt suunatud L. A.

tapmisele, samuti ei saa tema käitumist vaadelda osavõtuna L. A. tapmisest KarS § 22 tähenduses.

Ringkonnakohus leidis, et V. N. poolt L. A. suhtes toimepandu tuleb kvalifitseerida KrK § 113 järgi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

7. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Heili Sepp. Ringkonnakohtu

otsuse vaidlustasid kassatsiooni korras ka V. N., R. Kurn ja I. Šemtšugov, kuid nende kassatsioonkaebusi

Riigikohus menetlusse ei võtnud.

8. Prokurör palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu

otsuse V. N. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 101 p-de 3 ja 7 järgi ja tunnistas V. N. süüdi KrK

§ 113 järgi. Samuti taotleb prokurör ringkonnakohtu otsuse tühistamist V. N-le liitkaristuse mõistmise ja

tsiviilhagi osas. Kassaator palub saata kriminaalasja uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Oma

taotlust põhistab prokurör järgmiselt.

8.1 Kriminaalasjas on üheselt tuvastatud, et L. A. surma põhjustas tema kägistamine käte ja linguga. Lisaks

kägistamisega põhjustatud surmavatele vigastustele tuvastati tapetul muuhulgas ka raskusastmelt kerged

kehavigastused, sealhulgas lõikehaav ees kaelal. Ringkonnakohus on aga ekslikult leidnud, et maakohus

tuvastas V. N. käitumise osas üksnes L. A.noaga löömise. Tegelikult tegi maakohus kindlaks, et lisaks L. A-le

noavigastuse tekitamisele osales V. N. koos I. Šemtšugovi ja R. Kurniga ka L. A. kägistamises.

8.2 Harju Maakohtu otsus V. N. poolt L. A. kägistamise tuvastamisel tugines kriminaalasjas kogutud

tõenditele, eelkõige kaaskohtualuste kohtueelsel uurimisel antud järjekindlatele ütlustele. Ka

Ringkonnakohus luges kohtualuste eeluurimisel antud ütlused usaldusväärseteks.

8.3 Jääb arusaamatuks, mis põhjusel on ringkonnakohus lugenud ebausaldusväärseteks kõik tõendid, mis

kinnitavad V. N. osalemist L. A. surma tinginud kägistamises. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsus on

vastavas osas motiveerimata, mistõttu on tegemist AKKS § 39 lg 3 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetluse

seaduse olulise rikkumisega.

8.4 Prokurör on seisukohal, et Harju Maakohus andis V. N. käitumisele õige kriminaalõigusliku hinnangu ja

ringkonnakohus on maakohtu otsuse vastavas osas ekslikult tühistanud ja V. N. käitumise ümber

kvalifitseerinud. Seoses sellega on ringkonnakohus jätnud V. N-lt alusetult välja mõistmata tsiviilhagi, ehkki

V. N. vastutab solidaarselt R. Kurni ja I. Šemtšugoviga L. A. matusekulude hüvitamise eest.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil prokurör toetas protesti selles toodud põhistustel. Kaitsja leidis,

et protest on üldsõnaline, selles ei ole veenvat tõendite analüüsi, mis kõrvaldaksid kahtlused V. N.

osalemisest kannatanute tapmisel ning palus seetõttu jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. V. N-le esitatud süüdistuses on muuhulgas märgitud, et "...I. Šemtšugov kägistas A. elektrilise

pikendusjuhtmega kõigepealt üksi, seejärel I. Šemtšugov ja V. N. koos." Harju Maakohus on selle süüdistuse

episoodi lugenud tõendatuks, märkides, et "...V. N. osalemist A. kägistamises on kinnitanud nii R. Kurn, I.

Šemtšugov kui ka D. Timintsev." Seega pole maakohtu poolt L. A. suhtes vägivalla kasutamisel tuvastanud

mitte ainult V. N. noalöök, vaid ka viimase vahetu osalemine kannatanu kägistamises.

11. Ringkonnakohus on küll asunud seisukohale, et V. N. poolt noahaava tekitamine ei ole käsitletav tema

osavõtuna kannatanu tapmisest, kuid ei ole võtnud mingit seisukohta maakohtu poolt tuvastatuks loetud

teiste tegude kohta, mida V. N. süüdistuse kohaselt toime pani. Seega on tekkinud oluline vastuolu maakohtu

poolt tuvastatud ja ringkonnakohtu poolt aktsepteeritud asjaolude ning V. N. käitumise õigusliku

kvalifitseerimise vahel ringkonnakohtus. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri väitega, et

sisuliselt on V. N. õigeksmõistmine selles episoodis motiveerimata. See on aga vastavalt AKKS § 39 lg 3 p-

le 7 kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise.

12. Seoses eeltooduga tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, millega V. N. käitumine L. A. suhtes on

kvalifitseeritud KrK § 113 järgi, samuti liitkaristuse mõistmise ja tsiviilhagi osas.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium

kassatsioonprotesti ning saadab kriminaalasja V. N. osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar