3-3-1-26-04 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-26-04

Määruse kuupäev

18. juuni 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Clear Channel Estonia OÜ, Megameedia Grupp OÜ, United

Media AS kaebused tunnistada õigusvastaseks ja tühistada

Unicom Eesti OÜ ning Haabersti Linnaosa Valitsuse, Kristiine

Linnaosa Valitsuse, Lasnamäe Linnaosa Valitsuse, Mustamäe

Linnaosa Valitsuse, Nõmme Linnaosa Valitsuse, Pirita Linnaosa

Valitsuse ja Põhja Tallinna Linnaosa Valitsuse poolt sõlmitud

lepingud või tühistada haldusaktid, mis on väljendatud linnaosa

valitsuste tsiviilõigusliku tahteavaldusena lepingute sõlmimiseks

ja tuvastada lepingute ja nende lisade õigusvastasus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. jaanuari 2004. a

määrus haldusasjas nr 2-3/321/04

Menetluse alus Riigikohtus

Unicom Eesti OÜ erikaebus ja Tallinna linnaosade valitsuste

erikaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Unicom Eesti OÜ erikaebus ja Tallinna linnaosade valitsuste erikaebus rahuldamata ning

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. jaanuari 2004. a määrus haldusasjas nr 2-

3/321/04 muutmata.

Arvata kautsjonid riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Clear Channel Estonia OÜ (CCE OÜ), Megameedia Grupp OÜ (MG OÜ), United Media AS (UM

AS) ja Sprais Reklaam AS) esitasid 30. oktoobril 2002 Tallinna Halduskohtule kaebused, milles

palusid tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Unicom Eesti OÜ (UE OÜ) ning Haabersti Linnaosa

Valitsuse, Kristiine Linnaosa Valitsuse, Lasnamäe Linnaosa Valitsuse, Mustamäe Linnaosa Valitsuse,

Nõmme Linnaosa Valitsuse, Pirita Linnaosa Valitsuse ja Põhja Tallinna Linnaosa Valitsuse

(linnaosade valitsused) poolt sõlmitud lepingud. Osa lepingutest puudutas ühistranspordi

ootepaviljonide ja linnateabe rajatiste paigaldamist, hooldust ja kasutamist. Teine osa lepingutest

puudutas reklaamikandjate paigaldamist.

Tallinna Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse.

CCE OÜ, MG OÜ ja UM AS täiendasid 5. mail 2003 pärast kaebuste esitamist kaebusi alternatiivse

nõudega. Juhuks, kui kohus asub seisukohale, et eelnimetatud lepingud pole halduslepingud, esitati

nõue tühistada haldusaktid, mis on väljendatud linnaosade valitsuste tsiviilõigusliku tahteavaldusena

lepingute sõlmimiseks ja tuvastada lepingute ja nende lisade õigusvastasus.

CCE OÜ, MG OÜ ja UM AS esitasid 27. juunil 2003 kaebuse nõuete samasisulise täpsustuse.

2. AS Sprais Reklaam loobus kaebusest, mistõttu halduskohus lõpetas tema kaebuse menetluse.

3. UE OÜ esitas 20. juunil 2003 menetluse lõpetamise taotluse, milles väitis, et vaidlustatud lepingud

on tsiviilõiguslikud. Kaebustes pole vaidlustatud Tallinna linna haldusakte kui tahteavaldusi lepingute

sõlmimiseks, vaid on pööratud nõue vahetult lepingute tühistamisele.

4. Tallinna Halduskohtu 3. novembri 2003. a määrusega haldusasjas nr 3-226/2003 lõpetati asja

menetlus halduskohtu pädevusse mittekuuluvuse tõttu. Kaebuste esitajatele tagastati riigilõiv CCE

OÜ-le 70 krooni, MG OÜ-le 70 krooni ja UM AS-le 70 krooni. CCE OÜ-lt, MG OÜ-lt ja UM AS-lt

mõisteti solidaarselt Unicom Eesti kasuks välja viimase kantud kohtukulud 60 143 krooni ja 73 senti.

Kohus põhjendas määrust järgmiselt:

1) UE OÜ ja linnaosade valitsuste vahel sõlmitud ühistranspordi ootepaviljonide ja linnateabe

rajatiste paigaldamise, hoolduse ja kasutamise kohta, samuti lepingud reklaamikandjate paigaldamise

kohta ei sisalda eraõiguslikule isikule (UE OÜ-le) avaliku võimu volituste üleandmist, Samuti ei riiva

need lepingud kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Lepingutega UE OÜ üksnes

kaasatakse teenuse tellimise kaudu avaliku ülesande (linnasisese ühistranspordi ja selle

infrastruktuuri objektide rajamise korraldamine) täitmisele. Seepärast pole tegemist halduslepingute,

vaid tsiviilõiguslike lepingutega;

2) lepingupooleks mitteoleval kolmandal isikul, kes leiab, et haldusorgan on lepingupartneri valimisel

tema kõrvalejätmisega rikkunud tema subjektiivseid avalikke õigusi, on võimalus vaidlustada

haldusorgani vastav akt või toiming kohtus. Kuna vaidlustatud lepingud on eraõiguslikud, siis ei saa

neis sisalduda avalik-õiguslikke otsustusi. Käesolevas asjas pole vaidlustatud lepingute sõlmimisele

eelnenud avalik-õiguslikku tegevust või tegevusetust. CCE OÜ kasutab vandeadvokaadi õigusabi.

Esialgsed kaebused ja kaebuste täiendused on esitatud kaebajate poolt ühiselt. Kohtul pole alust

seepärast arvata, et kaebuste taotlustes kirjapandu ei vasta kaebajate tahtele. Käesolev asi pole

analoogiline Riigikohtu lahendatud asjadega nr 3-3-1-8-01 ja 3-3-1-15-01. Kuna vaidlustatud

lepingud on tsiviilõiguslikud ja pole esitatud mingeid nõudeid seoses lepingute sõlmimisele eelnenud

haldusmenetlusega, siis pole tegemist avalik-õigusliku vaidlusega;

3) poolele, kelle kasuks tehti kohtulahend, mõistetakse HKMS § 93 lg 1 järgi välja tema kantud

kohtukulud. UE OÜ taotlus rahuldati osaliselt ja tema kasuks mõisteti kohtukulud välja CCE OÜ-lt,

MG OÜ-lt ja UM AS-lt solidaarselt. Kantud kohtukuludeks luges kohus 120 287 krooni ja 46 senti.

Arvestades asja mahtu ja keerukust, pidas kohus neid kulusid põhjendamatult suureks ja vähendas

kohtukulusid.

5. CCE OÜ palus erikaebuses tühistada halduskohtu määrus tervikuna ja saata asi halduskohtule

läbivaatamiseks. Erikaebuses väideti:

1) vaidlustatud lepingud on halduslepingud;

2) isegi kui tegemist pole halduslepingutega, kuulub kaebus läbivaatamisele halduskohtus;

3) kaebajad pole jätnud haldusakti või toimingut vaidlustamata;

4) kohtu seisukohad on vastuolulised;

5) halduskohus mõistis UE OÜ kasuks alusetult välja kohtukulud.

Linnaosade valitsused palusid erikaebuses tühistada halduskohtu määrus osas, millega jäeti läbi

vaatamata nende taotlused kohtukulude hüvitamiseks, ja mõista CCE OÜ-lt, MG OÜ-lt ja UM AS-lt

solidaarselt välja linnaosade valitsuste kasuks kohtukulud 104 076 krooni. Linnaosade valitsused

esitasid kohtukulude väljamõistmise taotluse 19. detsembri 2002. a vastuses kaebusele ja 17. märtsil

2003. a saadetud seisukohas UE OÜ menetluse lõpetamise taotluse kohta.

6. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. jaanuari 2004. a määrusega rahuldati CCE OÜ

erikaebus, halduskohtu määrus tühistati osas, millega lõpetati CCE OÜ kaebuste menetlus, tagastati

CCE OÜ-le riigilõiv ja mõisteti CCE OÜ-lt UE OÜ kasuks välja kohtukulud. Muus osas jäeti määrus

muutmata. CCE OÜ kaebused saadeti Tallinna Halduskohtule menetluse jätkamiseks. Linnaosade

valitsuste erikaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas määrust järgmiselt:

1) vaidlusalused lepingud pole halduslepingud, vaid on tsiviilõiguslikud lepingud;

2) siit ei saa aga järeldada, et vaidluse lahendamine pole halduskohtu pädevuses. Kui isik, kes pole

lepingu pool, vaidlustab linna poolt sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist seepärast, et linn on

lepingut sõlmides rikkunud tema subjektiivseid avalikke õigusi, siis on tegemist halduskohtu

pädevusse kuuluva avalik-õigusliku vaidlusega. Vaidluse avalik-õiguslikku iseloomu ei välista see, et

vaidluse lahendamisega võib kaasneda linna sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamine.

Sõlmides UE OÜ-ga ootepaviljonide ja reklaamikandjate lepingud, on linnaosade valitsused

otsustanud ka avalik-õiguslikke küsimusi, sest linna vara kasutusse andmise tingimused on

reguleeritud avaliku õigusega. Kui linna vara kasutusse saamisest on huvitatud mitu isikut ja

õigusaktid ei määratle täpselt, keda neist tuleb eelistada, tuleb küsimus lahendada avaliku õiguse

põhimõtetest lähtuvalt, arvestades diskretsioonireegleid, avalikku huvi, võrdse kohtlemise põhimõtet

jne. Otsusel sõlmida lepingud on haldusakti tunnused. Pole oluline, et käesoleval juhul ei antud eraldi

vormistatud kirjalikke haldusakte. Riigikohtu erikogu märkis asjas nr 3-3-1-8-01 tehtud määruses ja

asjas nr 3-3-1-15-01 tehtud otsuses, et halduskohtu poolt haldusakti kontrollimist ei saa välistada ka

siis, kui haldusakt pole kõigi vorminõuete järgi vormistatud. Seepärast tuleb halduskohtu määrus

HKMS § 24 lg 1 p 1 ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, millega lõpetati CCE OÜ kaebuste

menetlus;

3) HKMS §-d 92 ja 93 reguleerivad kohtukulude väljamõistmist kohtuotsuse tegemisel, samuti

olukorras, kus menetlus lõpetatakse HKMS § 24 lg 1 p 2, 3 või 6 alusel. Ette pole nähtud võimalust

mõista kohtukulud välja menetluse lõpetamisel HKMS § 24 lg 1 p 1 järgi. Ringkonnakohus möönis,

et HKMS § 93 lg-s 1 kasutatud "kohtulahend" on selles kontekstis segadusttekitav, kuid ainult sellest

sättest ei saa järeldada, et kaebuse esitaja peab kandma teiste menetlusosaliste kohtukulud, kui kohus

lõpetab menetluse HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel. HKMS § 82 lg 1 sätestab üheselt, et pool, kelle

kahjuks tehti kohtuotsus, kannab kohtukulud. Ilmselt on HKMS § 93 lg-s 1 kasutatud mõistet

"kohtulahend" põhjusel, et selles räägitakse kohtukulude jaotamisest nii kohtuotsuse tegemisel kui ka

menetluse lõpetamisel HKMS § 24 lg 1 p 2, 3 või 6 alusel. Linnaosade valitsuste erikaebus jääb

rahuldamata. Halduskohtu määrus on ebaõige ka UE OÜ kasuks kohtukulude väljamõistmise osas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Unicom Eesti OÜ (UE OÜ) palub erikaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus ja jätta jõusse

halduskohtu määrus. Erikaebuses väidetakse järgmist:

1) UE OÜ jagab ringkonnakohtu seisukohta, et vaidlustatud lepingud on tsiviilõiguslikud ja

põhimõtteliselt on tsiviilõiguslikud lepingud vaidlustatavad halduskohtus. Kuid CCE kaebus ei kuulu

lahendamisele halduskohtus, sest CEE ei vaidlustanud ootepaviljonide lepingutele ja

reklaamikandjate lepingutele eelnenud haldusorganite avalik-õiguslikke akte või toiminguid.

Vaidlustati nimetatud lepinguid kui halduslepinguid. Halduskohtumenetluses on uurimispõhimõte,

kuid see põhimõte ei tähenda seda, et kohus saab muuta kaebuse esitaja taotlust. HKMS § 19 lg 7

järgi vaatab kohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Seega, kui kaebused esitati linnaosade

valitsuste ja UE OÜ sõlmitud halduslepingute tühistamiseks, siis ei saa kohus tuvastada, et tegelikult

tahtsid kaebajad (või olnuks õige) vaidlustada Tallinna linna haldusorganite tegevust või tegevusetust

lepingute sõlmimisel ja lepingute kui tsiviilõiguslike tühistamist;

2) halduskohtumenetluse käigus esitati alternatiivne taotlus tühistada haldusakt. Kaebuste esitajate

nägemusel sisalduvad haldusaktid vaidlustatud lepingutes ja on väljendatud linnaosade valitsuste

tsiviilõiguslike tahteavaldustena lepingute sõlmimisel. Sellisel juhul taotletakse vaidlustatud

lepingute kui tsiviillepingute tühisuse tuvastamist. UE OÜ arvates ei sisalda need lepingud

haldusakte. Haldusaktidena ei saa käsitleda linnaosade valitsuste tahteavaldusi lepingute sõlmimisel.

Kuna lepingutele ei eelnenud haldusakte, siis tulnuks vaidlustada linna tegevusetust kui

haldustoimingut. CCE OÜ vaidlustas aga ainult lepingud, vaidlustamata nende aluseks olevaid

haldusakte/toiminguid;

3) Riigikohtu poolset kontrollimist vajab ringkonnakohtu seisukoht, et kohtukulud ei kuulu

hüvitamisele, kui menetlus lõpetatakse asja halduskohtu pädevusse mittekuulumise tõttu.

8. Linnaosade valitsused paluvad erikaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus ja jätta jõusse

halduskohtu määrus. Erikaebuses väidetakse järgmist:

1) linnaosavalitsused ei vaidlusta lepingute määratlemist tsiviilõiguslikena, sest nad on

kohtumenetluses olnud analoogilisel seisukohal;

2) ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et otsusel sõlmida lepingud on haldusakti tunnused.

Lepingute sõlmimisele eelnev tegevus pole haldusakt ega saa seega olla iseseisva tühistamiskaebuse

objektiks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-57-02). CCE OÜ kaebus ei kuulu lahendamisele

halduskohtus, sest ta ei vaidlustanud lepingutele eelnenud haldusorganite avalik-õiguslikku tegevust

või tegevusetust;

3) CCE OÜ esitas kaebuse halduslepingute tühistamiseks. Kohus ei saa tuvastada, et tegelikult taheti

vaidlustada linnaosade valitsuste tegevust või tegevusetust lepingute sõlmimisel ja nende lepingute

kui tsiviilõiguslike tühistamist. Uurimisprintsiip ei muuda olematuks HKMS § 19 lg-s 7 sätestatud

ulatuse nõuet;

4) uues, alternatiivses taotluses esitati haldusakti tühistamise nõue. Kaebuste väitel sisalduvad

haldusaktid lepingutes ja on väljendatud linnaosade valitsuste tahteavaldustena sõlmida lepingud.

Vaidlustatud lepingud ei sisalda aga haldusakte ja haldusaktidena ei saa käsitleda ka linnaosade

valitsuste tahteavaldusi lepingute sõlmimisel. Kuna vaidlustatud lepingutele ei eelnenud haldusakte,

siis pidanuksid kaebajad vaidlustama linna haldusorganite tegevusetust kui haldustoimingut;

5) menetluse lõpetamisel halduskohtu määruses nimetatud alusel tuleb kohtukulud välja mõista.

Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-78-03 tehtud otsuses asunud seisukohale, et HKMS

§ 93 lg 1 eesmärk on muuhulgas kaitsta asutust põhjendamatu kaebusega kaasnevate ülemääraste

kulude eest ning kohtukulude kaebajalt väljamõistmisel tuleb arvestada proportsionaalsuse

põhimõttega. Seda seisukohta tuleks arvesse võtta ka mõiste "kohtulahend" sisustamisel.

9. Clear Channel Estonia OÜ(CCE OÜ) on vastuses UE OÜ erikaebusele seisukohal, et erikaebus on

põhjendamatu. Vastuses väidetakse järgmist:

1) kuna tegemist on tsiviilõiguslike lepingutega, siis on CCE OÜ-l, kelle avalik-õiguslikke

subjektiivseid õigusi lepingud rikuvad, ainus võimalus vaidlustada leping halduskohtus. Vastuses

viidatakse Riigikohtu erikogu lahenditele asjades nr 3-3-1-8-01 ja 3-3-1-15-01;

2) CCE OÜ pole jätnud haldusakti või toimingut vaidlustamata. 30. oktoobril 2002 halduskohtule

esitatud kaebustes on selgesõnaliselt esitatud asjaolud, mida linnavalitsus rikkus lepinguid sõlmides:

linnavara kasutusse andmise korra või linnamaa hoonestusõigusega koormamise ja rendile andmise

korra rikkumine (sealhulgas lepingute sõlmimisel enampakkumise korraldamata jätmine),

menetlusnormide rikkumine UE OÜ-le eriõiguse andmisel ja Konkurentsiseaduse sätete, mis

keelavad kaubaturu piiramise kokkulepete sõlmimist, rikkumine. Kaebustest ning kaebuste

täiendamise ja täpsustamise avaldustest on üheselt arusaadav, et CCE OÜ on kogu aeg vaidlustanud

nii lepinguid, haldusakte kui ka linnaosade valitsuste tegevust või tegevusetust lepingute sõlmimisel;

3) ringkonnakohus on õigesti leidnud, et Halduskohtumenetluse seadustik ei võimalda mõista

kaebuse esitajalt teise isiku kasuks välja kohtukulud, kui menetlus lõpetatakse HKMS § 24 lg 1 p 1

alusel.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

10. Nii halduskohus kui ka ringkonnakohus leidsid, et nii ootepaviljonide lepingud kui ka

reklaamikandjate lepingud pole halduslepingud, vaid on tsiviilõiguslikud lepingud. Halduskohus

piirdus selle tõdemusega ja lõpetas halduskohtumenetluse põhjendusega, et asja läbivaatamine ei

kuulu halduskohtu pädevusse. Ringkonnakohus aga leidis, et linnaosavalitsused otsustasid lepingute

sõlmimisel ka avalik-õiguslikke küsimusi (linna vara kasutusse andmist), sest linna vara kasutusse

andmine on reguleeritud avaliku õigusega. Kui linna vara kasutusse saamisest on huvitatud mitu

isikut ja õigusaktid ei määratle täpselt, keda neist tuleb eelistada, tuleb küsimus lahendada avaliku

õiguse põhimõtetest lähtuvalt, arvestades diskretsioonireegleid, avalikku huvi, võrdse kohtlemise

põhimõtet jne. Ringkonnakohus tühistas menetluse lõpetamise määruse ja saatis asja halduskohtule

menetluse jätkamiseks.

11. Kassatsiooniastmes pole enam vaidlust selle üle, kas tegemist on haldus- või tsiviilõiguslike

lepingutega. Riigikohtule esitatud seisukohtadest nähtuvalt on kõik menetlusosalised nõus

ringkonnakohtuga, et tegemist on tsiviilõiguslike lepingutega.

Kassatsiooniastmes ei nõustuta ringkonnakohtu seisukohaga, et otsusel sõlmida nimetatud lepingud

on haldusakti tunnused. Ringkonnakohus leidis, et pole oluline, et käesoleval juhul ei antud eraldi

vormistatud kirjalikke haldusakte. Ringkonnakohus viitas Riigikohtu erikogu 20. detsembri 2001. a

määrusele asjas nr 3-3-1-8-01 ja 20. detsembri 2001. a otsusele asjas nr 3-3-1-15-01, milles märgiti,

et halduskohtu poolt haldusakti kontrollimist ei saa välistada ka siis, kui haldusakt pole kõigi

vorminõuete järgi vormistatud.

Erikaebustes väideldakse ka CCE OÜ, MG OÜ ja UM AS kaebuste nõude üle, mis esitati juhuks, kui

halduskohus asub seisukohale, et eelnimetatud lepingud pole halduslepingud. Selliseks juhuks esitati

halduskohtule nõue tühistada haldusaktid, mis on väljendatud linnaosavalitsuste tsiviilõigusliku

tahteavaldusena lepingute sõlmimiseks ja tuvastada lepingute ja nende lisade õigusvastasus.

Kolleegium saab erikaebuste esitajate seisukohtadest aru järgmiselt. Erikaebuste esitajate arvates ei

sisaldanud vaidlustatud tsiviilõiguslikud lepingud haldusakte. Haldusaktidena ei saa vaadelda

linnaosavalitsuste tahteavaldusi lepingute sõlmimisel. Kuna lepingute sõlmimisele ei eelnenud

haldusaktide andmist, siis tulnuks vaidlustada linna tegevusetust (haldustoimingut). Vaidlustati aga

ainult lepinguid, mitte haldustoiminguid. HKMS § 19 lg-s 7 sätestatud taotluse ulatuse nõude

järgimise kohustusest tulenevalt ei saa kohus erikaebuste esitajate arvates tuvastada, et sooviti

vaidlustada haldusorganite tegevusetust või tegevust lepingute sõlmimisel ja tsiviilõiguslike lepingute

tühistamist.

12. Kolleegium ei nõustu väitega, et ringkonnakohus väljus erikaebuse lahendamisel halduskohtule

esitatud kaebuse taotluse ulatusest ja rikkus HKMS § 19 lg-s 7 sätestatud taotluse ulatuse nõuet.

Nõue tühistada haldusaktid oli väljendatud halduskohtule esitatud kaebuse täienduses ja selle

hilisemas täpsustuses, milles esitati taotlus. Seepärast ei pea kolleegium vajalikuks peatuda

erikaebuste esitajate aruteludel lepingute sõlmimisele eelnenud toimingute vaidlustamise vajaduse

üle. Kolleegium märgib üksnes seda, et otsustus sõlmida leping pole käsitatav toiminguna HMS

§ 106 mõttes.

Kolleegium keskendub haldusorgani nende otsustuste, milles väljendati tahteavaldust sõlmida

tsiviilõiguslik leping, vaidlustamise võimalusele. Sama problemaatikaga on tegelnud ka Riigikohtu

erikogu.

13. Erikogu jõudis haldusasjade nr 3-3-1-8-01 ja nr 3-3-1-15-01 lahendamisel järeldusele, et teatud

tingimustel võib haldusakti, milles on väljendatud tahteavaldus sõlmida tsiviilõiguslik leping,

tühistamine kaasa tuua tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamise halduskohtumenetluses. Selliseid

haldusakte ja eraõiguslikke lepinguid saab halduskohtus vaidlustada kolmas isik, kes ei olnud

eraõigusliku lepingu pooleks.

Nendes erikogus läbivaadatud asjades oli haldusorgan andnud kirjaliku dokumendina vormistatud

haldusakti, milles väljendati tahteavaldust sõlmida tsiviilõiguslik leping.

14. Käesolev asi erineb erikogu poolt menetletud asjadest selle poolest, et erikogu menetluses olnud

asjade puhul oli olemas kirjalikult vormistatud haldusakt, millega otsustati sõlmida tsiviilõiguslik

leping. Käesoleva asja materjalidest võib järeldada, et linnaosavalitsused ei ole andnud kirjalikult

vormistatud haldusakte, milles oleks väljendatud linnaosavalitsuste tahe sõlmida nimetatud lepingud.

Samas on ilmselge, et linnaosade valitsused tegid enne lepingute sõlmimist otsustusi sõlmida

lepingud.

15. HMS § 54 järgi on haldusakti õiguspärasuse üheks eelduseks vastavus vorminõuetele. HMS § 55

lg 2 järgi tuleb haldusakt üldjuhul anda kirjalikus vormis. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks

tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui see rikkumine ei

võinud mõjutada asja otsustamist. Siit saab teha järelduse, et otsustust tuleb haldusaktina käsitada ka

juhul, kui haldusorgani otsustusele on jäetud andmata kirjalik vorm.

Erikogu märkis, et halduskohtu poolt haldusakti kontrollimist ei saa välistada ka siis, kui haldusakt

pole vormistatud kõiki vorminõudeid järgides. Haldusakt on iga otsustus, mis vastab HKMS § 4 lg 1

tunnustele. Kui omavalitsusüksuse tahteavaldus lepingu sõlmimiseks reguleerib ka avalik-õiguslikke

küsimusi, võib samaaegselt tegemist olla haldusaktiga sõltumata sellest, kas ta on vormistatud

kohaliku omavalitsuse organite haldusaktidele sätestatud nõudeid järgides, protokollilise otsusena või

tsiviilõigusliku tahteavaldusena (asjas nr 3-3-1-8-01 tehtud määruse punkt 25 ja asjas nr 3-3-1-15-01

tehtud määruse punkt 37).

Kolleegium on seisukohal, et haldusaktide vormistamata jätmine ei võta isikult haldusorgani

otsustuste vaidlustamisvõimalust. Haldusorgan ei saa peituda haldusakti vormistamata jätmise taha ja

sel teel vältida otsustuse vaidlustamist. Vaidlustada saab haldusakti sisutunnustele vastavat otsustust.

Viimast ongi käesoleva asja materjalidest nähtuvalt vaidlustatud.

Kui otsustusele on jäetud andmata seadusega nõutav kirjalik vorm, siis saab halduskohtu kaudu

vaidlustada haldusorgani tegevusetust (aktile kirjaliku vormi andmata jätmist) ja nõuda akti

vormistamist. Kuid alati pole tarvis seda teha, sest haldusaktina on vaidlustatav ka nõuetekohaselt

vormistamata otsustus, mis vastab haldusakti sisutunnustele. Sellise tegevusetuse vaidlustamine võib

küll viia sihile, kuid on kolleegiumi arvates vähemalt üldjuhul ebaökonoomne.

16. Ringkonnakohtu määrus jääb jõusse ja erikaebused rahuldamata.

II

17. Ehkki käesolevas asjas pole kassatsiooniastmes kohtukulud enam vaidluse objektiks, peab

kolleegium vajalikuks käsitleda halduskohtu ja ringkonnakohtu lähenemist kohtukuludele.

Halduskohus lõpetas asja menetluse halduskohtu pädevusse mittekuuluvuse tõttu ja mõistis CCE OÜ-

lt, MG OÜ-lt ja UM AS-lt solidaarselt Unicom Eesti kasuks välja viimase kantud kohtukulud.

Ringkonnakohus tühistas halduskohtu määruse osas, millega lõpetati CCE OÜ kaebuste menetlus ja

mõisteti CCE OÜ-lt UE OÜ kasuks välja kohtukulud. Ringkonnakohus asus kohtukulude osas

järgmisele seisukohale. HKMS §-d 92 ja 93 reguleerivad kohtukulude väljamõistmist kohtuotsuse

tegemisel, samuti olukorras, kus menetlus lõpetatakse HKMS § 24 lg 1 p 2, 3 või 6 alusel. Ette pole

nähtud võimalust mõista kohtukulud välja menetluse lõpetamisel HKMS § 24 lg 1 p 1 järgi.

Ringkonnakohus möönis, et HKMS § 93 lg-s 1 kasutatud "kohtulahend" on selles kontekstis

segadusttekitav, kuid ainult sellest sättest ei saa järeldada, et kaebuse esitaja peab kandma teiste

menetlusosaliste kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel. HKMS § 82

lg 1 sätestab üheselt, et pool, kelle kahjuks tehti kohtuotsus, kannab kohtukulud. Ilmselt on HKMS

§ 93 lg-s 1 kasutatud mõistet "kohtulahend" põhjusel, et selles räägitakse kohtukulude jaotamisest nii

kohtuotsuse tegemise kui ka menetluse lõpetamisel HKMS § 24 lg 1 p 2, 3 või 6 alusel.

Linnaosavalitsuste erikaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu määrus on ebaõige ka UE OÜ kasuks

kohtukulude väljamõistmise osas.

18. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, kuid märgib lisaks sellele

järgmist.

Halduskohtumenetluse seadustik ei sätesta võimalust mõista kohtukulud välja solidaarselt. Selline

kohtukulude väljamõistmine oleks mõeldav, kui see oleks seaduses otse ette nähtud.

Halduskohtumenetluse seadustik lähtub loogikast, et kohtumenetluse lõpetamise korral mõistetakse

kohtukulud välja ainult juhul, kui kohtukulude väljamõistmine on seadustikus otseselt ette nähtud.

Veel selgemalt tuleneb samasugune loogika Tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Nimelt sätestab

TsKMS § 60 kohtukulude jaotamise kohtuotsuse tegemise korral. Sama seadustiku § 62 reguleerib

ammendavalt kohtukulude väljamõistmise nendel juhtudel, kui kohus määrusega lõpetab menetluse.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann