3-1-1-57-04 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-57-04

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 17. juuni 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi S. K. süüdistuses KrK § 107 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2004. a määrus

kriminaalasjas nr 2-1-471-2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanu R. P., erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

18. mai 2004

Istungil osalenud isikud

R. P., tema esindaja vandeadvokaat Vladimir

Šemanski, S. K. kaitsja vandeadvokaat Kaljo

Kuusmaa, riigiprokurör Anna Kasesalu ja Riigikohtu

tõlk Lüüli Lomp

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2004. a määrus ja saata R. P. kaebus Tallinna

Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määruse peale erikaebe korras läbivaatamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

2. R. P. erikaebus rahuldada.

3. R. P. alusetult tasutud kassatsioonikautsjon tagastada.

4. Kaitsjatasu "viissada kolmkümmend üks krooni" arvata kohtukuludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. K. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 107 lg 1 järgi selles, et tema lõi 8. aprilli 2001. a õhtul Tallinnas

X tn N-N korteris omavahelise tüli käigus eluohtliku kehavigastuse tekitamise eesmärgil tahtlikult R. P-st

noaga kaks korda kõhtu ja ühe korra selga, tekitades R. P-le ülirasked kehavigastused.

2. 6. aprilli 2004. a kohtuistungil Tallinna Linnakohtus esitas prokurör taotluse kriminaalmenetluse

lõpetamiseks KrMK § 1681 alusel. Prokurör leidis, et kohtualuse süü ei ole suur ning kriminaalmenetluse

jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Prokurör märkis, et kriminaalasja tehioludest nähtuvalt tuleb

kohaldada KarS § 31 sätteid ning S. K. saaks vastutada üksnes raske tervisekahjustuse tekitamise eest

ettevaatamatusest.

3. S. K. nõustus prokuröri taotlusega ning soostus võtma kohustust tasuda riigituludesse 4000 krooni kohtu

poolt määratava tähtaja jooksul.

4. Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määrusega lõpetati käesolevas asjas kriminaalmenetlus seoses

sellega, et kohtualuse süü ei ole suur ning kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi.

S. K. kohustati tasuma ühe kuu jooksul 4000 krooni riigituludesse.

4.1 Linnakohus märkis, et kriminaalasja materjalidest võib teha järelduse, et viibides korteris X tn N-N

tekitasid S. K. ja R. P. teineteisele üliraskeid kehavigastusi. Kohus nõustus prokuröri seisukohaga, et S. K.

käitumisele õigusliku hinnangu andmisel tuleb lähtuda KarS § 31 lg-st 1 ja et S. K. tegevus on käsitatav nn

hilinenud hädakaitsena. S. K., kes oli pärast R. P. rünnet vigastatud, võttis R. P-lt ära viimase poolt ründeks

kasutatud noa ja kaitses end sellega löögiks kasutatud tabureti vastu. Linnakohus asus seisukohale, et S. K.

kasutas enda kaitsmiseks vahendit, mis ilmselgelt ei vastanud ründe ohtlikkusele. Samas ei lugenud kohus

usaldusväärseteks R. P. ütlusi selle kohta, et tema ei ole S. K-le kehavigastusi tekitanud ning S. K. võis enda

vigastused ise tekitada. Kohus luges usaldusväärseks S. K. ütlused nii S. K-l kui ka R. P-l tuvastatud

kehavigastuste tekkemehhanismi kohta.

4.2 Linnakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik

menetlushuvi. Kohus märkis, et kuivõrd inkrimineeritav tegu on toime pandud kolm aastat tagasi ja

puuduvad andmed, et kohtualune oleks selle aja jooksul õiguserikkumisi toime pannud, võib teha järelduse,

et kohtualune on teinud omad järeldused. Kohus arvestas asjaolu, et S. K-le oli vahetult enne talle

süüksarvatava teo toimepanemist tekitatud ülirasked kehavigastused, vigastusi tekitati kannatanuga vastakuti

ja tegu pandi toime korteris isiklike suhete pinnalt " seega kõrvalistele isikutele varjatult.

5. Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määruse peale esitas apellatsioonkaebuse kannatanu R. P., kes palus

linnakohtu määruse tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks.

R. P. leidis, et ehkki KrMK § 1681 ei nõua kriminaalmenetluse lõpetamiseks kannatanu nõusolekut, tuleneb

kannatanu õigus linnakohtu määruse vaidlustamiseks KrMK § 40 lg-st 2. Kaebuse esitaja ei nõustunud

linnakohtu seisukohaga, et S. K. süü ei ole suur ja kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik

menetlushuvi. R. P. märkis, et S. K. tekitas talle ülirasked ja eluohtlikud kehavigastused, mis

põhjustasid 80%-lise töövõime languse. Kaebuse esitaja leidis, et linnakohus on vääralt tuvastanud

kuriteosündmuse asjaolud ja asunud ekslikult seisukohale, et S. K. käitumisele õigusliku hinnangu andmisel

tuleb lähtuda KarS § 31 lg-st 1 ja KrK §-st 111.

6. Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 19. aprilli 2004. a määruses käsitati R. P. kaebust erikaebusena ja see

tagastati läbivaatamatult.

Määruses märgitakse, et AKKS § 68 lg-s 1 toodud ammendav loetelu ei näe ette võimalust kannatanu

vaidlustatud kohtumääruse vaidlustamiseks. Samuti ei ole linnakohtu 6. aprilli 2004. a määruse näol tegemist

nn lõpliku lahendiga, kuna see sisaldab endas kohustusi ja nende mittetäitmise tagajärjeks on

kriminaalmenetluse uuendamine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

7. Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 19. aprilli 2004. a määruse peale esitas erikaebuse R. P., kes palub

ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata oma kaebus linnakohtu määruse peale ringkonnakohtule

sisuliseks läbivaatamiseks.

Erikaebuse esitaja märgib, et tema õigus linnakohtu määruse vaidlustamiseks tuleneb KrMK § 40 lg-st 2 ja

AKKS § 68 lg-st 2, samuti Põhiseaduse §-dest 13 ja 15. R. P. juhib tähelepanu asjaolule, et KrMK § 1681

jõustus alles 1. jaanuaril 2004, mistõttu see ei saa takistada talle kui kannatanule seadusega tagatud õiguste

realiseerimist. Kannatanu märgib, et käesoleval ajal on Tallinna Linnakohtu menetluses kriminaalasi, kus

teda "R. P-st" süüdistatakse KrK § 107 lg 1 järgi selles, et tema tekitas 8. aprilli 2001. a õhtul korteris X tn

N-N omavahelise tüli käigus S. K-le tahtlikult ülirasked kehavigastused. R. P. end selle kuriteo

toimepanemises süüdi ei tunnista. Samas on käesolevas kriminaalasjas tehtud Tallinna Linnakohtu 6. aprilli

2004. a määruses antud 8. aprilli 2001. a sündmustele hinnang, mis tugineb ühekülgselt üksnes S. K.

ütlustele. Sellega on R. P. arvates rikutud tema kaitseõigust kriminaalasjas, kus tema on kohtualune ja S. K.

kannatanu, sest S. K. versioonile on juba eelnevalt antud prioriteet.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetasid R. P. ja tema esindaja vandeadvokaat V. Šemanski

esitatud erikaebust ja palusid selle rahuldada. S. K. kaitsja vandeadvokaat K. Kuusma ja riigiprokurör

A. Kasesalu vaidlesid erikaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik on õigesti käsitanud R. P.

kaebust Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määruse peale erikaebusena. Samuti on ringkonnakohtu

määruses õigesti märgitud, et AKKS § 68 lg-s 1 ette nähtud erikaebe korras vaidlustatavate kohtumääruste

loetelu ei sisalda määrust, millega lõpetatakse kriminaalmenetlus KrMK § 1681 alusel. Samas ei nõustu

kriminaalkolleegium ringkonnakohtuniku seisukohaga, et Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määrus ei

ole käsitatav kriminaalasja n.-ö. lõpliku lahendina (terviklahendusena). Kriminaalmenetluse lõpetamine

avaliku menetlushuvi puudumise ja isiku süü väiksuse tõttu on kriminaalasja terviklahenduseks vaatamata

sellele, et KrMK § 1681 lg 5 näeb ette võimaluse kriminaalmenetluse uuendamiseks juhul, kui isik ei täida

talle pandud kohustusi. Kui isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine

välistatud. Menetluse lõpetamise määruses väljendatu jääb sellisel juhul viimaseks kriminaalmenetluslikuks

reaktsiooniks konkreetse kuriteo toimepanemisele. Ühtlasi ei ole teistel menetlusosalistel enam võimalik

kriminaalmenetluse lõpetamise määruses väidetavale kuriteosündmusele antud faktilist ja õiguslikku

hinnangut mingis kriminaalmenetluse hilisemas staadiumis vaidlustada.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on KrMK § 1 p 4 alusel ja tuginedes AKKS § 68 lg-

le 2 ja PS § 24 lg-le 5, edasikaebeõiguse tegeliku efektiivsuse tagamise huvides korduvalt laiendatud

erikaebeõigust nendele AKKS § 68 lg-s 1 nimetamata juhtudele, mil kohtumäärus kujutab endast sellist

lõplikku lahendit, mida hiljem üldise kohtukaebe korras vaidlustada ei saa, samuti juhtudele, mil

kohtumäärusega piiratakse mingit põhiõigust. Seejuures on kriminaalkolleegium tuginenud asjaolule, et

ehkki AKKS § 68 lg-s 1 ja §-s 69 on esitatud nende kohtumääruste loetelu, mida saab vaidlustada erikaebe

korras, võib AKKS § 68 lg-s 2 sätestatu kohaselt kõigi kriminaalasjas tehtud määruste peale, mida erikaebe

korras vaidlustada ei saa, esitada vastuväiteid kriminaalasja kui terviku suhtes tehtud lahendi vaidlustamisel

apellatsiooni- või kassatsiooni korras (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. detsembri 2000. a määrus

kriminaalasjas nr 3-1-1-109-00 " RT III 2000, 30, 322; 19. novembri 2002. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-

1-119-02 " RT III 2002, 33, 356; 30. aprilli 2004. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-25-04 " RT III 2004, 13,

166).

11. Kaaludes, kellele ja millistel tingimustel peab olema tagatud kriminaalasja terviklahenduseks oleva

kohtulahendi vaidlustamise võimalus, tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates lähtuda asjaolust, kas

konkreetne lahend võib riivata isiku subjektiivseid õigusi.

12. Käesoleva kriminaalmenetluse esemeks on S. K. süüdistus selles, et tema lõi 8. aprilli 2001. a õhtul

korteris X tn N-N omavahelise tüli käigus eluohtliku kehavigastuse tekitamise eesmärgil tahtlikult R. P-st

noaga kaks korda kõhtu ja üks kord selga, tekitades sellega R. P-lr ülirasked kehavigastused. Samal ajal on

Tallinna Linnakohtu menetluses kriminaalasi, milles süüdistatakse R. P. muuhulgas selles, et tema tekitas

8. aprilli 2001. a õhtul korteris X tn N-N omavahelise tüli käigus S. K-le tahtlikult üliraskeid kehavigastusi.

13. Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kirjeldav-motiveerivas

osas on linnakohus andnud hinnangu sündmustele, mis toimusid 8. aprilli 2001. a õhtul X tn N-N korteris.

Muuhulgas on linnakohus leidnud, et R. P. tekitas S. K-le üliraskeid kehavigastusi ja lugenud

ebausaldusväärseteks R. P. ütlused selle kohta, et tema ei ole S. K-le vigastusi tekitanud. Määruses sisaldub

kohtu seisukoht, et esmalt ründas R. P. S. K-t ning S. K. käitumine, mis väljus küll hädakaitse piiridest, oli

suunatud üksnes enda kaitsmisele.

Seega on linnakohtu määruses antud hinnang faktilistele asjaoludele, mis kuuluvad tõendamisesemesse ka

kriminaalasjas, kus on kohtu all R. P. süüdistatuna S. K-le üliraskete kehavigastuste tekitamises. Seejuures on

kohus kriitiline R. P. versiooni suhtes 8. aprilli 2001. a sündmuste kohta ja loeb R. P. ütlused

ebausaldusväärseteks.

14. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et tulenevalt Riigikohtu üldkogu otsusest ei oleks Tallinna

Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määrusega tuvastatud asjaolud R. P. kriminaalasja arutavale kohtule küll

siduvad (vt Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 " RT III 2000, 16, 169,

p 12), kuid pole välistatud, et KrMK § 48 kohaselt kasutatakse seda määrust R. P. suhtes käimasolevas

kriminaalmenetluses ühe tõendina. Kuna vaadeldava määruse näol on tegemist tõendiga, mis ei ole

kooskõlas R. P. kaitseversiooniga, võib selle kaasamine tõendite kogumisse raskendada R. P. kaitsmist.

Riigikohus on seisukohal, et kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMK § 1681 alusel tuleb pöörata suurt

tähelepanu asjaolule, kas lõpetatava kriminaalmenetluse tulemustel on või võib olla tähtsust mõne teise

kriminaalasja lahenduse seisukohalt. Üldjuhul on väga raske rääkida avaliku menetlushuvi puudumisest

kriminaalmenetluse jätkamise vastu olukorras, mil jätkatakse kriminaalmenetlust teises asjas, mille esemeks

on sama kuriteosündmus.

Lähtudes eeltoodust leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määrus

mõjutab oluliselt R. P. subjektiivseid õigusi ja seega peab talle olema tagatud õigus linnakohtu määruse peale

erikaebe korras edasi kaevata.

15. Juhindudes AKKS §-st 67, § 72 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu kohtuniku 19. aprilli 2004. a määruse ja saadab R. P. kaebuse Tallinna

Linnakohtu 6. aprilli 2004. a määruse peale erikaebe korras läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Peeter Vaher, Ott Järvesaar, Lea Kivi