3-3-1-17-04 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-17-04

Määruse kuupäev

17. juuni 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Jüri Põld

Kohtuasi

Eesti Haigekassa taotlus esialgse õiguskaitse alusel saadu

tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. jaanuari 2004. a

määrus haldusasjas nr 2-3/361/04

Menetluse alus Riigikohtus

Eesti Haigekassa erikaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Eesti Haigekassa erikaebus osaliselt. Erikaebus rahuldatakse osas, milles paluti

ringkonnakohtu määruse tühistamist. Erikaebus jääb rahuldamata osas, milles paluti

halduskohtu määruse jõusse jätmist.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 20. jaanuari 2004. a määrus

haldusasjas nr 2-3/361/04 ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kautsjon tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. Valdmannil diagnoositud haiguse raviks kasutatakse nii tsütostaatilisi ravimeid, bioloogilist

ravimit (alfainterferoon) kui ka vereloome tüvirakkude siirdamist. 1999. aastast on kasutusel

imanitiib, mis on ravimi Glivec toimeaineks. M. Valdmanni ravi algas tsütostaatilise ravimi kuuriga

ja jätkus alfainterferooniga.

2. Eesti Haigekassa (haigekassa) kompenseeris 2001. a veebruarist oktoobrini M. Valdmannile

ravikulud alfainterferooniga 100% ulatuses.

M. Valdmann talus nimetatud ravimit halvasti. Raviarst määrast 1. novembrist 2001 M. Valdmanni

raviks ravimi Glivec, mis pole kantud kindlustatutele apteekidest soodustingimustel väljastatavate

ravimite loetellu. Üks Gliveci originaal maksab 40 309 krooni ja 50 senti. Haigekassa hüvitas

raviarsti ja M. Valdmanni taotlusel 2001. a novembris ja detsembris M. Valdmannile ravikulud

Gliveciga 98% ulatuses. M. Valdmanni kanda jäi nimetatud ravimi hinnast 800 krooni kuus.

M. Valdmann taotles, et haigekassa hüvitaks kulud ravimi Glivec soetamiseks. Haigekassa juhatus

keeldus 12. juunil 2002 M. Valdmannile Gliveci maksumuse hüvitamisest maksimummääras ja

nõustus kompenseerima Gliveci maksumusest 10 000 krooni aastas.

Kuni Tallinna Halduskohtule 12. juuli 2002. a kaebuse esitamiseni ostis M. Valdmann 2002. a ravimit

Glivec teiste isikute annetuste, laenude jms viisil saadud raha eest.

3. M. Valdmann esitas Tallinna Halduskohtule kaks kaebust. Esimeses, 12. juulil 2002. a esitatud

kaebuses palus ta tunnistada seadusevastaseks Eesti Haigekassa (haigekassa) keeldumine hüvitada

ravimi Glivec maksumus ja kohustada haigekassat hüvitama selle ravimi maksumus vastavalt

raviarsti ettekirjutusele maksimaalses määras. Teises, 22. novembril 2002. a esitatud kaebuses palus

M. Valdmann tühistada haigekassa juhatuse 14. oktoobri 2002. a otsus nr 173. Kohus liitis kaebused

ühte menetlusse.

4. Halduskohus tegi 21. augustil 2002. a M. Valdmanni taotlusel HKMS § 12/1 alusel esialgse

õiguskaitse kohaldamise määruse, millega kohustas haigekassat kuni esimese astme kohtu otsuse

teatavaks tegemiseni hüvitama M. Valdmannile ravimi Glivec maksumuse vastavalt raviarsti

ettekirjutusele maksimaalses määras (99%).

Ravimitootja Novartis Pharma Services Inc Eesti filiaal teatas 17. septembril 2002. a haigekassale, et

tagab kõigile Eesti patsientidele ravimi Glivec tasuta, alates 9. septembrist 2002. M. Valdmann sai

nimetatud ravimit tasuta 7. oktoobrist 2002.

26. septembri 2002. a määrusega muutis kohus esialgse õiguskaitse määrust. 26. septembri määruse

järgi puudub haigekassal kohustus hüvitada nimetatud ravimi maksumus perioodil, mil

M. Valdmannil on võimalik ravimit tasuta saada ravimifirmalt Novartis.

Haigekassa maksis esialgse õiguskaitse määruse alusel M. Valdmannile 107 747 krooni ja 29 senti.

5. Haigekassa juhatus vaatas M. Valdmanni ravimikulude hüvitamise taotluse uuesti läbi ja tegi

14. oktoobril 2002. a otsuse nr 173, millega jäi seisukohale hüvitada M. Valdmannile 2002. a jooksul

ravimi apteegist ostmisel kokku kuni 10 000 krooni. Kuna 21. augusti 2002. a kohtumääruse alusel

on haigekassa M. Valdmannile juba maksnud 107 747 krooni 29 senti, siis ei tehtud M. Valdmannile

2002. a täiendavat väljamakset. Täiendavate maksete tegemise või makstud summade tagasinõudmise

otsustamine seati sõltuvusse haldusasjas tehtavast kohtuotsusest.

6. Tallinna Halduskohus jättis 6. juuni 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-163/2003 M. Valdmanni

kaebused rahuldamata. Halduskohtu otsust ei apelleeritud ja see otsus on jõustunud.

7. Haigekassa esitas 11. septembril 2003 taotluse esialgse õiguskaitse alusel saadu tagastamiseks.

Haigekassa nõudis, et M. Valdmann tagastaks 97 747 krooni ja 29 senti võrdsete osamaksetena 24

kuu jooksul, s.o 4072 krooni ja 80 senti kalendrikuus iga kuu 15. kuupäevaks haigekassa

arvelduskontole, alates määruse tegemisele järgnevast kuust.

8. Tallinna Halduskohtu 7. novembri 2003. a määrusega kohustati M. Valdmanni tagastama

haigekassale 97 474 krooni ja 29 senti 24 kuu jooksul võrdsete osamaksetena, s.o 4072 krooni ja 80

senti kalendrikuus haigekassa arvelduskontole, alates määruse tegemisele järgnevast kuust.

M. Valdmannil on õigus nõuda igakuuliste osamaksete suuruse ja tähtaja muutmist, kui pärast

kohtumääruse jõustumist muutuvad maksete suurust mõjutavad asjaolud. Halduskohus põhjendas

määrust järgmiselt:

1) HKMS § 122 lg 7 sätestab, et esialgse õiguskaitse määruse alusel saadu tuleb tagastada ning

kohaldatavad on eraõiguses alusetu rikastumise kohta sätestatud põhimõtted;

2) tulenevalt HKMS § 31 lg-st 3, § 121 lg-st 5 ja § 122 lg-st 7 pole käesolev kohtumäärus

edasikaevatav;

3) kaebuse esitaja, kes kasutas halduskohtus kahe advokaadi abi, pidi esialgse õiguskaitse määrusest

tulenevalt olema teadlik sellest, et kaebuse rahuldamata jätmisel tuleb esialgse õiguskaitse määruse

alusel saadu tagastada. Taotluse rahuldamist või rahuldamata jätmist ei saa mõjutada see, millistel

kaalutlustel halduskohtu otsust ei vaidlustatud. Kohustus tagastada kaebuse rahuldamata jätmisel

esialgse õiguskaitse määruse alusel saadu tuleneb üheselt seadusest. HKMS § 12/2 lg 7 sätestab

kaebuse rahuldamata jätmisel esialgse õiguskaitse määruse alusel saadu tagastamise kohustuse. VÕS

§ 1028 lg 1 sätestab, et kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse

täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas. Jõustunud

kohtuotsusega on tuvastatud, et haigekassal ei olnud ja ei ole kohustusi ravimi Glivec maksumuse

täies ulatuses hüvitamiseks M. Valdmannile. Seega on haigekassal seaduslik alus esialgse õiguskaitse

määruse alusel M. Valdmannile ravimi Glivec maksumuse hüvitamiseks makstud summade

tagasinõudmiseks ja M. Valdmann on kohustatud tagastama esialgse õiguskaitse määruse alusel

väljamakstud 97 747 krooni 29 senti;

4) haigekassa ettepanek tagastada saadu osade kaupa on mõistlik ja M. Valdmanni säästev.

9. M. Valdmann esitas halduskohtu määruse peale erikaebuse, milles palus määruse tühistamist.

10. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas halduskohtu määruse ja tegi uue määruse,

millega jättis haigekassa taotluse esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamiseks rahuldamata.

Ringkonnakohus põhjendas määrust järgmiselt:

Kui halduskohus otsustab esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise kohtuotsuses, siis on kaebuse

esitajal õigus vaidlustada kohtuotsus ka tagastamise kohustuse osas. Seepärast tuleb HKMS § 31 lg-

s 3 sätestatud edasikaebepiirangut tõlgendada koosmõjus HKMS § 122 lg-ga 7 ja Põhiseaduse §-ga

24. Kuna samas küsimuses tehtud kohtuotsus on apelleeritav, siis tuleb apelleeritavana käsitada ka

esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise kohta tehtud kohtumäärust, kui kohtu seisukohta koos

kohtuotsusega pole enam võimalik vaidlustada. HKMS § 31 lg 3 piirab eraldi dokumendina

vormistatud määruse peale edasi kaebamist eesmärgiga vältida kohtumenetluse takerdumist

üksikküsimuste vaidlustamise tõttu ning sellised määrused on apelleeritavad koos kohtuotsusega.

Käesolevas asjas on kohtuotsus jõustunud, esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise nõude

vaidlustamine ei saa venitada kohtumenetlust ning kaebuse esitajal puudub muu õiguskaitsevõimalus.

Kui kohus otsuses esialgse õiguskaitse määruse alusel tagastamist ei otsusta, peab huvitatud isikul

olema võimalus nõuda alusetult saadu tagastamist ka pärast kohtuotsuse jõustumist. Alusetult saadu

tagastamiseks esitatud taotluse lahendamisel ei minda tagasi põhivaidluse juurde ja seetõttu ei riivata

põhimõtet, et reeglina lõpeb kohtumenetlus kohtulahendi jõustumisega. Otsustada tuleb üksnes

küsimus, kas kaebuse esitaja peab tulenevalt alusetu rikastumise sätetest tagastama esialgse

õiguskaitse korras saadu.

Halduskohus tegi õigesti kindlaks, et eeldused alusetu rikastumise sätete kohaldamiseks on täidetud.

Olemas on VÕS § 1028 lg-s 1 sätestatud teokoosseis, sest esialgse õiguskaitse määruse alusel vara

üleandmiseks tekkinud kohustus langes ära kohtuotsuse jõustumisega, kui tehti kindlaks, et

haigekassa ei pea hüvitama ravimi maksumust nõutud määras. Õige on ka kohtu seisukoht, et asjas ei

esine VÕS § 1028 aluseid, mis välistaksid tagasinõude.

Kohus on aga jätnud tähelepanuta ega ole andnud hinnangut M. Valdmanni väitele, et ta on esialgse

õiguskaitse määruse alusel saadu äratarvitanud.

Nõude ulatust rikastumise äralangemisel reguleerib VÕS § 1033, mille lõike 1 kohaselt ei pea saaja

saadut tagastama ega selle väärtust hüvitama ulatuses, milles ta ei ole saadu hävimise, äratarvitamise

või kahjustumise tõttu või muul põhjusel saadu või selle väärtuse võrra rikastunud. Rikastumissätete

eesmärgiks on rikastunu vara suurenemise kõrvaldamine. Seepärast on väljaandmise või väärtuse

hüvitamise kohustus välistatud, kui saaja ei ole või ei ole enam rikastunud. Ravim on ära tarvitatud

kaebuse esitaja ravimise eesmärgil ja ravimi väljanõudmine pole võimalik. Ravimi väärtuse

väljanõudmine oleks võimalik, kui kaebuse esitaja oleks ravimi sooduskorras saamisega kokku

hoidnud oma kulutusi. Ka seda ei ole – kui kaebuse esitaja oleks tarvitanud Gliveci asemel

soodusravimite nimekirjas olevaid ravimeid, ei oleks ta pidanud maksma enam kui jäi tema enda

kanda. Kaebuse esitajal polnud ravimi ostmiseks raha ja esialgne õiguskaitse määratigi seepärast, et

vastasel korral poleks kaebuse esitaja saanud ravimit muretseda, mistõttu ta ei hoidnud ravimi

soodushinnaga saamisel kokku oma kulutusi. Analoogiline oleks olukord ka siis, kui haigekassa poolt

üleantuks lugeda vastav rahasumma, kuna on tõendatud, et saadu kulutati ravimi ostmiseks ja saadu

võrra pole kaebuse esitaja rikastunud.

Asjas ei ole ka VÕS §-s 1035 sätestatud saaja kõrgendatud vastutust ettenägevaid asjaolusid, sest

kaebuse esitaja ei pidanud kaebust ja esialgse õiguskaitse taotlust esitades teadma, et kaebus jäetakse

rahuldamata. Samuti tarvitati ravim ära kohtumenetluse ajal, mil kaebuse esitajal ei olnud teada

asjaolud, mis annavad aluse tagasinõudeks.

11. Haigekassa esitas ringkonnakohtu määruse peale erikaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu määrus ja jätta jõusse halduskohtu määrus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

12. Haigekassa väidab erikaebuses järgmist:

1) ringkonnakohtu antud tõlgendus pole olemuselt ühitatav HKMS § 122 lg-ga 7, mis sätestab, et

esialgse õiguskaitse määruse alusel saadu tuleb kaebuse rahuldamata jätmisel tagastada. Nii esialgse

õiguskaitse taotlus kui ka selle rahuldamise määrus on olemuselt tinglikud – iga kaebuse esitaja on

juba ette teadlik tingimusest, et kui kaebus jäetakse rahuldamata, siis tuleb saadu tagastada. Taotlust

esitades aktsepteerib kaebuse esitaja juba ette taolist tagajärge. Seetõttu ei saa isegi hüpoteetiliselt

tekkida olukorda, et taolistel tingimustel üleantud vara tingimuse saabumisel ei tagastata. Järelikult ei

ole ega saagi olla esialgse õiguskaitse määruse alusel saadu tagastamisel oluline, kas kaebuse esitaja

on saadu ära tarvitanud või mitte;

2) Võlaõigusseaduse tõlgendus, mille kohaselt kaebuse esitaja ei peagi tagastama esialgse õiguskaitse

alusel saadut, on vastuolus HKMS § 122 lg-ga 7. Ringkonnakohtu tõlgenduse õigsuse korral muutuks

HKMS § 122 lg 7 sisutühjaks. Ringkonnakohus võttis ebaõigesti määravaks kriteeriumiks asjaolu,

kas kaebuse esitaja teadis või pidi teadma seda, et kaebus võib jääda rahuldamata. Kaebuse esitaja ei

tea kunagi kindlalt, kas tema kaebus rahuldatakse, ja sellisel juhul ei saa ringkonnakohtu seisukoha

järgi kunagi tagasi nõuda esialgse õiguskaitse alusel saadut. Järelikult on esialgse õiguskaitse korras

saadu tagastamisel kohaldatav VÕS § 1035 lg 1, mitte aga VÕS § 1033;

3) esialgse õiguskaitse määruse järgi saadu tagastamisel tuleb lähtuda hoopis sellest, kas kaebuse

esitaja teadis või pidi teadma, et kaebuse rahuldamata jätmisel tuleb saadu tagastada. Vastav tagajärg

on selgesõnaliselt sätestatud HKMS § 122 lg-s 7 ja isik peab eeldatavalt tundma seadust juba taotluse

esitamisel. Seega pidi ka kaebuse esitaja juba raha ülekandmise ajal teadma asjaolust, mis annab

aluse saadu tagasinõudmiseks. Viide sellele sättele, mis kaitseb vastustajat ja avalikku huvi, on tehtud

esialgse õiguskaitse määruses. Ka kasutas kaebaja kohtumenetluses advokaatide õigusabi, mis veelgi

kinnitab, et esialgse õiguskaitse kohaldamise tagajärjed olid teada. Samale järeldusele jõudis ka

halduskohus 7. novembri 2003. a määruses;

4) ringkonnakohtu tõlgendus oleks sellega nõustumisel kohaldatav praktiliselt kõigi esialgse

õiguskaitse asjade suhtes, kus enne kohtuotsust tehakse kaebuse esitaja suhtes soodustav toiming või

antakse midagi üle. Ringkonnakohtu praktika kinnistumisel võivad olla seetõttu äärmiselt

laiaulatuslikud ja õiguskorrale kahjulikud tagajärjed. See tõlgendus võimaldab esialgse õiguskaitse

instituuti ära kasutada vastustajate põhjendamatuks ja pöördumatuks kahjustamiseks, sest tekiks

olukord, kus vastustaja sisulises mõttes kaotab ka siis, kui ta protsessi võidab;

5) käesoleval juhul saaksid täiendavalt kahjustatud ka nende ravikindlustatute õigused, kellel on

õigus saada teatud ravimit või raviteenust erikaebuse esitaja kulul, kuid kelle jaoks ei jätkuks raha

enam seetõttu, et see on alusetute kaebuste menetluse käigus esialgse õiguskaitse korras välja

makstud ja seda ei saa enam tagasi. Ravikindlustuse eelarve muutub sellises olukorras

planeerimatuks, raha kasutamine kontrollimatuks ning väljamaksete tegemine ei sõltuks enam

õigusaktides sätestatud piirangutest. Sellisel juhul ei oleks enam võimalik tagada isikutele

Põhiseaduse § 28 lg-s 1 sätestatud põhiõiguste kaitset.

13. M. Valdmann on kirjalikus vastuses erikaebusele seisukohal, et erikaebuse menetlusse võtmisel

tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. M. Valdmann väidab järgmist:

1) kuna esialgse õiguskaitse määruse alusel tagastamisel kehtivad eraõiguse põhimõtted, siis kehtib

ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõte. Haigekassa poolt alusetu rikastumise nõude esitamine pole

kooskõlas hea usu ja ühiskonna poolt aktsepteeritava põhimõttega. Haigekassa teadis faktilisi

asjaolusid – kohtusse pöördumise ja halduskohtu otsuse edasi kaebamata jätmise põhjusi, elutähtsa

ravimi ärakasutamist kohtumenetluse ajal, isiku tervislikku ja majanduslikku olukorda;

2) hea usk positiivsele lahendusele põhines järgmistele asjaoludele: maksumuselt väga kallis ravim

(alfainterferoon), mis andis minu puhul negatiivse tulemuse ja polnud samuti soodusravimite

nimekirjas, kompenseeriti mulle 100%. Haigekassa oli 2001. a kompenseerinud erandkorras ravimeid

aastas ühe patsiendi kohta 10 000–195 000 krooni kuus, taotletava ravimi kulu oli sel hetkel 40 000

krooni kuus;

3) ringkonnakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 1033 lg-t 1. Kui HKMS § 122 lg 7 näeb ette alusetu

rikastumise sätete kohaldamise, siis peaks kohaldatav olema ka VÕS § 1033. VÕS § 1033 lg 1 peaks

tagama sotsiaalse õigluse ja vältima saajate kaitset olukorras, kus nad tegelikult ei ole rikastunud;

4) nõustuda ei saa haigekassa väitega, et kuna kaebuse esitaja oleks pidanud teadma, et kaebus võib

rahuldamata jääda, siis peab ta ilma erisusteta tagastama kogu esialgse õiguskaitse korras saadu.

Selline tõlgendus muudaks esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise korral mõttetuks alusetu

rikastumise regulatsiooni kohaldamise. Seadusandja on esialgse õiguskaitse alusel saadu tagastamise

aluste kehtestamisel arvestanud haldusprotsessi eripära. Esiteks, esialgse õiguskaitse määruse alusel

on hüve üleandjaks avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev isik. Teiseks, kaebuse esitamise

põhjuseks on haldusorgani tegevus, mille osas kaebuse esitaja tunneb, et talle on tehtud ülekohut.

Kohtu poole ei pöörduta, kui mujalt oleks abi saada. Tihti pole kaebuse esitamisel selge asja

juriidiline kvalifikatsioon ja perspektiiv. Esialgse õiguskaitse määrust ei tehta juhtudel, kui on ilmne,

et kaebus on perspektiivitu;

5) küünilised on haigekassa väited, et kui summat tagasi ei saada, ei suuda ta täita oma kohustusi

teiste ravikindlustatute ees. Tõenäoliselt on haigekassa tasunud õigusabi eest kordades suuremaid

summasid. Haigekassa pakkus ravi (alfainterferooniga), mis maksab peaaegu sama palju kui Glivec,

teades et see ravi ebaõnnestus (ravimile lisandunuks ka statsionaarne ravi);

6) haigekassa kartus luua laiaulatuslik ja ohtlik pretsedent tundub õigusriigis kohatu.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

14. Halduskohus leidis, et M. Valdmann peab tagastama kogu esialgse õiguskaitse korras saadu.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et M. Valdmann ei pea midagi tagastama.

Kassatsiooniastmes vaieldaksegi üksnes selle üle, kas M. Valdmann peab tagastama talle halduskohtu

esialgse õiguskaitse määruse alusel ravimi Glivec soetamiseks antud raha. Haigekassa on seisukohal,

et tagastada tuleb kõik, mis saadi esialgse õiguskaitse määruse alusel. M. Valdmann on seisukohal, et

ta ei pea tagastama midagi.

Vaidlust pole selle üle, et esialgse õiguskaitse korras saadud raha kulutas M. Valdmann sihipäraselt,

soetades ravimit Glivec ja tarvitades selle ravimi ära.

15. Vastus tuleb leida küsimusele, kas M. Valdmannilt on võimalik tagasi nõuda esialgse õiguskaitse

korras saadut. Vaidlusaluseks summaks on 97 747 krooni 29 senti.

II

16. HKMS § 122 lg 7 sätestab: "Esialgse õiguskaitse määruse ja selle alusel antud haldusakti alusel

saadu tuleb vastavas osas kaebuse rahuldamata jätmisel tagastada. Tagastamise kohustuse suhtes

kohaldatakse vastavalt eraõiguses alusetu rikastumise kohta sätestatut. Halduskohus võib oma

algatusel või huvitatud isiku taotlusel otsuses või eraldi määruses kohustada esialgse õiguskaitse

määruse või selle alusel antud haldusakti alusel saadu tagastamiseks. Kahju hüvitamise nõudeid

esialgse õiguskaitse määruse täitmisest ei tulene, kui täitmine toimus õiguspäraselt."

Siit saab teha ühese järelduse, et halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse korras saadu on tagasi

nõutav. Selge on ka see, et halduskohtumenetluses tuleb esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise

kohustuse suhtes kohaldada eraõiguses alusetu rikastumise kohta sätestatut. Kolleegium möönab, et

halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise kohustuse suhtes kohaldatavate

eraõiguse sätete rakendamisel võib olla spetsiifilisi jooni.

17. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates pole aga heade kommetega kooskõlas avaliku võimu nõue

tagastada esialgse õiguskaitse korras saadu, mis on eesmärgipäraselt ära tarvitatud, kui rikastumine

pole märkimisväärne.

III

18. Eraõiguses reguleerib alusetut rikastumist Võlaõigusseaduse (VÕS) 52. peatükk. VÕS § 1027

järgi peab isik sama seaduse 52. peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja

temalt õigusliku aluseta saadu.

VÕS § 1028 sätestab kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmise alused. Sama paragrahvi 1. lõige

sätestab: "Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase

kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust

ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära."

19. Käesolevas asjas on esialgse õiguskaitse määrusega haigekassale pandud kohustus ära langenud.

Vastata tuleb aga küsimusele, kas M. Valdmann peab tagastama esialgse õiguskaitse korras saadu.

20. VÕS § 1033 lg 1 kohaselt ei pea saaja tagastama saadut ega hüvitama selle väärtust ulatuses,

milles ta ei ole saadu äratarvitamise tõttu saadu või selle väärtuse võrra rikastunud.

Vaidlust pole selle üle, et esialgse õiguskaitse korras saadud raha kulutas M. Valdmann sihipäraselt,

soetades ravimit Glivec ja tarvitades selle ravimi ära. Vastus tuleb leida aga küsimusele, kas

M. Valdmann on rikastunud.

21. Ringkonnakohus leidis, et rikastumissätete eesmärgiks on rikastunu vara suurenemise

kõrvaldamine. Seepärast on väljaandmise või väärtuse hüvitamise kohustus välistatud, kui saaja ei ole

või ei ole enam rikastunud. Ravim on ära tarvitatud kaebuse esitaja ravimise eesmärgil ja ravimi välja

nõudmine pole võimalik. Ravimi väärtuse väljanõudmine oleks võimalik, kui kaebuse esitaja oleks

ravimi sooduskorras saamisega kokku hoidnud oma kulutusi. Ka seda ei ole – kui kaebuse esitaja

oleks tarvitanud Gliveci asemel soodusravimite nimekirjas olevaid ravimeid, ei oleks ta pidanud

maksma enam, kui jäi tema enda kanda. Kaebuse esitajal polnud ravimi ostmiseks raha ja esialgne

õiguskaitse määratigi seepärast, et vastasel korral poleks kaebuse esitaja saanud ravimit muretseda,

mistõttu ta ei hoidnud ravimi soodushinnaga saamisel kokku oma kulutusi. Analoogiline oleks

olukord ka siis, kui haigekassa poolt üleantuks lugeda vastav rahasumma, kuna on tõendatud, et

saadu kulutati ravimi ostmiseks ja saadu võrra pole kaebuse esitaja rikastunud.

Kolleegium sellise lähenemisega ei nõustu.

22. VÕS § 1033 alusel saab saadu tagasi nõuda ulatuses, milles saaja hoidis kokku oma kulutusi.

Kulutuste kokkuhoidmisega oleks tegemist siis, kui saaja oleks ise teinud vastavad kulutused.

Käesolevas asjas määrati esialgne õiguskaitse just selle pärast, et M. Valdmann ei suutnud omal kulul

osta ravimit Glivec, s.t ise kulutusi teha. Seega on alus eeldada, et M. Valdmann ei oleks 2002. a

omal kulul soetanud nimetatud ravimit.

Siit ei saa aga teha järeldust, et rikastumist ei olnud ja seetõttu puudub ka võimalus nõuda

M. Valdmannilt esialgse õiguskaitse korras saadut.

23. M. Valdmann leidis halduskohtule esitatud kaebuses, et ta peab haigekassa kulul saama

soodusravimite nimekirja mittekantud ravimit Glivec, ja saavutas esialgse õiguskaitse korras selle, et

haigekassa hüvitas halduskohtu määruse alusel 99% Gliveci maksumusest avajavahemikul 12. juuli

kuni 30. september 2002. Kohus pani esialgse õiguskaitse määrusega haigekassale kohustuse kanda

ravikulud, mida isik oleks kandnud ise, kui tal olnuks selleks vahendeid. Vaidlust pole M. Valdmanni

22. novembril 2002. a halduskohtule esitatud kaebuse väite üle, et kuni 12. juuli 2002. a kaebuse

esitamiseni ostis ta 2002. a ravimit Glivec teiste isikute annetuste, laenude jms viisil saadud rahaliste

vahendite eest.

Sellises olukorras tuleb tunnistada, et M. Valdmanni kulutuste kokku hoidmine võis aset leida.

Rikastumine esialgse õiguskaitse korras saaduga poleks välistatud ka juhul, kui isik ei ostnud enne

esialgse õiguskaitse määruse tegemist ravimit, mille soetamiseks määrati esialgne õiguskaitse.

24. Eeldada tuleb, et ravimi Glivec maksumuse 99% hüvitamise asemel esialgse õiguskaitse korras

oleks haigekassa jätkuvalt hüvitanud alfainterferooni maksumuse 100% ulatuses.

Sellises olukorras tuleks rikastumise tuvastamiseks liita 2002. a jaanuarist kuni 12. juulini tarvitatud

alfainterferooni hind ja Gliveci hinna see osa, mis nimetatud perioodil jäi M. Valdmanni kanda.

Saadud summa ja Gliveci hinnavahe võiks olla summa, mille võrra isik on rikastunud.

Sellise tõdemusega ei saa aga esialgse õiguskaitse korras saadud ravikulude tagasi nõudmisel siiski

piirduda, sest selline lähenemine ei pruugi viia tasakaalus oleva lahendini. Arvesse tuleb võtta

ravikindlustuse spetsiifikat. Nimelt võis haigekassa esialgse õiguskaitse kohaldamisel mitte teha

kulutusi, mida ta oleks teinud siis, kui kohus poleks kohaldanud esialgset õiguskaitset.

Seepärast ei saa tähelepanuta jätta M. Valdmanni poolt kohtumenetluse käigus esitatud väiteid selle

kohta, et tänu ravimi Glivec tarvitamisele ta töötas ja tasus sotsiaalmaksu, millest osa laekus

haigekassale, samuti seda, et töötamise korral ei pidanud haigekassa maksma talle ajutise

töövõimetuse toetust. M. Valdmann on väitnud ka seda, et tänu ravimi Glivec kasutamisele ei

kandnud haigekassa ka muid kulutusi (kulutused statsionaarsele ravile), mida tulnuks kanda ravi

korral alfainterferooniga (halduskohtu toimiku IV kd leht 72).

Nende väidete paikapidavuse korral tuleb M. Valdmanni töötasult haigekassale laekunud

sotsiaalmaksu osa ja haigekassa poolt M. Valdmanni töötamise tõttu kokku hoitud kulutused maha

arvata sellest summast, mida saaks esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamisel M. Valdmannilt

tagasi nõuda.

Selline mõttekäik ei ole vastuolus ravikindlustusele omase solidaarsuspõhimõttega, sest vaidluse all

on esialgse õiguskitse korras saadu tagastamine alusetu rikastumise eraõiguslike sätet alusel.

25. Kolleegium peab aga võtma seisukoha, kas asjas on kohaldatav VÕS § 1028 lg 2, mis sätestab

asjaolud, mille korral üleandja ei või saadut tagasi nõuda. Halduskohus ja ringkonnakohus on

seisukohal, et asjas ei esine VÕS § 1028 aluseid, mis välistaksid tagasinõude.

VÕS § 1028 lg 2 p 3 sätestab, et üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui "tühise tehingu

täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte

eesmärgiga".

Kuna HKMS § 122 lg 7 sätestab esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamisel alusetu rikastumise

eraõiguslike sätete kohaldamise, siis ei saa VÕS § 1028 lg 2 p 3 tõlgendada viisil, et see säte võtab

võimaluse nõuda tagasi esialgse õiguskaitse korras saadut.

26. Haigekassa väidab erikaebuses, et esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamisel on kohaldatav

VÕS § 1035 lg 1, mitte aga VÕS § 1033. VÕS § 1035 lg 1 sätestab: "Käesoleva seaduse §-s 1033

sätestatut ei kohaldata juhul, kui saaja üleandmise ajal teadis või pidi teadma asjaoludest, mis

annavad aluse saadu tagasinõudmiseks vastavalt käesolevas peatükis sätestatule."

Kolleegium leiab, et VÕS § 1035 lg-d 1 ja 2 välistavad saaja õiguse tugineda esialgse rikastumise

äralangemisele (VÕS § 1033 lg 1). Käesoleval juhul pole ilmselt tegemist rikastumise

äralangemisega, vaid olukorraga, kus rikastumist kas pole üldse toimunud või on see toimunud

haigekassa nõudest väiksemas ulatuses.

27. Tulenevalt HKMS § 64 lg-st 2 põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud

faktilistel asjaoludel ja Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seepärast ei

saa kolleegium tuvastada, kas või millises ulatuses rikastumine toimus. Seda peab tuvastama

ringkonnakohus.

28. Haigekassa erikaebus rahuldatakse osaliselt. Kaebus rahuldatakse osas, milles paluti

ringkonnakohtu määruse tühistamist. Osas, milles paluti halduskohtu otsuse jõusse jätmist, jääb

erikaebus rahuldamata.

IV

29. Kolleegium peab vajalikuks käsitleda esialgse õiguskaitse määruse tegemist. Esialgset

õiguskaitset reguleerivad HKMS § d 121ja 122 jõustusid 1. jaanuaril 2002.

Põhjalikumalt on Riigikohtu halduskolleegium esialgset õiguskaitset käsitlenud 21. detsembri 2001. a

määruses asjas nr 3-3-1-67-01. Selles kohtumääruses käsitati haldusakti peatamist esialgse

õiguskaitse korras. Kolleegium on samasugustel seisukohtadel ka käesoleval ajal ja leiab, et selles

kohtumääruses esitatud seisukohad kehtivad ka juhtudel, mil esialgse õiguskaitse määrusega

kohustatakse sooritama toimingut, näiteks maksma raha.

30. Lisaks sellele märgib kolleegium, et esialgse õiguskaitse kohaldamine on sisuliselt eelhinnang

kaebuse põhjendatusele. Esialgset õiguskaitset on võimalik kohaldada, kui kohtu arvates on olemas

suur õiguslik tõenäosus rahuldada kaebus. Samas kohaldatakse esialgset õiguskaitset sageli olukorras,

kus faktilised asjaolud ei pruugi olla lõpuni selged.

31. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel on kaebuse rahuldamise perspektiivi väljaselgitamisel vahel

otsustava tähtsusega vastavate kaebuste lahendamisel kujunenud kohtupraktika seaduste

tõlgendamisel. Paratamatult peab kohus sageli tegutsema aga olukorras, kus asi on esialgse

õiguskaitse taotluse lahendamise ajal veel õiguslikult ebaselge just kohtupraktika puudumise tõttu.

Käesolev juhtum ongi selline.

Halduskohus lahendaski M. Valdmanni kaebust ja kohaldas esialgset õiguskaitset olukorras, kus

puudus Riigikohtu praktika Põhiseaduse § 28 kohaldamisel. Ka käesoleval ajal puudub Riigikohtu

praktika küsimuses, kas riik või riigi poolt loodud avalik-õiguslik juriidiline isik (haigekassa) peab

kandma kulud, mis on vajalikud selleks, et isik saaks soetada soodusravimite nimekirja mittekantud

ravimit. Kolleegium ei saa esialgse õiguskaitse korras ravimi soetamiseks antud raha tagastamise üle

peetava vaidluse lahendamisel võtta seisukohta selles küsimuses. Samuti ei saa kolleegium võtta

seisukohta küsimustes, kas halduskohus jättis M. Valdmanni kaebuse õigesti rahuldamata ja kas

käesolevas asjas oli õige kohaldada esialgset õiguskaitset.

32. Kolleegium saab aga tähelepanu juhtida Riigikohtu kahele lahendile, milles on käsitatud

sotsiaalseid põhiõigusi. Põhiseaduse § 28 on tõlgendatud Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri

2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-65-03 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari

2004. a otsuses asjas nr 3-4-1-7-03.

Nendes otsustes pole rõhutatud seda, et isikul on piiramatu õigus riigi abile ja riigil piiramatu

kohustus osutada abi. Rõhutatud on seda, et sotsiaalsete õiguste tagamisel on seadusandjal avar

diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid.

Sotsiaalsete põhiõiguste täpsema mahu määrab kindlaks riigi majanduslik olukord ning riik ei saa

rohkem anda ja keegi ei saa riigilt rohkem nõuda, kui riik võimeline on. Samas on Põhiseaduse §-s 28

otsesõnu väljendatud põhiõiguse adressaadi subjektiivne õigus ja PS § 15 lg 1 kohaselt peab olema

tagatud selle kohtulik kaitse.

V

33. Kassatsiooniastmes pole enam vaidlust küll selle üle, kas määruse peale, millega pärast

kohtuotsuse jõustumist kohustatakse isikut tagastama esialgse õiguskaitse korras saadut, saab

apelleerida. Hoolimata sellest, peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist.

34. HKMS § 31 lg 3 järgi on poolel ja kolmandal isikul õigus esitada halduskohtule eraldi

dokumendina vormistatud määruse peale erikaebus, kui see õigus on sätestatud käesolevas

seadustikus. Seadustik ei näe ette õigust vaidlustada kohtumäärust, millega tagastati esialgse

õiguskaitse korras saadu. Ometi ei saa siit järeldada, et nimetatud määrus pole vaidlustatav.

35. Ringkonnakohus leidis, et kui halduskohus otsustab esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise

kohtuotsuses, siis on kaebuse esitajal õigus vaidlustada kohtuotsus ka tagastamise kohustuse osas.

Seepärast tuleb HKMS § 31 lg-s 3 sätestatud edasikaebepiirangut tõlgendada koosmõjus HKMS

§ 122 lg-ga 7 ja Põhiseaduse §-ga 24. Kuna samas küsimuses tehtud kohtuotsus on apelleeritav, siis

tuleb apelleeritavana käsitada ka esialgse õiguskaitse korras saadu tagastamise kohta tehtud

kohtumäärust, kui kohtu seisukohta koos kohtuotsusega pole enam võimalik vaidlustada. HKMS § 31

lg 3 piirab eraldi dokumendina vormistatud määruse peale edasikaebamist eesmärgiga vältida

kohtumenetluse takerdumist üksikküsimuste vaidlustamise tõttu ning sellised määrused on

apelleeritavad koos kohtuotsusega. Käesolevas asjas on kohtuotsus jõustunud, esialgse õiguskaitse

korras saadu tagastamise nõude vaidlustamine ei saa venitada kohtumenetlust ning kaebuse esitajal

puudub muu õiguskaitsevõimalus. Kui kohus otsuses esialgse õiguskaitse määruse alusel tagastamist

ei otsusta, peab huvitatud isikul olema võimalus nõuda alusetult saadu tagastamist ka pärast

kohtuotsuse jõustumist. Alusetult saadu tagastamiseks esitatud taotluse lahendamisel ei minda tagasi

põhivaidluse juurde ja seetõttu ei riivata põhimõtet, et reeglina lõpeb kohtumenetlus kohtulahendi

jõustumisega. Otsustada tuleb üksnes küsimus, kas kaebuse esitaja peab tulenevalt alusetu

rikastumise sätetest tagastama esialgse õiguskaitse korras saadu.

36. Riigikohtu halduskolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu mõttekäigu ja järeldusega.

Tõnu Anton, Julia Laffranque, Jüri Põld