3-1-1-29-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-29-04

Otsuse kuupäev

17. juuni 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott

Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

U. J. süüdistusasi KarS § 25 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2004. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 2-1-23/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokurör Tatjana Tamm, kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

17. mai 2004. a

Istungil osalenud isikud

Prokurör Marge Püss, süüdimõistetu U. J. ja tema

kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2004. a kohtuotsus U. J.-le mõistetud karistuse osas ja

saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

3. Tagastada U. J.-le kõik, mis temalt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2004. a

kohtuotsuse alusel sisse nõuti.

4. Välja mõista U. J.-lt 1504,50 krooni (tuhat viissada neli krooni ja viiskümmend senti) kohtukulu

kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viljandi Maakohtu 8. detsembri 2003. a kohtuotsusega tunnistati U. J. süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja

talle mõisteti karistuseks 30 päeva vangistust.

KarS §-de 64 ja 65 alusel mõisteti U. J.-le liitkaristus 1 aasta ja 30 päeva vangistust Valga Maakohtu

12. novembri 2002. a kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse, 1 aasta vangistuse suurendamise teel.

U. J. tunnistati süüdi selles, et olles varem toime pannud vargusi, varastas ta 14. juulil 2003. a Viljandis

kaupluse Selver müügisaalist paki "ilette väärtusega 119 krooni.

2. Maakohtu selle otsuse peale esitas U. J. apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse tühistada ja saata

kriminaalasja Viljandi Maakohtule uueks arutamiseks. Apellandi arvates jättis kohus välja selgitamata

tähtsad asjaolud ja hindas tõendeid valikuliselt.

3. Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2004. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. U. J. tunnistati

süüdi KarS § 25 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4 järgi ning teda karistati rahalise karistusega 150 päevamäära, s.o 7500

krooni. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata, apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt.

Karistuse kergendamisel ja rahalise karistuse kohaldamisel võttis ringkonnakohus arvesse, et U. J. on süüdi

kuriteokatse, mitte aga lõpuleviidud kuriteo toimepanemises. Ringkonnakohus arvestas sedagi, et U. J. on

asunud elama õiguskuulekat elu, ta töötab ja töökohast iseloomustatakse teda positiivselt.

4. 9. veebruaril 2004. a alustas Viljandimaa kohtutäitur Janek Pool täitemenetlust U. J.le mõistetud rahalise

karistuse täitmiseks, s.o temalt 7500 krooni sissenõudmiseks. Täitemenetluse käigus tasus U. J.

ajavahemikus 27. veebruarist kuni 26. märtsini 2004. a kokku 7500 krooni kohtutäituri osutatud kontole.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2004. a kohtuotsuse peale esitas kassatsioonprotesti prokurör Tatjana

Tamm, kes palub tühistada ringkonnakohtu otsuse U. J.-le mõistetud karistuse osas ja saata kriminaalasja

uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Protestis leitakse, et U. J. karistuse kergendamine rahalise karistuse kohaldamise teel on vastuolus KarS §-

des 56 ja 60 sätestatuga.

5.1 Prokurör on nõus, et U. J. süüditunnistamine kuriteokatses andis kohtule KarS § 25 lg 6 põhjal õiguse

kaaluda karistuse kergendamist KarS § 60 alusel. Kuid seejuures oli kohus kohustatud järgima sama

paragrahvi lõigetes 2 kuni 4 sätestatud korda.

KarS § 60 lg 3 märgib, et kergendatud karistuse alammäär on Karistusseadustiku üldosas sätestatud vastava

karistusliigi alammäär. U. J. tunnistati süüdi KarS § 25 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4 järgi, mille eest

Karistusseadustik näeb karistusena ette üksnes vangistuse. Vangistuse kui karistusliigi alam-määr on KarS

§ 45 lg 1 kohaselt 30 päeva.

Prokurör leiab, et KarS § 60 kohaldatakse analoogselt sama seadustiku §-ga 61 ja seetõttu peavad ka nende

sätete kohaldamise piirangud olema samad. Prokurör rõhutab, et KarS § 61 alusel karistuse kohaldamisel alla

alammäära ei ole lubatud üle minna teist liiki põhikaristusele. Sama põhimõte peaks kehtima ka KarS § 60

kohaldamisel.

Seega, pidades võimalikuks U. J. karistust KarS § 60 alusel kergendada, tulnuks ringkonnakohtul

karistusraami alammäära kindlaksmääramisel lähtuda KarS § 45 lg-st 1, mis sätestab vangistuse kui

karistusliigi alammääraks 30 päeva.

5.2 Protestis leitakse, et U. J. karistamine rahalise karistusega on ka sisuliselt põhjendamatu ja vastuolus

KarS § 56 sätetega, sest kohtualust on korduvalt karistatud nii kriminaal- kui haldus-korras, kuid sellest

hoolimata on ta jätkanud süütegude toimepanemist. Prokurör on seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvides

ei ole õige kohaldada U. J. suhtes kergemat karistusliiki.

6. Kassatsioonprotesti läbivaatamisel tekkisid kriminaalkolleegiumi kolmeliikmelisel koosseisul

põhimõttelist laadi eriarvamused KarS § 60 ja § 61 kohaldamise ja kohtuotsuse jõustumise järel

süüdimõistetu poolt täidetud rahalise karistuse tühistamise võimalikkuse osas, mistõttu kriminaalasi anti

lahendamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu istungil toetas prokurör kassatsioonprotesti ja leidis, et U.

J. poolt 7500 krooni tasumine ei saa olla ebaseadusliku kohtulahendi tühistamata jätmise aluseks, ning KarS

§ 70 lg-st 2 tulenevalt võiks olla võimalik talle mõistetud rahalise karistuse asendamine vangistusega.

Prokuröri arvates lähtus ringkonnakohus U. J. karistuse kergendamisel KarS §-st 60, mitte §-st 61, kuid

mõlema normi järgi saab U. J. kergeimaks karistuseks olla 30 päeva vangistust.

U. J. ja tema kaitsja palusid jätta kassatsioonprotesti rahuldamata, leides, et seadus ei välista otsesõnu

üleminekut vangistuselt rahalisele karistusele. Samuti märkisid süüdimõistetu ja tema kaitsja, et kõnealusel

juhul on U. J.-le mõistetud karistus kantud ja seetõttu ei saa tõusetuda enam küsimust kohtuotsuse

tühistamisest ega tema karistamisest raskema karistusega.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2004. a otsusest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et kohtualune tuleb

süüdi tunnistada mitte lõpuleviidud süüteos, vaid selle katses, mistõttu on põhjendatud tema karistuse

kergendamine ja karistamine rahalise karistusega. Seejuures arvestas ringkonnakohus ka seda, et kohtualune

tahab oma varasemat kriminaalset minevikku unustada ning asuda elama seaduskuulekat elu, ta on leidnud

endale püsiva töökoha ja töökohast iseloomustatakse teda positiivselt.

Kuid kergendades kohtualuse karistust üleminekuga vangistuselt rahalisele karistusele jättis ringkonnakohus

märkimata karistuse kergendamise õigusliku aluse.

9. Kuriteo toimepannud täisealisele isikule Karistusseadustiku eriosa sanktsioonis ettenähtust kergema

karistuse kohaldamist ja karistuse kohaldamist alla alammäära reguleerivad vastavalt KarS §-d 60 ja 61.

Järgnevalt kaalub Riigikohtu kriminaalkolleegium, kas ringkonnakohus on karistuse kergendamisel

kriminaalseaduse neid sätteid õigesti kohaldanud.

10. KarS § 60 annab kohtule õiguse seadustiku üldosas loetletud juhtudel kergendada isiku karistust (kohtu

kohustus on see üksnes KarS § 24 lg-s 2 märgitud erilise isikutunnuse puudumisel). KarS § 25 lg 6 alusel on

üheks selliseks juhtumiks karistuse mõistmine süüteokatse eest.

Süüteokatse toimepannud isiku karistuse kergendamine KarS § 60 alusel ei saa toimuda aga pelgalt kohtu

suva järgi, vaid peab KarS § 60 lg 1 kohaselt jääma sama paragrahvi teiste lõigetega seatud

karistusraamidesse.

KarS § 60 lg 2 sätestab kergendatud karistuse ülemmäära. See ei või olla üle kahe kolmandiku

Karistusseadustiku eriosa sanktsioonis sätestatud karistuse ülemmäärast. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt

on kergendatud karistuse alammääraks seadustiku üldosas sätestatud vastava karistusliigi alammäär.

11. U. J. tunnistati süüdi KarS § 25 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4 järgi varguse katse toimepanemises. KarS § 199 lg 2

sätestab karistusena kuni viieaastase vangistuse. Rahalist karistust KarS § 199 lg 2 ette ei näe. Seetõttu pidi

U. J.-le mõistetav karistus KarS § 60 kohaldamisel jääma vahemikku 30 päeva (vangistuse kui karistusliigi

alammäär) kuni 3 aastat 4 kuud (kaks kolmandikku viiest aastast) vangistust. Kuid ringkonnakohus on

väljunud nendest karistusraamidest ja läinud üle teisele põhikaristuse liigile. Kohtualuse karistuse sellist

kergendamist KarS § 60 aga ei võimalda.

12. KarS § 61 sätestab võimaluse kohaldada karistust alla alammäära. See on iseseisev karistuse

kergendamise alus ja selle kohaldamine on võimalik nii eraldi, kui ka pärast karistuse kergendamist KarS

§ 60 alusel ning annab kohtule täiendava võimaluse karistuse individualiseerimiseks selle kergendamise läbi

juhtudel, mida ei ole võimalik Karistusseadustiku üldosas otseselt ette näha. Kaalumaks isiku karistuse

kergendamist KarS § 61 alusel peab seaduse rakendaja tuvastama erandlikud asjaolud, mis võivad olla

seotud nii isikuga kui ka süüteo toimepanemisega.

13. KarS § 61 lg 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja erandlikke asjaolusid arvestades kohaldada

karistust alla seaduses sätestatud alammäära.

Kriminaalkolleegium märgib, et karistusliik ja -määr on karistusõiguse erineva sisuga mõisted. Karistusliik

väljendab karistuse kvalitatiivset tunnust, mis määrab karistuse olemuse. Karistusmäär on aga karistusliigi

sisene kvantitatiivne tunnus, mis määrab konkreetse karistusliigi kohaldamise ulatuse. Seega viib KarS § 61

tõlgendamine järelduseni, et selles märgitud "seaduses sätestatud alammäära" all tuleb mõista eriosa vastava

paragrahvi sanktsioonis ettenähtud karistusliigi alammäära ja ka erandlike asjaolude esinemine ei võimalda

karistuse mõistmisel üleminekut põhikaristuse kergemale liigile. Seda järeldust toetab samuti asjaolu, et KrK

§ 39 nägi karistuse kergendamise võimalustena ette nii karistuse mõistmise alla alammäära kui ka ülemineku

teiseliigilisele karistusele, kuid KarS §-s 61 on sätestatud võimalus üksnes karistuse kohaldamiseks alla

seaduses sätestatud alammäära. Sellest nähtub seadusandja soov kitsendada karistuse kergendamise

võimalusi erandlike asjaolude esinemise korral, piirates seda karistusmäära valikuga vaid ühe karistusliigi

piires.

Seega ei näe põhikaristuse teisele liigile ülemineku võimalust ette ka KarS § 61.

14. Eeltoodust tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et U. J.le KarS § 25 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4 järgi

mõistetud rahaline karistus on vastuolus nii KarS § 60 kui ka § 61 sätetega, sest need karistuse kergendamist

lubavad normid ei võimalda üle minna karistusliigile, mida eriosa normi sanktsioon ei sisalda. Nii seaduses

sätestatud karistuse kergendamise puhul (§ 60) kui ka erandlike asjaolude tuvastamise korral (§ 61) oli

ringkonnakohus U. J.-le karistuse mõistmisel kohustatud arvestama KarS § 45 lg-s 1 sätestatuga ja mõistma

talle karistuseks vähemalt 30 päeva vangistust.

Kuna U. J. pani kõnesoleva varguse toime katseajal, pidi kohus mõistma talle liitkaristuse KarS § 65 lg 2

alusel ja pöörama selle täitmisele.

15. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et vaatamata sellele, et U. J. on jõustunud kohtuotsuse alusel

tasunud rahalise karistuse kogu summa, tuleb ringkonnakohtu otsus tema karistamise osas tühistada ja

kriminaalasi saata selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

U. J.-le karistuse mõistmisel on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust. Kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamine on tulenevalt AKKS § 64 p-st 2 kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Sama seaduse § 63 p 2 kohaselt on Riigikohus kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise korral volitatud

tühistama kriminaalasjas tehtud otsuse tervikuna või osaliselt ja saatma kriminaalasja kohtule, kelle poolt

kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine oli otsuse tühistamise aluseks. Asjaolu, et süüdimõistetu on

ebaseadusliku ja tühistamisele kuuluva kohtuotsuse alusel talunud mingisuguseid kitsendusi, seda põhimõtet

ei väära.

Ringkonnakohtu otsuse tühistamine prokuröri protesti alusel ei too endaga kaasa õiguskindluse ega ne bis in

idem põhimõtte rikkumist. Prokurör vaidlustas ringkonnakohtu otsuse seaduses selleks ettenähtud korras ja

tähtajal ning süüdimõistetul ei saanud tekkida õiguspärast ootust sellele, et teda karistatakse seaduses

ettenähtust leebema karistusega või et tema suhtes tehtud ebaseaduslik kohtuotsus jäetakse muutmata.

Vastupidi, seadusandja on loonud mehhanismi, mis võimaldab ka ringkonnakohtu kohtuotsuse vaidlustamist.

Seetõttu pidi süüdimõistetu arvestama, et ebaseadusliku kohtulahendi vaidlustamine prokuröri poolt võib

kaasa tuua süüdimõistetu olukorra halvenemise.

Ühe teo eest ei saa U. J. kanda kahte karistust. Seetõttu tuleb Täitemenetluse seadustiku §-s 181 sisalduvast

põhimõttest tulenevalt tagastada talle kõik see, mis temalt Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2004. a

kohtuotsuse alusel on sisse nõutud.

16. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2004. a kohtuotsuse U. J.le mõistetud karistuse osas

ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Hannes Kiris

Jüri Ilvest

Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg

Lea Kivi

Peeter Vaher