3-2-1-143-03 · Riigikohus

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-143-03

Määruse kuupäev

Tartu, 2. veebruar 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

Eesti Haigekassa hagi AS Laverna vastu 46 051 krooni 70

sendi väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. augusti 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/111/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Laverna kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

24. november 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. augusti

2003. a otsus läbi vaatamata ja anda asi lahendada Riigikohtu

üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa esitas 25. juunil 2002. a Lääne Maakohtusse hagi, milles palus AS-lt Laverna

välja mõista 46 051 krooni 70 senti. Hagiavalduse kohaselt tasus hageja Eesti Haigekassa seaduse

(EHS) § 3 p 5 alusel kostja töötajate ravikulude eest raviteenuste arvete alusel 42 310 krooni 70 senti

ning haiguslehtede alusel haigushüvitiste eest 3 741 krooni. Eesti Haigekassa seaduse § 4 lg 2

kohaselt on haigekassal õigus nõuda sotsiaalmaksu maksjalt haigekassa kasuks sisse kulud, mida

haigekassa on kandnud kindlustatu ravikindlustushüvitiste tasumisel, kui sotsiaalmaksu maksja on

jätnud sotsiaalmaksu tähtajaks tasumata.

2. Kostja AS Laverna hagi ei tunnistanud ning leidis, et EHS § 4 lg-st 2 tulenev piirang ei ole

kooskõlas põhiseaduse (PS) §-ga 11. Põhiseaduse § 152 alusel tuleb jätta EHS § 4 lg 2 kohaldamata

ning algatada viidatud sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Tulenevalt PS §-st 11

tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning piirang peab olema kohane,

vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgiga. Eesti Haigekassa seaduse § 4 lg-st 2 tulenev piirang

pole vajalik, sest sätte eesmärgi saavutamine tagatakse maksukorralduse seaduses,

haldusõiguserikkumiste seadustikus ja kriminaalkoodeksis kehtestatud õiguskaitsevahenditega. Eesti

Haigekassa seaduse § 4 lg-s 2 sätestatud piirang pole ka proportsionaalne seatud eesmärgiga, sest see

väljub normi eesmärgi raamest ning on ülemäärane.

3. Lääne Maakohtu 14. oktoobri 2002. a otsusega hagi rahuldati. Kohus tuvastas, et kostja ei ole

alates 2001. a juulist maksnud sotsiaalmaksu ning hageja on tasunud kostja töötajate ravikulude eest

ning haigushüvitisena kokku 46 051 krooni 70 senti. Kohus leidis, et EHS § 4 lg-st 2 tulenev piirang

on kooskõlas PS §-ga 11. Vaidlusaluse normi eesmärgiks on ravikindlustusraha otstarbekas ja

efektiivne kasutamine. Hageja on täitnud EHS § 3 p-s 5 sätestatud kohustuse kostja töötajate suhtes

oma kohustuse nõuetekohaselt täitnud sotsiaalmaksu maksjate arvel. Töötajatele

ravikindlustushüvitise väljamaksmine tingimustes, kus sotsiaalmaksu maksja on jätnud oma töötajate

eest sotsiaalmaksu maksmata, võib viia olukorrani, kus haigekassal ei jätku raha EHS § 2 lg-tes 1 ja 2

sätestatud haigekassa eesmärgi ja ülesannete täitmiseks. Eesti Haigekassa seaduse § 4 lg 2 kehtestab

kostjale küll täiendava rahalise kohustuse, kuid see ei ole ülemäärane haigekassa eesmärki ja

ülesandeid arvestades. Muud meetmed, mida riik rakendab sotsiaalmaksu maksmise kohustuse

täitmise tagamiseks, on karistusliku iseloomuga ning laekuvad riigieelarvesse. Riik nendest

rahalistest vahenditest haigekassale raha ei eralda.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. augusti 2003. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus ühines maakohtu otsuse motiividega neid kordamata. Eesti Haigekassa seaduse § 4

lg 2 eesmärgiks on anda haigekassale võimalus tagada oma tegevuse finantseerimine, olenemata

sotsiaalmaksu laekumisest riigieelarvesse. Laekunud rahast peab haigekassa täitma oma kohustused

ravikindlustuse korraldamisel, s.h tasuma seaduses sätestatud tähtaegadel kindlustatud isikute

ravikindlustushüvitised. Sotsiaalkindlustatud isikutele teenuste osutamise tagamise eesmärgil on

haigekassa õigustatud kantud kulud sisse nõudma sotsiaalmaksuvõlglasest tööandjalt. Eesti

Haigekassa seaduse § 4 lg 2 kohaldamist ei saa nimetada topeltmaksustamiseks, kuna selle normi

alusel tekkiv nõue pole käsitatav maksusuhtest tuleneva nõudena. Haigekassa õigus

sotsiaalmaksuvõlglaselt kulude sissenõudmiseks võimaldab haigekassal katta oma tegevuskulud ning

pole käsitatav sanktsioonina maksuseaduste mõttes. Kostjat ei ole koheldud teiste maksumaksjatega

võrreldes ebavõrdselt, sest kostja õiguslikku olukorda ei saa samastada maksumaksjatega, kes on

sotsiaalmaksu seadusega ettenähtud korras tasunud. Kostjal oli võimalus kohaselt makse tasudes või

sotsiaalmaksuvõlga ajatades nõude esitamine EHS § 4 lg 2 alusel ära hoida. Seega oli kostja õiguste

piiramine suunatud suurema ebavõrdsuse ärahoidmisele ning selles mõttes proportsionaalne ja

vajalik.

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsusele esitas kassatsioonkaebuse kostja AS Laverna. Kaebuse kohaselt

on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kostjat ei koheldud teiste maksumaksjatega võrreldes

ebavõrdselt ning EHS § 4 lg-s 2 kehtestatud piirang on vajalik ja seatud eesmärgiga proportsionaalne.

Eesti Haigekassa seaduse § 4 lg-st 2 tulenev piirang ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga 11, kuna see

piirab ebaproportsionaalselt PS §-s 32 sätestatud omandi kaitse põhimõtet. Põhiseaduse § 152 alusel

tuleb jätta EHS § 4 lg 2 kohaldamata ning algatada viidatud sätte suhtes põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlus.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse lahendamise käigus tuleb anda hinnang Eesti Haigekassa

seaduse § 4 lg 2 vastavusele põhiseaduse §-le 11 koostoimes §-ga 32. Kolleegiumi arvates tuleb

vastata küsimusele, kas sotsiaalmaksukohustuse täitmise tagamise õiguslikku regulatsiooni arvestades

on põhiseadusega kooskõlas EHS § 4 lg-st 2 sotsiaalmaksu maksuvõlglasele tulenev kohustus. Eesti

Haigekassa seaduse § 4 lg 2 (kuni 1. oktoobrini 2002 kehtinud red) järgi nõuab haigekassa

sotsiaalmaksu maksjalt haigekassa kasuks sisse kulud, mida haigekassa on kandnud kindlustatu

ravikindlustushüvitise tasumisel, kui sotsiaalmaksu maksja on jätnud sotsiaalmaksu tähtajaks

maksmata. Nimetatud kulude tasumine ei vabasta sotsiaalmaksu maksjat sotsiaalmaksu maksmise

kohustusest.

7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 358 lg 3 kohaselt jätab asja läbivaatav kohtukoosseis tsiviilasja

läbi vaatamata ning annab selle määrusega läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule, kui tsiviilasja

lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava

küsimuse lahendamist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teine lause

sätestab, et üldkogu lahendab Riigikohtu haldus-, tsiviil- või kriminaalkolleegiumi või erikogu

üleantud asja, kui kolleegiumil või erikogul tekib põhjendatud kahtlus kohtuasja lahendamisel

asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu põhiseadusele vastavuses.

8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 358 lõikest 3 ning

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lõikest 3, jätab kolleegium AS Laverna

kassatsioonkaebuse alusel ringkonnakohtu otsuse läbi vaatamata ja annab asja lahendada Riigikohtu

üldkogule.

L. Laarmaa , J. Luik, T. Tampuu