3-2-1-74-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-74-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. juuni 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed V. Kõve ja T. Tampuu

Kohtuasi

Anne-Margret Jacobseni hagi Margit Metsa vastu notari

ametitegevusega tekitatud kahju 1 000 000 krooni

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. veebruari 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2-69/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Margit Metsa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

17. mai 2004. a

Istungil osalenud isikud

Kassaator M. Mets, tema lepinguline esindaja vandeadvokaat

N. Kõiv ja vastustaja lepinguline esindaja vandeadvokaat

K. Raudsepp

Resolutsioon

1. Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. veebruari

2004. a otsus tühistada osas, millega notar Margit Metsalt

mõisteti Anne-Margret Jacobseni kasuks välja õigusabikulu

86 574 krooni 74 senti. Teha selles osas uus otsus, millega

mõista notar Margit Metsalt Anne-Margret Jacobseni kasuks

välja õigusabikulu 50 000 krooni.

2. Ülejäänud osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari

2004. a otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Margit Metsale kassatsioonkaebuselt 18. märtsil

2004. a tasutud kautsjon, 10 000 (kümme tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 8. mail 2001. a esitas Anne-Margret Jacobsen Viljandi Maakohtule hagi notar Margit Metsa vastu,

paludes kostjalt välja mõista 1 000 000 krooni notari ametitegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Seoses Viljandi Maakohtu kohtunike taandumisega saadeti asi arutamiseks Valga Maakohtule.

2. Hagiavalduse kohaselt tõestas notar Margit Mets 1. augustil 1997. a ostu-müügilepingu, mille järgi

Anne-Margret Jacobsen müüs Indrek Saarele Viljandis Oja tee 2A asuva elamu-majandushoone. A.-

M. Jacobseni esindas volikirja alusel I. Saar. 16. detsembril 1997. a sõlmitud asjaõiguslepingu alusel

kanti I. Saar kinnistusraamatusse Oja tee 2A kinnistu (registriosa nr 4363) omanikuna. I. Saare ja

tema ema A. Saare vahel sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kanti kinnistu omanikuna 16. juunil

1998. a kinnistusraamatusse A. Saar. 2. detsembril 1999. a kanti kinnistu omanikuna

kinnistusraamatusse Aivar Moks. Hageja väitel ei ole ta I. Saart volitanud müüma Oja tee 2A asuvat

hoonet ega ole talle volikirja andnud. Tehingu tõestamisel jättis notar kontrollimata A.-M. Jacobseni

esindaja volitused, rikkudes sellega notariaadiseaduse ja notariaaltoimingute tegemise korra sätteid.

Kostja õigusvastase tegevuse tõttu kaotas hageja omandi temale kuulunud hoonele.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta väitis, et hageja nimel 25. juulil 1997. a välja antud volikirja

kehtetus ei ole tõendamist leidnud. Asjaolu, et volikiri ei olnud legaliseeritud, ei muuda volikirja

kehtetuks. Hageja soovis juba 1995. a anda I. Saarele üldvolikirja enda esindamiseks kõikvõimalikes

õigussuhetes. Notari selgituste tõttu vormistati tookord n-ö "piiratud õigustega" volikiri, millega

hageja andis I. Saarele õiguse omandada hageja nimele ehitisi ja kinnistuid ning neid vabalt valitseda

ja kasutada. See volikiri kehtib tänaseni. Eeltoodu kinnitab hageja tahte - lubada I. Saarel sõlmida

hageja nimel tehinguid vara omandamiseks, s.h tehinguid iseendaga - olemasolu.

Notariaadiseaduse (NotS) § 20 lg 1 kohaselt vastutab notar üksnes otsese varalise kahju eest, mis on

tekkinud tema poolt tahtlikult või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude tagajärjel. Kuna

kostja suhtes ei ole algatatud kriminaalasja ametialases lohakuses, on alusetu väide, et kostja

käitumises esineb tahtlus või raske ettevaatamatus. Hagejal ei ole tekkinud varalist kahju. Hageja ja

I. Saar olid 24. märtsist 1995. a 5. juulini 2001. a abielus. Kui eeldada, et Viljandis Oja tee 2 asuv

ehitis läks hageja valdusest 1. augustil 1997. a sõlmitud tehingu alusel välja, siis ehitisealuse maa

erastamisega 16. detsembril 1997. a muutus kinnisasi tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 146 lg-st 4 ja perekonnaseaduse (PkS) § 17 lg-st 5 abikaasade ühisvaraks ja hageja

omandiõigus varale taastus.

4. Valga Maakohtu 23. jaanuari 2002. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja hagejalt mõisteti kostja

kasuks välja kohtukulud.

5. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli notari käitumine õigusvastane. Notariaadiseaduse (NotS)

§ 55 kohaselt võtab notar teistes riikides välja antud dokumente vastu siis, kui need on

välisministeeriumi asutuste poolt legaliseeritud. 1. augusti 1997. a tehingu tõestamisel võttis kostja

vastu legaliseerimata Hamburgi Ülemkohtu Hansa piirkonna notari M.-E. Schlie-vom Ende 25. juulil

1997. a tõestatud volikirja. Notar ei kontrollinud nõuetekohaselt A.-M. Jacobseni esindaja volitusi.

Notariaadiseaduse § 20 lg 1 kohaselt saab notari personaalset täisvastutust kohaldada üksnes juhul,

kui kahju on tekkinud notari poolt tahtlikult või raskest ettevaatamatusest tehtud ebaõigete tegude

tagajärjel. Asjas on tõendatud, et hageja oli varem I. Saarele andnud laialdased volitused enda nimel

vara omandamiseks, haldamiseks ja kasutamiseks. Vaidlusaluse volikirja väidetav võltsitus ei oma

asjas tähtsust. Kostja kinnitustel olid hageja ja I. Saar talle kui notarile tuntud isikud, mistõttu ta

eeldas I. Saare õiguspärast käitumist ja vajalike volituste olemasolu. Hageja ja I. Saar olid

24. märtsist 1995. a kuni 5. juulini 2001. a abielus. Kostja käitumine võiks eelduslikult olla käsitatav

ettevaatamatusena, kuid ettevaatamatuse korral näeb NotS § 20 lg 2 ette notari vastutuse üksnes

ulatuses, mis jäi hüvitamata kahju tekitanud isikute poolt. I. Saare kui eelduslikult kahju tekitanud

isiku vastu ei ole hageja nõuet esitanud. Kostja vastutuse kohaldamiseks puudub ka kahju ning

põhjuslik seos kostja õigusvastase teo ja hageja kahju vahel. Hageja on kahjuna määratlenud

tehinguga väidetavalt tema valdusest välja läinud vara väärtuse. Sellise kahju olemasolu on tuvastatav

üksnes tehingu õiguspärasust puudutava vaidluse lahendamisel. Legaliseerimata volikirja

vastuvõtmine kui notariaaltoiming ei loo õiguslikke tagajärgi ega anna alust väita, et see toiming

põhjustas hagejale kahju.

6. Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus õigusabikulu

väljamõistmise osas ja loeti maakohtu otsuse järgi hagejalt kostja kasuks välja mõistetuks 20 000

krooni. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

7. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. novembri 2002. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja asi saadeti samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

8. Tartu Ringkonnakohus tühistas 26. mai 2003. a otsusega Valga Maakohtu otsuse ja uue otsusega

rahuldas hagi osaliselt. M. Metsalt mõisteti A.-M. Jacobseni kasuks välja kahju hüvitamiseks 500 000

krooni ning riigituludesse hagi esitamisel tasutud riigilõiv 26 000 ja apellatsioonkaebuse esitamisel

tasutud 26 000 krooni.

9. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. detsembri 2003. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja tõlgendamise tõttu ning asi saadeti samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus õigesti hinnanud kostja tegevuse -

legaliseerimata volikirja alusel tehingu tõestamise - raskeks ettevaatamatuseks oma ametiülesannete

täitmisel NotS § 20 lg 1 tähenduses, sest notar oli teadlik legaliseerimistõendi vajalikkusest ja tõestas

tehingu selle puudumisest hoolimata. Notar eksis seaduses selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava

õigusnormi vastu.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja ja I. Saare vahel enne abiellumist sõlmitud abieluvaraleping

kehtis olenemata sellest, kas see oli registrisse kantud või mitte. Kostja viidatud TsÜS § 146 lg 31 tuli

kohaldada siis, kui abikaasade varalised õigused olid määratud sama paragrahvi kohaselt välismaa

seadusega. TsÜS § 141 lg 1 järgi kohaldati tehingule selle maa seadust, mille kohaldamises pooled

olid kokku leppinud. Hageja ja I. Saar leppisid Saksa seaduse kohaldamises kokku juba

abieluvaralepingus, mistõttu ei tule kohaldatavat seadust kindlaks määrata rahvusvahelise eraõiguse

sätete alusel. Hageja ja I. Saar abiellusid 24. märtsil 1995. a ja hageja ostis Viljandis Oja tee 2A asuva

hoone 28. detsembril 1995. a. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et kõnealune hoone oli hageja

lahusvara.

Ringkonnakohus on tuvastanud põhjusliku seose kostja õigusvastase teo ja hagejal tekkinud kahju

vahel. Õige on kostja väide, et ta ei tõestanud tehingut, mille alusel kanti kinnistu omanikuna

kinnistusraamatusse A. Moks, kuid ebaõige on sellest tehtud järeldus, et kostja õigusvastase teo ja

hagejal tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos.

Õigusrikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos, kui kahju poleks ilma õigusrikkumiseta saanud

tekkida. Põhjusliku seose tuvastamisel lähtutakse põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus on

hilisema sündmuse põhjuseks siis, kui ilma esimeseta poleks teist saabunud. Notari kahju hüvitamise

kohustise tekkimiseks NotS § 20 lg 1 järgi ei pea põhjuslik seos avalduma vahetu seosena

õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda põhjusahelas (sündmuste jadas), mille

notar oma ametikohustuste rikkumisega loob. Kannatanu peab tõendama üksnes seda, et notari

õigusvastase teota poleks kahju tekkimisega lõppenud põhjusahel vallandunud.

Tulenevalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg-st 6 on ehitise või selle osa võõrandamine

võimalik üksnes notariaalselt tõestatud tehingu tegemisega. Tuvastanud, et hagejale kuuluva elamu-

majandushoone 1. augusti 1997. a ostu-müügilepingu tõestamine oli hoone järgnevate võõrandamiste

vältimatu tingimus, luges ringkonnakohus põhjendatult hageja kahju tekkinuks notari süülise

käitumise tõttu. Kuna põhjuslik seos oli tuvastatud, ei olnud ringkonnakohtul vajadust käsitleda seda,

mis saanuks siis, kui kostja poleks I. Saare poolt soovitud tehingut tõestanud.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et esinevad kõik NotS § 20 lõikes 1 nimetatud notari vastutuse

tekkimiseks vajalikud asjaolud, kuid vähendas ebaõigesti kahjuhüvitist, arvestades kostja süü vormi

(raske ettevaatamatus) ning õigusvastase teo toimepanemise asjaolusid. NotS § 20 lg 1 järgi vastutab

notar otsese varalise kahju eest, mis on tekkinud tema poolt tahtlikult või raskest ettevaatamatusest

tehtud ebaõigete tegude tagajärjel. Ringkonnakohtu otsuses esile toodud kahjuhüvitise vähendamise

aluseid notariaadiseadus ette ei näinud.

Kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt

kannatanu süü astmest tuleb ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 462 lg 1 järgi hüvitise suurust vähendada

või tuleb jätta hüvitis väljamõistmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tartu Ringkonnakohus tühistas 20. veebruari 2004. a otsusega Valga Maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega rahuldas hagi. Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja 1 000 000 krooni ja 86 574

krooni 74 senti õigusabikulu, samuti riigilõivu riigituludesse.

11. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on maakohus õigesti tuvastanud notari tegevuse õigusvastasuse.

Samas on ebaõige maakohtu seisukoht, et käesolevas asjas pole tõendatud või puuduvad kostja suhtes

tsiviilvastutuse kohaldamise koosseisulised elemendid - süü, kahju ning põhjuslik seos kostja

õigusvastase käitumise ja hagejal tekkinud kahju vahel.

Hageja on käesoleval juhul tõendanud, et talle on tekkinud otsene varaline kahju. 1. juulini 2002. a

kehtinud TsK § 222 lg 2 kohaselt loeti kahjuks kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara

kaotsiminekut või rikkumist, samuti kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui

võlgnik oleks kohustise täitnud. Kahjustatud isik võib notari vastu kahjuhüvitusnõude esitamisel

toetuda muuhulgas tehingu tühisuse asjaolule. Ringkonnakohus leidis, et kostja tõestatud 1. augusti

1997. a ostu-müügileping on TsÜS § 66 lg 2 järgi tühine, kuivõrd puudus nõutavas vormis hageja

volitus I. Saarele selle tehingu tegemiseks. Hamburgi notar M.-E. Schlie vom Ende ja Eesti

Suursaatkonna kirjadega on tõendatud, et kostjale tehingu tõestamiseks esitatud hageja notariaalsel

volikirjal I. Saarele oli notaripoolne allkirja õigsuse kinnitus ja volikirja kohta hiljem välja antud

legaliseerimistõend võltsitud. Asjaolu, et hageja ja I. Saar olid 1. augusti 1997. a tehingu tegemise

ajal abielus, ei oma käesoleval juhul tähtsust, kuivõrd nähtuvalt abieluvaralepingust olid nad enne

abiellumist kokku leppinud vastavalt Saksa Tsiviilseadustiku (BGB) §-le 1414 abielu kestel soetatava

vara lahususes. Tähtsust ei oma nimetatud lepingu kandmine abieluvararegistrisse, sest leping oli

kehtiv sõltumata sellest, et see ei olnud registrisse kantud. Tulenevalt nimetatud abieluvaralepingust

ei muutunud Viljandis Oja tee 2a asuva elamu-majandushoone hageja ja I. Saare ühisvaraks siis, kui

hageja selle 28. detsembril 1995. a omandas, ega saa eeldada ka hageja kui abikaasa tahet 1. augusti

1997. a tehingu tegemiseks. Põhjendatud ei ole vastustaja väide, et kuna apellant on leidnud, et tema

kahju seisnes lepingu kohase ühe miljoni krooni suuruse summa mittesaamises, siis seisneb apellandi

tegelik nõue lepingu mittenõuetekohases täitmises. Asjaolu, et hageja põhjendab talle tekkinud kahju

suurust 1. augustil 1997. a tehtud tehingu väärtuse kaudu, ei saa käsitada selle tehingu heakskiidu või

tunnustamisena. Asja materjalidest nähtuvalt oli I. Saar 1. augusti 1997. a tehingule järgnevalt kantud

kinnistusraamatusse Viljandis Oja tee 2a asuva kinnistu omanikuna, seejärel võõrandas ta kõnesoleva

kinnistu oma emale A. Saarele ning viimane võõrandas kinnistu omakorda edasi A. Moksile, kes

kanti 2. detsembril 1999. a omanikuna kinnistusraamatusse. Kuna vähemalt A. Moksi tuleb käsitada

nimetatud kinnistu heauskse omandajana, siis on hageja kaotanud tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS)

§ 56 lg-test 1 ja 3 ning AÕS § 118 lg-st 1 õiguse nõuda A. Moksilt nimetatud kinnistu omandiõiguse

tagasikandmist ning kinnistusraamatu kande vastavat parandamist. Hageja on seega jäädavalt

kaotanud omandiõiguse Oja tee 2a asuvale elamu-majandushoonele ning sellist olukorda tuleb

käsitada kui hageja vara kaotsiminekut TsK § 222 lg 2 mõttes. Hageja on tõendanud oma nõudeks

oleva kahju suuruse, sest AS ABI Kinnisvarabüroo koostatud hindamise akti järgi (maakohtu toimik

nr 2-235/01 tl 86-88) oli nimetatud hoonete väärtus 17. juuni 1997. a seisuga 2 098 800 krooni, s.o

oluliselt suurem, kui hageja kahjuna nõuab. 1. augusti 1997. a tehingus märgitud hoonete väärtust

saab vaadelda nende hariliku väärtusena, kuigi tehing ise on tühine. Kostja ei ole esitanud tõendeid,

mis lükkaksid nimetatud eksperthinnangu ümber ja kinnitaksid, et Viljandis Oja tee 2a asuvate

hoonete tegelik väärtus oli hageja poolt nõutavast 1 miljonist kroonist väiksem.

12. Ringkonnakohus leidis, et on tõendatud ka põhjusliku seose olemasolu kostja õigusvastase teo ja

hagejal tekkinud kahju vahel. Õigusrikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos, kui kahju poleks

ilma õigusrikkumiseta saanud tekkida. Põhjusliku seose tuvastamisel lähtutakse põhimõttest, mille

järgi ajaliselt eelnev sündmus on hilisema sündmuse põhjuseks siis, kui ilma esimeseta poleks teist

saabunud. Notari kahju hüvitamise kohustise tekkimiseks NotS § 20 lg 1 järgi ei pea põhjuslik seos

avalduma vahetu seosena õigusvastase teo ja tagajärje (kahju) vahel, vaid võib seisneda põhjusahelas

(sündmuste jadas), mille notar oma ametikohustuste rikkumisega loob. Kannatanu peab tõendama

üksnes seda, et notari õigusvastase teota poleks kahju tekkimisega lõppenud põhjusahel vallandunud.

Tulenevalt asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg-st 6 on ehitise või selle osa võõrandamine

võimalik üksnes notariaalselt tõestatud tehingu tegemisega. Kui kostja poleks I. Saare poolt soovitud

tehingut tõestanud, jäänuks nimetatud tehing tegemata ning hageja poleks omandit Viljandis Oja

tee 2a asuvatele hoonetele kaotanud. Kuna on tõendatud nii esitatud volikirjal notari poolt hageja

allkirja õigsuse kinnitamise kui ka legaliseerimistõendi võltsitus, siis ei saa eeldada, et tehing oleks

tehtud hiljem I. Saare poolt legaliseerimistõendi esitamisel.

13. Ringkonnakohus leidis, et kostja toimingut - legaliseerimata volikirja alusel tehingu tõestamine -

tuleb hinnata raskelt ettevaatamatuks. Asjaolu, et I. Saar tõi hiljem tehingu tõestamise ajal puudunud

legaliseerimistõendi, ei välista kostja süüd tehingu tõestamisel ega vabasta teda vastutusest. Seadus ei

näinud ette, et notar oleks võinud tehingu tõestada ilma ettenähtud dokumentideta või tingimusel, et

need esitatakse hiljem. NotS § 44 lg 1 sätestas selgelt, et notariaaltoiming tehakse pärast seda, kui on

esitatud kõik vajalikud dokumendid ja tehtud ettenähtud maksed. Legaliseerimistõendi nõudmine

kostja poolt I. Saarelt kinnitab seda, et kostja oli teadlik tõendi vajalikkusest ja tõestas teadlikult

tehingu selle puudumisest hoolimata. Seega esineb käesoleval juhul ka kostja süü vormis, mis on

NotS § 20 lg-s 1 sätestatud vastutuse üheks eelduseks.

14. Arvestades eeltoodut, esinevad käesoleval juhul kõik NotS § 20 lg-s 1 nimetatud notari vastutuse

aluseks olevad asjaolud. Vastavalt TsK § 462 lg-le 1 kui kannatanu enda raske ettevaatamatus

soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest tuleb hüvitise suurust

vähendada või keelduda hüvitisest kahju eest. Antud juhul ei esine hageja enda rasket

ettevaatamatust, mis oleks soodustanud kahju tekkimist või suurenemist ning seetõttu ei saa TsK

§ 462 lg-t 1 kohaldada. Kostja vastuväite kohaselt seisnes hageja raske ettevaatamatus selles, et

hageja tegelikult kirjutas alla vaidlusalusele 25. juuli 1997. a volitusele ja sellega soodustas ise kahju

tekkimist. Nähtuvalt asjas olevast Hamburgi notari M.-E. Schlie-vom Ende kirjast on tõendatud, et

kostjale tehingu tõestamiseks esitatud hageja notariaalsel volikirjal I. Saarele ei ole nimetatud notar

tõestanud 25. juulil 1997. a hageja allkirja ehtsust ning samal kuupäeval ei ole ka koostatud

dokumenti numbriga 729/1997. Seega on vaidlusalusel volitusel notari kinnitus allkirja õigsuse kohta

võltsitud. 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 98 lg 4 kohaselt kui seaduses on sätestatud tehingu

kohustuslik notariaalselt tõestatud vorm, peab selle tegemiseks antud volitus olema notariaalselt

tõestatud vormis. Seaduse kohaselt on võimalik ehitise või selle osa võõrandamine üksnes

notariaalselt tõestatud tehingu tegemisega. Seetõttu vajas ka vastav volikiri notariaalselt tõestatud

vormi ning isegi kui hageja kirjutas oma allkirja volitusele, võis ta eeldada, et see allkiri ei too talle

kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi ilma, et notar oleks seda kinnitanud. Kuna notaripoolset tõestust ei

järgnenud, siis oli hageja õigustatud arvama, et tema poolt antud allkiri ei ole õiguslikult siduv.

15. Maakohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole kostja vastuväited apellatsioonkaebusele seoses

sellega, et asja arutamisel on maakohus rikkunud protsessinorme. Arvestades asja menetluse kestust

on kostjal olnud piisavalt aega esitada kõiki tema poolt esitada soovitavaid tõendeid, s.h anda

omapoolset suulist selgitust.

Nähtuvalt 28. novembri 2001. a eelistungi protokollist lõpetas maakohus eelmenetluse ja määras

kindlaks kohtuistungi toimumise aja. Nimetatud eelistungist võttis osa ka kostja esindajana advokaat

Eero Viigimäe. Arvestades seda, et advokaat peab tundma protsessiõigust, oleks tal olnud soovi

korral võimalik taotleda asja arutamist kollegiaalselt. Kuna aga advokaat kostja esindajana seda ei

teinud, saab eeldada kostja soovi, et asja arutab kohtunik ainuisikuliselt ning maakohus ei ole

rikkunud TsMS § 164 lg 1 p 5. Alusetu on kostja vastuväide maakohtu poolt TsMS § 181 lg 1 p 6

rikkumises.

Vastavalt TsMS § 181 lg 1 p-le 6 uurib kohus kõiki vastuvõetud tõendeid kohtuistungil. Nähtuvalt

maakohtu 8. jaanuari 2002. a istungi protokollist, on hageja ja kostja oma väidete esitamisel

tuginenud kogutud tõenditele ning selle kaudu on toimunud ka kohtuistungil tõendite uurimine. Kuigi

istungi protokollis puudub selgesõnaline märkus, et maakohus avaldab kõik toimikus olevad tõendid,

ei viinud see asja ebaõigele otsustamisele. Tõendeid esitavad protsessiosalised, tõendamaks neid

asjaolusid, millele tuginevad nende nõuded ja vastuväited ning seetõttu on nad teadlikud kõigist

kogutud tõenditest.

Maakohus jättis hagi rahuldamata, leides muuhulgas, et ei ole tõendatud hagejal kahju tekkimine.

Kuna maakohus leidis, et kahju ei ole tekkinud, siis ei saanudki ta hinnata kahju suurust ning kostja

vastuväide apellatsioonkaebusele selles osas on põhjendamatu.

Kostja on esitanud ka taotluse lõpetada asjas menetlus, kuna tegemist on haldusasjaga. Nähtuvalt asja

materjalidest on hagi maakohtule esitatud 8. mail 2001. a. 1. jaanuaril 2002. a jõustus riigivastutuse

seadus, mille § 1 lg-st 1 ja § 17 lg-st 1 tuleneb, et halduskohtu pädevuses on igasuguse avaliku võimu

teostamisel või muude avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise otsustamine.

Riigivastutuse seaduse § 31 lg 1 kohaselt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks enne

käesoleva seaduse jõustumist esitatud hagi läbivaatamisel kohaldatakse enne seaduse jõustumist

kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Seega oli maakohus pädev läbi vaatama hagi

notari tegevusega seotud kahju hüvitamiseks ning ka käesoleval ajal puudub alus menetluse

lõpetamiseks. Samuti ei ole asja kiire ja õige lahendamise huvides võimalik enam menetluse

lõpetamine. Käesolevas asjas on maakohus vaidluse läbi vaadanud ja teinud kohtuotsuse, millega on

asi sisuliselt otsustatud (TsMS § 224). Samuti on asja läbi vaadatud ringkonnakohtus kahel korral ja

Riigikohtus kahel korral.

16. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulu 86 574

krooni 74 senti (maakohtus 50 000 krooni, ringkonnakohtus 15 174 krooni 74 senti, Riigikohtus 21

400 krooni).

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

17. Kassatsioonkaebuses palub M. Mets tühistada ringkonnakohtu otsuse ja Valga Maakohtu otsuse

ning lõpetada asjas menetlus. Kui seda taotlust ei rahuldata, palub kassaator tühistada ringkonnakohtu

otsuse ja Valga Maakohtu otsuse ja saata asi Valga Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

18. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ebaõiged kohtute seisukohad, et asi tuleb läbi vaadata

tsiviilkohtus, mitte halduskohtus. Kuigi hagi esitati 8. mail 2001. a, tuleb asi läbi vaadata

halduskohtus tulenevalt notariaadiseaduse §-dest 2 ja 3 ning halduskohtumenetluse seadustiku § 6

lg 3 p-st 2, mis jõustus 1. jaanuaril 2000. a. Selles asjas ei ole Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-149-03

mainitud erandlikku asjaolu, mis lubab haldusasja läbi vaadata tsiviilkohtus. Kostja ja kolmas isik

vaidlesid maakohtus hagile vastu, paludes menetluse lõpetada, kuna tegemist on haldusasjaga.

19. Valga Maakohus rikkus Põhiseaduse § 24, mille kohaselt on igaühel õigus olla oma kohtuasja

arutamise juures. Kassaator avaldas soovi võtta isiklikult maakohtu istungist osa ja palus

haigestumise tõttu istung edasi lükata. Kohus seda ei teinud ja ringkonnakohus ei pööranud sellele

rikkumisele vajalikku tähelepanu.

20. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks eelmenetluses küsinud poolte soovi kollegiaalse

koosseisu kohta. Ringkonnakohus ei ole vastavale väitele piisaval määral vastanud, leides, et

M. Metsa esindanud advokaat oleks protsessiõiguse tundjana pidanud ise soovi korral vastava

taotluse esitama. See seisukoht on vastuolus TsMS § 164 lg 1 p 5 mõttega.

21. Valga Maakohus jättis kohtuistungil avaldamata kohtutoimikus olevad kirjalikud tõendid. Samas

on kohtuotsuses neile viidatud. Avaldamata tõenditele ei tohi aga tugineda. Vastasel korral ei oma

asjas kogutud materjalide avaldamine mingisugust õiguslikku tähendust.

22. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 61 lg 1 p 1, mõistes välja õigusabikulud üle nimetatud normis

sätestatud 5% piiri.

23. Ringkonnakohus jättis alusetult tähelepanuta vastustaja taotluse ekspertiisi määramiseks. Samuti

ei pööranud kohus vajalikku tähelepanu I. Saare ütlustele, et kõik majaga seonduvad kulud kandis

I. Saar ja ka kõik parendused tegi I. Saar. Seega ei ole kohtud kindlaks teinud, et hageja oleks üldse

kahju saanud, sest eelnevast tulenevalt on võimalik, et kahju on I. Saare poolt muul viisil hüvitatud.

Kahtluse korral oleks kohus pidanud tegema pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.

24. 16. detsembril 1997. a erastas I. Saar elamualuse maa. Maa on kantud kinnistusraamatusse

9. veebruaril 1998. a. TsÜS § 146 lg 4 kohaselt kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele

kinnisasja suhtes kinnisasja asukohamaa seadust. Hageja ja I. Saare vahel Saksa Liitvabariigis

sõlmitud vara lahususe leping on kohaldatav Eestis, kui selle kohta on tehtud kanne Eesti Vabariigi

abieluvararegistrisse. Kuna Saksa Liitvabariigis sõlmitud abieluvaraleping ei ole kantud Eesti

Vabariigi abieluvararegistrisse, tuleb lugeda, et kuigi 1. augustil 1997. a võõrandas I. Saar hagejale

kuuluva elamu, muutus see koos kinnistuga, alates 9. veebruarist 1998. a AÕS § 136 kohaselt hageja

ja I. Saare ühisvaraks.

25. Kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, tuleb

hüvitist vähendada või selle väljamõistmisest keelduda. Ei saa nõustuda ringkonnakohtu väitega, et

hageja allkirjal volitusel ei ole mingit tähendust. Allkiri volitusel tõendab, et hageja siiski soovis

1997. a tehingu sõlmimist ning alles 4 aastat hiljem hakkas esitama sellele vastuväiteid.

26. Ringkonnakohus leidis, et 1. augusti 1997. a müügileping on tühine, kuna puudus nõutavas

vormis volitus I. Saarele. TsÜS § 66 lg 3 kohaselt tühine tehing on tühine algusest peale ja seetõttu on

tühised ka järgnevad tehingud sama varaga. Järelikult on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et

järgnevate tehingute tühisust ei ole võimalik tunnustada.

27. Ringkonnakohus oleks pidanud andma kostjale võimaluse kahju suuruse osas täiendavate tõendite

esitamiseks. Selleks annab aluse 1995. a sõlmitud lepingu hind, mis oli 235 000 krooni. Kohus rikkus

TsMS § 171 lg-s 1 ja Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 sätestatud

õigust õiglasele kohtupidamisele.

28. A.-M. Jacobsen leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

29. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istungil 17. mail 2004. a jäid pooled oma seisukohtade juurde.

Hageja palus kostjalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

30. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulu 86 574

krooni 74 senti. Selles osas saab kolleegium teha uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks

välja õigusabikulu 50 000 krooni. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

31. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 61 lg 1 p 1 nõudeid. Nimetatud normi kohaselt mõistab

kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema

esindaja osutatud õigusabi eest hinnaga hagi korral kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale

või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Kolleegium ei pea vajalikuks muuta

tsiviilasjades nr 3-2-1-69-02 (RT III 2002, 18, 214) ja 3-2-1-65-04 väljendatud seisukohta, et viis

protsenti hagi rahuldatud või rahuldamata jäetud osast on maksimummääraks, milles mõistetakse

välja õigusabikulu. Kui alama astme kohus on õigusabikulu maksimummääras välja mõistnud, ei saa

kõrgema astme kohus seda määra enam ületada. Käesolevas asjas on hagihind 1 000 000 krooni ning

ringkonnakohus rahuldas nõude täielikult. Seega võib TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt kostjalt hageja

kasuks kõige rohkem välja mõista 50 000 krooni õigusabikulu. Kolleegium peab seda summat asja

mahukust ja keerukust arvestades ka põhjendatuks.

32. Vastuseks kassatsioonkaebuse ülejäänud väidetele märgib kolleegium järgmist.

Riigikohtu tsiviilkolleegium asus 11. veebruari 1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-16-97 (RT III

1997, 7, 81) seisukohale, et asja teistkordsel läbivaatamisel Riigikohtus ei saa pool tugineda

asjaolule, millele ta ei tuginenud asja esmakordsel läbivaatamisel Riigikohtus. Sellest seisukohast

tulenevalt jätab kolleegium tähelepanuta kassaatori väite, et asi tuleks läbi vaadata halduskohtus.

Samuti jätab kolleegium samal põhjusel tähelepanuta kassaatori väited Põhiseaduse § 24 ning TsMS

§ 164 lg 1 p 5 rikkumise kohta, tõendite väidetava avaldamata jätmise kohta Valga Maakohtus ja

väite, et seoses maa erastamisega muutus ehitis I. Saare ja hageja ühisvaraks.

33. Ebaõige on kassatsioonkaebuse seisukoht, et kui tehing on tühine, siis on tühised ka sama varaga

tehtavad järgnevad tehingud. Selles osas on Riigikohus avaldanud oma seisukoha 16. juuni 2003. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-03 (RT III 2003, 24, 243).

34. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et asjas ei esine hageja enda rasket

ettevaatamatust, mis oleks soodustanud kahju tekkimist või suurenemist, ning seetõttu ei saa TsK

§ 462 lg-t 1 kohaldada. Seaduse kohaselt on võimalik ehitise või selle osa võõrandamine üksnes

notariaalselt tõestatud tehingu tegemisega ja seetõttu vajas ka vastav volikiri notariaalselt tõestatud

vormi. Isegi kui hageja kirjutas oma allkirja volitusele, võis ta eeldada, et see allkiri ei too ilma

volikirja notariaalse tõestuseta kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi.

35. Asjaolu, et kohtud ei pööranud vajalikku tähelepanu I. Saare seletustele hoone parenduste kohta

ning ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja taotluse määrata ekspertiis, ei saanud tuua kaasa

ebaõiget kohtulahendit. Isegi juhul, kui I. Saar tegi kõnealusele hoonele parendusi, mille tagajärjel

hoone väärtus ajavahemikus 1995 - 1997 kasvas, siis on need parendused tehtud hageja varale ning

seega suurenes hagejale kuulunud vara väärtus. See, mis põhjusel hageja vara väärtus suurenes, ei

oma kahjuhüvitise arvestamisel tähtsust. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks soovinud

esitada omapoolseid tõendeid hoone väärtuse kohta ajahetkel, mil hageja kaotas omandiõiguse

hoonele.

36. Kuna kolleegium on käesoleva otsuse p-des 30 - 31 pidanud põhjendatuks kostjalt välja mõista

õigusabikulu 50 000 krooni ulatuses, mis on TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi maksimummäär, jääb hageja

taotlus kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu väljamõistmiseks rahuldamata.

A. Kull, V. Kõve, T. Tampuu