3-1-1-49-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-49-04 Otsuse kuupäev 8. juuni 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kohtuasi L. B. väärteoasi Tarbijakaitseseaduse § 188 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 2. veebruari 2004. a otsus väärteoasjas nr 3/9-235/03 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik L. B. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kersti Kägi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 11. mai 2004. a Resolutsioon 1. Tühistada Harju Maakohtu 2. veebruari 2004. a otsus ja saata väärteoasi samale kohtule uueks arutamiseks. 2. Kassatsioonkaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Konstaabel Rein Vilumaa tegi 8. oktoobril 2003. a kiirmenetluse otsuse, millega karistas L. B. viie trahviühiku ehk 300 krooni suuruse rahatrahviga selle eest, et menetlusalune isik üüris elamispinda, omamata kohaliku omavalitsuse tegevusluba. Sellega rikuti Vabariigi Valitsuse 4. augusti 1998. a määrusega nr 174 kinnitatud Teeninduseeskirja p 1.3, mille eest nägi vastutuse ette Tarbijakaitseseaduse (TKS) § 188 lg 1. 2. L. B. vaidlustas kiirmenetluse otsuse Harju Maakohtus ja taotles selle tühistamist. Kaebuses väidetu kohaselt ei tegele ta teenuse müümisega, elamispinda andis üürile OÜ X. Pealegi käsitleb Tarbijakaitseseaduse § 188 lg 1 kauplemist ilma müügidokumendita või selleks mitte ettenähtud kohas, elamispinna üürileandmine ei ole aga kauplemine. 3. Harju Maakohtu 2. veebruari 2003. a otsusega jäeti kiirmenetluse otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et menetlusaluse isiku ütluse kui tõendiga, on välja selgitatud kõik asjaolud, mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada. Seetõttu oli otsuse tegemine kiirmenetluses õiguspärane. Kuna L. B. tunnistas kiirmenetluse käigus: "Jätkasime tegevust", siis on tõendatud, et tema kui füüsiline isik pani kõnealuse rikkumise toime. 4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kersti Kägi. 4.1 Kassatsioonkaebuse kohaselt ei andnud korterit üürile menetlusalune isik, vaid OÜ X. Väide, et teenust osutas L. B., on tõendamata. Ei kohtuväline menetleja ega kohus selgitanud välja, kas karistatav tegu on toime pandud ja kas seda on teinud menetlusalune isik. 4.2 OÜ X, kes rentis üürile antavat eluruumi X linnavalitsuselt, kasutas peale lepingu lõppemist elamispinna suhtes VõS § 334 lg-st 3 tulenevat kinnipidamisõigust, kuna Harju Maakohtus menetletakse osaühingu hagi Loksa linnavalitsuse vastu asjale tehtud parenduste hüvitamiseks. Nimetatud kinnipidamist pidas silmas ka menetlusalune isik, öeldes ülekuulamisel: "Jätkasime tegevust". Sellisest sõnakasutusest nähtub, et ütlustes peeti silmas osaühingut. Pärast rendilepingu lõppemist pole ruume välja üüritud. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et Harju Maakohus ei ole välja selgitanud kõiki asjaolusid ega kohtuotsust nõuetekohaselt motiveerinud ning tühistab seetõttu otsuse väärteomenetluseõiguse olulise rikkumise tõttu.

6. Eelkõige ei ole kohus selgitanud VTMS §-s 133 loetletud küsimusi, mis on kaebuse lahendamisel otsustava tähtsusega. Kohtuvälise menetleja karistamisotsuse jõussejätmiseks peab kohus tõendatud asjaoludele tuginedes argumenteerima, miks ta leiab, et väärtegu on toime pandud, kas see tegu on õigesti kvalifitseeritud ning kas selle väärteo on süüliselt ning õigusvastaselt toime pannud menetlusalune isik. Ühtlasi peab kohus kontrollima, kas kohtuväline menetleja on järginud asja menetlemisel menetlusõigust. 7. Kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsusega karistati L. B. selle eest, et ta üüris elamispinda ilma kohaliku omavalitsuse tegevusloata. Karistamaks L. B., oleks tulnud välja selgitada kas, millal ja kellele eluruum anti või pakuti üürile, kas seda tegi L. B. ja kas eluruumi üürile andmine ilma vastava loata on karistatav. Riigikohus juhib siinjuures tähelepanu asjaolule, et kuni 15. aprillini 2004. a kehtinud TKS § 3 p 5 kohaselt oli kauplemine kauba või teenuse pakkumine või müük. Tarbijakaitseseadus ei andnud teenuse mõistet, kuid see sisaldus Teeninduseeskirja p-s 1.2, mille kohaselt loeti teenuseks tasulise olmeteenusena kokkulepitud töö tegemist, teatud vallasasja valmistamist, selle parandamist, hooldamist või valdusse andmist ja võtmist. Sama definitsioon sisaldub ka 15. aprillil 2004. a jõustunud Kaubandustegevuse seaduse § 1 lg-s 2 (RT I 2004, 12, 78). Seega tuleb kaebuse seaduslikuks lahendamiseks välja selgitada, kas vaidlusalune elamispind on vallasvõi kinnisasi, kas sellise eluruumi üürileandmise puhul oli tegemist kauplemisega tarbijakaitseseaduse tähenduses ning kas selline tegu on väärteona karistatav ka kaebuse uue arutamise ajal. 8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 2. veebruari 2003. a otsuse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks samale kohtule. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi