3-3-1-20-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-20-04

Otsuse kuupäev

7. juuni 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Harju maavanema protest Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi

2002. a korralduse nr 680-k tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. jaanuari 2004. a

otsus haldusasjas nr 2-3/93/2004

Menetluse alus Riigikohtus

Ester Varipuu kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Ester Varipuu kassatsioonkaebus rahuldamata.

Muuta Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. jaanuari 2004. a otsuse haldusasjas

nr 2-3/93/2004 põhjendavat osa vastavalt käesolevale otsusele. Resolutsioon jätta muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ester Varipuu esitas 10. detsembril 1991 Tallinna Linnavalitsusele avalduse, milles taotles

Tallinnas R. Tobiase tn 11 (end. R. Tobiase tn 21) ja J. Tombi tn 32 (end. J. Vilmsi tn 32) asuvate

tema vanaemale kuulunud ja õigusvastaselt võõrandatud majavalduste kompenseerimist.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon tunnistas

23. mai 1994. a otsusega E. Varipuu nimetatud vara suhtes õigustatud subjektiks. 26. augusti 1994. a

korraldusega nr 1855-k määras Tallinna Linnavalitsus E. Varipuule Tobiase 11 asuva 2249,51 m2

suuruse maa eest kompensatsiooni 281 189 krooni erastamisväärtpaberites. 29. septembril 1994 avas

E. Varipuu erastamisväärtpaberiarve Tallinna Pangas ja võttis määratud kompensatsiooni vastu ning

võõrandas selle 19. septembril 1996.

2. 25. jaanuaril 2002 esitas E. Varipuu Tallinna Linnavalitsusele avalduse, milles palus tunnistada

kehtetuks 26. augusti 1994. a korraldus nr 1855-k ja Tobiase 11 maa temale tagastada. Tallinna

Linnavalitsus tunnistas 6. märtsi 2002. a korraldusega nr 680-k Kohaliku omavalitsuse korralduse

seaduse (KOKS) § 33 ja maa tagastamise toimiku nr 10882 alusel varasema korralduse kehtetuks.

Rahandusministri taotluse alusel alustas Harju maavanem järelevalvemenetlust ja tegi selle

tulemusena 6. juunil 2002 Tallinna Linnavalitsusele ettepaneku viia 6. märtsi 2002. a korraldus

seadusega kooskõlla. Tallinna Linnavalitsus leidis ettepanekule esitatud vastuses, et korraldus oli

õiguspärane ja keeldus selle muutmisest.

3. Harju maavanem esitas Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a korralduse nr 680-k

tühistamiseks protesti Tallinna Halduskohtule. Maavanem leidis, et maa E. Varipuule tagastamisele

asumine on õigusvastane, kuna E. Varipuu taotles 10. detsembri 1991. a avalduses sõnaselgelt vara

eest kompensatsiooni ning E. Varipuu tegevus 26. augusti 1994. a korralduse saamisel näitab, et selle

sisu vastas tema tahteavaldusele. Omandireformi aluste seaduse (ORAS) järgi maad ei tagastata, kui

õigustatud subjekt soovib selle kompenseerimist. Korraldus on faktiliselt ja õiguslikult motiveerimata

ning sellest ei nähtu, mis põhjusel see on antud. Arvestada tuleb ka avalikku huvi ja õiguskindlust.

4. Tallinna Linnavalitsus vaidles Harju maavanema protestile vastu, märkides, et E. Varipuu esitas

2. augustil 1994 avalduse, milles muutis oma varasemat taotlust ning vastav parandus tehti ka

10. detsembri 1991. a avaldusele. Lisaks oli Tallinna Linnavalitsuse 28. augusti 1994. a korraldus

õigusvastane seetõttu, et selles ei olnud märgitud maa tagastamist välistavad asjaolud (osaliselt

asuvad maal teisele isikule kuuluvad hooned) ja eksitud oli Endise kruntrendimaa omandisse andmise

ja kompenseerimise seaduse § 3 lg 1 vastu, mille kohaselt sai selle maa eest määrata kompensatsiooni

95% ulatuses, aga E. Varipuule kompenseeriti maa tervikuna. Neil põhjustel pidas linnavalitsus

õigeks varasem korraldus tühistada. E. Varipuu kinnitas 5. mail 2002 Tallinna Linnavalitsusele, et on

nõus koheselt tagastama kogu maa eest saadud kompensatsiooni. KOKS § 33 lg 1 alusel on

linnavalitsusel õigus oma varasemat korraldust muuta.

5. Kolmanda isikuna menetlusse kaasatud E. Varipuu vaidles samuti Harju maavanema protestile

vastu, leides, et tal oli õigus 1994. aastal oma taotlust muuta ja seda ta 2. augustil 1994 ka tegi.

Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a määruse nr 487 "Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg" punkt 1 võimaldas taotlust muuta 1

kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamist, enne määruse jõustumist tehtud subjektiotsuste puhul kuni

1. märtsini 1995. Tallinna Linnavalitsuse 26. augusti 1994. a korralduse nr 1855-k kehtetuks

tunnistamine oli E. Varipuu suhtes soodustav haldusakt, mis ei kahjusta ühegi kolmanda isiku huve.

Korraldusega ei otsustatud veel maa tagastamise küsimust. Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a

korraldus oli piisavalt motiveeritud ja õiguspärane.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 20. veebruari 2003. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-320/2003

Harju maavanema protesti ja tühistas Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a korralduse. Kohus

leidis, et E. Varipuu tegevusest Tallinna Linnavalitsuse 26. augusti 1994. a korralduse saamisel

nähtub otseselt, et korralduse sisu vastas tema tegelikule tahtele. E. Varipuu korraldust ei

vaidlustanud, ta avas erastamisväärtpaberiarve ja võttis kompensatsiooni vastu ning hiljem võõrandas

selle. Ei ole tõendatud, et E. Varipuu 2. augustil 1994 tegelikult esitas muudetud avalduse. ORAS

§ 17 lg 5 näeb ette, et õigustatud subjektil ei ole õigust nõuda selle vara tagastamist või

kompenseerimist, mis on temale juba tagastatud või kompenseeritud. 6. märtsi 2002. a korraldus ei

sisalda ühtegi põhjendust 26. augusti 1994. a korralduse õigusvastasuse ning selle põhjuste kohta,

mistõttu on korraldus motiveerimatuse tõttu õigusvastane ja tuleb tühistada.

7. Tallinna Halduskohtu otsuse peale esitas E. Varipuu apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada

halduskohtu otsus ja jätta uue otsusega maavanema protest rahuldamata. Apellant leidis, et kohus

jättis põhjendamatult asja materjalide juurde võtmata Tobiase 11 ja Vilmsi 32 vara tagastamise

toimikud. Motiveerimata on kohtu väide, et pole tõendatud 2. augusti 1994. a avalduse esitamine.

Avalduse esitamist tõendab Vilmsi 32 toimikus oleval avaldusel omakäeline parandus, mille alusel

Vilmsi 32 tagastati E. Varipuule 31. märtsil 1995 osaliselt ja ülejäänud osas kompenseeriti. Praktika

kohaselt ei registreeritud sissetulevate kirjadena avaldust, mis esitati vastuvõtuajal isiklikult

linnavalitsuse töötajale, seetõttu ei ole kohane viide, et 2. augusti 1994. a avaldust ei ole Tallinna

Linnavalitsuses registreeritud. Haldusakti täitmine ei välista selle hilisemat kehtetuks tunnistamist.

E. Varipuu on pealegi nõustunud saadud kompensatsiooni viivitamata tagastama, mistõttu puudusid

takistused endise olukorra taastamiseks. 26. augusti 1994. a korraldus oli õigusvastane ja 6. märtsi

2002. a korraldus apellanti soodustav haldusakt, mida ei saa tühistada üksnes selle motiveerimatuse

tõttu. Asjast nähtub, et protesti esitajale ja kohtule on olnud üheselt selge, millised asjaolud ja

õigusnormid olid 6. märtsi 2002. a korralduse andmise aluseks.

E. Varipuu apellatsioonkaebust toetas ka Tallinna Linnavalitsus, märkides, et 2. augusti 1994. a

avaldus siiski esitati, kuigi seda pole registreeritud sissetuleva kirjana ega ole enam võimalik üheselt

tuvastada, millal ja kellele linnavalitsuse ametnikest avaldus üle anti.

8. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis 30. jaanuari 2004. a kohtuotsusega

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kohus märkis, et kuna vara

tagastamise toimikutest on käesolevas asjas olulised vaid kaks avaldust, mis on kohtutoimikus

olemas, siis polnud tarvis maa tagastamise toimikuid asja juurde võtta. Ringkonnakohus leidis

samuti, et E. Varipuu väide, et ta esitas taotluse muutmise avalduse 2. augustil 1994, ei ole tõendatud.

Tombi / Vilmsi 32 toimikus oleva 10. detsembri 1991. a avaldusel tehtud muudatuse sõnastusest saab

järeldada, et üksnes Tombi / Vilmsi 32 osas taotles E. Varipuu tagastamist, mitte kompenseerimist.

Seda järeldust kinnitab asjaolu, et vastav muudatus tehti üksnes Tombi / Vilmsi 32 toimikus, samuti

E. Varipuu käitumine seonduvalt temale Tobiase 11 eest kompensatsiooni määramisega.

Kompenseerimise korralduse kehtetuks tunnistamisel peab haldusorgan seda põhjendama. Tallinna

Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a korralduses seda ei tehtud. Ebaõige on apellandi arvamus, et

haldusakti võiks isiku enda taotluse alusel tema kasuks pärast peaaegu 8-aastast kehtimist kehtetuks

tunnistada ilma motiveerimata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

9. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse E. Varipuu, taotledes

kohtuotsuste tühistamist ja asja esimesse astmesse uueks arutamiseks saatmist. Kassaator leiab, et

kohtud on vääralt asunud seisukohale, et E. Varipuu tahteavalduse muutmine ei ole tõendatud, kuna

avaldustel parandused eksisteerivad ja Tallinna Linnavalitsus on kogu kohtumenetluse käigus

kinnitanud, et ta on vastavasisulise avalduse saanud. Kassaator ei saanud mõjutada Tallinna

Linnavalitsust avaldust registreerima ja ta ei pea selle eest vastutama. Kassaator leiab, et kohtud on

kompensatsiooni vastuvõtmise fakti antud asjas üle tähtsustanud, kuna haldusakti täitmine ei välista

selle hilisemat kehtetuks tunnistamist või muutmist. Tagasitäitmise raskendatus ei saa käesoleval

juhul probleemiks olla, sest E. Varipuu on väljendanud valmisolekut kogu saadud raha esimesel

nõudmisel tagastada.

Kassaatori arvates on kohtud hinnanud vääralt Tallinna Linnavalitsuse korralduste mõju kassaatori

õigustele. Kohtud käsitasid 26. augusti 1994. a korraldust E. Varipuu suhtes soodustava haldusaktina,

kuid soodustav haldusakt oli tegelikult 6. märtsi 2002. a korraldus, mis tühistas varasema kassaatori

õigusi kitsendanud akti. Varasemat korraldust ei saa vaadelda kassaatori suhtes soodustavana, kuna

just selle tühistamise korraldus avas E. Varipuule võimaluse vara tagasisaamiseks, millele tema

tegelik tahe oli suunatud. Kassaator on seisukohal, et protestitud haldusakt ei ole õigusvastane ka

motiveerimatuse tõttu, kuna akti õiguslikud alused ja andmise põhjused olid kõigile

menetlusosalistele muul viisil üheselt mõistetavad.

10. Harju maavanem kirjalikus vastuses vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et see ei anna

kaevatava kohtuotsuse tühistamiseks alust. Maavanema arvates asus ringkonnakohus õigele

seisukohale, et E. Varipuu oli küll oma tahteavaldust muutnud, kuid seda üksnes Vilmsi 32 asuva vara

osas, millele otseselt viitab ka E. Varipuu enda käitumine. Maavanem leiab, et kassaator on püüdnud

Vilmsi 32 toimiku materjale sobitada Tobiase 11 toimikusse. Samuti tulnuks Tallinna Linnavalitsusel

varasema korralduse tühistamisel seda põhjendada. Antud juhul viidati üksnes korralduse andmisele

KOKS § 33 alusel, mis on selgelt ebapiisav. Samuti ei saa viidata üksnes toimiku materjalidele, kuna

ei nähtu, milline toimikus sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendustest. Peale

selle on asja menetlemise käigus väljendatud seisukohta, et olulised dokumendid asuvad hoopiski

toimikus nr 10881 (Vilmsi 32), mitte korralduses viidatud toimikus nr 10882 (Tobiase 11).

Maavanema arvates kinnitab korralduse vorminõuete rikkumine, et otsustusprotsess võis olla

puudulik. Ei nähtu, et Tallinna Linnavalitsus oleks kohaselt kasutanud kaalutlusõigust.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et E. Varipuu kassatsioonkaebuse rahuldamiseks ei

ole alust.

12. E. Varipuu peab kassatsioonkaebuses ebaõigeks hinnangut, mille kohtud on menetluse käigus

uuritud tõenditele andnud. Vaidlus puudutab eelkõige küsimust, kas E. Varipuu muutis 2. augustil

1994 oma tahteavaldust õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise osas nii Tobiase 11 kui ka

Tombi / Vilmsi 32 suhtes või üksnes viimase suhtes. Kassaator ja Tallinna Linnavalitsus on

seisukohal, et E. Varipuu oli oma tahteavaldust muutnud mõlema taotletava vara suhtes, mistõttu oli

õigusvastane Tallinna Linnavalitsuse 26. augusti 1994. a korraldus Tobiase 11 kompenseerimise

kohta. Kohtud on asjas asunud seisukohale, et E. Varipuu käitumine 26. augusti 1994. a korralduse

saamisel ning Tobiase 11 toimikus sisalduvale algsele avaldusele muudatuste tegemata jätmine

osundavad, et E. Varipuu muutis oma tahteavaldust üksnes Tombi / Vilmsi 32 suhtes.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 64 lg 2 kohaselt Riigikohus kaebuse aluseks olevaid

faktilisi asjaolusid ei tuvasta ning rajab oma otsuse alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistele

asjaoludele. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas on märgitud kohtu tuvastatud asjaolud

ja nendest tehtud järeldused ning tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Kohus on otsuses

põhjendanud, miks ta ei nõustu E. Varipuu ja Tallinna Linnavalitsuse väidetega Tobiase 11 asuva vara

suhtes tahteavalduse muutmise osas. Eelnevast tulenevalt lähtub Riigikohtu halduskolleegium

ringkonnakohtu tuvastatud asjaolust, et Tobiase 11 asuva vara osas E. Varipuu oma tahteavaldust

enne 25. jaanuari 2002. a avalduse esitamist muutnud ei olnud.

13. Tallinna Ringkonnakohus on seisukohal, et Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a korraldus

nr 680-k on õigusvastane ja tuleb tühistada juba ainuüksi põhjusel, et see ei ole piisavalt

motiveeritud. Kassaator leiab, et kuna korralduse andmise faktiline ja õiguslik alus oli kõigile

menetlusosalistele muul viisil üheselt mõistetav, ei saa akti tühistada üksnes selle motiveerimatuse

tõttu. E. Varipuu jaoks oli soodustav haldusakt mitte esialgne vara kompenseerimise korraldus, vaid

korraldus selle kehtetuks tunnistamise kohta.

14. Riigikohtu halduskolleegiumi leiab, et õige on kassaatori seisukoht, et Tallinna Linnavalitsuse

6. märtsi 2002. a korraldus oli E. Varipuu suhtes soodustav haldusakt, kuna see võeti vastu E. Varipuu

enda avalduse alusel ja tunnistas kehtetuks varasema korralduse, mida avaldaja luges oma õigusi

piiravaks.

15. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava

haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse

haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. HMS

§ 56 lg 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.

HMS § 56 lg 4 kohaselt ei pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama, kui haldusakti

adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Käesoleval juhul andis

Tallinna Linnavalitsus 6. märtsi 2002. a korralduse E. Varipuu avalduse alusel, rahuldades tema

taotluse. Asja materjalidest nähtuvalt kolmandate isikute õigusi ja vabadusi korraldusega ei piirata.

Seetõttu ei olnud Tallinna Linnavalitsus HMS § 56 lg 4 alusel kohustatud korralduses märkima selle

andmise faktilist alust ning selles osas tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

16. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb HMS § 56 lg 3 kohaselt märkida

kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

Riigikohtu halduskolleegium leidis 7. detsembri 2001. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-01, et

varasema haldusakti tühistamisel tuleb kaaluda haldusakti õigusvastasuse põhjusi ja

õiguserikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt ning isiku mõistlikku õiguspärast ootust, et

kord tema suhtes antud soodne haldusakt jääb kehtima, teiselt poolt. Samuti tuleb haldusakti

kehtetuks tunnistamise otsustamisel hinnata haldusakti mõju kolmandate isikute õigustele. Nendest

põhimõtetest tuleb lähtuda ka KOKS § 33 lg 1 kohaldamisel. 4. novembri 2002. a otsuses haldusasjas

nr 3-3-1-51-02 märkis Riigikohtu halduskolleegium, et KOKS § 33 lg-s 1 nimetatud varasema

haldusakti muutmise taotlus tuleb lahendada kohaliku omavalitsuse diskretsiooni kohaselt ja et see

diskretsioon on seadusega sätestatud piirides halduskohtu poolt kontrollitav (HKMS § 19 lg 6).

Riigikohtu halduskolleegium märkis 14. oktoobri 2003. a otsuses haldusasjas 3-3-1-54-03, et halduse

kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega

kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist

otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus

tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud

sisulist diskretsiooniviga.

17. HMS § 64 lg 2 järgi otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse

kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks

tunnistama. HMS § 64 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise

ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust,

haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti

andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid

tähtsust omavaid asjaolusid.

Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a korralduses ei ole märgitud, millistel kaalutlustel see

korraldus välja anti. HMS § 58 kohaselt aga ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes

põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui

eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna Tallinna Linnavalitsus andis

6. märtsi 2002. a korralduse välja E. Varipuu taotluse alusel ning korraldus ei puuduta kolmandate

isikute õigusi, siis ei võinud korralduses selle andmisel silmas peetud kaalutluste märkimata jätmine

mõjutada asja otsustamist ja järelikult ainuüksi sellel põhjusel korraldust tühistada ei saa.

18. HMS § 65 lg 2 kohaselt võib õiguspärase haldusakti edasiulatuvalt kehtetuks tunnistada isiku

kasuks, välja arvatud juhul, kui sama sisuga haldusakt tuleks uuesti välja anda või kui kehtetuks

tunnistamine oleks vastuolus seadusega.

Vabariigi Valitsuse 28. detsembri 1994. a määruse nr 487 "Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg" punkti 1 kohaselt oli õigustatud

subjektil, kes on saanud subjektiks tunnistamise otsuse kätte enne selle määruse kehtestamist, õigus

avalduses märgitud soovi muuta kuni 1. märtsini 1995. a. Omandireformi aluste seaduse § 2 lg 1

kohaselt on omandireformi eesmärk omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba

ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine

turumajandusele üleminekuks. Omandireform ei ole jätkuv, vaid lõpeb eesmärgi saavutamisega.

Sellel põhjusel on omandireformi käigus väljendatud tahteavalduse hilisem muutmine piiratud.

Kohtud on tuvastanud, et E. Varipuu on oma soovi õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes muutnud

pärast selleks ettenähtud tähtaega. Järelikult tuleb lähtuda E. Varipuu esialgsest tahteavaldusest.

Seetõttu oli Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 2002. a korraldus õigusvastane, sest E. Varipuu

10. detsembri 1991. a avalduse alusel tuleks linnavalitsusel kehtetuks tunnistatud 26. augusti 1994. a

korralduse asemel anda välja uus sama sisuga haldusakt.

19. Kolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et haldusakti täitmine ei välista selle akti kehtetuks

tunnistamist või muutmist. HMS § 69 lg 1 kohaselt tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti

alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu

rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Ainuüksi haldusakti tagasitäitmise võimalusega ei saa

aga õigustada haldusakti kehtetuks tunnistamist või tagasitäitmise võimatusest tuletada põhjust

haldusakti kehtetuks tunnistamisest keeldumiseks. Haldusakti kehtetuks tunnistamine tuleb otsustada

eelkõige sisulist tähendust omavate asjaolude põhjal.

20. Eeltoodust tulenevalt jääb E. Varipuu kassatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohtu

halduskolleegium muudab Tallinna Ringkonnakohtu 30. jaanuari 2004. a otsuse põhjendusi vastavalt

käesolevale otsusele. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann