3-1-1-48-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-48-04

Otsuse kuupäev

4. juuni 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi N. M. süüdistuses KarS § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-146-2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kannatanu N. A., kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

11. mai 2004

Istungil osalenud isikud

N. M. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, kannatanu

N. A. ja tõlk Lüüli Lomp

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2004. a kohtuotsus N. M. süüdistusasjas KarS § 121

järgi ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Arvata kaitsjatasu " 1239 krooni " kohtukuludesse, mille sissenõudmine lahendada kohtuotsuse

tegemisel KrMK §-s 89 sätestatud korras.

4. Kassatsioonikautsjon tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N. A. avalduse alusel anti N. M. erasüüdistusmenetluses kohtu alla süüdistatuna KarS § 121 järgi selles, et

ta kasutas 22. märtsil 2003. a N. A. suhtes füüsilist vägivalda ja tekitas temale kergeid kehavigastusi.

N. A. avaldas kohtuistungil, et tema elas kuni 22. märtsini 2003 Tallinnas X tee N-N koos oma ema, isa, õe ja

õemehe N. M. ning viimaste kahe lapsega. 22. märtsil 2003. a tuli N. M. koju alkoholijoobes. N. A. magas

ülakorrusel. N. M. tuli sinna, käskis üles tõusta, ütles, et tahab rääkida, ja käskis majast ära minna. N. A.

vastas, et ta ei saa ära minna. Seejärel tiris N. M. teda juukseidpidi trepist alla, põhjustades talle valu ja

hakkas rusikaga näkku lööma. N. M. lõi teda neli korda. Tema kaotas löömise tagajärjel korraks teadvuse.

Pärast seda lahkus ta majast koos oma emaga ja läks oma vanema õe J. Š. juurde. Pärast peksmist olid temal

valud paremas küljes ning peapööritus, peas olid kriimustused. Silmade alt oli paistes, samuti oli paistes

nägu. Osa juukseid oli N. M. lahti kiskunud.

N. M. end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud.

2. Tallinna Linnakohtu 2. detsembri 2003. a otsusega tunnistati N. M. KarS § 121 järgi süüdi ja teda karistati

vangistusega kolmekümneks päevaks. KarS § 73 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi

kohaldamata ja määras katseajaks kolm aastat.

Linnakohus luges tõendatuks, et N. M. lõi N. A. ning tiris teda juustest, põhjustades füüsilist valu. Kohus ei

tuvastanud aga, et N. M. oleks N. A. rusikaga neljal korral näkku löönud. Arvestades N. A. ja N. M. suurt

kasvu- ja kaaluerinevust, oleks rusikaga näkkulöömisel pidanud N. A. esinema kindlasti raskemad

vigastused. Kohus leidis, et une pealt üles äratatuna ja šokis N. M. käitumisest on tõenäoline, et N. A. ei

tajunud täpselt, kuidas N. M. teda lõi.

3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse N. M., kes palus linnakohtu otsuse tühistada

ja ennast õigeks mõista.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2004. a otsusega Tallinna Linnakohtu otsus tühistati ja N. M. mõisteti

õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Ringkonnakohus märkis esmalt, et KarS § 121 kohaselt peetakse kriminaalkorras karistatava kehalise

väärkohtlemise all silmas teise inimese tervise kahjustamist, tema löömist, peksmist või muul moel valu

tekitamist. Seadus ei sea obligatoorseks, et kannatanule oleks tekitatud kehavigastusi. Teo koosseisule vastab

ka kannatanule füüsilise valu tekitamine.

Kohtukolleegium märkis, et kuivõrd erasüüdistusmenetluses on süüdistajaks kannatanu (KrMK § 395 lg 2),

siis on kriminaalasja piirideks esimese astme kohtus kannatanu poolt esitatud süüdistus. Kannatanu on

esitanud süüdistuse, et kohtualune peksis teda rusikaga näkku ja kõhtu ning kiskus ta juustest kinni hoides

elumaja teiselt korruselt esimesele, kus jätkas rusikatega peksmist. 22. oktoobri 2003. a kohtuistungil andis

N. A. ütlusi, mille kohaselt seisnes füüsiline vägivald tema trepist alla tirimises ja neljal korral rusikaga

näkku löömises. Samal istungil kinnitas kannatanu, et löögid tulid vastu põski. Sellel istungil kannatanu ei

rääkinud enda peksmisest kõhtu ega peksmise jätkamisest esimesel korrusel. Ringkonnakohus asus eelneva

pinnalt seisukohale, et tulenevalt kannatanu süüdistusest, jäi linnakohtu kohustuseks tuvastada, kas

kannatanu väide tema näkkupeksmise ja juustest tirimise kohta on tõendatud.

Kohtukolleegium märkis, et linnakohtu otsuse kohaselt ei löönud N. M. kannatanut rusikaga näkku, seda

järeldust pole apellatsioonikohtus vaidlustatud. Apelleeritud kohtuotsusega on N. M. süüdi tunnistatud

muuhulgas N. A. löömises, täpsustamata aga, millega ja kuhu N. M. N. A. lõi. Kohtuistungil rääkis

kannatanu üksnes enda löömisest rusikaga näkku (vastu põski). Ringkonnakohus leidis, et käesolevas saab

asjas anda hinnangu üksnes kannatanu väitele, et kohtualune tekitas talle juustest tirimisega füüsilist valu.

Kannatanu väidet tema juustest tirimisest (ja seega talle füüsilise valu tekitamisest) kinnitas kohtus

kannatanu ema, tunnistaja T. P. Samas on T. P. kinnitanud, et ta ei näinud, kuidas kohtualune ja kannatanu

alla läksid. Kannatanu õde, tunnistaja J. Š., kinnitas kohtus, et öösel tulid tema juurde nuttev kannatanu koos

emaga, kelle väitel oli N. M. kannatanut juustest tirinud. Seejuures olid kannatanul juuksed sassis ja nägu

paistes. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasja materjalide juures olev traumapunkti õiend ei tõenda, et

kannatanul oli tema võimalikust juustest tirimisest põhjustatud kehavigastusi. Kannatanu on küll järgnevalt

perearsti juures korduvalt kaevanud peavalu ja valude üle küljes, kuid nimetatud kaebused ei saanud olla

põhjustatud juustest tirimisest.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohus ei arvestanud tõendite hindamisel piisavalt, et kannatanu pole oma

väidetes järjepidev, muutes süüdistuse mahtu ja jättes vaidlustamata kohtu järelduse selle kohta, et teda pähe

ei löödud. Samuti pole kannatanu, tema ema ja õde käesoleva kriminaalasjas objektiivsed, sest kõnealuses

elukohas toimusid pikemat aega omavahelised tülid ja kõik nimetatud isikud on mingil määral huvitatud

käesoleva kriminaalasja tulemustest. Samas märkis kohtukolleegium, et objektiivsete ütluste allikaks ei ole

ka kohtualune N. M. Kohus asus aga seisukohale, et objektiivsete ja erapooletute tõendite puudumisel tuleb

olemasolevad kahtlused tõlgendada kohtualuse kasuks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kannatanu N. A., kes palub

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on teinud ilmselgelt väära järelduse, nagu ei oleks N. M. poolt tema

tirimine juustest füüsilist valu tekitanud. Samuti nimetab kannatanu alusetuks ja ühepoolseks ringkonnakohtu

seisukohta tunnistajate J. Š. ja T. P. ütluste ja kirjalike tõendite ebausaldusväärsuse kohta.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi N. A. kassatsioonkaebuse juurde ja taotles selle rahuldamist.

Kaitsja vaidles kaebusele vastu ja taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2004. a otsus tuleb tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise

rikkumise tõttu AKKS § 39 lg 4 mõttes.

8. KrMK § 268 lg 4 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus siis, kui ei ole tuvastatud kuriteosündmus või

kui kohtualuse teos puudub kuriteokoosseis, samuti siis, kui ei ole tõendatud kohtualuse osavõtt kuriteo

toimepanemisest. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline seetõttu, et kohtualune on mõistetud õigeks tema

käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu, kuid samas on ringkonnakohus leidnud, et asjas puuduvad

objektiivsed tõendid kohtualuse poolt kuriteo toimepanemise kohta. Ringkonnakohtu otsusest ei ole üheselt

mõistetav, kas linnakohtu otsusega tuvastatud kuriteosündmus (kohtualuse poolt kannatanu juustest tirimine

ja sellega füüsilise valu põhjustamine) ringkonnakohtu arvates tegelikult aset leidis või mitte. Kohtuotsusest

ei nähtu ka seda, milles seisneb kohtualuse käitumises kuriteo koosseisu puudumine. Ringkonnakohus on

õigesti märkinud, et kuriteokoosseis KarS § 121 järgi ei eelda obligatoorselt kannatanul kehavigastuste

tuvastamist vaid piisab, kui on tuvastatud talle füüsilise valu tekitamine. Miks kannatanu juustest tirimine ei

põhjustanud füüsilist valu, seda kohtuotsusest ei nähtu.

9. Linnakohus on kontrollinud kõiki esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis. Milles seisnevad

linnakohtu vead tõendite hindamisel, seda ringkonnakohtu otsusest ei nähtu. Ringkonnakohus on üksnes

tõdenud, et linnakohus ei ole piisavalt arvestanud, et kannatanu on süüdistuse mahtu vähendanud ja kõik

kohtus ülekuulatud isikud on mingil määral huvitatud kriminaalasja lahendamise tulemustest. Samas ei nähtu

ringkonnakohtu otsusest, millega on linnakohtu poolt tõendatuks loetud asjaolud ringkonnakohtu istungil

kummutatud. Üksnes see asjaolu, et isik on mingil määral huvitatud kriminaalasja lahendamise tulemustest,

ei saa olla tema kohtus antud ütluste mitteusaldusväärseks lugemise aluseks. Ka selliste isikute ütlusi tuleb

kohtul lähtuvalt KrMK § 50 sätetest hinnata kogumis kõigi teiste uuritud tõenditega.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et eeltoodud puudused ringkonnakohtu otsuses takistasid

kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse

tegemist. Seetõttu tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium need rikkumised kogumis AKKS § 39 lg 4

alusel kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis tingib ringkonnakohtu otsuse tühistamise.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu

kriminaalkolleegium tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2004. a otsuse N. M. süüdistusasjas KarS

§ 121 järgi ja saadab kriminaalasja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Peeter Vaher