3-1-1-41-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-41-04

Otsuse kuupäev

4. juuni 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Uljana Krünbergi süüdistuses KarS § 22 lg-te 2,

3 - § 25 lg 2 - § 114 p 5; KarS § 25 lg-te 2, 4 - § 215 lg 2 p 3

ja KarS § 181 järgi; Jelizaveta Rezanova süüdistuses KarS

§ 25 lg-te 2,4 - 199 lg 2 p-de 7, 8; KarS § 25 lg-te 2, 4 - § 215

lg 2 p-de 1, 3 ja KarS § 22 lg 3 - 25 lg 2 - 114 lg 5 järgi ning

Roman Tulskovi süüdistuses KarS § 25 lg-te 2, 4 - 199 lg 2 p-

de 7, 8; KarS § 25 lg-te 2, 4 - 215 lg 2 p-de 1, 3; KarS § 25

lg 2 - 114 p 5 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2004. a otsus kriminaalasjas

nr 2-1-20/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Uljana Krünbergi, Jelizaveta Rezanova ja Roman Tulskovi

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

4. mai 2004. a

Istungil osalenud isikud

Prokurör Marina Zagorets, Uljana Krünbergi kaitsja

vandeadvokaat Anu Pärtel, Jelizaveta Rezanova kaitsja

vandeadvokaat Marge Tamme, Roman Tulskovi kaitsja

vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas

Resolutsioon

1. Jätta Viru Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2004. a otsus Uljana Krünbergi süüdistuses KarS

§ 22 lg-te 2, 3 - § 25 lg 2 - § 114 p 5; KarS § 25 lg-te 2, 4 - § 215 lg 2 p 3 ja KarS § 181 järgi;

Jelizaveta Rezanova süüdistuses KarS § 25 lg-te 2,4 - 199 lg 2 p-de 7, 8; KarS § 25 lg-te 2, 4 -

§ 215 lg 2 p-de 1, 3 ja KarS § 22 lg 3 - 25 lg 2 - 114 lg 5 järgi ning Roman Tulskovi süüdistuses

KarS § 25

lg-te 2,4 - 199 lg 2 p-de 7,8; KarS § 25 lg-te 2, 4 - 215 lg 2 p-de 1, 3; KarS § 25 lg 2 - 114 p 5 järgi

muutmata.

2. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

3. Välja mõista Roman Tulskovilt 1593 krooni, Uljana Krünbergilt 1593 krooni ja Jelizaveta

Rezanovalt 1239 krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva Linnakohtu 11. novembri 2003. a otsusega tunnistati Uljana Krünberg süüdi KarS § 22 lg-

te 2 ja 3, § 25 lg 2 ja § 114 p 5 järgi, KarS § 25 lg-te 2 ja 4 ja § 215 lg 2 p 3 ning § 181 järgi. Teda

karistati vastavalt vangistusega kaheksaks aastaks, kaheks aastaks ja kuueks kuuks. KarS § 64 lg 1

kohaselt mõisteti U. Krünbergile liitkaristuseks vangistus kaheksaks aastaks, millest KarS § 74 lg-

te 1, 2 ja 3 kohaselt pöörati kohesele täitmisele neli aastat ning ülejäänud karistus jäeti tingimisi

kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Karistusaja hulka arvati U. Krünbergi poolt

eelvangistuses viibitud aeg.

Roman Tulskov tunnistati süüdi KarS § 25 lg-te 2 ja 4, § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi, KarS § 25 lg-te 2

ja 4 ja § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning KarS § 25 lg 2 ja § 114 p 5 järgi. Teda karistati vangistusega

vastavalt kolmeks kuuks, kaheks aastaks ja kuueks aastaks. KarS § 64 lg 1 kohaselt mõisteti

R. Tulskovile liitkaristuseks vangistus kaheksaks aastaks, millest KarS § 74 lg-te 1, 2 ja 3 kohaselt

pöörati kohesele täitmisele neli aastat ning ülejäänud karistus jäeti tingimisi kaheaastase katseajaga

täitmisele pööramata. Karistusaja hulka arvati R. Tulskovi poolt eelvangistuses viibitud aeg.

Jelizaveta Rezanova tunnistati süüdi KarS § 25 lg-te 2 ja 4, § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi, KarS § 25 lg-

te 2 ja 4 ja § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning KarS § 22 lg 3, § 25 lg 2 ja § 114 p 5 järgi. Teda karistati

vangistusega vastavalt kolmeks kuuks, kaheks aastaks ja viieks aastaks. KarS § 64 lg 1 kohaselt

mõisteti J. Rezanovale liitkaristuseks vangistus viieks aastaks, millest KarS § 74 lg-te 1, 2 ja 3

kohaselt pöörati kohesele täitmisele kaks aastat ning ülejäänud karistus jäeti tingimisi kaheaastase

katseajaga täitmisele pööramata. Karistusaja hulka arvati J. Rezanova poolt eelvangistuses viibitud

aeg.

Sama otsusega tunnistati KarS § 25 lg-te 2, 4 ja § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi, KarS § 25 lg-te 2, 4 ja

§ 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning § 307 lg 1 järgi süüdi ka Kalev Võhma, kuid tema osas kohtuotsust ei

vaidlustatud.

2. Linnakohtu otsuse kohaselt otsustasid R. Tulskov, J. Rezanova ja U. Krünberg 3. veebruaril

2003. a tappa taksojuht N. Belikovi selleks, et mitte maksta sõidu eest ja omastamaks tema auto

edasiseks sõiduks Tartusse. Sel eesmärgil jagasid nad rollid, istusid taksosse ja sõitsid Narvast

Sillamäe poole. Teel teeskles J. Rezanova, et tal hakkas autos halb ja U. Krünberg palus juhil

peatuda. Seejärel väljusid J. Rezanova ja K. Võhma autost. R. Tulskov haaras taksojuhil käega ümber

pea ning lõi teda noaga kaela piirkonda, tekitades taksojuhile lõikehaava lõua piirkonnas ja parema

käe sõrmedel. Kuna kannatanu hakkas end aktiivselt kaitsma, hüppasid R. Tulskov ja U. Krünberg

autost välja ja lahkusid koos J. Rezanova ning K. Võhmaga sündmuskohalt.

R. Tulskov ja J. Rezanova tunnistati veel süüdi varguse katse toimepanemises 23. jaanuaril 2003. a.

Samuti tunnistati R. Tulskov, U. Krünberg ja J. Rezanova süüdi 3. veebruaril 2003. a sõiduauto

omavolilise kasutamise katses ning U. Krünberg alaealiste J. Rezanova ja R. Tulskovi kaasamises

kuriteo toimepanemisele.

3. Narva Linnakohtu 11. novembri 2003. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualuste

R. Tulskovi, U. Krünbergi ja J. Rezanova kaitsjad ning R. Tulskov.

R. Tulskov taotles vähendada talle mõistetud karistust ja jätta see tingimisi kohaldamata. Tema kaitsja

apellatsioonkaebuses taotleti R. Tulskovi KarS § 25 lg 2 ja § 114 p 5 järgi kvalifitseeritud tegude

ümberkvalifitseerimist KarS § 25 lg 2 ja § 200 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi ning talle mõistetud karistuse

vähendamist.

U. Krünbergi kaitsja taotles linnakohtu otsuse tühistamist U. Krünbergi suhtes, tema õigeksmõistmist

KarS § 181 järgi ja talle mõistetud karistuse kergendamist KarS § 60 sätteid kohaldades.

J. Rezanova kaitsja taotles linnakohtu otsuse tühistamist J. Rezanova süüdimõistmise ja karistamise

osas KarS § 22 lg 3, § 25 lg 2 ja § 114 lg 5 järgi tema tegevuse kvalifitseerimist KarS § 22 lg 3, § 25

lg 2 ja § 113 järgi ja talle mõistetud karistuse kergendamist.

4. Viru Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus oli põhjalikult motiveeritud ning ringkonnakohus nõustus

nendega. Kohtualuste väiteid, et eeluurimisel nad andsid ütlusi politseitöötajate mõjul, ei lugenud

ringkonnakohus usaldusväärseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Viru Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2004. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused R. Tulskov,

U. Krünberg ja J. Rezanova.

R. Tulskov taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja samale kohtule uueks

arutamiseks saatmist. Kassaator märgib, et ei soovinud N. Belikovi tappa, vaid tahtis teda üksnes

hirmutada. Uurimisel avaldati talle survet anda ennast süüstavaid ütlusi. Kassaator leiab ka, et talle

mõisteti liiga raske karistus.

U. Krünberg taotleb enda õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 181 järgi, mõistetud karistuse

kergendamist ja selle tingimuslikku kohaldamata jätmist. U. Krünberg märgib, et tal ei olnud tahtlust

N. Belikovi tappa ja sellist üleskutset tehes ei mõelnud ta seda tõsiselt. Kassaator leiab, et pole

piisavalt alust tema süüditunnistamiseks KarS § 181 järgi. Kohus pole arvesse võtnud tema süüd

kergendavaid asjaolusid ja seepärast on talle mõistetud karistus liiga raske.

J. Rezanova taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist tema süüditunnistamise ja karistamise osas

KarS § 22 lg 3, § 25 lg 2 ja § 114 lg 5 järgi ning süüditunnistamist KarS § 22 lg 3, § 25 lg 2 ja § 113

järgi. Ta palub kergendada talle mõistetud karistust, jättes selle tingimuslikult täitmisele pööramata.

J. Rezanova leiab, et tema käitumises kannatanu N. Belikovi suhtes pole tõendatud omakasu motiiv.

6. Riigikohtu istungil toetasid U. Krünbergi, J. Rezanova ja R. Tulskovi kaitsjad kassatsioonkaebusi

ja palusid need rahuldada. U. Krünbergi, J. Rezanova kaitsjate arvates tulnuks nende käitumine

N. Belikovi ründamise osas kvalifitseerida röövimise katsena. R. Tulskovi kaitsja leidis, et

kriminaalasi tuleb ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumise tõttu saata R. Tulskovi osas

ringkonnakohtusse uueks arutamiseks. Prokurör leidis, et kassatsioonkaebuste rahuldamiseks ja

ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebused ei anna alust Viru Ringkonnakohtu

8. jaanuari 2004. a otsuse muutmiseks.

R. Tulskovi kassatsioonkaebuses avaldatud seisukoht, nagu poleks R. Tulskov soovinud N. Belikovi

tappa, on ümber lükatud kriminaalasjas kogutud tõenditega ja nii linnakohus kui ringkonnakohus on

põhjendatult leidnud, et R. Tulskovi tegevust N. Belikovi noaga löömisel tuleb hinnata tapmiskatsena

(tl 128-129; tl 191, II kd). R. Tulskovi väited talle eeluurimisel ütluste andmiseks surve avaldamise

kohta ei põhine ühelgi objektiivsel tõendil.

Samuti on asjas kogutud tõenditega ümber lükatud U. Krünbergi väited, nagu ei oleks ta soovinud

N. Belikovi tapmist ning et teda mõisteti alusetult süüdi KarS § 181 järgi (vt tl 128; tl 191, II kd).

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub linnakohtu ja ringkonnakohtu otsuste põhjendustega, et

kohtualused, sh J. Rezanova, tegutsesid N. Belikovi noaga löömisel kooskõlastatult eesmärgiga

N. Belikov tappa ja võtta endale temale kuuluv sõiduauto.

8. Kassatsioonkaebustes esitatud taotlused kohtualuste karistuste kergendamiseks pole põhjendatud.

Nii R. Tulskovile, U. Krünbergile kui J. Rezanovale on inkrimineeritud raske isikuvastase kuriteo

toimepanemise katse, lisaks sellele aga veel muidki kuritegusid. Samas on neile kuritegude eest

mõistetud liitkaristused, mis jäävad oluliselt alla niisuguste kuritegude eest ettenähtud sanktsiooni

keskmise määra.

9. Seoses ühtse karistuspraktika kujundamise vajadusega KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel kohtualuste

osalisel vabastamisel neile mõistetud karistuse kandmisest, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium

vajalikuks selgitada järgmist.

Käesoleval juhul on kohus mõistnud R. Tulskovile ja U. Krünbergile täitmisele kuuluvaks osaks neli

aastat vangistust ja J. Rezanovale kaks aastat vangistust. Selline praktika ei vasta karistuse

kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärgile. Karistuse kandmisest osalise vabastamisega

taotletakse eripreventiivset eesmärki anda isikule, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole

tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud, lühiajalise nn "okivangistusega

tõsine hoiatus. Sellise sanktsiooni preventiivne toime avaldub aga vangistuse lühiajalisuses. Kahe- ja

neljaaastaste vangistustähtaegade jooksul ei oma "okiefekt enam mõju, sest nii pika aja jooksul isik

kohandub vanglaeluga. Seega moonutab niisugune kohtupraktika osalise karistuse kandmisest

vabastamise mõtet.

10. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru

Ringkonnakohtu 8. jaanuari 2004. a otsuse muutmata.

Jüri Ilvest, Hannes Kiris, Lea Kivi