3-3-1-24-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-24-04

Otsuse kuupäev

3. juuni 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Ahto Luure kaebus Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni

22. mai 2001. a otsuse nr 12237 peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. veebruari

2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/39/04

Menetluse alus Riigikohtus

Ahto Luure kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

6. mai 2004

Kohtuistungil osalenud isikud

Ahto Luure

RESOLUTSIOON

Rahuldada Ahto Luure kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2004. a otsus haldusasjas

nr 2-3/39/04 ja Tallinna Halduskohtu 25. oktoobri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-347/2002 ning

saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 7. mai 1993. a otsusega nr 606 tunnistati omandireformi

objektiks Harju vallas asuv maaüksus Sepa 17. Otsusega loeti tõendatuks, et nimetatud vara kuulus

Marta Reitsile. Ahto Luure, kes taotles kogu talumaa tagastamist ja hoonete kompenseerimist,

taotlused jäeti rahuldamata motiivil, et ta ei ole ORAS § 8 järgi õigustatud subjektiks.

A. Luure esitas kaebuse ÕVVTK keskkomisjonile. Nimetatud komisjoni 2. septembri 1999. a

otsusega edastati A. Luure poolt esitatud täiendavad dokumendid Harju maakonnakomisjonile.

ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 22. oktoobri 1999. a otsusega nr 12064 jäeti eelnimetatud otsus

nr 606 muutmata.

ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 22. oktoobri 1999. a otsuse nr 12064 vaidlustas A. Luure

Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohtu 2. märtsi 2000. a otsusega jäeti A. Luure kaebus

rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2000. a otsusega jäeti Tallinna Halduskohtu otsus

muutmata.

Harju Maakohtu 10. novembri 1999. a otsusega jäeti rahuldamata A. Luure hagi Eesti Vabariigi vastu

Heinrich-Hindrek Luurmees omandiõiguse tunnustamiseks kinnistule Sepa 17. Tallinna

Ringkonnakohtu 9. mai 2000. a otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata.

17. oktoobril 2000 esitas A. Luure ÕVVTK Harju maakonnakomisjonile avalduse Sepa 17 hoonete ja

maa tagastamiseks. 16. novembril 2000 leidis Harju Maavalitsus, et kuna vaidlustatud küsimuses on

tehtud kohtuotsus, siis kohtu poolt otsustatud küsimusi halduskorras sisuliselt läbi ei vaadata.

22. detsembril 2000 esitas A. Luure Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus teha Harju

Maavalitsusele ettekirjutuse Sepa talu hoonete osas õigustatud subjekti otsuse koostamiseks. Tallinna

Halduskohtu 19. juuni 2001. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus muutis

Tallinna Halduskohtu otsust põhjenduste osas.

2. ÕVVTK Harju maakonnakomisjon tegi 22. mail 2001 otsuse nr 12237, millega täiendas oma

7. mai 1993. a otsust nr 606. Sepa 17 elumaja ja karjalauda osas tunnistati A. Luure omandireformi

õigustatud subjektiks. Ülejäänud hoonete osas jäeti taotlus rahuldamata, kuna puuduvad dokumendid

teiste hoonete õigusvastase võõrandamise kohta ORAS § 6 mõistes. Maa osas jäeti avaldus läbi

vaatamata, kuna selle kohta on olemas jõustunud kohtulahendid.

3. A. Luure esitas 27. novembril 2001 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 22. mai 2001. a otsus osaliselt, s.t välja arvatud nende kahe

hoone osas, mille suhtes kaebaja tunnistati õigustatud subjektiks. 25. oktoobri 2002. a otsusega

tühistas Tallinna Halduskohus ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni otsuse nr 12237 osas, millega

täiendati maakonnakomisjoni 7. mai 1993. a otsust nr 606 punktiga 5.2, ja tegi komisjonile

ettekirjutuse lahendada halduskohtu otsusest lähtuvalt A. Luure omandireformi õigustatud subjektiks

tunnistamine ülejäänud hoonete osas. Muus osas jäeti kaebus rahuldamata.

4. A. Luure esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti

kaebuse nõue rahuldamata, ning palus saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtusse. Kaebuse

põhjenduste kohaselt ei tulene ORAS § 11 lg-st 1, et maa ja vara on omandireformi mõttes

eraldiseisvad objektid, mistõttu õigustatud subjektiks tunnistamise otsus tuleks teha terve talu kohta,

samuti leidis kaebaja, et kohus on vääralt hinnanud tõendeid ning jätnud tähelepanuta kogutud

tõendeid ja kaebaja argumente. Asja arutamisel ringkonnakohtus leidis apellant, et kohus on oluliselt

rikkunud kohtumenetlusnormi. Halduskohus oleks pidanud Harju Maavalitsuse asemel kaasama

ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni kui vaidlustatud haldusakti välja andnud organi.

Harju Maavalitsuse vastuses leiti, et A. Luure apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. ORAS § 11

lg-st 1 tulenevalt ei ole talu kui tervik omandireformi objekt. Harju Maavalitsus ei nõustu, et tegemist

oli kruntrendimaaga.

5. Tallinna Halduskohtu otsuse vaidlustas ka Harju Maavalitsus. Harju maavanema poolt esitatud

apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus osas, millega rahuldati A. Luure kaebus, ning

teha asjas uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata, jättes kaebuse rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses leiti, et kohus on vääralt tõlgendanud ORAS § 6 ning jõudnud ekslikule

järeldusele, et elumaja võõrandamisel pidid seda saatust kandma ka seda teenindavad hooned.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2004. a otsusega rahuldati Harju Maavalitsuse

apellatsioonkaebus ja jäeti A. Luure apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsuse motiivide kohaselt

ei ole asjaolu, et halduskohus on saatnud kutsed Harju Maavalitsusele ning viimane on ka menetluses

osalenud, käsitletav HKMS § 45 lg 1 p 2 rikkumisena. Ringkonnakohus leidis, et Harju Maavalitsuse

kaudu on tagatud vaidlustatud haldusakti vastu võtnud komisjoni osalemine halduskohtumenetluses

ning haldusasjas tehtud otsus on komisjonile siduv.

Ringkonnakohus leidis samuti, et ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 22. mai 2001. a otsus on tehtud

A. Luure avalduse alusel uuendatud haldusmenetluses. Ringkonnakohus leidis, et komisjoni 22. mai

2001. a otsuses õigusvastaselt võõrandatud maa küsimuses tehtud viide jõustunud kohtulahenditele

on põhjendatud. Apellatsioonkaebuses esitatud väited, mille kohaselt käesolevas haldusasjas esitatud

nõue erineb varem esitatud kaebusest, on asjakohatud. A. Luure apellatsioonkaebus ei ole

põhjendatud osas, mis puudutab tema õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes õigustatud subjektiks

tunnistamist.

Kuna varasematest lahenditest nähtub Sepa talu kuulumine selle õigusvastaselt võõrandamise ajal

Marta Reitsile, on õige ka ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 7. mai 1993. a otsuse nr 606 punkt 2.1.

Ringkonnakohus leidis, et 12. juuli 1968. a tõendiga tõendab Harku Küla TSN Täitevkomitee, et

Sepa majavalduse omanik on Liisa Luurmees. 15. juulil 1968 sõlmitud ostu-müügi lepinguga müüb

Liisa Luurmees Sepa maatükil asuva elamu ja kivist lauda kaebuse esitaja A. Luurele. Kui isikul

säilis vara õigusvastase võõrandamise järgselt võimalus vara käsutada, siis selline võõrandamine ei

ole vaadeldav õigusvastase võõrandamisena ORAS mõttes. Samas möönab ringkonnakohus, et

muude asjaolude põhjal võib tõepäraseks pidada vara õigusvastast võõrandamist 1945. a.

Ringkonnakohus leidis, et tõendid endise Sepa talu hoonete võõrandamise kohta on vastuolulised ega

võimalda ümber lükata ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni otsuses vastuvõetud seisukohta, millega

osade Sepa talu kõrvalhoonete õigusvastane võõrandamine pole tõendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Nimetatud otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse A. Luure. Kassatsioonkaebuse kohaselt:

1) rikutud on halduskohtumenetluse norme sellega, et lahend on tehtud isiku suhtes, keda seaduse

nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud;

2) ringkonnakohus ei ole kõiki tõendeid hinnanud kogumis ja omavahelises seoses ja täielikult ega

püüdnud selgitada, millistele tõenditele tuleb tugineda, et kindlaks teha, kas toimus või mitte Sepa

talu kõrvalhoonete õigusvastane võõrandamine, kuigi ta märgib selles osas, et tõendid on

vastuolulised;

3) ringkonnakohus leidis, et Sepa talu võõrandati H. Luurmehelt ja asus õigele seisukohale, et tuleb

tõepäraseks pidada Sepa talu tervikuna andmist F. Kaariku kasutusse nõukogude võimu poolt 1945. a.

Samas asus kohus aga väärale seisukohale, et kuna Sepa majavaldust oli võimalik käsutada, siis

selline võõrandamine ei ole vaadeldav õigusvastase võõrandamisena ORAS tähenduses. Kohus ei

põhjenda, miks ta arvestab lepingut, ei tunnista tõendina aga Harku valla täitevkomitee 25. aprilli

1945. a otsust võõrandamise kohta;

4) ei ole tõendatud Sepa talu 17 maa kuulumine selle õigusvastase võõrandamise ajal Marta Reits'ile;

kui 23. detsembri 1940. a lepinguga M. Reits võõrandas Sepa talu hooned H. Luurmehele, siis kehtis

Balti Eraseadus, mille § 771 kohaselt oli maaga püsivalt ühendatud ehitis maatüki osaks. Seetõttu

kinnisasja oluline osa ja maatükk ei saanud olla eri isikute omandis;

5) maa kinnistusraamatusse kandmata jätmine ei tähenda omandiõiguse puudumist ja kui Eesti ei

oleks olnud okupeeritud, oleks H. Luurmees saanud tehingu vormistada; Saksa okupatsiooni ajal

tunnustati H. Luurmeest Sepa talu maade ja hoonete omanikuna; ta sai anda hooned ja maa

F. Kaarikule kasutada rendisuhete alusel. Tõendid annavad alust järeldada, et õigusvastase

võõrandamise ajal oli Sepa talu 17 maa H. Luurmehe põliskasutuses kruntrendimaana;

6) kohus ei rahuldanud alusetult kaebaja taotlust tunnistaja ülekuulamise kohta.

Kohtuistungil jäi A. Luure kassatsioonkaebuse põhjenduste ja taotluste juurde.

8. Harju Maavalitsuse kirjalikus vastuses leitakse, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. HKMS § 45 lg 1 p 2 kohaselt kuulub kohtulahend juhul, kui see on tehtud isiku suhtes, keda

seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud, kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja nõuetest

olenemata tühistamisele ning asi saadetakse uueks arutamiseks. HKMS § 64 lg 3 sätestab, et sama

seadustiku paragrahvis 45 nimetatud kohtumenetluse normide rikkumise korral ei ole Riigikohus

seotud kaebuse piiridega ja otsus kuulub igal juhul tühistamisele. Kui esimese astme kohus rikkus

selle seadustiku § 45 lõike 1 sätteid ja ringkonnakohus ei ole otsust tühistanud ega asja uueks

läbivaatamiseks saatnud, tühistab Riigikohus alama astme kohtute otsused ja saadab asja

läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

10. Kassatsioonkaebuse üheks motiiviks on asjaolu, et kohtumenetlusse ei ole kaasatud

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Harju maakonnakomisjoni, kelle

akte on vaidlustatud. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et see motiiv on määrava tähtsusega.

Asja materjalidest tuleneb, et Tallinna Halduskohus on 24. detsembri 2001. a määrusega ning

3. aprilli 2002. a määrusega lugenud selles asjas vastustajaks Harju Maavalitsuse, kohustades viimast

esitama oma kirjaliku seisukoha. Halduskohus on saatnud asja materjalid, sh kutsed Harju

Maavalitsusele. Kaebusele on esitanud kirjalikud vastuväited Harju maavanem. Vastustaja esindajana

osales kohtumenetluses Harju Maavalitsuse õigusosakonna peaspetsialist. Peaspetsialist tegutses

maavanema volikirja alusel, mille kohaselt maavanem volitas peaspetsialisti "...esindama mind kõigis

kohtuinstantsides Ahto Luure kaebuse lahendamisel". Kohtumenetluses on eelnimetatud

peaspetsialist esitanud protsessuaalseid taotlusi ja dokumente kui Harju maavanema või Harju

Maavalitsuse esindaja. Apellatsioonkaebuse on esitanud Harju maavanema ülesannetes olev

maavalitsuse ametnik. Toimiku materjalidest ei nähtu, et asja menetluses nii halduskohtus kui ka

ringkonnakohtus oleks osalenud ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni esindaja. Riigikohtule on

kirjaliku vastuse A. Luure kassatsioonkaebusele esitanud Harju Maavalitsuse kui vastustaja

esindajana eelnimetatud maavanemat esindama volitatud isik.

11. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-15-04 (RT III 2004, 13, 163) leidnud, et

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnakomisjoni tuleb käsitleda

iseseisva haldusorganina, kes on halduskohtumenetluses pooleks. Käesolevas asjas on kohus ekslikult

vastustajaks lugenud Harju Maavalitsuse. Maavalitsuse nimel on esinenud maavanem, kes on

maavalitsuse töötajale andnud volikirja maavanema esindamiseks kohtumenetluses. Seega on rikutud

HKMS § 45 lg 1 sätteid, mis toob kaasa asjas tehtud lahendite tühistamise ning asja saatmise uueks

arutamiseks esimese astme kohtule.

12. Nendel kaalutlustel ei võta Riigikohtu halduskolleegium seisukohta kassatsioonkaebuse teiste

väidete kohta. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Tallinna Halduskohtu 25. oktoobri 2002. a

kohtuotsus ning Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2004. a otsus tuleb tühistada ning asi saata

uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann