3-2-1-67-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-67-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. juuni 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

Garaa"iühistu Paasiku (pankrotis) hagi Vassili Kapustjuki

vastu 400 323 krooni 40 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. detsembri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/089/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vassili Kapustjuki kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

3. mai 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. detsembri

2003. a otsus tühistada osas, millega rahuldati Garaa"iühistu

Paasiku (pankrotis) hagi Vassili Kapustjuki vastu 100 664

krooni saamiseks seoses vara puudujäägiga, ja saata asi selles

osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Ülejäänud osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri

2003. a otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Vassili Kapustjukile kassatsioonkaebuselt

29. jaanuaril 2004. a tasutud kautsjon, 1 830 krooni 95 senti

(üks tuhat kaheksasada kolmkümmend krooni

üheksakümmend viis senti).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Garaa"iühistu (GÜ) Paasiku (pankrotis) esitas 26. jaanuaril 2001. a Tallinna Linnakohtusse hagi,

milles nõudis Vassili Kapustjukilt 400 323 krooni 40 sendi väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt

valiti V. Kapustjuk 27. veebruaril 1997. a GÜ Paasiku juhatuse liikmeks. Tallinna Linnakohus

kuulutas 30. novembri 1998. a otsusega välja hageja pankroti. Kostja ei andnud GÜ Paasiku

pankrotivarasse üle hagejale kuuluvat vara 73 600 krooni väärtuses ja põhjustas oma tegevusega

juhatuse liikmena hagejale kahju kokku 326 723 krooni 40 senti.

Alates hageja pankroti väljakuulutamisest kuni 1. augustini 1999. a osutas kostja sellel ajal kehtinud

pankrotiseaduse (PankrS) § 17 lg 1 p-s 3 sätestatud keeldu rikkudes hageja nimel autoparkla teenust

hageja kasutuses oleval maa-alal. PankrS § 41 lg 2 ja TsK § 477 alusel tuleb kostjalt hageja

pankrotivarasse välja mõista kaheksa kuu jooksul parkimistasuna saadud 73 600 krooni.

Tulenevalt hageja revisjonikomisjoni 12. oktoobri 1999. a aktist on kostja hageja juhatuse liikmena

tekitanud hagejale varalist kahju kokku 326 723 krooni 40 senti. Nimetatud akti alusel on tuvastatud

ehitusmaterjalide puudujääk 100 664 krooni väärtuses. Kostja on teinud alusetuid väljamakseid

M. Voroninile 9 000 krooni, E. Mihhailovile 11 500 krooni ja OÜ-le Vitair 23 130 krooni. Kostja on

tasunud isikliku võlana hageja arvelt R. Veberile 23 130 krooni ning omastanud hageja raha 20 079

krooni 40 senti. Samuti maksis kostja endale 1998. a jooksul töötasuna 39 220 krooni. See summa

tuleb kostjalt PankrS § 46 p 3 alusel välja mõista, sest hageja maksejõuetus ilmnes juba 27. veebruari

1997. a hageja üldkoosolekul. Kostja lõpetas valvuritega töölepingud ning hageja objektil puudus

valve, mille tulemusena lõhuti kraana ja tekitati kahju 100 000 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Pärast GÜ Paasiku pankroti väljakuulutamist lõpetas kostja oma

kohustuste täitmise juhatuse esimehena ning töö organiseerimine autoparklas ja sellega seoses läks

raha käsutamise õigus üle pankrotihaldurile. Kostja ei ole tekitanud hagejale varalist kahju.

Revisjoniaktist ei nähtu, millel põhineb väide 100 664 krooni suurusest puudujäägist. Puudujäägi

tekkimises pole tõendatud kostja süüd. Väljamaksed hagis nimetatud isikutele on tehtud seaduslikul

alusel. R. Veberile laenati raha hageja tarbeks ning see kajastati ka hageja raamatupidamises. Hageja

väide, et kostja omastas raha hageja arvelt, on tõendamata. Kostja ei ole maksnud endale palka

vastuolus pankrotiseadusega, sest palga maksmine ei põhjustanud GÜ Paasiku maksejõuetust. Hageja

ei ole esitanud dokumente, mis tõendaksid kahju tekkimist purunenud kraanale, pealegi ei kuulunud

kraana hagejale.

3. Tallinna Linnakohtu 7. novembri 2002. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Linnakohus mõistis

kostjalt välja hageja pankrotivarasse 236 614 krooni.

Linnakohus tuvastas, et tõendatud on kostja poolt tasulise parkimisteenuse osutamine ka pärast

hageja pankroti väljakuulutamist ning kostjalt tuleb pankrotivarasse PankrS § 41 lg 2 ja § 511 lg 1

järgi välja mõista 73 600 krooni. Tunnistajate ütlustega on ümber lükatud kostja seletus selle kohta, et

tema ei tegelenud parklaga pärast pankroti väljakuulutamist ning sellega seoses raha ei saanud.

Kohtule esitatud revisjoniaktiga on kindlaks tehtud materjalide puudujääk ning tunnistaja ütluste

kohaselt võeti kontrollimisel aluseks kostjalt saadud dokumendid. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud,

et puudujääk tekkis perioodil, mil kostja oli GÜ Paasiku juhatuse esimees ja hagejal tekkinud kahju

100 664 krooni tuleb kostjalt mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 32 lg 1 alusel välja mõista.

Selleks, et täita GÜ Paasiku põhikirjalised eesmärgid, pidi juhatus tagama ühistu vara säilimise.

Kostja ei tõendanud, et puudujääk tekkis temast olenematutel põhjustel.

Hageja nõue seoses maksetega M. Voroninile, E. Mihhailovile ja OÜ-le Vitair (kogusummas 43 630

krooni) tuleb jätta rahuldamata. Nõue on esitatud vale kostja vastu ning nimetatud isikutele makstud

summasid ei ole kostja saanud.

Hageja nõue seoses 23 130 krooni maksmisega R. Veberile tuleb PankrS § 521 lg 2 ja ENSV

Tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg 6 alusel rahuldada. Kohus asus esitatud võlakirja hinnates seisukohale,

et tegemist oli kostja isikliku võlaga, mille on tema asemel tasunud hageja. Kohtule ei esitatud

tõendeid selle kohta, et võlg oleks kreeditori kirjalikul nõusolekul antud üle hagejale või vormistatud

hageja kassasse.

Hageja nõue seoses kostja poolt 20 079 krooni 40 sendi omastamisega on tõendamata ja tuleb jätta

rahuldamata. Kohtule esitatud tõenditest võis järeldada, et raha kasutati parkla ehituseks ning kostja

pole seda summat endale võtnud.

Kostja poolt endale töötasuna ja sõiduauto kasutamise hüvitisena väljamaksete tegemine summas 39

220 krooni oli põhjendamatu. See summa tuleb PankrS § 46 lg 3 alusel kostjalt välja nõuda. Kostja ei

tõendanud, et hageja oleks olnud maksejõuline. Hageja maksejõuetuse ajal endale juhatuse esimehena

palga maksmine ei olnud kooskõlas GÜ Paasiku eesmärgiga.

Asjas ei ole tõendatud, et hageja pidanuks tagama talle mittekuuluva kraana säilimise. Kuivõrd

tegemist oli võõra varaga, siis ei ole hagejale kahju tekkinud ning nõue kostjalt 100 000 krooni

väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.

4. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses kohtuotsuse osas, millega hageja nõuded rahuldati, ja palus

kohtuotsuse tühistada ning jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Hageja palus

vastuapellatsioonkaebuses kohtuotsust muuta ja mõista kostjalt täiendavalt välja 20 079 krooni 40

senti kostja poolt omastatud hageja raha.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu 30. detsembri 2003. a otsusega muudeti linnakohtu otsust väljamõistetud

summa osas ja kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 183 093 krooni 40 senti. Ringkonnakohus ei

nõustunud linnakohtuga parkimistasu nõude 73 600 krooni rahuldamise osas. Samas jättis linnakohus

ebaõigesti rahuldamata hageja nõude seoses kostja poolt 20 079 krooni 40 sendi omastamisega.

73 600 krooni väljamõistmise nõude rahuldamisel tugines linnakohus eelkõige tunnistaja

L. Krasnobajeva ütlustele, mis olid vastuolulised. Ühtlasi jättis linnakohus põhjendamata, miks ta

käsitab hagetavat parkimistasu PankrS § 521 lg 1 mõttes võlgniku varana. Hageja nõue kostjalt 20

079 krooni 40 sendi väljamõistmiseks tuleb rahuldada, sest rahasumma üleandmine hagejale on

tõendamata. Raha kasutamise kohta on kostja paljasõnaliselt väitnud, et see kulutati parkla

ehitamiseks, kuid tõendeid selle kohta ta ei esitanud.

Muus osas on linnakohtu otsus õige ja piisavalt põhjendatud. Asjaolu, et pankrotiotsuse tegemisest

läks hageja vara valitsemise õigus üle pankrotihaldurile, ei vabastanud kostjat vastutusest edasise

eest. Kostja keeldus haldurile üle andmast dokumente ega teinud muul viisil koostööd. Seetõttu oli

põhjendatud hageja vara säilimise hilisem kontrollimine, mille käigus puudujääk tuvastatigi. Kostja ei

tõendanud, et hageja oli vaidlusalusel perioodil maksejõuline. Seega tuleb kostjale põhjendamatult

makstud töötasu ja sõiduauto kasutamise hüvitis PankrS § 46 alusel temalt sisse nõuda. Asjaolu, et

hageja pankrotti ei olnud veel välja kuulutatud, ei oma nimetatud sätte kohaldamisel tähtsust. Samuti

ei mõjuta kõnealust nõuet see, et hageja võlausaldajate üldkoosolekul kiideti palkade maksmine

heaks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsust muuta ja teha uus otsus, millega jätta hagi

täielikult rahuldamata.

Hageja nõue seoses ehitusmaterjalide puudujäägiga summas 100 664 krooni tuleb jätta rahuldamata.

12. oktoobril 1999. a inventuuri läbiviinud komisjon tegutses pahauskselt ja erapoolikult ning selle

koosseis oli ebaseaduslik. Puudujäägi väljamõistmine kostjalt on alusetu, sest selle tekkimises on

süüdi pankrotihaldur ja hageja eelmine juhatus.

Kostja ei pea hagejale hüvitama R. Veberile makstud 23 130 krooni. Nimetatud summa võeti võlgu

hageja tarbeks GÜ Paasiku territooriumi heakorrastamiseks. Võlakiri on koostatud ekslikult kostja

nimel.

Põhjendamatu on hageja nõue kostjalt 20 079 krooni 40 sendi saamiseks. Kostja ei saanud esitada

tõendeid nimetatud rahasumma kasutamisest hageja huvides, sest sellekohased dokumendid on

politsei käes. Kostja on pöördunud kohtu poole dokumentide politseist väljanõudmiseks, kuid kohus

on jätnud selle taotluse tähelepanuta.

Samuti tuleb jätta rahuldamata hageja nõue seoses kostjale makstud töötasu ning hüvitisega sõiduauto

kasutamise eest summas 39 220 krooni. Nimetatud summa oli kostja poolt väljateenitud tasu ning

seda ei saa PankrS § 46 alusel pidada põhjendamatuks. Vaidlusalusel perioodil ei olnud hageja

maksevõimetu. Samuti ei saanud hageja maksejõuetus tekkida kostja saadud töötasu tõttu.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja õigeks. Kostja

kaebus on põhjendamatu, sest sellest ei nähtu millist materiaalõiguse normi on valesti kohaldatud või

millist protsessiõiguse normi on ringkonnakohus rikkunud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas,

millega rahuldati hageja nõue 100 664 krooni saamiseks seoses vara puudujäägiga, ja saata asi selles

osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus

jätta muutmata.

9. Kohtud lugesid tõendatuks, et hageja esitatud 12. oktoobri 1999. a revisjoniakti kohaselt on seisuga

12. oktoober 1999. a hagejal tekkinud ehitusmaterjalide puudujääk kogusummas 100 664 krooni.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga, et tuvastatud asjaolude kohaselt on kahju eest vastutav kostja,

kes oli puudujäägi tekkimise perioodil hageja juhatuse liige. Juhatuse liikme vastutuse alusena on

kohtud kohaldanud MTÜS § 32 lg 1, milles sätestatakse, et juhatuse, samuti muu organi liikmed, kes

on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju mittetulundusühingule, vastutavad tekitatud kahju

hüvitamise eest solidaarselt.

10. Kohtud on ebaõigesti pidanud kostja vastutuse aluseks asjaolu, et kostja pole tõendanud, et 100

664 krooni suurune ehitusmaterjalide puudujääk tekkis kostjast olenematutel põhjustel. MTÜS § 32

lg 1 tõlgendamisel tuleb lähtuda vaidlusalusel perioodil kehtinud TsÜS § 46 lg-st 1, mis sätestas, et

juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikmed, kes on oma kohustuse täitmata jätmise või

mittenõuetekohase täitmisega süüliselt kahju tekitanud sellele juriidilisele isikule, vastutavad

juriidilise isiku ees solidaarselt. Kohtud ei ole kindlaks teinud, et kostja rikkus oma väidetavaid

kohustusi süüliselt.

11. Ringkonnakohtu otsus ei vasta 100 664 krooni väärtuses ehitusmaterjalide hüvitamise nõude osas

TsMS § 330 lg-le 4, mille kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas muuhulgas märkida kohtu

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused.

Asjas ei vaielda selle üle, et kostja oli hageja juhatuse esimees 27. veebruarist 1997. a kuni hageja

pankrotistumiseni 30. novembril 1998. a. Ringkonnakohus, nõustudes linnakohtu otsuse

põhjendustega, on 100 664 krooni nõude rahuldamist põhjendanud hageja poolt esitatud

revisjoniaktiga, mille kohaselt hageja revisjonikomisjon kontrollis 12. oktoobril 1999. a hageja

1997.−1998. a majandustegevust, inventeeris materiaalseid väärtusi, fikseeris olemasolevate

ehitusmaterjalide loetelu seisuga 12. oktoober 1999. a ja võrdles loetelu 1. mai 1996. a revisjoni ja

raamatupidamise andmetega. Seega hõlmas inventuur ka seda ajavahemikku, mis eelnes kostja

valimisele hageja juhatuse esimeheks, samuti ka ajavahemikku, mil kostja oli lõpetanud oma

kohustuste täitmise juhatuse esimehena. Kohtud ei ole põhjendanud, millega on tõendatud, et 100 664

krooni suurune puudujääk tekkis just ajavahemikul, mil kostja oli hageja juhatuse esimees.

12. Ringkonnakohus motiveeris 100 664 krooni hüvitamise nõude rahuldamist sellega, et kostja

keeldus haldurile üle andmast dokumente ega teinud muul viisil koostööd ja seetõttu oli põhjendatud

hageja vara säilimise hilisem kontrollimine, mille käigus puudujääk tuvastatigi. Hageja

pankrotimenetluse algatamise ajal kehtinud PankrS § 121 lg 2 p 1 kohaselt oli ajutise pankrotihalduri

kohustuseks selgitada välja võlgniku vara, sealhulgas võlad, ja anda hinnang võlgniku varalisele

seisundile. Asjaolu, et kostja ei esitanud raamatupidamisdokumente, ei saanud eeldatavasti takistada

ehitusmaterjalide inventuuri.

13. Ülejäänud osas on ringkonnakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik. TsMS § 353 lg 3 kohaselt pole

Riigikohtul pädevust hinnata seda, kas alama astmete kohtud on asjaolusid õigesti tuvastanud.

Ringkonnakohus ei ole 20 079 krooni 40 sendi väljamõistmisel rikkunud protsessiseadust, leides, et

kostja pole oma vastuväiteid tõendanud. Kostja väidab, et linnakohus jättis tähelepanuta tema taotluse

politseist dokumentide väljanõudmiseks, kuid asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks kohtutele

esitanud TsMS § 119 lg 1 alusel taotlust dokumentaalsete tõendite väljanõudmiseks. Kohtud

tõlgendasid PankrS § 46 õigesti. Nimetatud sätte kohaldamine ei sõltu sellest, kas põhjendamatu

palga või muu makse tegemine põhjustas võlgniku maksejõuetuse.

L. Laarmaa, J. Luik, T. Tampuu