3-2-1-72-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-72-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. mai 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

Raivo Suntsi hagi REV Ehituse AS (pankrotis) vastu

töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja

töölepingu lõpetamise aluse muutmiseks ning lõpparve,

lõpparve kinnipidamise eest hüvitise ja sunnitud töölt

puudumise aja eest keskmise palga saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. detsembri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1382/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

REV Ehituse AS (pankrotis) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

10. mai 2004. a

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

4. detsembri 2003. a otsus REV Ehituse AS-lt (pankrotis) 25

738 krooni 65 sendi Raivo Suntsi kasuks ja riigilõivu 4 200

krooni riigituludesse väljamõistmise osas. Teha tühistatud

osas uus otsus ja jätta Raivo Suntsi nõue 25 738 krooni 65

sendi saamiseks rahuldamata.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 25. novembril 2002. a esitas Raivo Sunts REV Ehituse AS (pankrotis) vastu hagi väljamaksmata

lõpparve ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest viivise nõudes. Hagi põhjenduste kohaselt

töötas R. Sunts alates 21. juulist 1997. a REV Ehituse AS-s pearaamatupidajana kuupalgaga 7 200

krooni. 21. jaanuaril 2000. a kuulutati välja kostja pankrot ning 29. veebruaril 2000. a lõpetas

pankrotihaldur hagejaga töölepingu TLS § 86 p 2 alusel tööandja pankrotistumise tõttu. Hagejal oli

õigus saada lõpparvena veebruarikuu palk 7 200 krooni, puhkuse hüvitis 14 241 krooni 40 senti 60

päeva kasutamata puhkuse eest ja hüvitis töölepingu lõpetamise eest kahe keskmise kuupalga

ulatuses, s.o 14 395 krooni 25 senti. Seega tuli hagejale töölepingu lõpetamisel lõpparvena välja

maksta 35 836 krooni 65 senti. Hageja võttis pankrotihalduri korraldusel kostja kassast lõpparve

katteks välja sularahajäägi 18 704 krooni 85 senti. Kostja kandis 1. märtsil 2000. a hageja

arveldusarvele 8 014 krooni. Mõne aja pärast leidis haldur, et hageja on omastanud 18 704 krooni 85

senti salajase varguse teel ning esitas R. Suntsi vastu selle summa tagasinõudmiseks hagi. Tallinna

Linnakohtu 20. juunil 2002. a jõustunud otsusega mõisteti hagejalt kostja pankrotivarasse alusetult

saadud 18 704 krooni 85 senti. Hageja sai jõustunud kohtuotsusest teada, et ta ei ole lõpparvet

saanud. Seega pidas pankrotihaldur alates 29. veebruarist 2000. a lõpparvet kinni. Hageja palus

kostjalt TLS § 74 lg 2 ja § 119 lg 2 alusel välja mõista lõpparve 25 738 krooni 65 senti (35 836,65 -

(8 014 koos tulumaksuga)), viivise 7 197 krooni 60 senti lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest

ühe kuu keskmise palga ulatuses ning tasaarvestada see hagejalt kostja kasuks välja mõistetud 18 704

krooni 85 sendiga.

19. märtsil 2003. a esitas hageja kostja vastu hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks

tunnistamise ning keskmise palga nõudes. Selle hagiavalduse kohaselt sai hageja kohtule antud

pankrotihalduri vastusest teada, et hagejaga lõpetati tööleping tema varavastaste kuritegude tõttu.

Hageja leidis, et töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 2 alusel oli ebaseaduslik ning tööleping tuleb

lugeda lõpetatuks TLS § 86 p 1 alusel. Ühtlasi palus hageja kostjalt välja mõista keskmise palga

sunnitud töölt puudumise eest perioodil 1. märts 2000. a kuni 31. märts 2001. a, s.o 93 600 krooni.

Hageja leidis, et tulenevalt 19. veebruari 2003. a halduri vastusest lõpetati temaga tööleping TLS § 86

p-de 6 ja 7 alusel ning seejuures on rikutud distsiplinaarkaristuse määramiseks ettenähtud korda.

Tähtaeg töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamiseks hakkas kulgema 19. veebruarist 2003. a.

Tallinna Linnakohus liitis 16. mai 2003. a määrusega 25. novembril 2002. a ja 19. märtsil 2003. a

esitatud hagiavaldused ühte menetlusse.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu

29. veebruaril 2000. a TLS § 86 p 2 alusel seaduslikult. Hageja võttis kostja kassast 18 704 krooni 85

senti omavoliliselt. Nimetatud riisumise fakti suhtes algatati kriminaalmenetlus. Kuna hageja käes on

18 704 krooni 85 senti kostja raha, on hageja kogu lõpparve kätte saanud ning viivise nõue on

alusetu. Kostja palus kohaldada lõpparve ja viivise nõudele aegumist, sest hageja sai lõpparve

suurusest teada hiljemalt 1. märtsil 2000. a ning TLS § 143 lg 1 järgi on töövaidlusorganisse

pöördumiseks ettenähtud tähtaeg möödunud.

3. Tallinna Linnakohus jättis 22. augusti 2003. a otsusega hagi rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et 29. veebruaril 2000. a lõpetati hagejaga tööleping

TLS § 86 p 2 alusel seoses kostja pankrotiga. Hilisemad raamatupidamisdokumentide kontrolli

tulemused ei mõjutanud töölepingu lõpetamise aluse valikut. Seega tuleb hageja nõue töölepingu

lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ning töölepingu aluse formuleeringu muutmiseks jätta

rahuldamata. Kuivõrd hageja pärast töölepingu lõpetamist enam tööülesandeid ei täitnud, ei ole tal

õigust saada palka töölepingu lõpetamise järgse aja eest.

Kostja taotlusel tuleb lõpparve väljamaksmise ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise nõudele

kohaldada ITLS § 6 lg 1 järgi aegumist. Hagejale maksti lõpparve välja 1. märtsil 2000. a. Juhul, kui

hageja leidis, et talle pole makstud ettenähtud lõpparve kogusummat, oli tal õigus nelja kuu jooksul

pöörduda kohtusse. Isegi juhul, kui hageja luges lõpparve hulka endale jäetud kostja raha 18 704

krooni 85 senti, sai ta pankrotihalduri poolt selle raha tagasinõudmiseks esitatud hagist teada, et

nimetatud summat ei arvestatud lõpparve hulka ning sellest hetkest tekkis tal õigus pöörduda nelja

kuu jooksul kohtusse. Hageja pöördus kohtusse alles 25. novembril 2002. a.

4. Hageja esitas Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja palus linnakohtu otsuse

tühistada lõpparve väljamaksmise ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise nõude rahuldamata jätmise

osas ning saata asi tühistatud osas samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leidis, et ta sai

nõude olemasolust teada 20. novembril 2002. a, kui Riigikohtu teate kohaselt ei võetud tema

kassatsioonkaebust menetlusse. Ta oleks pidanud teadma oma nõude olemasolust alates

19. septembrist 2002. a, kui teistele kostja võlausaldajatele tehti pankrotivarast väljamakseid. Seega

on mõlemal juhul hagi esitatud seaduses sätestatud tähtaega järgides.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu 4. detsembri 2003. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega

linnakohus jättis lõpparve nõude rahuldamata. Hageja nõue lõpparve kinnipidamise eest hüvitise

saamiseks jäeti rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Ringkonnakohus rahuldas

lõpparve nõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 25 738 krooni 65 senti. Ülejäänud osas jättis

ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi esinevad käesolevas vaidluses asjaolud, mille tõttu ei olnud

hagejal võimalust õigeaegselt töövaidlusorganisse pöörduda. Töölepingu lõpetamisel oli kogu

lõpparvena väljamaksmisele kuulunud raha hageja valduses. Samal ajal vaidlesid pooled

kohtumenetluses 18 704 krooni 85 sendi tagasinõudmise üle, mistõttu ei olnud hagejal põhjust

pöörduda lõpparve nõudega töövaidlusorgani poole. Hageja esitas hagi lõpparve nõudmiseks

25. novembril 2002. a, s.o koheselt pärast Riigikohtu määrusest teadasaamist. Seega esinesid

asjaolud, mis on aluseks ITLS § 8 lg 4 kohaldamisele ning hageja nõue pole aegunud. Linnakohus on

õigesti tuvastanud, et hageja lõpparve suurus on 35 836 krooni 65 senti. Sellest on välja makstud 8

014 krooni (koos tulumaksuga 10 098 krooni) ning kostjalt tuleb välja mõista 25 738 krooni 65 senti.

Hageja nõue TLS § 119 lg 2 alusel hüvitise saamiseks lõpparve kinnipidamise eest tuleb jätta

rahuldamata. Vaatamata sellele, et jõustunud kohtuotsusega on hageja kasuks välja mõistetud 18 704

krooni 85 senti, on nimetatud summa asja materjalide kohaselt senini hageja valduses. Seega on

hageja käes kostja raha peaaegu samas ulatuses, kui hagejalt saadaolev lõpparve. Kuna hageja on

jätnud oma kohustuse täitmata, siis sellest tulenevalt ei saa kostjale süüks panna lõpparve

väljamaksmisega viivitamist ning hageja sellekohane nõue tuleb jätta rahuldamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega linnakohtu otsus

tühistati ning teha uue otsuse asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata. Kaebuse

kohaselt kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti ITLS § 8 lg-t 2 ja lg-t 4. Hageja ei tõendanud, et oleks

esinenud põhjused, mis ei võimaldanud tal pöörduda õigeaegselt töövaidlusorganisse.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hagi aegumist ei tule kohaldada olukorras, kus hagejal ei olnud

põhjust lõpparve nõudes töövaidlusorgani poole pöörduda. Hageja ei väitnud apellatsioonkaebuses, et

oleksid esinenud asjaolud, millede tõttu ei olnud tal võimalik õigeaegselt töövaidlusorgani poole

pöörduda.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele ei pea hageja kassatsioonkaebust põhjendatuks ja palub jätta selle

rahuldamata. Ringkonnakohus ei kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ega rikkunud

protsessiõiguse normi.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks

välja 25 738 krooni 65 senti, ning tühistatud osas saab Riigikohus teha ise otsuse, jättes selle nõude

osas hagi rahuldamata.

9. Kohtud on tuvastanud, et kostja lõpetas hagejaga töölepingu 29. veebruaril 2000. a TLS § 86 p 2

alusel ning maksis hagejale lõpparvena 1. märtsil 2000. a 8 014 krooni. Hageja rajas 25 738 krooni

65 sendi nõude sellele, et lõpparvena väljamakstud 8 014 krooni ei olnud kogu saadaolev lõpparve.

10. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 1 sätestab töösuhetest tulenevate õiguste

tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks

neljakuulise tähtaja. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 7 lg 1 kohaselt algab nõude

esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja

või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Seega tuli käesolevas asjas esitatud

nõue lõpparve väljamaksmiseks ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks esitada

töövaidluskomisjonile või kohtule nelja kuu jooksul, arvates päevast, mil hageja sai teada või oleks

pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest.

11. Linnakohus tuvastas, et hageja sai töölepingu lõpetamisega seotud õiguste rikkumisest teada

1. märtsil 2000. a, kui talle lõpparve maksti välja osaliselt, ning kohaldas kostja taotlusel aegumist,

sest hageja pöördus lõpparve nõudega kohtusse alles 25. novembril 2002. a. Ringkonnakohus leidis

erinevalt linnakohtust, et hagi ei ole aegunud. Töövaidlusorgan ei kohalda ITLS § 8 lg 4 kohaselt

aegumist, kui nõude esitaja tõendab, et õigeaegselt töövaidlusorganisse pöördumine ei olnud

võimalik. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud hagejal võimalik töövaidlusorganisse

pöörduda seetõttu, et lõpparvena hagetav summa oli hageja valduses ja kohtuvaidlus selle summa üle

polnud lõppenud.

12. Ringkonnakohus kohaldas vääralt ITLS § 8 lg 4. Asjas ei vaielda selle üle, et kostja kandis

1. märtsil 2000. a lõpparvena hageja pangaarvele 8 014 krooni. Individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduse § 8 lg 4 kohaldamise eeldusena tuli hagejal tõendada, et õigeaegselt

töövaidlusorganisse pöördumine ei olnud võimalik. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud asjaolusid,

mille tõttu hagejal ei olnud võimalik pöörduda lõpparve nõudega ITLS § 6 lg-s 1 ettenähtud tähtaja

jooksul töövaidlusorganisse. Kui hageja leidis, et lõpparve maksmisel on rikutud tema õigusi, oli tal

õigus alates 2. märtsist 2000. a pöörduda nelja kuu jooksul nõudega töövaidlusorgani poole. Hageja

nõude aegumistähtaja kulgemise algust ei mõjuta asjaolu, et lõpparvena maksmata raha oli hageja

valduses. Hageja ebaseaduslikule tegevusele ei saa anda töövaidlusorganisse pöördumise aspektist

õiguslikku tähendust.

13. Hageja oli nii hagi kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 64 lg 1 järgi, riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud,

mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Kuna hagi jääb

rahuldamata, siis puudub alus kostjalt riigilõivu väljamõistmiseks.

A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik