3-2-1-51-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-51-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. mai 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

AS Hotest Haabersti (pankrotis) hagi Milvi Suursaare vastu

alusetult omandatud vara tagastamiseks pankrotivarasse ja

kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1192/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Milvi Suursaare kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

3. mai 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

16. detsembri 2003. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 14. augusti 2000. a otsusega kuulutati välja AS Hotest Haabersti pankrot ja

nimetati pankrotihalduriks Milvi Suursaar. Tallinna Linnakohtu 14. augusti 2001. a määrusega

vabastati M. Suursaar pankrotihalduri kohalt ja nimetati uueks halduriks Pille Eller. Hagiavalduse

põhjenduste kohaselt selgus dokumentatsiooni ülevõtmisel, et kostja on 25. oktoobrist 2000. a

1. augustini 2001. a väidetavalt halduri ülesannete täitmisega seoses pankrotivarast enda pangaarvele

üle kandnud või sularahas välja võtnud kokku 88 907 krooni 40 senti. Kostja on endale maksnud

halduritasu avanssi 39 000 krooni, majanduskuludeks 4070 krooni, sularahas 29 737 krooni 40 senti

pankrotivõlgniku arveldusarvele kandmiseks ning ilma selgitust lisamata veel 16 100 krooni.

Pankrotihalduri tasu määramine on pankrotiseaduse (PankrS) § 24 p 3 kohaselt kohtu pädevuses.

Kuna kostja omandas nimetatud summad alusetult, peab ta raha PankrS § 521 lg 2 ja tsiviilkoodeksi

(TsK) § 477 lg 1 kohaselt tagastama.

2. Kostja rikkus PankrS § 98 lg-t 2, kui ta kandis 51 000 krooni OÜ-le Õigusbüroo Dilemma ilma

võlausaldajate üldkoosoleku nõusolekuta. Muude kulutuste tegemiseks puudus kostjal

pankrotitoimkonna ülesannetes oleva võlausaldajate üldkoosoleku nõusolek PankrS § 98 lg 2 mõttes.

AS Hotest Haabersti (pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku 22. augusti 2001. a otsus, millega

nõustuti halduri ettepanekuga määrata halduri bürookuludeks 3000 krooni kuus ja otsustati teha

kohtule ettepanek määrata halduri tasuks 5% pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti halduri

muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud rahast, ei ole kehtiv. M. Suursaar ei olnud

üldkoosoleku kokkukutsumise ajal enam pankrotihaldur ning tal puudus volitus koosoleku

läbiviimiseks. Sellega tekitas ta hagejale kahju süüliselt ja peab TsK § 448 lg 1 alusel kahju hüvitama.

3. Kostja väitel ei rikastunud ta pankrotivara arvel alusetult, sest väljamaksed omandas ta PankrS

§ 31 lg 4 alusel, mille kohaselt on halduril õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest ja hüvitist

ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste katteks. TsK § 478 p 1 järgi ei nõuta välja alusetult

omandatud vara, mis on üle antud kohustise täitmiseks enne täitmise tähtaja saabumist.

Pankrotihalduri bürookulude hüvitamine ja halduri tasu määramine otsustati AS Hotest Haabersti

(pankrotis) võlausaldajate üldkoosoleku 22. augusti 2001. a otsusega. Koosoleku toimumise ajal ei

teadnud kostja, et ta on halduri kohustustest vabastatud, sest Tallinna Linnakohtu 14. augusti 2001. a

vastava määruse sai ta kätte alles septembri alguses.

4. Tallinna Linnakohtu 14. veebruari 2003. a otsusega hagi rahuldati. Kohus tuvastas, et kostjal on

pankrotihalduri kvalifikatsioon ja seega on ta teadlik pankrotiseaduse nõuetest. Kostjal ei olnud

volitusi võlausaldajate nõuete kaitsmise üldkoosoleku pidamiseks 22. augustil 2001. a, sest Tallinna

Linnakohtu 14. augusti 2001. a. määrusega oli ta AS Hotest Haabersti (pankrotis) pankrotihalduri

kohalt vabastatud. Uus pankrotihaldur P. Eller teavitas teda sellest koheselt ja nad leppis kokku

pankrotimenetluse dokumentide üleandmise ajas 23. augustil 2001. a. Juhul kui 22. augusti 2001. a

võlausaldajate üldkoosolek tõepoolest toimuski, rikuti selle kokkukutsumisel PankrS § 70 lg-s 5

sätestatud korda. Selle koosoleku otsused on kehtetud ja ebaseaduslikud. Kostja on hageja

pankrotihaldurina hageja kontolt enda arvele kandnud või sularahas välja võtnud 59 170 krooni.

Peale selle on kostjale hageja kassast makstud välja 29 737 krooni 40 senti eesmärgiga, et ta kannaks

selle summa hageja arvelduskontole pangas, mida kostja ei ole teinud. Seega on kostja hageja

pankrotivara arvel omandanud ilma seadusliku aluseta 88 907 krooni 40 senti.

Õigusbüroo Dilemma arvele 51 000 krooni kandmisega rikkus kostja PankrS § 98 lg-t 2 ja vähendas

pankrotivara, millega tekitas hagejale kahju nimetatud summa ulatuses. Ülekande tegemiseks puudus

kostjal hageja võlausaldajate üldkoosoleku nõusolek. Asjaolu, et kostja ei järginud hageja

pankrotihaldurina PankrS § 24 p-s 3 ja §-s 98 sätestatud halduri tasu määramise ja tema tööülesannete

täitmisel tehtud kulutuste hüvitamise korda, tuvastas muuhulgas ka Tallinna Linnakohus 14. augusti

2001. a määrusega. Kostja tegutses haldurina pankrotimenetluse eesmärkide vastaselt, milleks on

võlausaldajate nõuete rahuldamine. Pankrotivara ebaseaduslik vähendamine takistab võlausaldajate

nõuete rahuldamist. Kohus asus seisukohale, et kostja on ebaseaduslike väljamaksete tegemisega AS

Hotest Haabersti (pankrotis) pankrotivarast põhjustanud äriühingule varalise kahju 139 907 krooni 40

senti, mille ta on kohustatud hagejale hüvitama. Kohus rahuldas hagi TsK § 448 lg 1 alusel.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2003. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonikohus leidis, et esimese astme kohus on hagi summas 139 907 krooni 40 senti

põhjendatult rahuldanud. Kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonikohus ei pidanud

TsMS § 330 lg-st 5 tulenevalt vajalikuks linnakohtu otsuse põhjendusi korrata.

6. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuses toodud väidetele märkis ringkonnakohus järgmist.

Pankrotiseaduse § 2 lg 5 kohaselt ei peata pankrotimenetluses erikaebuse esitamine kohtumääruse

täitmist. Seega ei sõltu pankrotihalduri volitused ega tema poolt läbiviidud toimingute seaduslikkus

sellest, kas ta teadis või ei teadnud, et tema volitused on lõpetatud. Samas on hageja seadusliku

esindaja seletustega tõendanud, et ta teatas kostjale koheselt halduri volituste lõpetamisest ja leppis

kokku aja dokumentide üleandmiseks.

7. Linnakohus leidis õigesti, et kohtule esitatud 22. augusti 2001. a üldkoosoleku otsus on tühine ka

seetõttu, et rikutud oli selleks PankrS § 70 lg-s 5 ettenähtud koosoleku kokkukutsumise korda.

Tsiviilasja materjalidest nähtub, et üldkoosoleku toimumise aega ei olnud teatatud kõigile

võlausaldajatele. Kostja seletuse kohaselt oli tal teadaande avaldamiseks aega ligikaudu 4 kuud.

Ka ei ole 22. augusti 2001. a üldkoosoleku protokoll vormistatud kooskõlas PankrS § 72 lg-ga 7, sest

tunnustatud nõuete nimekirjal puudub väidetavalt kohalolnud võlausaldaja allkiri.

5. novembril 2001. a toimunud nõuete kaitsmise koosolek kinnitas, et 22. augusti 2001. a koosolekul

oli rikutud üldkoosoleku kokkukutsumise korda ning selle koosoleku otsused tunnistati kehtetuks.

8. Kostja ei ole käesoleva ajani esitanud halduri töö aruannet ega kuludokumente bürookulude kohta.

Ta on vastuväidetes hagile tuginenud vaid väitele, et töötasu saamise õiguslik alus tuleneb PankrS

§ 31 lg-st 4 ja §-st 85. Linnakohus leidis õigesti, et tasu saamise õigus tekib vaid pankrotiseaduses

sätestatud tingimustel. Pankrotihalduri tasu kinnitamine on pankrotihalduri tegevuse üle kohtuliku

järelevalve teostamise vahend PankrS § 24 p 3 mõttes. Seetõttu peab kohus kinnitama kõik

pankrotimenetluses pankrotihaldurile tehtavad väljamaksed. Pankrotiseaduse § 99 lg-d 1, 3 ja 5

sätestavad üheselt, et pankrotihalduri tasu määrab vaid kohus. Kuivõrd kohus ei ole kostjale tasu

määranud, on 59 170 krooni maksmine toimunud seadusliku aluseta. Ka on kostja omandanud

seadusliku aluseta hageja kassast 29 737 krooni 40 senti. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks seda

raha kulutanud pankrotimenetluse huvides. Nimetatud summad tuleb kostjalt välja mõista TsK § 477

lg 1 alusel, mis sätestab, et isik, kes omandas ilma seadusega või tehinguga kindlaks määratud aluseta

vara teise arvel, on kohustatud viimasele nimetatud vara tagastama. Samale seisukohale on asunud ka

Riigikohtu tsiviilkolleegium 5. novembri 2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-128-02. Kuivõrd kostja

ei ole seni esitanud kuludokumente, ei ole põhjendatud tema väited, et hageja on kohustatud talle

niikuinii tulevikus väljamakseid tegema.

9. Pankrotiseaduse § 98 lg 1 p 4 kohaselt on pankrotimenetluse kuluks halduri tehtud vajalikud

kulutused oma ülesannete täitmiseks ja sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib haldur neid kulutusi

teha vaid pankrotitoimkonna (selles asjas võlausaldajate üldkoosoleku) nõusolekul. Ei vaielda selle

üle, et kostjal puudus võlausaldajate üldkoosoleku nõusolek 2000. a oktoobris ja 2001. a märtsis

kostja endaga seotud õigusbüroole Dilemma ülekannete tegemiseks summas 51 000 krooni.

Pankrotiseaduse § 31 lg 1 kohaselt kaitseb haldur kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja

huve ning tagab seadusliku pankrotimenetluse. Kostja ei ole tõendanud, et see summa oli seotud

pankrotimenetluse kuludega. Pankrotiseaduse § 98 lg 1 p 4 alusel ei hüvitata pankrotimenetluses

kõiki kulutusi, vaid hüvitada võib ainult pankrotimenetlusega seotud vajalikke kulutusi.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Kohus leidis ebaõigesti, et võlausaldajate 22. augusti 2001. a üldkoosoleku otsus ei ole kehtiv.

Koosoleku otsuse peale ei ole kaebust esitatud. Ka ei too PankrS § 70 lg-s 5 ettenähtud koosoleku

kokkukutsumise korra ebaoluline rikkumine iseenesest kaasa koosolekul vastuvõetud otsuste tühisust.

Võlausaldajate üldkoosoleku hilisema otsusega ei saa muuta varem vastu võetud otsuseid. Kostja

esitas tegevusaruanded PankrS § 33 lg 2 kohaselt.

12. Vaatamata sellele, et kohtumäärus halduri vabastamiseks jõustub viivitamatult, sai kostja sellest

teada alles siis, kui oli määruse kätte saanud.

13. Pankrotiseaduse § 94 lg 7 kohaselt hindab halduri tehtud kulutuste põhjendatust kohus

lõpparuande kinnitamisel, kusjuures kohtul on õigus halduri tasu vähendada kulutuste võrra, mis ei

olnud vajalikud. Põhjendamatult tehtud kulutusi ei saa tagasi nõuda, vaid üksnes vähendada halduri

tasu mittevajalike kulutuste võrra, kuid see õigus on kohtul vaid lõpparuande kinnitamisel.

Pankrotiseadus ei nõua, et iga kulutuse tegemiseks peab eelnevalt või kohe pärast kulutuse tegemist

taotlema kinnitust kohtult. Selline tõlgendus oleks vastuolus PankrS § 55 lg-ga 3, mille kohaselt on

halduril õigus teha tehinguid võlgniku seadusliku esindajana majandustegevuse korraldamiseks.

14. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud TsK § 477 lg-t 1 ja jätnud kohaldamata TsK § 478 p 1.

Kohus ei ole andnud hinnangut apellatsioonkaebuse väitele halduri tasu kui tulevikus tekkiva

kohustuse kohta, mis välistab alusetult saadu tagasinõudmise.

15. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud. Kohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning hinnanud õigesti esitatud

tõendeid.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse

tühistamiseks.

17. Nõustudes linnakohtu otsuse põhjendustega, leidis ringkonnakohus õigesti, et kostja peab talle

hageja pankrotimenetluses makstud tasu 59 170 kooni ja alusetult omandatud 29 737 krooni 40 senti

tagastama pankrotivarasse. Pankrotihalduri tasu määramine oli kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud

PankrS § 24 p 3 ja on ka alates 1. jaanuarist 2004. a kehtiva pankrotiseaduse § 65 lg-te 1 ja 3 kohaselt

kohtu pädevuses. Nende sätete kohaselt oli ja on pankrotihalduri tasu määramine pankrotihalduri

tegevuse üle kohtuliku järelevalve teostamise vahend. Õige on see, et halduril oli vastavalt PankrS

§ 31 lg-le 4 õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest ja ka hüvitist ülesannete täitmiseks tehtud

vajalike kulutuste katteks. Kuid tasu saamise ja kulutuste hüvitamise eelduseks oli pankrotiseadusest

tulenevate nõuete täitmine. Vastavalt PankrS § 99 lg-le 3 võis kohus halduri taotlusel pärast

pankrotitoimkonna arvamuse ärakuulamist määrata haldurile esialgse tasu. Kostja ei ole väitnud, et ta

oleks taotlenud kohtult esialgse tasu määramist või et kohus oleks kostjale esialgse tasu määranud.

Halduri üks põhikohustus oli PankrS § 31 lg 1 järgi tagada seaduslikkus pankrotimenetluses. Kuna

pankrotiseaduse kohaselt ei saanud haldur ise endale tasu määrata, siis tuli halduritasuna makstu TsK

§ 477 lg 1 alusel tagastada pankrotivarasse. Samale seisukohale jõudis kolleegium ka 5. novembri

2002. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-128-02 (RT III 2002, 31, 340).

18. Pankrotiseaduse § 98 lg 1 p 4 järgi olid pankrotimenetluse kuludeks ka halduri tehtud kulutused

oma ülesannete täitmiseks, sealhulgas kulutused ekspertiisile ja audiitorkontrollile. Sama paragrahvi

2. lõike kohaselt võis haldur neid kulutusi teha pankrotitoimkonna nõusolekul, selles asjas

võlausaldajate üldkoosoleku nõusolekul. Ringkonnakohus tuvastas, et võlausaldajate üldkoosolek ei

olnud otsustanud OÜ-le Õigusbüroo Dilemma kulutuste hüvitamist 2000. a oktoobrist 2001. a

märtsini summas 51 000 krooni. Ekslik on kassaatori väide, et PankrS § 94 lg 7 välistas

põhjendamatult tehtud kulutuste tagasinõudmise haldurilt ning neid saab üksnes tasaarvestada halduri

tasuga. Pankrotiseaduse § 94 lg 7 sätestas lõpparuande kinnitamisel kohtu õiguse hinnata halduri

ülesannete täitmisel tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. Lõpparuande kinnitamisel

põhjendamatute kulutuste võrra halduri tasu vähendamise õigus ei välistanud pankrotimenetluses

PankrS § 33 lg 2 alusel vabastatud halduri vastu nõude esitamist enne lõpparuande kinnitamist ka

muul õiguslikul alusel. Kostjalt nõuti tema poolt tehtud väljamaksete tagastamist põhjusel, et PankrS

§ 98 lg 1 p-s 4 sätestatud kulutuste tegemiseks puudus võlausaldajate üldkoosoleku otsus.

19. Pankrotiseaduse § 98 lg 2 kohaselt võis pankrotihaldur oma ülesannete täitmiseks vajalikke

kulutusi teha pankrotitoimkonna (selles asjas üldkoosoleku) nõusolekul. Kohtud on tuvastanud, et

kulutuste tegemist hageja võlausaldajate üldkoosolek ei ole otsustanud, kuna 22. augusti 2001. a

otsus on tühine. Ringkonnakohus tuvastas, et 22. augusti 2001. a nõuete kaitsmise üldkoosoleku

toimumise aega ei teatatud kõigile võlausaldajatele. Õige on see, et PankrS § 70 lg 5 sätestas nõuete

kaitsmise koosoleku kokkukutsumisele täiendavad nõuded. Kuid ka PankrS § 26 lg 1 sätestas nõude,

et võlausaldajate üldkoosoleku aja ja koha kohta tuleb teade avalikustada (avaldada väljaandes

Ametlikud Teadaanded) ja teadet pole vaja avaldada, kui kõigile võlausaldajatele on koosoleku

toimumisest teatatud muul viisil. Vastavalt PankrS § 26 lg-le 7 oli võlausaldajate üldkoosolek

otsustusvõimeline esindatud häälte arvust olenemata siis, kui koosoleku aeg ja koht oli

võlausaldajatele õigeaegselt teatatud. Eelnevast järeldub, et kui võlausaldajate üldkoosoleku aeg ja

koht ei olnud võlausaldajatele õigeaegselt teatatud, siis sai üldkoosolekut otsustusvõimeliseks pidada

ainult juhul, kui sellel olid esindatud kõik võlausaldajad. Sama põhimõte on sätestatud kehtiva

pankrotiseaduse § 81 lg-s 2.

20. Vastuseks kassatsioonkaebuse teistele väidetele märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohus

tuvastas, et kostja ei ole käesolevas asjas esitanud halduritöö aruannet ega kuludokumente

bürookulude kohta ning kostja ei ole tõendanud, milliste kulude katteks ta väljamakseid tegi. Seega ei

saanud ringkonnakohus võtta seisukohta väljamaksete põhjendatuse üle. PankrS § 55 lg 3 sätestas

haldurile võimaluse võlgniku seadusliku esindajana majandustegevuse korraldamisel teha tehinguid,

kuid kohtud ei ole tuvastanud ega kostja väitnud, et väljamaksed OÜ-le Õigusbüroo Dilemma tehti

võlgniku majandustegevuse korraldamiseks.

21. Hagi rahuldamine alusetu rikastumise asjaolude alusel ei välista kohtu võimalust määrata

pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel haldurile tasu kuni tema vabastamiseni täidetud halduri

ülesanne eest kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud PankrS § 99 lg 1 alusel.

H. Jõks, V. Kõve, L. Laarmaa