3-1-1-42-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-42-04

Otsuse kuupäev

27. mai 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi M. P. süüdistuses KrK § 1611 ja § 1411

lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-117-2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. P., kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

4. mai 2004

Istungil osalenud isikud

M. P. kaitsja vandeadvokaat Ann Saar ja prokurör

Piret Pauk"tys

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2004. a ja Tallinna Linnakohtu 14. novembri

2003. a kohtuotsus M. P. süüdistuses KrK § 1611 ja § 1411 lg 2 p 1 järgi.

2. Tühistada Tallinna Linnakohtu 10. oktoobri 2003. a määrus Ü. H. osas kriminaalasjast materjalide

iseseisvaks menetlemiseks eraldamise kohta.

3. Saata kriminaalasi M. P. ja Ü. H. süüdistuses KrK § 1611 ja § 1411 lg 2 p 1 järgi uueks arutamiseks

Tallinna Linnakohtule.

4. M. P. kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Kassatsioonikautsjon 1240 krooni tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu kohtuniku Anne Krameri 23. septembri 1996. a määrusega anti M. P. ja Ü. H. kohtu

alla süüdistatuna KrK § 1611 ja § 1411 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.

1.1. KrK § 1611 järgi süüdistati M. P.-d selles, et töötades Kaitsepolitseiameti vanemassistendina pidas ta

koos Kaitsepolitsei juhtivassistendi Ü. H.-ga 29. märtsil 1996. a kella 20.30-21.00 paiku Tallinnas kino "X"

direktori kabinetis kinni õiguserikkumises kahtlustatavad M. P. ja I. P. Ta alandas kinnipeetute inimväärikust,

kasutades nende suhtes füüsilist ja psüühilist vägivalda ning tekitades neile kergeid kehavigastusi.

Oma käitumisega rikkus M. P. Politseiseaduse § 4 lg-s 4, § 12 lg 1 p-des 2 ja 7 sätestatud nõudeid.

1.2. KrK § 1411 lg 2 p 1 järgi süüdistati kaitsepolitseiametnik M. P.-d selles, et ta koos Ü. H.-ga, kuritarvitas

oma ametiseisundit ja kasutas ära kinnipeetud M. P. usaldust, jättis viimasele tagastamata ja seejärel omastas

M. P. raha 3800 krooni.

2. 14. novembril 1996. a alustas Tallinna Linnakohus kriminaalasja kohtulikku arutamist koosseisus kohtunik

A. Kramer ja kaasistujad E. Hiiob ning H. Kaljumaa. Pärast osade tunnistajate ülekuulamist tegi kohus

protokollilise määruse kriminaalasja arutamise edasilükkamiseks ja täiendava tunnistaja väljakutsumiseks.

Kriminaalasja arutamist lükati korduvalt edasi.

6. juunil 2000. a arutas kohus asja kaheliikmelises koosseisus kohtunik A. Kramer ja kaasistuja A. Mägi.

Alates 17. septembrist 2001. a jätkas linnakohus kohtuistungit koosseisus kohtunik A. Kramer ja kaasistujad

M. Sõer ja H. Kaljumaa, lükates taas korduvalt kriminaalasja arutamist edasi.

Alates 2. aprillist 2002. a jätkas linnakohus kohtuistungit koosseisus kohtunik A. Kramer, kaasistujad

H. Kaljumaa ja M. Kukk.

Alates 12. detsembri 2002. a jätkas kriminaalasja kohtulikku arutamist kohtunik A. Kramer ainuisikuliselt.

3. Linnakohtu kohtuniku A. Krameri 10. oktoobri 2003. a määrusega eraldati kriminaalasjast materjalid

kohtualuse Ü. H. osas.

4. Tallinna Linnakohtu kohtuniku A. Krameri 14. novembri 2003. a otsusega tunnistati M. P. KrK § 1611

järgi süüdi ja talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 500 päevamäära summas 11 000 krooni. KrK § 1411

lg 2 p 1 järgi mõistis kohus M. P. tõendamatuse motiivil õigeks.

Kohtuotsuses põhistas kohtunik kohtukoosseisu muutmist kaasistuja E. Hiiobi kaasistujate nimistust

väljalangemise ja Karistusseadustiku jõustumisega.

5. Selle kohtuotsuse peale esitas M. P. apellatsioonkaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Apellant põhistas taotlust sellega, et kriminaalasjas on otsuse

teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Kriminaalasjast materjalide eraldamine Ü. H.i osas ei ole õigustatud ja

kohtulik uurimine oli ühekülgne ning puudulik.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2004. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu otsus muutmata ja M. P.

apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.

Apelleeritud kohtuotsus vastab KrMK § 24 nõuetele, sest asja arutava kohtukoosseisu muudatus tulenes

seadusest. Apellandi väide asja arutanud kohtuniku erapoolikuse ja ebaobjektiivsuse kohta on sisustamata ja

paljasõnaline.

Arvestades asjaolu, et kriminaalasi on kohtu menetluses juba alates 1996. a septembrist ja lähtudes nõudest,

et kohtuasi tuleb lahendada mõistliku aja jooksul, on Ü. H. osas kriminaalasjast materjalide eraldamine

põhjendatud ja seaduslik.

Kaitsja taotlus, lõpetada kriminaalasja menetlus seoses aegumisega, ei ole põhjendatud.

Samuti leidis ringkonnakohus, et KrK § 1611 järgi kvalifitseeritav võimuliialdus on kuriteona karistatav ka

KarS § 291 järgi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

7. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas M. P. kassatsioonkaebuse, milles ta taotleb ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule järgmistel

põhjendustel.

Linnakohus lahendas kriminaalasja ebaseaduslikus kohtukoosseisus, rikkudes nii KrMK § 24 kui ka Kohtute

seaduse § 104 lg 4 sätteid. Kassaator leiab, et kui kriminaalasja kohtuliku arutamise alguses oli kohtu

koosseisus lisaks kohtunikule ka kaks rahvakohtunikku, siis ei või kohtuistungite käigus kohtukoosseis

muutuda ja asja lahendada kohtunik ainuisikuliselt. Kassaator märgib, et Tallinna Linnavolikogu ei ole

kriminaalasja arutamisel osalenud rahvakohtunike volitusi lõpetanud. Samuti viitab kassaator Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 8. novembri 2000. a otsusele asjas nr

3-2-1-126-00, milles on asutud seisukohale, et kui asja läbivaatamisel on kohtu koosseisus lisaks kohtunikule

olnud kaks kohtukaasistujat, siis ei ole võimalik, et hilisematel kohtuistungitel võiks asja läbi vaadata

kohtunik ainuisikuliselt.

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et Ü. H. osas kriminaalasjast materjalide eraldamine oli õigustatud. M.

P. arvates on lubamatu tugineda tema süüdimõistmisel Ü. H. ütlustele olukorras, kus viimase suhtes on

materjalid eraldatud. Veel märgib kassaator, et ei tema ega Ü. H. pole kohtulikku arutamist tahtlikult

venitanud.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil M. P. kaitsja toetas kassatsioonkaebust ja taotles selle

rahuldamist. Prokurör leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata

jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2004. a ja Tallinna Linnakohtu 14. novembri 2003. a kohtuotsus ning

Tallinna Linnakohtu 10. oktoobri 2003. a määrus kriminaalasjast Ü. H. suhtes materjalide iseseisvaks

menetlemiseks eraldamise kohta kuuluvad tühistamisele kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.

10. Linnakohtu otsuses esitatud põhistus, et kohtukoosseisu muutmine on õigustatud kaasistuja

väljalangemise ja Karistusseadustiku jõustumisega, ei tulene seadusest.

Vastavalt KrK § 72 lg-le 3 oli KrK § 1611 järgi kvalifitseeritav võimuliialdus teise raskusastme kuritegu,

mille eest nähti ette karistuse ülemmääraks kuus aastat vabadusekaotust. KarS § 4 lg 3 kohaselt on ka KarS

§-s 291 ettenähtud võimuliialdus teise raskusastme kuritegu, kusjuures karistuse ülemmäärana on ette nähtud

viis aastat vangistust.

14. novembril 1996. a, mil linnakohus alustas kriminaalasja kohtulikku arutamist, kehtinud KrMK § 23 lg 2

kohaselt võis maa- või linnakohtus kohtunik lahendada ainuisikuliselt kohtu nimel kriminaalasju kolmanda

astme kuritegudes ja teise astme kuritegudes, mille eest raskeima karistusena oli ette nähtud kolm aastat

vabadusekaotust.

Linnakohtu otsuse tegemise ajal kehtis 1. septembril 2002. a jõustunud KrMK § 23 lg 2 uus redaktsioon (RT

I 2002, 56, 350), mille järgi võib kohtunik maa- või linnakohtus kohtu nimel lahendada ainuisikuliselt

kriminaalasju teise astme kuritegudes.

KrMK § 11 lg 2 järgi kohaldatakse kriminaalasja menetluses kriminaalmenetluse seadust, mis kehtib vastava

menetlustoimingu ajal.

11. Tallinna Linna- ja Ringkonnakohus on seisukohal, et pärast kriminaalasja kohtuliku arutamise

edasilükkamist, on arutamise jätkamine uus menetlustoiming. Seetõttu on võimalik rakendada KrMK § 11

lg-s 2 sätestatut ja sellest tulenevalt ka KrMK § 23 lg 2 uut redaktsiooni, mille kohaselt võib maa- või

linnakohtus kohtunik kohtu nimel lahendada ainuisikuliselt kriminaalasju teise astme kuritegudes. Riigikohtu

kriminaalkolleegium leiab, et see ei ole kooskõlas kriminaalmenetluse seaduses sätestatuga.

12. Kui kriminaalasja arutamine lükatakse edasi, siis KrMK § 218 lg 4 (kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud

seaduse redaktsiooni järgi § 218 lg 2) kohaselt jätkab kohtulikku arutelu sama kohtukoosseis sellest

kohtutoimingust, millest alates arutamine edasi lükati. KrMK § 24 lg 1 kohaselt peab kriminaalasja arutama

ja otsustama üks ja sama kohtu koosseis. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et kui mõni kohtu koosseisu

kuuluv kohtunik või rahvakohtunik (varem kohtukaasistuja) ei saa mingil põhjusel istungist enam osa võtta,

asendatakse ta teisega ja kohtuistungit alustatakse uuesti, välja arvatud KrMK §-s 25 (varurahvakohtunik)

ettenähtud erandid. Kui rahvakohtuniku (end kohtukaasistuja) volitused lõpevad kohtumenetluse ajal, jätkab

ta Kohtute seaduse § 104 lg 4 kohaselt oma ülesannete täitmist kohtuasja lahendamiseni selles kohtus.

13. Menetletava kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et linnakohtus oleks asja arutamisse kaasatud

varukohtukaasistuja või et kohtukaasistuja, kelle volitused kohtumenetluse ajal lõppesid, ei oleks saanud

mingil põhjusel oma ülesannete täitmist jätkata. Seega oli linnakohus 14. novembril 1996. a kohustatud

alustama selle kriminaalasja kohtulikku arutamist koosseisus kohtunik ja kaks kohtukaasistujat. Samal

kohtukoosseisul tulnuks allkirjastada ka asjas tehtud lahendid, s.h kohtuotsus.

14. Kriminaalmenetluse seaduse rikkumine sai alguse 6. juunil 2000. a, mil kohtukoosseisu kuulus kohtunik

A. Kramer ja kohtukaasistuja A. Mägi, kellest viimane ei olnud osalenud varasematel kohtuistungitel. Alates

sellest kohtuistungist, samuti igal järgneval korral kui kohtukoosseis muutus, tulnuks linnakohtul alustada

kriminaalasja kohtulikku arutamist uuesti.

15. Kriminaalasja läbivaatamine ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt ja kui otsusele ei ole alla kirjutanud

kõik kohtunikud on AKKS § 39 lg 3 p-de 2 ja 6 kohaselt kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine, mis

on AKKS § 64 p 1 järgi kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Samal põhjusel kuulub tühistamisele ka linnakohtu 10. oktoobri 2003. a määrus, millega kohtunik A. Kramer

eraldas kriminaalasjast Ü. H. osas materjalid eraldi menetlemiseks.

16. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 16. veebruari 2004. a ja Tallinna Linnakohtu 14. novembri

2003. a kohtuotsuse M. P. süüdistusasjas ning Tallinna Linnakohtu 10. oktoobri 2003. a määruse

kriminaalasjast Ü. H. suhtes materjalide iseseisvaks menetlemiseks eraldamise kohta.

17. AKKS § 43 lg 2 alusel kuulub kassatsioonikautsjon tagastamisele.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Peeter Vaher