3-2-1-66-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-66-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. mai 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja T. Tampuu

Kohtuasi

OÜ Pandivere Tõulinnukasvatus (pankrotis) hagi Eesti

Energia AS ja AS Pandivere Linnukasvatus (pankrotis) vastu

tehingu kehtetuks tunnistamiseks ja 139 517 krooni 86 sendi

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. detsembri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/950/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Pandivere Tõulinnukasvatus (pankrotis) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

26. aprill 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

18. detsembri 2003. a otsus ja saata asi samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kasutas OÜ Pandivere Tõulinnukasvatus AS-ga Pandivere

Linnukasvatus 15. juulil 2000. a sõlmitud rendilepingu alusel kanalahooneid Väike-Maarja vallas

Lääne-Virumaal. Kanalahooneid varustas elektrienergiaga Eesti Energia AS AS-ga Pandivere

Linnukasvatus sõlmitud elektrienergia ostu-müügilepingu alusel. 15. juuli 2000. a seisuga võlgnes AS

Pandivere Linnukasvatus Eesti Energia AS-le tarbitud elektrienergia eest 464 801 krooni 40 senti.

13. oktoobril 2000. a teatas Eesti Energia AS AS-le Pandivere Linnukasvatus, et kui viimane ei tasu

võlgnevust, lülitatakse elektrienergia kanalahoonetest välja.

19. oktoobril 2000. a esitas AS Pandivere Linnukasvatus Eesti Energia AS-le taotluse elektrienergia

ostu-müügilepingu lõpetamiseks alates 19. oktoobrist 2000. a ja uue lepingu sõlmimiseks OÜ-ga

Pandivere Tõulinnukasvatus. Samal päeval sõlmisid Eesti Energia AS, OÜ Pandivere

Tõulinnukasvatus ja AS Pandivere Linnukasvatus nõudeõiguse loovutamise lepingu, millega Eesti

Energia AS loovutas 632 179 krooni 73 senti suuruse nõude AS Pandivere Linnukasvatus vastu OÜ-

le Pandivere Tõulinnukasvatus. Selle lepingu p 3.1 järgi kohustus OÜ Pandivere Tõulinnukasvatus

loovutatud nõudeõiguse eest tasuma Eesti Energia AS-le 632 179 krooni 73 senti.

Samal päeval sõlmis Eesti Energia AS OÜ-ga Pandivere Tõulinnukasvatus elektrienergia ostu-

müügilepingu. 14. novembri 2000. a kohtuotsusega kuulutati välja AS Pandivere Linnukasvatus

pankrot. 10. detsembri 2001. a kohtuotsusega kuulutati välja OÜ Pandivere Tõulinnukasvatus

pankrot.

2. OÜ Pandivere Tõulinnukasvatus (pankrotis) (edaspidi osaühing) palus tunnistada kehtetuks tema,

Eesti Energia AS ja AS Pandivere Linnukasvatus (pankrotis) (edaspidi aktsiaselts) vahel 19. oktoobril

2000. a sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingu ning mõista Eesti Energia AS-lt välja 139 517

krooni 86 senti, s.o summa, mille ta tasus nimetatud lepingu alusel Eesti Energia AS-le. Osaühing

väitis hagiavalduses, et sõlmides nõudeõiguse loovutamise lepingu, võttis ta sisuliselt üle aktsiaseltsi

võla Eesti Energia AS ees viimase sunnil. Eesti Energia AS ähvardas aktsiaseltsi võlgnevuse tõttu

katkestada kanalate elektriga varustamise. Selle tagajärjel oleks hukkunud osaühingu 70 000 lindu

ning osaühingule oleks tekkinud 1 500 000 krooni suurune kahju. Pooled olid lepingu sõlmimisel

teadlikud, et omandatud nõude rahuldamiseks puuduvad aktsiaseltsil vahendid. Hagejal ei ole

võimalik aktsiaseltsi pankrotivarast saada hüvitist loovutatud nõude katteks. Hageja ei ole aktsiaseltsi

pankrotis süüdi ega ole sellega seotud, elektri väljalülitamine oli reaalne ähvardus, mis oleks

hävitanud hageja vara. Seetõttu tuleb leping tunnistada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 73

alusel kehtetuks.

3. Kostjad ei tunnistanud hagi. Kostja Eesti Energia AS leidis, et nõudeõiguse loovutamise lepingu

sõlmimise põhjuseks ei olnud Eesti Energia AS käitumine. Hageja suhtes ei saa sunniks lugeda seda,

et Eesti Energia AS esitas aktsiaseltsile elektri väljalülitamise hoiatuse. Tegemist oli aktsiaseltsi

suhtes õiguspärase teoga, mille eesmärgiks oli Eesti Energia AS majandusliku kahju saamise

peatamine. Ettepanek senikehtinud elektrienergia ostu-müügilepingu lõpetamiseks ja uue

sõlmimiseks tuli aktsiaseltsilt. Kuna ettepaneku tegi aktsiaseltsi juhatuse liige J. Sild, kes oli ka

osaühingu juhatuse liige, siis võis lugeda seda ka hageja poolt esitatud ettepanekuks või vähemalt

temaga kooskõlastatuks. Hageja pidi olema teadlik aktsiaseltsi võlgnevusest, elektrienergia ostu-

müügilepinguga kaasnevatest kohustustest ja asjaolust, et Eesti Energia AS kasutab elektrivõrguga

liitumise korra (edaspidi kord) § 11 lg-s 4 sätestatud õigust, juhul kui ei tasuta võrguga ühendatud

elektripaigaldise kasutamisest tekkinud võlgnevust või ei esitata täiendavat tagatist võlgnevuse

kustutamiseks. Võlaga seotud elektripaigaldise edasise elektriga varustamise tingimustest ja selle

elektrienergiaga varustamiseks võimaliku uue lepingu sõlmimise seotusest võlgnevusega pidi hageja

olema teadlik juba lepingu sõlmimiseks ettepaneku esitamisel. Vastavalt Energiaturu Inspektsiooni

poolt kooskõlastatud Eesti Energia AS liitumistingimustele ja -tariifidele oleks hageja kui uus tarbija

pidanud jaotusvõrguga liitumisel maksma 1 062 000 krooni. Võttes üle aktsiaseltsi õigused ja

kohustused summas 632 179 krooni 73 senti, hoidis hageja kokku 429 820 krooni 27 senti.

Aktsiaselts leidis, et hagi rahuldamiseks puudub alus. Vaidlustatud leping on sõlmitud vabatahtlikult.

Aktsiaseltsi pankrotimenetluse algatamine ei tähenda sundi ega ähvardust.

4. Tallinna Linnakohtu 31. märtsi 2003. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt tekkis hagejal 19. oktoobri 2000. a nõudeõiguse loovutamise lepingust kohustus tasuda Eesti

Energia AS-le aktsiaseltsi võlg. Samas tekkis hagejal õigus nõuda aktsiaseltsilt sama võla tasumist

endale. Seega jäi hageja õiguste ja kohustuste maht lepingus tasakaalu.

Hagejal ja Eesti Energia AS-l ei olnud lepingulisi suhteid kuni nõudeõiguse loovutamise lepingu

sõlmimiseni. Eesti Energia AS varustas elektrienergiaga aktsiaseltsi, kelle võlgnevus oli 19. oktoobri

2000. a seisuga 632 179 krooni 73 senti. Eesti Energia AS tegi hoiatuse elektri väljalülitamiseks

lepingu poolele, s.o aktsiaseltsile. Hoiatus elektri väljalülitamiseks oli Eesti Energia AS sanktsioon

oma lepingupartneri suhtes, kes lepingut ei täitnud. Seda hoiatust ei saa hinnata ega samastada TsÜS

§ 73 lg 1 järgi ähvardusena hävitada kolmanda isiku vara ja kallutada seeläbi hagejat Eesti Energia

AS-ga nõudeõiguse loovutamise lepingut sõlmima. Aktsiaselts ei esitanud hoiatusele vastuväiteid.

Tunnistaja J. Silla, kes oli nii aktsiaseltsi kui osaühingu juhatuse liige, ütlustega on tõendatud Eesti

Energia AS väited selle kohta, et hagejal oli samade tootmishoonete elektriga varustamise

jätkamiseks võimalus sõlmida nõudeõiguse loovutamise leping ja üle võtta aktsiaseltsi võlg või

sõlmida uus leping koos liitumistasu maksmisega. Olukord, milles hageja sõlmis Eesti Energia AS-ga

ja aktsiaseltsiga nõudeõiguse loovutamise lepingu, oli tingitud aktsiaseltsi käitumisest. Hoolimata

sellest, et hageja täitis rentnikuna elektrienergia eest maksmise kohustuse aktsiaseltsi ees, ei täitnud

aktsiaselts oma kohustusi Eesti Energia AS ees ja põhjustas selle, et hageja pidi majanduslikust

vajadusest võtma aktsiaseltsi elektrienergia võla enda kanda. Hageja otsustas omandada Eesti Energia

AS-lt nõude aktsiaseltsi vastu, kohustudes selle eest maksma võla. Eesti Energia AS sõlmis hagejaga

elektrienergia ostu-müügilepingu ilma, et hageja oleks maksnud liitumistasu. Hageja säästis

liitumistasu, mille suuruse üle pooled ei vaielnud, ja ülevõetud võla vahe. Tehingu kehtetuks

tunnistamiseks puudub alus.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles leidis, et initsiatiiv sõlmida nõudeõiguse loovutamise

leping tuli Eesti Energia AS-lt. Ta tegi hagejale, kes soovis sõlmida elektrienergia ostu-

müügilepingut, kaks ettepanekut: 1) liituda ise otselepinguga ja tasuda liitumistasu 1 062 000 krooni

või 2) sõlmida otseleping tingimusel, et ta võtab üle AS Pandivere Linnukasvatus kohustused.

Esimene ettepanek tehti selleks, et hageja omandaks ebasoodsatel tingimustel nõude. Seega kasutas

kostja elektri väljalülitamise ähvardust surveabinõuna. Eesti Energia AS-l puudus vajadus enne

hagejaga lepingu sõlmimist kanalatest elekter välja lülitada. Liitumistasu nõudmine, kui hageja

soovis jätkata elektri tarbimist samal objektil samadel tingimustel, oli põhjendamatu, heade

kommetega vastuolus ja ebaproportsionaalne.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2003. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus ei korranud TsMS § 330 lg-le 5 tuginedes oma otsuses esimese astme kohtu otsuse

põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb vaidluses lahendada õiguslik probleem, kas kostja

kasutas nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimisel hageja suhtes sundi, s.o ähvardas hävitada

hageja vara, mis oleks TsÜS § 73 lg 3 järgi aluseks tehingu tühiseks tunnistamisele. Linnakohus

leidis põhjendatult, et 19. oktoobri 2000. a nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimiseks puudus

Eesti Energia AS poolne sund. Eesti Energia AS hoiatust lepingupartnerile lõpetada viimase

elektrienergiaga varustamine, ei saa käsitada ähvardusena üldises mõttes, seega ka ähvardusena

hävitada hageja vara. Energiaseaduse (EnergiaS) § 16 lg 4 alusel kehtestatud korra § 11 lg 4 järgi on

võrguettevõtjal õigus katkestada võrguühendus kuni võrguga ühendatud elektripaigaldise

kasutamisest tekkinud võlgnevuse ja sellega kaasnenud katkestamise ja tagasiühendamise kulude

tasumiseni, teatades sellest ette vähemalt 7 päeva. Pooled ei vaidle selle üle, et aktsiaselts jättis

elektrienergia tarbimise eest tasumata. Eesti Energia AS poole pöördus elektrienergia tarnelepingu

lõpetamiseks 19. oktoobril 2000. a aktsiaseltsi juhatuse liige J. Sild, kes oli samal ajal ka osaühingu

juhatuse liige ja palus uue lepingu sõlmida osaühinguga.

See, kas Eesti Energia AS teadis, et kanalates on hageja kanad või ta oleks avaldanud initsiatiivi

vaidlustatud lepingu sõlmimiseks, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Nimetatud asjaoludest ei

järelduks sunni kasutamine tehingu tegemiseks.

Vaidlustatud lepingu järgi jäi hageja õiguste ja kohustuste maht tasakaalu. Nõudeõiguse loovutamise

lepingu järgi sai hageja nõude aktsiaseltsi vastu. Nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimisega

hoidis (säästis) hageja kokku 429 820 krooni 27 senti. Kuna leping on kehtiv, siis ei tule asjas

kohaldada TsK § 477 lg 6. Nimetatud sätet pidanuks kohaldama üksnes juhul, kui Eesti Energia AS

oleks vara säästnud hageja arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Käesoleval

juhul sellega tegemist ei ole.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada.

8. Energiaseaduse § 16 lg 3 järgi kehtestas energiavõrgu liitumise korra Vabariigi Valitsus. Korra § 11

lg 4, mis reguleeris võrguühenduse katkestamist, väljus selle volitusnormi raamest ning on seega

formaalselt põhiseadusevastane. Seega ei oleks ringkonnakohus tohtinud seda sätet kohaldada.

9. Ringkonnakohus tõlgendas vääralt materiaalõiguse normi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 73

ei tulene, et ähvardus vara hävitada peaks olema õigusvastane.

10. Ringkonnakohus ei vastanud hageja apellatsioonkaebuse väitele, et Eesti Energia AS käitumisest

ilmneb, et tema eesmärgiks oli kallutada hagejat tasuma teise isiku võlga. Eesti Energia AS saatis

elektri väljalülitamise hoiatuse küll aktsiaseltsile, kuid keeldus monopoolse ettevõttena sõlmimast

elektrienergia ostu-müügilepingut hoonetes 70 000 kana kasvatava osaühinguga, seades tingimuseks

nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimise. Ka ringkonnakohus tuvastas, et Eesti Energia AS ja

osaühingu vahel sõlmitud elektrienergia müügilepingu lahutamatuks osaks oli nõude loovutamise

leping.

11. Korra § 7 lg 2 kohaselt tuleb varem liitunud tarbijal maksta liitumistasu, kui dokumentaalselt

määramata vooluvõrgu parameetrid ületavad võrgu tehnilisi võimalusi. Ehkki kord ei määratle tarbija

mõistet, tuleb selle all mõista uue voolutarbija - objekti - liitumist vooluvõrku. Teistsugune

tõlgendamine tähendaks, et omaniku vahetusel tuleb igal omanikul taas tasuda ülikõrge liitumistasu.

12. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja Eesti Energia AS, et kaebus ei ole põhjendatud.

Nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal 19. oktoobril 2000. a kehtis EnergiaS § 16 redaktsioonis:

"§ 16. Energia-, vedelkütuse- või gaasivõrguga liitumine ja sellest eraldumine". Lähtudes korra §-st

11 oli võrguühenduse edasise kasutamise tingimuseks võrguga ühendatud elektripaigaldise

kasutamisest tekkinud võlgnevuse tasumine. Hagejal oli valik sõlmida leping ja tarbida

elektrienergiat uue liitumise kaudu, võlaga mitteseotud võrguühendusega tarbimiskohas või võlaga

seotud võrguühendusega tarbimiskohas.

13. Kostja AS Pandivere Linnukasvatus (pankrotis) palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

15. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu järeldusega, et lepingut rikkunud poolele tehtud hoiatust

katkestada elektrienergiaga varustamine ei saa hinnata ähvardusena ega samastada vaidlustatud

lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 73 lg 1 järgi ähvardusega hävitada hageja vara. Kohtud

leidsid, et kuna taotluse elektrienergia ostu-müügilepingu lõpetamiseks ja uue lepingu sõlmimiseks

tegi isik, kes oli nii aktsiaseltsi kui ka osaühingu juhatuse liige ja nõudeõiguse loovutamise lepingu

järgi jäi hageja õiguste ja kohustuste maht samaks ning väidetavalt hageja säästis raha, siis on

nõudeõiguse loovutamise leping kehtiv. Eesti Energia AS-l oli sõlmitud elektrienergia ostu-

müügileping aktsiaseltsiga ja viimane rikkus lepingut sellega, et jättis tarbitud elektri eest maksmata,

mistõttu Eesti Energia AS-l oli õigus võrguühendus aktsiaseltsiga katkestada.

16. Kohtud lähtusid ekslikult nõudeõiguse loovutamise lepingule hinnangu andmisel aktsiaseltsi ja

Eesti Energia AS vahel sõlmitud lepingu rikkumisega seoses tehtud hoiatusest. Ringkonnakohus jättis

tähelepanuta, et hageja tõstatas vaidluse nõudeõiguse loovutamise lepingu kehtivuse üle selle tõttu, et

ta vajas rentnikuna elektrienergiat. Rendileandja - aktsiaselts - soovis elektrienergia ostu-

müügilepingut lõpetada. Elektrienergia katkestus oleks oletatavalt kaasa toonud hagejale kuulunud 70

000 linnu hukkumise. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejaga elektrienergia ostu-müügilepingu

sõlmisel tegi Eesti Energia AS hagejale kaks ettepanekut: 1) hageja liitub elektrivõrguga ja tasub

vastavalt liitumispunktide peakaitsme suurusele 1 062 000 krooni suuruse liitumistasu või 2) hageja

sõlmib lepingu Eesti Energia AS-ga tingimusel, et hageja võtab üle aktsiaseltsi kohustused. Hageja

leidis, et Eesti Energia AS sund seisnes selles, et ta, kasutades ära hageja olukorda, seadis

elektrienergia ostu-müügilepingu sõlmimise tingimuseks liitumistasu maksmise või võla ülevõtmise.

17. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 73 lg 1 järgi oli sund tegelik ähvardus hävitada vara

eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema. Ähvardus on halvemuse saabumisest teatamine soovitud

tehingu mittetegemise korral. Vaidluse lahendamisel on oluline see, kas hagejal oli rentnikuna õigus

nõuda Eesti Energia AS-lt temaga elektrienergia ostu-müügilepingu sõlmimist ja kas selle lepingu

sõlmimise eelduseks oli liitumistasu maksmine. Samuti omab asjas tähtsust see, kas Eesti Energia AS

õigus katkestada elektrienergia edastamine aktsiaseltsile laienes ka uuele tarbijale.

18. Nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimise ajal kehtinud EnergiaS § 11 lg 1 sõnastuse järgi pidi

tarbijate energiaga varustamine olema pidev, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Sama seaduse § 15 lg 1

järgi oli võrguettevõtja kohustatud tagama tema omandis või valduses oleva võrguga ühendatud

tarbijate varustamise elektrienergiaga. Energiavõrguga liitumist ja sellest eraldumist reguleeris

EnergiaS § 16. Selle sätte esimese lõike kohaselt pidi võrguettevõtja lubama talle kuuluva või tema

omandis või valduses oleva võrguga ühendada kõiki tema tegevuspiirkonnas asuvaid ning

energiaseaduse ja teiste õigusaktidega kehtestatud nõuetele vastavaid tarbijaid. Sama paragrahvi teise

lõike kohaselt oli võrguettevõtjal õigus võtta võrguga liitujatelt põhjendatud liitumistasu. Neljanda

lõike kohaselt kehtestas energiavõrguga liitumise korra Vabariigi Valitsus.

19. Vabariigi Valitsuse 18. juuli 2000. a määrusega nr 234 kehtestatud "Elektrivõrguga liitumise

korra" § 1 järgi reguleeris määrus elektritarbijate ja energiaettevõtjate elektripaigaldiste

võrguettevõtja elektrivõrguga liitumist ning tarbijate ja energiaettevõtjate elektripaigaldiste

tarbimistingimuste muutmisel võrguühenduse kasutamist. Korra § 3 lg 1 kohaselt sõlmis

võrguettevõtja elektrivõrguga liitumiseks ja sellega kaasneva võrguühenduse kasutamiseks liituja,

tarbija ja energiaettevõtjaga võrguühenduse kasutamise lepingu, mis oli sama paragrahvi 2. lõike järgi

elektrienergia ostu-müügilepingu sõlmimise aluseks. Kord eristas liitujat ja tarbijat ning korra järgi

oli liitumistasu võrguühenduse kasutamise lepingu tingimus.

20. Osundatud sätetest tulenes, et liitumistasu (korra § 4 p 4) tuli maksta siis, kui sõlmitakse

võrguühenduse kasutamise leping ja see leping oli elektrienergia ostu-müügilepingu sõlmimise

eelduseks (korra § 3 lg 2). Asjas on tuvastatud, et Eesti Energia AS sõlmis hagejaga elektrienergia

ostu-müügilepingu võrguühenduse kasutamise lepingut sõlmimata ja hageja ei maksnud liitumistasu.

21. Kui hageja ei pidanud tarbija asendamisel endises liitumispunktis sama tarbimisvõimsuse juures

sõlmima liitumislepingut ega maksma liitumistasu, siis energia ostu-müügilepingu sõlmimiseks

liitumistasu maksmise nõue oli seadusevastane. Juhul, kui Eesti Energia AS teadis, et elektrikatketus

põhjustab hagejale majanduslikku kahju, oli tegemist hagejale õigusvastase surve avaldamisega, mis

võis tingida selle, et hageja võttis üle aktsiaseltsi võla Eesti Energia AS ees. Selline tegevus võis

seega endast kujutada sundi TsÜS § 73 tähenduses.

22. Kui Eesti Energia AS-l puudus alus hageja elektrienergiaga varustamiseks hageja väidetud

tingimusi seada, siis kuritarvitas ta oma turgu valitsevat seisundit. Vaidlustatud lepingu sõlmimise

ajal kehtinud konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 1 kohaselt pidi eri- või ainuõigust või loomulikku

monopoli omav ettevõtja lubama teisele ettevõtjale mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel

juurdepääsu võrgustikule või infrastruktuurile teenustega varustamise või nende müügi eesmärgil.

Eelnevast tulenevalt võis elektrienergia ostu-müügilepingu sõlmimata jätmine ka muudel tingimustel

olla õigusvastane.

23. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole vastanud kõikidele

apellatsioonkaebuse väidetele. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg 6, mille järgi

ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele. Ringkonnakohus ei

analüüsinud, kas Eesti Energia AS käitumises suhtes hagejaga esinesid asjaolud, mis võiksid anda

aluse TsÜS § 73 kohaldamiseks. Kassaatori väite kohta lepingu sõlmimise ajal kehtinud korra § 11

lg 4 põhiseadusevastasuse kohta märgib kolleegium, et ringkonnakohus tegi viite nimetatud sättele

seoses hinnanguga Eesti Energia AS ja aktsiaseltsi vahelisele elektrienergia ostu-müügilepingule.

A. Kull, L. Laarmaa, T. Tampuu