3-2-1-55-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-55-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. mai 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja J. Luik

Kohtuasi

Veiko Proosi hagi AS Hansa Liising Eesti vastu

kapitalirendilepingu lõpetamiseks ja Ühisliisingu AS vastu

kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. detsembri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1237/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Veiko Proosi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

5. aprill 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

23. detsembri 2003. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Andres Pastile 22. jaanuaril 2004. a Veiko Proosi

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 874 (kaheksasada

seitsekümmend neli) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Veiko Proosi hagi põhjenduste kohaselt ostis AS Hansa Liising Eesti 8. juuni 2000. a ostu-

müügilepinguga Ühisliisingu AS-lt sõiduauto Volvo S40 ja liisis selle samal päeval

kapitalirendilepingu alusel hagejale. Kapitalirendilepingu järgi oli vara maksumus käibemaksuta 10

832,45 eurot ning pärast maksete tasumist pidi vara omandiõigus minema üle hagejale.

Kapitalirendilepingu sõlmimisel lähtusid lepingupooled sellest, et hageja soovis omandada sõiduautot

Volvo S40 ning AS Hansa Liising Eesti võimaldas seda hagejal teha liisingutehingu kaudu. Hageja

tasus 12. juunil 2000. a 62 950 krooni, mis oli esimeseks väljaostumakseks ning lepingutasuks koos

käibemaksuga. Hageja ja AS Hansa Liising Eesti ning Ühisliisingu AS allkirjastasid 16. juunil

2000. a vara üleandmise-vastuvõtmise akti ning auto valdus anti üle hagejale. 19. juunil 2000. a, kui

hageja oli autoga sõitnud umbes 250 km, lagunes auto käigukast. Kapitalirendilepingu p 3.4 kohaselt

oli hagejal õigus nõuda Ühisliisingu AS-lt nii ilmsete kui varjatud puuduste kõrvaldamist. Järgides

kapitalirendilepingu p 3.5, teatas hageja 21. juunil 2000. a kostjatele, et ta keeldub auto

vastuvõtmisest puuduste tõttu, mis ei võimalda vara normaalset ekspluateerimist. Hageja tegi

kostjatele ettepaneku ostu-müügilepingu lõpetamiseks. Läbirääkimiste käigus keeldusid kostjad

hageja pretensioonidega arvestamast. Hageja leidis, et müüdud asi ei vasta sellele tavaliselt

esitatavatele kvaliteedinõuetele. Sellega seoses palus hageja (tsiviilkoodeksi) TsK § 222, § 250 ja

§ 251 lg 1 p 4 alusel lõpetada AS-ga Hansa Liising Eesti sõlmitud kapitalirendilepingu ja mõista

Ühisliisingu AS-lt välja tekitatud kahju 67 345 krooni 50 senti, mis koosneb 62 950 krooni suurusest

väljaostumaksest, 2888 kroonisest kaskokindlustuse maksest, 1290 kroonisest liikluskindlustuse

maksest ja 217 krooni 50 sendi suurusest mootorsõiduki maksust.

2. Kostja AS Hansa Liising Eesti vastuväidete kohaselt puudub hagejal alus nõuda

kapitalirendilepingu lõpetamist. Lepingu kohaselt oli kostja põhikohustuseks finantseerida ja

omandada hageja huvides sõiduauto ning anda selle valdus üle hagejale. AS Hansa Liising Eesti on

oma kohustused täitnud. Hageja põhikohustuseks jäi saadud finantseeringu tagastamine

maksegraafiku alusel. AS Hansa Liising Eesti ei vastuta eseme kvaliteedi eest ning sellest tulenevalt

ei mõjuta see kuidagi hageja kohustust tasuda kostjale lepingujärgseid makseid.

Kostja Ühisliisingu AS vastuväidete kohaselt puudub tal hagejaga lepinguline suhe. Ühisliisingu AS

sõlmis vara omanikuna ostu-müügilepingu AS-ga Hansa Liising Eesti, mistõttu tal ei ole lepingust

tulenevaid kohustusi hageja ees. Asjaolu, et hageja valitud sõiduk oli Ühisliisingu AS omandis, ei

muuda teda kapitalirendi suhte osaliseks. Ka nõude olemasolul ei tuleks seda rahuldada, sest hageja

vaatas sõiduki üle ja kinnitas, et tal pole selle tehnilise seisukorra osas pretensioone. Hagi on

aegunud, sest TsK § 252 ja § 254 järgi oli hagejal õigus esitada hagi ühe aasta jooksul pärast asja

puuduste avastamist.

3. Tallinna Linnakohtu 30. mai 2003. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt ei anna hageja esitatud asjaolud alust kapitalirendilepingu lõpetamiseks. Liisingutaotlusega

on tõendatud, et hageja taotles liisingufirmalt võimalust kasutada liisingulepingu alusel sõiduautot

Volvo S40. Nimetatud sõiduki ostmisega ja hageja kasutusse andmisega täitis liisinguandja oma

lepingujärgse põhikohustuse.

Ka kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puudub alus. Kuigi võlaõigusseaduse (VÕS) § 365 lg-s 1

sätestatu ei kehtinud kapitalirendilepingu sõlmimise ja liisingueseme kahjustumise ajal, on

käesolevas vaidluses põhjendatud juhinduda selles sättes sisalduvast põhimõttest müüja vastutuse

kohta. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud tsiviilkoodeks ei reguleerinud eraldi liisinguandja,

liisinguvõtja ja liisingueseme müüja õigusi ning kohustusi, kuid liisingulepingutest tulenevad

õigussuhted eksisteerisid tsiviilkäibes ning võlaõigusseaduses liisingulepingu kohta sätestatu ei erine

põhimõtteliselt müüja vastutusest 1. juulini 2002. a kehtinud seaduses. Tõendatud ei ole, et müüja

oleks rikkunud liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Liisingueseme üleandmisega 16. juunil

2000. a läks hagejale üle vara valdus, juhusliku hävimise riisiko ja suurema ohu allika valdaja

vastutus, mida kinnitasid kõik vara üleandmise-vastuvõtu aktile allakirjutanud. Seega puudus hagejal

õigus nõuda Ühisliisingu AS-lt talle väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist. Ka ei ole nõutud summa

hageja kahju, mille hüvitamist saaks ta nõuda liisingueseme müüjalt juhul, kui müügilepingu

rikkumine oleks tõendatud. Hagetav summa sisaldab hageja kulutusi seoses sõiduki kasutamise,

lepingu sõlmimise ja kindlustamisega. Liisingueseme kahjustumine pärast liisinguvõtja poolt vara

vastuvõtmist ei saa olla aluseks kapitalirendilepingu lõpetamiseks ega kahju hüvitamiseks. Kohus ei

nõustunud Ühisliisingu AS seisukohaga hagi aegumise osas, sest hageja esitas hagi kohtule 28. juulil

2000. a.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2003. a otsusega muudeti linnakohtu otsust põhjenduste

osas. Hagi jäeti rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.

Kohus ei kohaldanud asjas võlaõigusseadust, vaid üksnes juhindus selle põhimõtetest.

Võlaõigusseadus ei kitsenda hageja õigusi, võrreldes nendega, mis tulenesid kehtinud

tsiviilkoodeksist ja AS-ga Hansa Liising Eesti sõlmitud lepingust. Kapitalirendilepingu lõpetamiseks

puudub alus. Kapitalirendileping ise ei anna rentnikule võimalust lepingu ennetähtaegseks

lõpetamiseks. Kuna hageja ei näidanud, et AS Hansa Liising Eesti oleks lepingut rikkunud, puudub

alus selle lõpetamiseks ka lepingu rikkumise üldiste sätete alusel. AS Hansa Liising Eesti ostis hageja

soovitud auto ja andis selle hageja kasutusse, täites sellega oma lepingujärgsed kohustused.

Kapitalirendilepingu kohaselt ei vastuta liisinguandja liisinguvõtja ees lepingueseme puuduste eest.

Kui müügiese oli puudustega (sealhulgas varjatud puudustega, millele viitab hageja), oli hagejal

kapitalirendi üldtingimuste p 3.4 kohaselt õigus nõuda müüjalt puuduste kõrvaldamist. Sellist nõuet

hageja Ühisliisingu AS kui müüja vastu ei ole esitanud.

Õige ei ole linnakohtu seisukoht, et V. Proosil ei ole õigus nõuda Ühisliisingu AS-lt kahju hüvitamist,

sest auto valduse vastuvõtmisega läks vara juhusliku hävimise riisiko hagejale üle. Nõude aluseks

pole auto juhuslik hävimine. Hageja tugineb nõudes sellele, et müüdud auto oli varjatud puudustega,

mille eest vastutab müüja. Kohtu järeldus, et tõendamist ei leidnud, et müüja rikkus liisinguandjaga

sõlmitud müügilepingut, ei põhine kohtu poolt uuritud ja hinnatud tõenditel ning seetõttu tuleb see

otsusest välja jätta.

Hageja soovib taastada liisingulepingu sõlmimise eelse olukorra. Vaidlust ei ole selle üle, et

liisingueseme valdus anti hagejale üle 16. juunil 2000. a. Seega pole õige hageja seisukoht, et ta

keeldus vara vastuvõtmisest. Hageja soovib auto tagastada ja saada tagasi tasutud liisingumakse ja

liisingulepingu sõlmimisega seotud muud kulud. See tähendab, et hageja on esitanud ostja nõude

müügilepingust taganemiseks. Seadus ei anna hagejale sellist võimalust. Õigust lepingust taganeda ei

andnud liisinguvõtjale kehtinud tsiviilkoodeks ega sõlmitud kapitalirendileping. Sellise hagi

esitamiseks oleks hageja pidanud taotlema AS-lt Hansa Liising Eesti ostja õiguste loovutamist või

volitust AS Hansa Liising Eesti nimel nõude esitamiseks müüja vastu. Õigust iseseisvalt

müügilepingust taganeda ei anna liisinguvõtjale ka alates 1. juulist 2002. a kehtiv võlaõigusseadus.

Võlaõigusseaduse § 365 lg 1 sätestab, et liisinguvõtja võib esitada otse müüja vastu liisinguandja kui

ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sama

paragrahvi 2. lõige piirab seda õigust aga taganemise puhul, sätestades, et liisinguandja õigust

müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda on liisinguvõtjal õigus teostada üksnes liisinguandja

nõusolekul. Kuna hageja poolt Ühisliisingu AS-lt kahjuna nõutud summad eeldavad müügilepingust

taganemist, millist õigust hagejal ei olnud, siis tuleb hagi Ühisliisingu AS vastu jätta rahuldamata.

Kuna hageja nõue ei ole õiguslikult põhjendatud, ei pidanud kohus hindama, kas autol olid

üleandmisel varjatud puudused, mille eest vastutab müüja.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata 1. juulini 2002. a kehtinud (tsiviilseadustiku üldosa

seaduse) TsÜS § 108 lg 2, mille kohaselt ei olnud lubatud õiguse teostamine seadusevastasel viisil,

samuti siis, kui õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. 8. juunil 2000. a AS

Hansa Liising Eesti ja Ühisliisingu AS vahel sõlmitud ostu-müügilepingu p 4.3 kohaselt oli AS

Hansa Liising Eesti kohustatud Volvo S40 vastuvõtmisel selle täielikult üle kontrollima. Sama

lepingu p 6.2 kohaselt oli AS-l Hansa Liising Eesti õigus esitada pretensioone sõiduauto

müügilepingu tingimustele mittevastavuse korral 1 kuu jooksul alates vara vastuvõtmisest. Igal juhul

oleks AS Hansa Liising Eesti saanud nõuda vastavalt TsK §-le 251 müügilepingu lõpetamist

Ühisliisingu AS-lt. Jättes lepingust tulenevad õigused kasutamata, käitus AS Hansa Liising Eesti

hageja suhtes pahatahtlikult. Hageja õigus nõuda lepingu lõpetamist tuleneb TsK § 251 lg 1 p-st 4.

Hageja soovis autot omandada. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks jäeti vaidluses

kohaldamata TsK § 250 ja § 251. Kohtuotsus pole seaduslik ega põhjendatud. Kohus pole

analüüsinud ega andnud hinnangut kostjate tegevusele. Hinnanguta on jäetud hageja väited.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a,

asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene

teisiti. Kohtuotsusest ei nähtu, miks pooltevahelises vaidluses kohaldati võlaõigusseaduse sätteid või

neis sisalduvaid põhimõtteid. Ka ei kattu hageja ja AS Hansa Liising Eesti vahelises

kapitalirendilepingus kajastatud poolte tahe VÕS §-s 361 sätestatuga.

Vaidluse lahendamisel ei ole arvestatud, et V. Proos oli füüsilisest isikust tarbija nii liisingulepingu

sõlmimise ajal kehtinud tarbijakaitse seaduse kui VÕS § 34 tähenduses. Kostjad olid mõlemad

spetsialiseerunud sõiduautode liisimisele. Kui kohus saanuks vaidluses tugineda võlaõigusseaduse

sätetele, oleks hageja saanud tugineda ka VÕS §-le 42. AS Hansa Liising Eesti kapitalirendi

üldtingimused olnuks vastuolus näiteks VÕS § 42 lg 3 p-ga 34. Vara omanik AS Hansa Liising Eesti

ei andnud hagejale üle lepingu tingimustele vastavat vara, jättes sellega täitmata pooltevahelise

lepingu põhitingimuse. Hagejal olnuks igal juhul õigus lepingust taganeda. AS Hansa Liising Eesti

kapitalirendi üldtingimuste p 3.5 ja p 3.5.4 andsid hagejale võimaluse vara vastuvõtmisest keelduda.

Kohtu järeldus, et tsiviilkoodeksi sätted sellist võimalust hagejale ei andnud, on seega vastuolus

pooltevahelise lepinguga.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja AS Hansa Liising Eesti, et kassatsioonkaebus ei ole

põhjendatud. Toodud väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks AS Hansa Liising

Eesti puudutavas osas.

7. Kostja Ühisliisingu AS vaidles kassatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ning

ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kuivõrd hageja nõue ei olnud õiguslikult põhjendatud, ei pidanud

kohus andma hinnangut sellele, kas sõidukil olid üleandmisel varjatud puudused, mille eest vastutab

müüja.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 363 p 1 ja p 2 alusel tühistada ning asi saata

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Hageja esitas Ühisliisingu AS vastu nõude AS-le Hansa Liising Eesti müüdud ja viimase poolt

hagejale kapitalirendilepingu alusel kasutada antud sõiduauto puudustest tingitud kahju, mis seisnes

kapitalirendilepingu täitmisega seotud kulude kandmises, hüvitamiseks. AS Hansa Liising Eesti vastu

esitas hageja aga nõude kapitalirendilepingu lõpetamiseks auto puuduste tõttu.

10. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse § 11 kohaselt tuleb enne 1. juulit 2002. a tekkinud võlasuhtele kohaldada enne

selle seaduse jõustumist kehtinud seadust. Vaidlusaluse sõiduauto ostu-müügileping AS Hansa

Liising Eesti ja Ühisliisingu AS vahel sõlmiti 8. juunil 2000. a. Seega tuleb ostu-müügilepingu suhtes

kohaldada ostu-müügilepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusi.

11. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud kestvuslepingutele

alates 1. juulist 2002. a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sama

paragrahvi teise lõike kohaselt ei välista ega piira esimeses lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ja

kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või

toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a, kohaldatakse senikehtinud seadust.

Kuna hageja on rajanud kapitalirendilepingu kui kestvuslepingu lõpetamise nõude asjaoludele ja

toimingutele, mis on väidetavalt tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a, tuleb asjas ka

kapitalirendilepingu lõpetamise aluste osas kohaldada vaid enne seda kuupäeva kehtinud seaduste

sätteid.

Seega on ringkonnakohus vaidlusaluse kapitalirendilepingu poolte õiguste ja kohustuste

kindlakstegemisel ekslikult kohaldanud võlaõigusseaduse sätteid.

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 227 lg 1 nõuetele, sest see pole

seaduslik ja põhjendatud. Ka ei vasta ringkonnakohutu otsus TsMS § 330 lg 4 nõuetele, mille

kohaselt tuleb otsuse põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud

järeldused, tõendid, millele on kohtu järeldused rajatud, ning seadused, mida ringkonnakohus

kohaldas. Apellatsioonikohus on rikkunud samuti TsMS § 330 lõiget 6, jättes kõigile

apellatsioonkaebuse põhjendustele vastamata.

13. Ringkonnakohus on jätnud tuvastamata hagi aluseks olevad asjaolud.

Keskseks asjaoluks, millele hageja rajas oma nõuded, oli see, et auto oli hagejale üleandmisel

varjatud puudustega. Apellatsioonikohus on asunud seisukohale, et selle asjaolu tuvastamine pole

vajalik, sest hageja nõue on õiguslikult põhjendamata. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.

Hinnang kostjate käitumisele ja hageja õigustele sõltub sellest, kas sõiduk vastas hagejale

üleandmisel lepingu tingimustele või mitte.

14. Apellatsioonikohus on järelduse tegemisel, et hageja nõue on õiguslikult põhjendamata,

tuginenud tsiviilkoodeksile ja kapitalirendilepingu tekstile. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta

hageja väited pooltevaheliste suhete olemuse, kapitalirendilepingu eesmärgi ja kostjate käitumise

kohta. Kohtuotsuses pole põhjendatud, miks ei kohaldata hageja väidetud asjaoludele vaatamata

tsiviilseadustiku üldosa seaduse hea usu põhimõtet sätestavaid norme ja tarbijakaitseseaduse sätteid.

15. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel vaagima hageja ja AS Hansa Liising Eesti vahel

kapitalirendilepingus kokkulepitud tingimusi ning nendest tulenevaid kohustusi. 1. juulini 2002. a

kehtinud seadused ei reguleerinud eraldi kapitalirendilepingu poolte õigusi ja kohustusi seoses

lepingu esemeks oleva vara puudustega. Küll tuleb vaidlusalusele kapitalirendilepingule ja selle

poolte käitumisele hinnangu andmisel lisaks poolte tahtele arvestada ka enne 1. juulit 2002. a

kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja tsiviilkoodeksi sätetega.

Kapitalirendilepingu poolte käitumise hindamisel tuleb arvestada, et kapitalirendilepingu p-s 2.6 on

märgitud, et lepingus toodud tingimuste kohase, täieliku ja tähtaegse täitmise korral läheb vara

omandiõigus pärast lepingu maksete täielikku tasumist üle rentnikule, s.t hagejale. Järelikult sisaldas

see leping muuhulgas ka müügilepingu elemente. Kuna puudusid sätted, mis reguleerisid spetsiaalselt

liisinguvõtja õigusi kapitalirendilepingu järgi, tuleb vaidluse lahendamisel silmas pidada ka ostu-

müügilepingut reguleerivaid tsiviilkoodeksi sätteid.

16. Hageja on hagiavalduses tuginenud asjaolule, et talle anti üle puudustega asi ning seoses sellega

tegi ta 21. juunil 2000. a kostjatele ettepaneku lõpetada kostjate vahel sõlmitud ostu-müügileping

ning tema ja AS Hansa Liising Eesti vahel sõlmitud kapitalirendileping.

Tsiviilkoodeksi § 251 lg 1 p 4 kohaselt oli ostjal, kellele müüdi mittenõuetekohase kvaliteediga asi,

õigus nõuda lepingu lõpetamist koos kahjude hüvitamisega. Kapitalirendilepingu teksti kohaselt pole

hagejale lepinguga üle antud TsK § 251 lg 1 p-s 4 sätestatud ostja õigust nõuda ostu-müügilepingu

lõpetamist. Samuti ei ole kapitalirendilepingus märgitud, et hagejal oleks õigus nõuda

kapitalirendilepingu lõpetamist, kui hagejale üleantud asja kvaliteet ei ole nõuetekohane.

17. Apellatsioonikohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama, kas see, et kapitalirendilepingust on

välja jäetud hageja õigus nõuda ostu-müügilepingu ja kapitalirendilepingu lõpetamist

mittenõuetekohase kvaliteediga asja talle üleandmise korral, on kooskõlas hea usu põhimõttega ning

lepingu sõlmimise ajal kehtinud tarbijakaitseseaduse § 5 lg-ga 1, mille kohaselt on kehtetu tarbija ja

müüja vahelise lepingu tingimus, mis vähendab poolte vastutust, sätestab eelise müüjale või piirangu

tarbijale, võrreldes seaduses sätestatuga, ning kas esitatud asjaolude kohaselt oli ostu-müügilepingu

lõpetamist kohustatud nõudma AS Hansa Liising Eesti.

18. Kapitalirendilepingu lõpetamise nõudeõigus võib hagejal tuleneda sellest, et AS Hansa Liising

Eesti jättis hea usu põhimõtte vastaselt esitamata Ühisliisingu AS vastu TsK § 251 lg 1 p 4 alusel

ostu-müügilepingu lõpetamise nõude.

19. Ühisliisingu AS vastu esitatud kahju hüvitamise nõude on ringkonnakohus jätnud rahuldamata

põhjusel, et seaduse ega kapitalirendilepinguga pole hagejale antud müügilepingust taganemise

õigust. Hageja esitas hagi kahju hüvitamiseks, mitte aga müügilepingust taganemiseks.

Apellatsioonikohtu otsuses märgitud põhjused ei välista iseenesest kahju hüvitamise nõude

rahuldamist. Asja uuel läbivaatamisel peab apellatsioonikohus hageja esitatud asjaolusid arvestades

kõigepealt tuvastama, kas hagejal on tekkinud kahju, mille eest vastutab Ühisliisingu AS, ja seejärel

vaidluse ka selle nõude osas lahendama. Hageja kahjuks võib olla summa, mille ta on maksnud

sõiduki omandamiseks, aga ka auto kasutamise eest makstud summa, kui ta auto puuduste tõttu seda

tegelikult kasutada ei saanud.

A. Kull, H. Jõks, J. Luik