3-2-1-64-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-64-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. mai 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Vladimir Makarenko hagi AS If Eesti Kindlustus vastu 8 983

krooni 60 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. detsembri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/543/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vladimir Makarenko kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. aprill 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

18. detsembri 2003. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Vladimir Makarenkole 19. jaanuaril 2004. a

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon, 200 (kakssada)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 8. veebruaril 2002. a esitatud hagiavalduse kohaselt toimus 21. aprillil 1998. a Tallinnas

Vabaõhukooli teel liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku V. Makarenko juhitud sõiduauto Ford Orion ja

Arsen Dovlatbekjani juhitud sõiduauto Ford Scorpio. A. Dovlatbekjan tekitas liiklusõnnetuse järgselt

V. Makarenkole raskeid kehavigastusi ning lahkus sündmuskohalt. 5. mail 1998. a teatati juhtunust

politseile ja kindlustusele. A. Dovlatbekjan tunnistati süüdi KrK § 195 lg 2 järgi, liiklusõnnetuse

asjaolusid kohus läbi ei vaadanud. Tallinna Liikluspolitsei tunnistas A. Dovlatbekjani süüdi HÕS

§ 991 ja § 1031 lg 1 rikkumises, kuid karistust ei määranud, sest halduskaristuse määramise tähtaeg

oli möödunud. A. Dovlatbekjani juhitud sõiduauto oli kindlustanud kostja õiguseelneja Eesti

Varakindlustus AS. Kuna kriminaalasjas jäid liiklusõnnetuse asjaolud läbi vaatamata, pöördus

V. Makarenko kahju hüvitamise taotlusega kindlustusandja poole. Kindlustusandja keeldus kahju

hüvitamisest. Hageja palus tunnistada A. Dovlatbekjan liikluskahju tekitajaks ning mõista AS-lt If

Eesti Kindlustus (endine ärinimi AS Sampo Eesti Varakindlustus) välja kahju 8 983 krooni 60 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Liiklusõnnetuse toimumise ajal

kehtinud LKS § 1 lg 2 ja § 4 lg 4 järgi hüvitatakse liikluskindlustuse lepingu alusel kindlustatu poolt

tekitatud liikluskahju. Hageja ei ole tõendanud, et liikluskahju põhjustas A. Dovlatbekjan. Tema

vastutus ei olnud liiklusõnnetuse toimumise ajal kostja poolt kindlustatud. Hageja kahjunõue ei ole

põhjendatud. 5. märtsil 2002. a koostatud ekspertiisiakti alusel on sõiduauto Ford Orion

taastamisremondi vajalikuks ja põhjendatuks maksumuseks seisuga 5. mai 1998. a 6 464 krooni 45

senti. Kahju hüvitamisest keeldumine on põhjendatud ka ainuüksi seetõttu, et hageja esitas kahju

hüvitamise nõude alles 9. detsembril 1999. a, s.o pärast LKS § 27 lg-s 8 ettenähtud tähtaja

möödumist.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 14. veebruari 2003. a otsusega hagi. Kohus tuvastas, et hagejale

tekitas liikluskahju A. Dovlatbekjan ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8 983 krooni 60 senti.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKS § 1 lg 2 järgi oli

liikluskindlustuse objektiks tsiviilvastutus, mis kaasneb sõiduki omaniku või omaniku poolt juhtima

volitatud isiku (kindlustatu) poolt sõidukiga liikluskahju tekitamisega. Esitatud tõendite kohaselt

põhjustas liiklusõnnetuse sõiduauto Ford Scorpio juht. Sõiduauto omanik on V. Ksentitski.

Kriminaalasja menetlusel tunnistas A. Dovlatbekjan, et V. Ksentitski oli andnud sõiduauto tema

käsutusse ja sõiduautot Ford Scorpio juhtis tema. LKS § 13 lg 2 järgi on kindlustatu sõiduki omanik

või sõiduki omaniku poolt sõidukit juhtima volitatud isik. 4. aprillil 1998. a välja antud

liikluskindlustuse poliisi dublikaadi kohaselt oli kindlustusvõtjaks sõiduauto Ford Scorpio omanik

V. Ksentitski ja kindlustusandjaks Eesti Varakindlustuse AS.

Hageja tasus AS Tehnoflora 5. mai 1998. a t"ekiarve kohaselt auto remontimise ja värvimise eest 8

106 krooni 60 senti ning 8. mai 1998. a Fordi Keskuse arve-saatelehe järgi auto peegliklaasi ja

tagumise ukse liistu eest 877 krooni. Kuna taastusremont tehti kohe pärast liiklusõnnetust on hageja

tasutud remondimaksumus kooskõlas LKS § 27 lg-ga 4. Asjas pole tõendatud, et hageja tasutud

summa 8 983 krooni 60 senti oleks ülemäära suur.

LKS § 27 lg 8 kohaselt on varakahju kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul pärast

liiklusõnnetuse toimumist, kui liiklusõnnetuse toimumisest on teatatud LKS §-s 28 sätestatud tähtaja

jooksul. Hageja ei saanud mõjuvatel põhjustel liiklusõnnetusest kindlustusandjale teatada kahe

tööpäeval jooksul, kuid tegi seda 4. mail 1998. a. Kostja ei tõendanud, et ta on teinud hagejale

ettepaneku kahju hüvitamiseks vajalike dokumentide vormistamiseks ja et hageja oleks sellest

keeldunud.

Hageja seletuse, kriminaalasja materjalide ja haigusloo nr 6681 väljavõtte kohaselt oli ta alates

21. aprillist kuni 29. aprillini 1998. a ravil Mustamäe haiglas. Hagejal oli kahekordne lõualuu murd,

mille ravi kestis üle kahe kuu ning kogu selle aja olid hageja lõualuud traatidega kinni seotud. Kohtul

ei ole alust kahelda hageja väites, et ta esitas 4. mail 1998. a kindlustusandjale suulise avalduse kahju

hüvitamiseks, kindlustus jättis selle aga kirjalikult vormistamata ning teatas, et kahju hüvitatakse

kohtu kaudu. Liiklusõnnetus registreeriti kindlustuses 5. mail 1998. a. Tallinna Linnakohtu

22. detsembri 1998. a määrusega (kr tlk 62) tunnistati hageja 30 141 krooni 40 sendi suuruse kahju

osas tsiviilhagejaks. Alles kriminaalasja kohtuotsuses asus kohus seisukohale, et liiklusõnnetuse

tagajärjel tekitatud 8 983 krooni 60 sendi suuruse varakahju hüvitamine tuleb lahendada

tsiviilkohtupidamise korras.

4. Kostja esitas Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse

tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. detsembri 2003. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud asjaolu, et liikluskahju põhjustanud sõiduauto Ford

Scorpio omanik oli V. Ksentitski, kes oli selle sõiduauto suhtes sõlminud ka kostjale siduva

liikluskindlustuslepingu ja kes ei olnud A. Dovlatbekjanile andnud auto kasutamiseks volitust

kirjalikus vormis. Ei vaielda ka selle üle, et autot kasutas ja avariis osales A. Dovlatbekjan.

Linnakohus leidis õigesti, et A. Dovlatbekjani põhjustatud kahju eest on vastutavaks

kindlustusandjaks kostja.

Linnakohus tuvastas õigesti, et hageja on järginud liiklusõnnetusest teatamisel LKS § 28 lg-s 3

sätestatud kolmekuulist tähtaega. Apellatsioonimenetluses ei vaielda selle üle, et hageja teatas

kindlusandjale liiklusõnnetusest 4. mail 1998. a ja õnnetus registreeriti kindlustuses 5. mail samal

aastal. Samas ei ole hageja tõendanud, et ta esitas varakahju hüvitamiseks nõude kindlustusandjale

seaduses sätestatud ühe-aastase tähtaja jooksul. Kahjujuhtumi ajal kehtinud LKS § 27 lg 8 kohaselt

oli kannatanul õigus nõuda varakahju hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist.

Linnakohus tuvastas üksnes hageja seletusele tuginedes, et suulise kahju hüvitamise nõude esitas

hageja 4. mail 1998. a, märkides samas vastuoluliselt, et hagejal ei olnud mõjuvatel põhjustel

võimalik esitada kostjale taotlust sõiduki kahju hüvitamiseks kolme kuu jooksul.

Kostja on kogu menetluse kestel väitnud, et esmakordselt pöördus hageja tema poole sõidukikahju

hüvitamise nõudega 9. detsembril 1999. a, seega pärast LKS § 28 lg-s 8 sätestatud ühe-aastase tähtaja

möödumist. Seetõttu ei saanud linnakohus rajada kohtuotsust üksnes hageja seletusele. Ka

hagiavalduse väidetest tuleneb, et hageja pöördus kindlustusandja poole alles siis, kui sai kätte

kriminaalasjas tehtud lahendi. Samuti kinnitab seda asjaolu, et hageja esitas auto taastamisremondi

maksumust tõendavate arvete originaalid kriminaalasja läbivaatavale kohtule. See, et hageja esitas

A. Dovlatbekjani vastu sõidukikahju hüvitamise nõude enne aasta möödumist kahju tekitamisest, ei

oma kindlustusandja suhtes tähendust, sest LKS § 27 lg 8 kohaselt tuli nimetatud tähtajal esitada

nõue kindlustusandjale. Kostjal oli õigus keelduda hageja varakahju hüvitamisest, sest hageja ei

järginud LKS § 27 lg-s 8 ja § 28 lg-s 11 sätestatud tähtaega.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Kaebuse

põhjenduste kohaselt ei arvestanud ringkonnakohus LKS § 33 lg-tes 4 ja 5 sätestatut. LKS § 33 lg 4

kohaselt, kui kannatanule liikluskahju hüvitamine sõltub liiklusõnnetuse kohta tsiviil(kohtu)- või

kriminaalmenetluse tulemustest, pikeneb seaduses ettenähtud liikluskahju hüvitamise tähtaeg

nimetatud menetluse kestuse võrra. Käesolevas asjas kestis kriminaalmenetlus üle aasta ning kohus

keeldus liikluskahju hüvitamisest põhjusel, et liikluskahju hüvitamist reguleeris

liikluskindlustusseadus. Hageja esitas õigeaegselt kindlustusele avalduse ja auto remondi kviitungid

eesmärgiga, et kindlustus hüvitaks talle tekitatud kahju. Hagejat eksitas kostja töötaja, kui teatas, et

kahju hüvitatakse kohtu kaudu. Hageja on esitanud seega kahjuhüvitise taotlused nii

kindlustusandjale kui kriminaalasja lahendavale kohtule.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab kostja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ning selle

tühistamiseks pole alust.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

9. Kassatsioonkaebuses heidab hageja apellatsioonikohtule ette, et kohus pidas kostja keeldumist

kahju hüvitamisest põhjendatuks. Ringkonnakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks

kostjale esitanud nõude varakahju hüvitamiseks seaduses sätestatud ühe aastase tähtaja jooksul.

Seetõttu oli kostjal õigus keelduda kahju hüvitamisest, sest hageja ei järginud varakahju hüvitamise

nõude esitamisel LKS § 27 lg-s 8 ja § 28 lg-s 11 kehtestatud tähtaega.

10. Kuni 1. juunini 2001. a kehtinud LKS § 34 lg-s 1 sätestati liikluskahju hüvitamisest keeldumise

alused ning nimetatud sätte kohaselt oli kindlustusandjal muuhulgas õigus kahju hüvitamisest

keelduda juhul, kui kahju hüvitamine oleks vastuolus LKS §-s 27 toodud liikluskahju hüvitamise

põhimõtetega. Liikluskindlustuse seaduse § 27 lg 8 kohaselt oli varakahju kannatanul õigus nõuda

selle kahju hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui liiklusõnnetuse

toimumise kohta teatati LKS §-s 28 sätestatud tähtaja jooksul. Sama põhimõte tulenes LKS § 28 lg-

st 11.

11. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja teatas liiklusõnnetuse toimumisest LKS § 28 lg-s 3

kehtestatud tähtaja jooksul, kuid esitas varakahju hüvitamiseks kahjutekitanu kindlustusandjale

kirjaliku avalduse pärast ühe aasta möödumist liiklusõnnetusest. Riigikohtu tsiviilkolleegium on

oma 20. novembri 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-00 (RT III 2000, 28, 308) ja 10. oktoobri

2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-60-01 (RT III 2001, 27, 300) selgitanud LKS § 27 lg-s 8 ja § 28

lg-s 11 märgitud kahju hüvitamiseks ettenähtud tähtaja õiguslikku tähendust. Kolleegium leidis, et

seaduses sätestatud tähtajal liikluskahju hüvitamiseks nõude esitamata jätmine võib olenevalt

asjaoludest olla vastuolu tõttu liikluskahju hüvitamise põhimõttega liikluskahju hüvitamisest

keeldumise aluseks LKS § 34 lg 1 järgi. Sellest järeldub, et kui liikluskahju kannatanu ei järginud

seaduses sätestatud liikluskahju hüvitamise nõude esitamise tähtaega ja esinevad asjaolud, mille tõttu

pärast selle tähtaja möödumist nõude rahuldamine satub vastuollu liikluskahju hüvitamise

põhimõttega, võis kindlustusandja keelduda kahju hüvitamisest. Kuid sellest ei järeldu üheselt, et

kannatanu kaotas õiguse saada kindlustusandjalt varakahju eest hüvitist. Tuvastades, et hageja ei

esitanud kostja vastu varakahju hüvitamise nõuet ühe aasta jooksul, pidi ringkonnakohus hagi

rahuldamata jätmiseks tuvastama asjaolud, mille põhjal saaks teha järelduse, et hageja varakahju

hüvitamine on liikluskahju hüvitamise põhimõttega vastuolus.

12. Hageja on aga kogu aeg väitnud, et ta esitas varakahju hüvitise nõude tähtaegselt. Linnakohus

tuvastas hageja seletuse alusel, et hageja esitas nõude varakahju hüvitamiseks, kuid kostja jättis selle

vormistamata. Ringkonnakohus tuvastas vastupidiselt linnakohtule, et hageja ei esitanud kostja vastu

varakahju hüvitamise nõuet ühe aasta jooksul. Ringkonnakohus leidis, et kuna kostja on menetluse

vältel väitnud, et hageja esitas nõude pärast ühe-aastase tähtaja möödumist, siis ei saanud seda

asjaolu tuvastada ainult hageja seletuse alusel. Ringkonnakohus, rikkudes TsMS § 330 lg 4, ei

põhjendanud, miks tsiviilasja juurde võetud kriminaalasjas hageja esitatud liikluskahju juhtumi AS-s

Kindlusekspert 5. mai 1998. a registreerimise akti fotokoopia (kr tlk 108), Varakindluse AS blanketil

sõiduki ülevaatuse akti fotokoopia (kr tlk 109), mis kannab 8. mai 1998. a kuupäeva, ja AS

Tehnoflora poolt hagejale esitanud arve 5. maist 1998. a summas 8 106 krooni 60 senti (kr tlk 74) ei

ole tõendid, mille alusel saaks hinnata varakahju hüvitamise nõude esitamise aega. Liiklusõnnetuse

toimumise ajal kehtinud LKS § 29 sätestas hüvitisetaotluse läbivaatamise tingimused. Selle

paragrahvi 1. lõige sätestas kindlustushüvitise taotlejale kohustuse säilitada sõiduk liiklusõnnetuse

järgses seisundis, kuni selle on üle vaadanud kindlustusandja poolt nimetatud ekspert. Viidatud sättest

võib teha järelduse, et ekspert vaatas liiklusõnnetuses osalenud sõiduki üle pärast hüvitisetaotluse

esitamist.

13. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang kõigile asjas esitatud tõenditele.

Kui kohus leiab, et hageja esitatud tõendid ei kinnita, et ta esitas varakahju hüvitamise nõude ühe

aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist, siis tuleb kohustusliku liikluskindlustuse eesmärke ja

juhtumi asjaolusid (kriminaalasjas hagi läbivaatamata jätmine, hageja poolt LKS §-s 29 sätestatud

nõuete täitmine) silmas pidades kaaluda, kas tegelikke asjaolusid arvestades on hagejale varakahju

hüvitamine vastuolus liikluskahju hüvitamise põhimõtetega ning kas nende asjaolude alusel

liikluskahju hüvitamisest keeldumine on hageja suhtes õige ja õiglane.

14. Kassatsioonkaebuses on ekslikult leitud, et asjas on kohaldatavad LKS § 33 lg-d 4 ja 5.

Nimetatud paragrahvis sätestatakse kindlustushüvitise tasumise tähtajad kindlustusandjale ning ei

reguleerita kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaegu. LKS § 33 lg 1 kohaselt hüvitatakse

liikluskahju kohe pärast kannatanuga selle suuruses kokkuleppele jõudmist, kuid mitte hiljem kui

kolme kuu jooksul kahju hüvitamise taotluse esitamise päevast arvates. LKS § 33 lg-s 4

reguleeritakse nimetatud tähtaja pikendamist ning lg-s 5 kehtestatakse sanktsioon selle tähtaja

rikkumise puhuks.

A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa