3-1-1-52-04 · Riigikohus

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-52-04 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 17. mai 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi L. E. süüdistusasi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 6. aprilli 2004. a määrus, millega jäeti L. E. kassatsioonkaebus läbi vaatamata Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu L. E. erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev 11. mai 2004. a Istungil osalenud isikud L. E. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör Anna Kasesalu RESOLUTSIOON 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 6. aprilli 2004. a määrus L. E. kassatsioonkaebuse läbivaatamata jätmise kohta muutmata. 2. Erikaebus jätta rahuldamata. 3. Välja mõista L. E-lt 531 krooni (viissada kolmkümmend üks krooni) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. L. E. süüdistati KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles, et ta grupis ja vähemalt teist korda ebaseaduslikult omandas, valdas ja andis edasi suures koguses narkootilist ainet. 2. Tallinna Prokuratuuri prokurör Ljudmilla Tokar, süüdistatav L. E. ja tema kaitsja Andrei Antipin sõlmisid 16. veebruaril 2004. a lihtmenetluse kokkuleppe. L. E. tunnistas end temale esitatud süüdistuses täies mahus süüdi, nõustus kuriteo kvalifikatsiooniga ning karistuse liigi ja määraga, mida prokurör kohtus selle kuriteo toimepanemise eest nõuab. 3. Tallinna Linnakohtu kohtunik tuvastas 16. veebruari 2004. a kohtuotsusega, et L. E. süü KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on tõendatud, kuritegu on õigesti kvalifitseeritud ning lihtmenetluse kohaldamine oli kohtualuse tõelise tahte avaldus. Kohus ei tuvastanud, et asja menetlemisel oleks rikutud lihtmenetlust reguleerivate sätete nõudeid. Selle kohtuotsusega tunnistas linnakohus L. E. süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja mõistis talle karistuseks 3 aastat vangistust. Kohus otsustas KarS § 74 lg 2 alusel, et sellest vangistusest tuleb üks aasta kohe ära kanda ning ülejäänud vangistuse osa tingimisi ei pöörata täitmisele kaheaastase katseajaga. Kohtualune määrati katseajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla. KarS § 68 lg 1 alusel arvas kohus eelvangistuse 30. oktoobrist 2003. a kuni 15. veebruarini 2004. a karistusaja hulka ja luges seetõttu kohe ärakandmisele kuuluvaks 8 kuud ja 14 päeva vangisust alates 16. veebruarist 2004. a. Sama kohtuotsusega tunnistati lihtmenetluses KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi ka S. M. kuid tema osas ei ole Riigikohtule kaebust esitatud. 4. L. E. esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus kergendada karistust. Ta väitis, et nõustus lihtmenetluse kokkuleppega üksnes teda ähvardava pikaajalise vangistuse hirmus ning et karistamisel ei võetud arvesse tema isikut ja alaealiste laste olemasolu.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 29. märtsi 2004. a kohtuotsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja L. E. apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus märkis, et AKKS § 5 lg 3 võimaldab lihtmenetluse kohaldamisel kohtualusel esitada apellatsioonkaebuse ainult lihtmenetlust reguleerivate menetlusnormide rikkumise peale. Seetõttu jättis ringkonnakohus tähelepanuta apellatsioonkaebuse motiivid karistuse leevendamise kohta. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on asja arutamisel lähtunud Kriminaalmenetluse koodeksi 33. peatükis lihtmenetlust sätestavatest normidest. Aluseid linnakohtu otsuse tühistamiseks ringkonnakohus ei leidnud. 6. Vaatamata ringkonnakohtu 29. märtsi 2004. a kohtuotsuse resolutiivosas märgitule, et otsus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele, esitas L. E. selle peale kassatsioonkaebuse, milles palus taas karistuse kergendamist. 7. Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 6. aprilli 2004. a määrusega jäeti kassatsioonkaebus läbi vaatamata põhjendusel, et AKKS § 3610 lg 3 kohaselt on lihtmenetluse asjas ringkonnakohtu otsus lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Kohus märkis sedagi, et ringkonnakohtu istungil selgitati L. E-le kasseerimisõiguse puudumist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 8. L. E. esitas ringkonnakohtu kohtuniku määruse peale Riigikohtule erikaebuse, milles palub jätkuvalt karistuse kergendamist. Kaebuse esitaja märgib, et kuigi ta pani toime kuriteo, mille eest on ära teeninud karistuse, on tema karistus liiga range. L. E. leiab, et kohtud ei ole arvesse võtnud tema isikut ning tähelepanuta on jäänud asjaolu, et tema ülalpidamisel on kolm alaealist last. L. E. palub Riigikohtul neid asjaolusid arvesse võtta ning mõista kogu karistus tingimisi või asendada vangistus üldkasuliku tööga või kohaldada rahalist karistust. 9. Riigikohtu istungil märkis L. E. kaitsja, et erikaebuse toetamiseks puuduvad seaduslikud alused. Prokurör leidis, et ringkonnakohtu kohtuniku 6. aprilli 2004. a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning taotles selle muutmata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Ringkonnakohtu kohtuniku määruse peale esitatud erikaebuses ei nõustu L. E. kohtuniku määrusega ja taotleb talle mõistetud karistuse kergendamist. Seoses sellega märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt, et tulenevalt AKKS § 76 lg-st 2 ei või kohus erikaebuse läbivaatamisel võtta seisukohta asja sisu kohta. Seetõttu ei lahenda Riigikohtu kriminaalkolleegium kõnealuses asjas süüdimõistetu erikaebuse alusel küsimust tema karistusest vaid sellest, kas ringkonnakohus jättis põhjendatult tema kassatsioonkaebuse Riigikohtule edastamata. 11. KrMK § 351 lg-st 3 ja AKKS § 5 lg-st 3 tuleneb, et lihtmenetluse kohaldamisel võib kohtualune esitada apellatsioonkaebuse ainult lihtmenetlust reguleerivate menetlusnormide rikkumise peale. AKKS § 3610 lg 3 kohaselt on ringkonnakohtu kohtuotsus lihtmenetluses lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Sellest tulenevalt ei saa süüdimõistetu lihtmenetluse korras tehtud kohtuotsust kassatsiooni korras vaidlustada. 12. L. E. kriminaalasjas kohaldati lihtmenetlust. Temaga sõlmitud lihtmenetluse kokkuleppest ja linnakohtu otsusest nähtuvalt järgis kohus lihtmenetluse kokkuleppe tingimusi. Ringkonnakohus argumenteeris oma 29. märtsi 2004. a otsuses põhjalikult, miks ta linnakohtu otsust ei tühista ega rahulda L. E. apellatsioonkaebust. Tulenevalt AKKS § 3610 lg-st 3 on ringkonnakohtu see kohtuotsus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Seetõttu jättis ringkonnakohtu kohtunik otsuse peale esitatud kassatsioonkaebuse põhjendatult 6. aprilli 2004. a määrusega läbi vaatamata ja kassatsioonkaebuse Riigikohtule edastamata. Erikaebuse väited ei anna alust selle määruse tühistamiseks. 13. Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja § 72 lg-st 2 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium vaidlustatud määruse muutmata ja erikaebuse rahuldamata. Peeter Vaher, Jüri Ilvest, Hannes Kiris