3-2-1-60-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-60-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. mai 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja V. Kõve

Kohtuasi

OÜ Sakubü hagi AS Eesti Ühispank vastu 1 678 400 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17. detsembri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1625/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Sakubü ja AS Eesti Ühispank kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

5. aprill 2004. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat M. Kuurberg ja kostja esindaja

vandeadvokaat A.-H. Raig

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

17. detsembri 2003. a otsus osas, millega kostjalt mõisteti

välja 615 000 (kuussada viisteist tuhat) krooni, ja saata asi

tühistatud osas samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Muus osas jätta apellatsioonikohtu otsus muutmata.

3. Hageja kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Kostja kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada AS-le Eesti Ühispank 16. jaanuaril 2004. a tasutud

kautsjon 6150 (kuus tuhat ükssada viiskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Hansa Liising Eesti liisis 28. novembril 2000. a OÜ-le Sakubü Tallinnas Tartu mnt 16 asuva

kinnistu. 29. novembril 2000. a sõlmisid AS Eesti Ühispank ja AS Hansa Liising Eesti kinnistute

ostu-müügi lepingu, millega AS Eesti Ühispank müüs AS-le Hansa Liising Eesti Tartu mnt 16 ja 16c

asuvad kinnistud. Lepingu p-s 2.1.3 kinnitas AS Eesti Ühispank, et lepingu esemete valdamise,

kasutamise ega käsutamise suhtes ei kehti temale teadaolevaid muinsuskaitsealaseid,

looduskaitsealaseid ega muid piiranguid. 3. septembri 2002. a volikirjaga volitas AS Hansa Liising

Eesti OÜ Sakubü esitama AS Eesti Ühispank vastu 29. novembri 2000. a lepingust tulenevaid

nõudeid. 18. oktoobril 2002. a sõlmisid AS Hansa Liising Eesti ja OÜ Sakubü nõude loovutamise

lepingu, mille kohaselt AS Hansa Liising Eesti loovutas OÜ-le Sakubü 29. novembri 2000. a lepingu

p-s 2.1.3 antud tõele mittevastava kinnituse tõttu tekkinud/tekkiva varalise kahju sissenõudmise

õiguse AS Eesti Ühispank vastu.

2. OÜ Sakubü palus AS-lt Eesti Ühispank välja mõista tekitatud kahju hüvitamiseks 1 678 400

krooni. Hagiavalduse kohaselt leppisid AS Eesti Ühispank ja AS Hansa Liising Eesti Tallinnas Tartu

mnt 16 asuva kinnistu müügihinnas - 4 600 000 krooni - kokku, arvestades kõiki asjaolusid, sh

lepingu p-s 2.1.3 fikseeritud kostja kinnitust. Pärast 29. novembri 2000. a lepingu sõlmimist selgus, et

kostja poolt lepingu p-s 2.1.3 antud kinnitus ei vasta tõele. Tartu mnt 16 asuva kinnistu valdamise,

kasutamise ja käsutamise kohta kehtisid lepingu sõlmimise ajal muinsuskaitsealased kitsendused.

Tartu mnt 16 asuv krunt on arhitektuurimälestise osa. Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti antud

kooskõlastuse kohaselt tuli Tartu mnt 16 asuva hoone paekivist fassaad säilitada originaalkujul. Enne

ehitustööde alustamist pidi litsentseeritud firma läbi viima arheoloogilised uuringud ning

kaevamistöid tohtis teha vaid arheoloogi järelevalve all. Kuna muinsuskaitselised piirangud olid

seatud 1995. a ja 1996. a, pidi kostja olema teadlik talle kuuluva kinnistu ehitusõiguslikest

piirangutest. Hageja ei oleks kinnistu eest sellist hinda tasunud, kui ta oleks teadnud, milliseid

muinsuskaitselistest nõuetest tulenevaid kulutusi tal tuleb Tartu mnt 16 asuva kinnistu

väljaarendamiseks teha. Tõele mittevastava kinnitusega on kostja tekitanud hagejale kahju 1 678 400

krooni. Nimetatud summa koosneb kaitsealuse paekiviseina säilitamiseks tehtud

lisaprojekteerimistööde maksumusest 75 000 krooni ja ehituskuludest seoses paekiviseina

säilitamisega 540 000 krooni. Kuna ehitise pind vähenes 50 m2 võrra, tekitas selle pinna kaotus kahju

1 062 500 krooni (tulenevalt pinnaühiku turuväärtusest).

3. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastavalt AS Hansa Liising Eesti volikirjale peaks hageja tegutsema

hagi esitamisel AS Hansa Liising Eesti nimel, kuid on ise hagejaks. AS Eesti Ühispank tõele

mittevastava lepingulise kinnituse tagajärjel AS-le Hansa Liising Eesti väidetavalt tekkinud kahju

hüvitamise nõue on samuti esitatud OÜ Sakubü kasuks. Hagiavaldusest ei nähtu, et AS Hansa Liising

Eesti õigusi oleks rikutud ja rikkumine annaks aluse kahjunõudeks AS Eesti Ühispank vastu. OÜ

Sakubü ei saa olla hagejaks hagiavalduses toodud asjaoludel, sest ta ei olnud 29. novembri 2000. a

lepingu pooleks. Kinnisasja omanik või selle omandaja peab olema teadlik õigusaktidest ja sealt

tulenevatest kitsendustest. Kuivõrd tegemist on müüdud asja puudustega, tuleks kohaldada TsK § 251

lg 1. Asja puuduste tõttu oli ostjal TsK § 252 lg 1 järgi õigus esitada pretensioon viivitamatult pärast

nende avastamist, kuid mitte hiljem kui ühe aasta jooksul arvates ehitise üleandmise päevast ostja

valdusse. Müüja andis kinnistu Tartu mnt 16 ostjale üle 30. novembril 2000. a ja ostja pretensiooni

selleks ettenähtud tähtaja jooksul ei esitanud. Kui leiab tõendamist, et hagejal on tekkinud kostja

vastu nõue hagiavalduses toodud asjaoludel, siis palus kostja jätta hagi TsÜS § 114 lg 2 alusel

aegumise tõttu rahuldamata. Kui eeldada, et AS-l Hansa Liising Eesti tekkis AS Eesti Ühispank poolt

29. novembri 2000. a lepingus antud kinnituse tõttu nõudeõigus AS Eesti Ühispank vastu, ei ole AS

Hansa Liising Eesti kasutanud pikema aja jooksul oma õigusi. Kahjunõude esitamine peaaegu

poolteist aastat hiljem on vastuolus mõistlikkuse, hea usu ja usalduspõhimõtetega ning käsitatav oma

õiguste kuritarvitamisena.

4. Tallinna Linnakohus rahuldas 13. oktoobri 2003. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 1 678 400 krooni suuruse põhivõla ja kohtukulu 98 066 krooni 45 senti.

5. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleneb hageja õigus esitada hagi enda nimel 18. oktoobri

2002. a AS Hansa Liising Eesti ja OÜ Sakubü vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingust ning

28. novembri 2000. a OÜ Sakubü ja AS Hansa Liising Eesti vahel sõlmitud liisingulepingust

nr 0012820L. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 365 lg 1 kohaselt võib liisinguvõtja esitada otse müüja

vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud

müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud

eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist.

6. TsK § 246 kohaselt on müüja kohustatud ostjale teatama kolmandate isikute kõikidest õigustest

müüdavale asjale. Nimetatud kohustuse mittetäitmine annab ostjale õiguse nõuda kas lepingu

lõpetamist ja kahjude hüvitamist või müügihinna vastavat alandamist. Ka muinsuskaitseseaduse järgi

lasub müüjal kohustus ostjat seaduslikust kitsendusest teavitada. Lepingu p-s 2.1.3 avaldas kostja, et

lepingu esemete valdamise, kasutamise ega käsutamise kohta ei kehti müüjale teadaolevaid

muinsuskaitselisi, looduskaitsealaseid ega muid piiranguid.

1996. a kultuuri- ja haridusministri määruse nr 19/2 lisa 1 p-s 168 tunnistati Tartu mnt 16/Tornimäe

asuv Jaani seegi territoorium koos säilinud hoonete ja endise kalmistuga kultuurimälestiseks.

Kultuuriministri 30. augusti 1996. a määruse nr 10 lisa 1 p-s 6 tunnistati Lennuki tn, Liivalaia tn,

Tartu mnt, A. Laikmaa tn ja Rävala puiesteega piirnev ala arheoloogiamälestiseks. Usutav ei ole

vaidlusaluse lepingu p-s 2.1.3 toodud AS Eesti Ühispank avaldus ja kinnitus, et Tartu mnt 16 asuvate

lepinguesemete kohta ei kehti müüjale teadaolevaid muinsuskaitsealaseid, looduskaitsealaseid ega

muid piiranguid, kuna osundatud määrused kehtisid 13. novembrist 1996. a 29. novembrini 2000. a,

kui kostja oli kinnistu omanik. Esimesena nimetatud määrus kehtib ka AS Eesti Ühispank

territooriumi kohta Tornimäe tänaval, kuhu kostja on ehitanud kõrghoone. Kuna AS Eesti Ühispank

pidi olema teadlik talle kuulunud Tartu mnt 16 asuvate kinnistute ehitusõiguslikest piirangutest, on

nendest teatamata jätmine õigusvastane.

Hagejale tekitatud kahju on tõendatud AS Nord Projekt juhataja A. Saare 21. novembri 2002. a

tõendiga nr 089 Tartu mnt 16 olemasoleva kaitsealuse paekiviseina säilitamiseks tehtud

lisaprojekteerimistööde kohta hinnaga 75 000 krooni, millele lisandub käibemaks; Skanska EMV AS

projektijuhi A. Tilga 21. novembri 2002. a tõendiga nr E-64 Tartu mnt 16 polüfunktsionaalse hoone

ehituskulude suurenemise kohta summas 540 900 krooni seoses paekiviseina säilitamisega; Skanska

EMV AS teostatud tööde OÜ-le Sakubü üleandmise-vastuvõtmise aktidega koos tööde maksumusega

tööde lõikes, s.h lisatööd; Skanska EMV AS arvetega ning AS Hansapank 4. detsembri 2002. a

õienditega nr 1140216-100/200 ja nr 1140216-100/2001 arvete tasumise kohta.

Fassaadi säilitamisest tingitud pinna vähenemine 50 m2 võrra (keldrikorrusel 25 m" ning I ja II

korrusel 12,5 + 12,5 m" võrra) on kindlaks tehtud pinna ülemõõtmisega. Vastavalt Ober Haus

Hindamisteenuste OÜ 21. mai 2001. a eksperthinnangule on keldrikorrusel ruutmeetri turuväärtus 11

000 krooni ning esimese ja teise korruse äripinna ruutmeetri turuväärtus 31 000 krooni. Paeseina

säilitamise kohustuse täitmise tõttu tekkis hagejale seetõttu kahju 1 062 500 krooni. Kokku on kostja

lepingurikkumise tõttu tekkinud hagejale kahju 1 678 400 krooni. Põhjuslik seos hageja

tegevuse/tegevusetuse ja kahju tekkimise vahel tuleneb kostja antud väärinformatsioonist. Asja

arutamisel ei leidnud tõendamist kostja süü puudumine tõele mittevastava kinnituse andmisel.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus muutis 17. detsembri 2003. a otsusega linnakohtu otsust ja mõistis AS-lt

Eesti Ühispank kahju hüvitamiseks välja 615 000 krooni. OÜ-lt Sakubü mõisteti AS Eesti Ühispank

kasuks välja kohtukulu 17 956 krooni.

8. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõude aluseks asjaolu, et AS Eesti

Ühispank (müüja) ja AS Hansa Liising Eesti (ostja) vahel 29. novembril 2000. a sõlmitud kinnistute

Tartu mnt 16 ja Tartu mnt 16c ostu-müügilepingu punktis 2.1.3 kajastatud müüja ebaõige kinnituse

tõttu tekkis talle kui 28. novembri 2000. a liisingulepingu alusel kinnistu Tartu mnt 16 liisijale kahju.

Vaidlust ei ole selle üle, et tegelikult kehtisid müügilepingu eseme kohta muinsuskaitsealased

piirangud. Vaidluse lahendamiseks pidi kohus kindlaks tegema, kas hagejal kui 29. novembri 2000. a

lepingu pooleks mitteoleval isikul oli õigus esitada nõuet AS Eesti Ühispank vastu selle lepingu p-

s 2.1.3 toodud ebaõigest kinnitusest tulenenud kahju hüvitamiseks, kas AS Eesti Ühispank on

hagejale kahju tekitanud ning kas ja kui suures ulatuses peab ta selle hüvitama. Samuti pidi kohus

kostja taotlusel võtma seisukoha hagi aegumise küsimuses.

9. Hageja hagi esitamise õigus tuleneb seadusest. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse

ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 sätestab, et enne 1. juulit 2002

sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning

võlaõigusseaduses sätestatut. Vaidlusalune 29. novembri 2000. a leping ei ole kestvusleping, mistõttu

tuleb kohaldada kuni 1. juulini 2002. a kehtinud tsiviilkoodeksi sätteid.

10. Liising on eriline õigussuhe, sest kolmanda isiku (müügilepingu pooleks mitteoleva isiku ehk

liisinguvõtja) õigused ja huvid on otseselt puudutatud teiste isikute (müüja ja ostja) vahel sõlmitud

müügilepinguga ja kulutusi seoses ostetava asja valdamisega, parendamisega jne kannab

liisinguvõtja. Tulenevalt liisingusuhte eripärast peab liisinguvõtjal olema õigus panna müügilepingust

liisinguandjale tulenevad õigused iseseisvalt maksma. Kuna AS Hansa Liising Eesti liisis

28. novembril 2000. a hagejale Tallinnas Tartu mnt 16 asuva kinnistu ja sõlmis selle lepingu

täitmiseks 29. novembril 2000. a kostjaga selle kinnistu ostu-müügilepingu, tuleb viimatinimetatud

lepingut käsitada kui lepingut kolmanda isiku kasuks TsK § 172 mõttes. TsK § 172 lg 1 sätestas, et

sellise lepingu täitmist võib nõuda nii lepingu sõlminud isik kui ka kolmas isik. Seaduse mõtte

kohaselt võivad mõlemad nõuda ka lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist ning seda ka siis,

kui kahju on tulenenud lepingupoole ebaõigest kinnitusest lepingus. Kuna hageja nõudeõigus tuleneb

seadusest, ei ole nõude loovutamisel käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust.

11. Müüja õige teabe andmise kohustus oli sätestatud TsK §-s 246. Kui müüja seda kohustust rikub,

peab ta hüvitama tekitatud kahju. Kuna ka avalik-õiguslikud muinsuskaitsealased kitsendused

takistavad ostjal asja tavapärast valdamist, kasutamist ja käsutamist, siis oli kostjal kohustus teavitada

ostjat sellistest kitsendustest.

12. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, nagu pidanuks hageja ostja esindajana

kontrollima müüja lepingu p-s 2.1.3 antud kinnitust. Õige on hageja seisukoht, et võlasuhtes osaleja

ei ole õigustatud ka siis andma ebaõiget teavet, kui tal puudub teabe andmise kohustus. Kostja on

ühelt poolt jätnud täitmata teabe andmise kohustuse ja teiselt poolt andnud väärteavet, mis on müüja

pahatahtlus, mitte ostja hooletus. Seda seisukohta kinnitavad linnakohtu otsuses toodud põhjendused

selle kohta, mille alusel kohus tegi järelduse, et kostja pidi kinnistu endise omanikuna teadma

muinsuskaitsealastest kitsendustest. Kostja apellatsioonkaebuses kohtu sellekohaseid järeldusi ei

vaidlustanud.

13. Võlgniku kohustus hüvitada lepingulisest suhtest tulenevad kahjud olid sätestatud TsK § 222 lg-

s 1. TsK § 222 lg 2 järgi mõisteti kahjude all ka kreeditori tehtud kulutusi ja tema saamata jäänud

tulu.

14. Muinsuskaitsealaste kitsenduste olemasolu tõttu pidi hageja kinnistu liisijana kandma selle

hoonestamisel täiendavaid kulutusi. Linnakohus tuvastas, et hageja sai lisaprojekteerimistööde tõttu

kahju 75 000 krooni ja täiendavad ehituskulud olid 540 000 krooni. Selles osas on linnakohtu otsus

piisavalt põhjendatud.

15. Vaidlust ei ole selle üle, et fassaadi säilitamise kohustuse tõttu sai hageja välja ehitada planeeritust

50 m" vähem äripinda. Hageja leiab hagiavalduses, et sellega tekkis talle kahju 1 062 500 krooni, mis

on kaotatud pinna turuväärtus. Linnakohtu otsus selle summa kostjalt hageja kasuks väljamõistmise

osas ei ole seaduslik ega põhjendatud.

16. Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis oleks võimalikult

lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle ei oleks kahju tekitatud. Kahju olemasolu ja selle

suurust peab tõendama hageja. Hageja tugines hagiavalduses seda nõuet põhjendades üksnes

asjaolule, et Ober Haus Hindamisteenused OÜ eksperthinnangu kohaselt tähendab 50 m" suuruse

pinna kaotus tulenevalt pinnaühiku turuväärtusest kahju 1 062 500 krooni. Pinna turuväärtus ei ole

iseenesest käsitatav hageja kahjuna. Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud ega põhjendanud, mis

asjaoludel ta seda oma kahjuks peab. Hageja esindaja ei osanud seda selgitada ka ringkonnakohtu

istungil. Tema kohtuistungil esitatud väide, et hageja saamata jäänud üüritulu on hagetud summast

veelgi suurem, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Hageja ei ole esitanud kostja vastu nõuet saamata

jäänud üüritulu osas. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul võimalik kindlaks määrata, kui suurt kahju

sai hageja seetõttu, et ta ei saanud muinsuskaitsealaste piirangute tõttu välja ehitada 50 m" äripinda,

ja hageja nõue tuleb seetõttu jätta selles osas rahuldamata.

17. Põhjendatud ei ole kostja väited hagi aegumise kohta. Kahju hüvitamise nõudele kohaldati

1. juulini 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 kohaselt üldist

aegumistähtaega 10 aastat. Nõue ei ole aegunud ka praegu kehtiva TsÜS § 146 lg-te 1 ja 4 alusel.

Kostja viidatud TsK § 251 lg 1 ja sellest tulenevalt TsK § 252 lg-s 1 sätestatud lühendatud

aegumistähtajad ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Nimetatud sätted vaidlusalust õigussuhet ei

reguleeri. Alusetud on kostja väited, nagu oleks kahjunõude esitamine vastuolus mõistlikkuse, hea

usu ja usalduspõhimõtetega ning hageja kuritarvitaks sellega oma õigusi. Hagi esitamine kohtusse on

õiguste teostamise seaduslik viis. Asja materjalist ei järeldu, et hagi esitamise eesmärgiks oleks kahju

tekitamine kostjale. Hageja ei ole nõuete esitamisega kostja vastu ebamõistlikult viivitanud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

18. Kassatsioonkaebuses palus hageja uue otsusega mõista kostjalt hageja kasuks välja 1 062 500

krooni ja jätta muus osas ringkonnakohtu otsuse muutmata või tühistada ringkonnakohtu otsus osas,

millega jäeti kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 1 062 500 krooni, ja saata asi selles osas

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtukulud palus hageja jätta kostja kanda.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti TsK § 222 ja jättis alusetult välja mõistmata saamatajäänud

tulu. Vaidlust ei ole selle üle, et fassaadi väljaehitamise kohustuse tõttu sai hageja välja ehitada 50 m2

vähem pinda. Hageja esitas nõude saamata jäänud tulu - üüritulu - saamiseks. Saamata jäänud tulu

tõendamiseks esitas hageja tõendid. Hageja nõutud 1 062 500 krooni suurusest saamata jäänud tulust

on kokkuhoitud kulutused maha arvatud.

Kostja pole linna- ega ringkonnakohtus hageja saamata jäänud tulu nõudele vastu vaielnud ja on

nõustunud, et hageja on üürileandjana üürilepingud sõlminud. Kuna kostja hageja nõude suurusele

vastu ei vaielnud, piisas hageja esitatud tõenditest. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja AS Hansa

Liising Eesti kahjud ja nende tõendamise, ja märkis, et üürileandjaks on hageja. Seetõttu puudus

ringkonnakohtul alus selles osas linnakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 229.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et eksperthinnanguga tõendatud pinna turuväärtus ei ole

käsitatav hageja kahjuna. Ringkonnakohus ei ole oma seisukohta põhjendanud. Samuti on väär

ringkonnakohtu väide, et hageja ei ole esitanud nõuet saamata jäänud üüritulu osas. Kuna

ringkonnakohus muutis linnakohtu otsust ja tegi uue otsuse, pidi ta kõiki tõendeid hindama ja

analüüsima.

19. Kassatsioonkaebuse vastuses ei pidanud kostja kaebust õigeks.

20. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti kostjalt

välja 615 000 krooni, ja jätta hagi täielikult rahuldamata.

Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud TsK § 172 lg 1. Kostja leiab, et AS Eesti

Ühispank ja AS Hansa Liising Eesti vahel 29. novembril 2000. a sõlmitud kinnistu ostu-müügileping

ei ole käsitatav lepinguna kolmanda isiku - liisinguvõtja OÜ Sakubü - kasuks. Nimetatud lepingust ei

tulene, et selles oleks seatud tingimuseks lepingust tuleneva kohustise täitmine kolmandale isikule.

Asjaolust, et AS Hansa Liising Eesti omandas kinnistu, et seda liisida OÜ-le Sakubü, ei tulene, et

kinnistu ostu-müügileping oleks TsK § 172 lg-s 1 ettenähtud leping kolmanda isiku kasuks.

Hagiavaldusest ei tulene, et AS Hansa Liising Eesti õigusi oleks rikutud nii, et see annaks aluse

kahjunõudeks AS Eesti Ühispank vastu. Selliseid asjaolusid ei ole tuvastatud esimese ega teise astme

kohtus. OÜ Sakubü ei ole teinud avaldust hagi aluse muutmiseks. Ringkonnakohus ei hinnanud

kostja apellatsioonkaebuse väidet, et OÜ-l Sakubü puudub nõudeõigus.

Tallinna Linnakohus leidis, et OÜ Sakubü hagi enda nimel esitamise õigus tuleneb

muuhulgas 18. oktoobri 2002. a AS Hansa Liising Eesti ja OÜ Sakubü vahel sõlmitud nõude

loovutamise lepingust. Apellatsioonkaebuses esitas kostja põhjendused, miks see leping on tühine.

Ringkonnakohus ei vastanud kostja väidetele ja rikkus sellega TsMS § 330 lg 6.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud TsK § 251 lg 1 kohaldamata jätmist ning on ebaõigesti

tõlgendanud ja kohaldanud TsK § 246. Apellatsioonkaebuses väitis kostja, et muinsuskaitselised

avalik-õiguslikud piirangud on vaadeldavad asja puudusena, mistõttu tuleks kohaldada TsK § 251

lg 1, mitte TsK § 246. TsK § 251 lg 1 kohaldamise korral tulnuks hagi aegumise tõttu jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus ei vastanud kostja apellatsioonkaebuse väidetele.

Kohtuotsusest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel põhineb ringkonnakohtu järeldus, et kulutused

seoses ostetava asja valdamise, parandamisega jne kannab liisinguvõtja. Kostja apellatsioonkaebuse

väitele, et nimetatud kulutuste puhul ei ole tõendatud nende seos lepingus antud eksliku kinnitusega,

ei ole ringkonnakohus vastanud.

Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja esimese astme kohtu otsuse ka selles osas, et kohus jättis

hindamata tõendid, mille alusel kostja väitis, et lepingus antud kinnitus vastas kostja tegelikule

teadmisele olukorrast. Nimetatud tõendeid ei hinnanud ka ringkonnakohus, mis on vastuolus TsMS

§ 231 lg-ga 4. Seetõttu ei saa kostja nõustuda ringkonnakohtu väitega, et lepingus kinnituse andmise

puhul oli tegemist kostja pahatahtlusega.

21. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust alusetuks. Ringkonnakohus kohaldas õigesti

TsK § 172 ja § 246 ega rikkunud protsessiõiguse norme.

22. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad kassatsioonkaebustes ja vastustes esitatud seisukohtade

juurde ning palusid oma kaebused rahuldada. Hageja esindaja palus kostjalt välja mõista

kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud 19 989 krooni 20 senti.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

23. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

24. Enne 1. juulit 2002. a ei olnud seadustes liisingulepingut lepinguõiguslikult eraldi reguleeritud.

Liisinguleping on kestvusleping. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 2 sätestab, et kestvuslepinguga seotud

asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse

senikehtinud seadust. Müügilepingu rikkumine, millele liisinguvõtjast hageja oma nõude rajab,

toimus enne 1. juulit 2002. a. Seega ei ole selles vaidluses kohaldatavad võlaõigusseaduse normid.

25. Ringkonnakohus käsitas 29. novembril 2000. a AS Eesti Ühispank ja AS Hansa Liising Eesti

vahel sõlmitud kinnistu ostu-müügilepingut lepinguna kolmanda isiku kasuks TsK § 172 mõttes,

märkides muuhulgas, et liisingusuhte eripärast tuleneb liisinguvõtja õigus panna iseseisvalt maksma

müügilepingust liisinguandjale kuuluvad õigused.

Kolleegium selle põhjendusega ei nõustu. TsK § 172 lg 1 kohaselt, kui lepingu sõlminud isik seadis

tingimuseks lepingust tuleneva kohustise täitmise kolmandale isikule, siis kui seaduse või lepinguga

ei ole teisiti ette nähtud ega tulene kohustise olemusest, võib lepingu täitmist nõuda nii lepingu

sõlminud isik kui ka kolmas isik, kelle kasuks oli tingimuseks seatud täitmine. Apellatsioonikohus

pole tuvastanud asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et AS Hansa Liising Eesti seadis müügilepingus

tingimuseks selle lepingu täitmise OÜ-le Sakubü. 29. novembri 2000. a müügilepingust ei nähtu, et

AS Hansa Liising Eesti oleks kinnistu omandanud OÜ-le Sakubü liisimiseks.

26. 28. novembri 2002. a liisingulepingust võib järeldada, et selle eesmärgina pidasid pooled silmas

liisinguvõtja finantseerimist viimase poolt kinnistu Tartu mnt 16 omandamisel ning kinnistu

kasutamise võimaldamist ka enne omandamist. Nimetatud eesmärgi saavutamiseks sõlmis

liisinguandja AS-ga Eesti Ühispank 29. novembril 2000. a müügilepingu. Liisingulepingus välistati

liisinguandja vastutus liisinguvõtja kahjude eest, mis tulenevad müüja poolt müügilepingu täitmata

jätmisest (liisingulepingu p. 2.3). Seega võib kujuneda olukord, kus liisinguandjal ostjana oleks õigus

esitada nõudeid müügilepingu rikkumisest müüja vastu (sh kahju hüvitamise nõuet), kuid tal puudub

selleks huvi või (ja) kahju. Liisinguandjale ei tarvitse kahju tekkida seetõttu, et ta annab ostetud asja

liisinguvõtja valdusse ja kasutusse ja ei tee selle lepingutingimustele mittevastavuse korral kulutusi

ning samaaegselt on ta välistanud liisingulepingus enda vastutuse asja puudustest tekkivate nõuete

eest. Samas võib kolmandate isikute õiguste tõttu asjale või asja enda puuduste tõttu kahju tekkida

liisinguvõtjale. Kui liisinguandja omandas asja selleks, et anda see liisinguvõtja kasutusse ja

finantseerida tema poolt asja omandamist, siis on müügilepingu rikkumisest ostjast liisinguandjale

tekkida võiv kahju paiknenud ümber liisinguvõtja kahjuks. Viimasel puudub aga õiguslik positsioon,

et nõuda tekitatud kahju hüvitamist. Samas see, et ostetud asi on ostja poolt liisitud, ei saa vabastada

müüjat müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustusest.

Taolises olukorras peab kolleegium vajalikuks TsK § 222 lg 2 avaramat tõlgendust. TsK § 222 lg 2

kohaselt mõisteti kahjuna kreeditori tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti

saamata jäänud tulu. AS Hansa Liising Eesti andis kinnistu peale selle omandamist OÜ Sakubü

tasulisse kasutusse. Kohtud on tuvastanud, et liisinguvõtjal OÜ-l Sakubü tuli müüja lepingus antud

ebaõige kinnituse tõttu kanda täiendavaid kulutusi. Kolleegium leiab, et liisinguvõtja kulutused tuleb

lugeda liisinguandja kahjuks, mille hüvitamist saab nõuda ostja.

Liisinguvõtja võib müüjalt nõuda kahjude hüvitamist, kui ostjast liisinguandja on oma kahjunõude

müüja vastu loovutanud liisinguvõtjale. Tavaliselt on nõuded müüja vastu loovutatud liisinguvõtjale

juba liisingulepingus, kuid seda saab teha ka hiljem. Taolise loovutuse kehtivus eeldab muuhulgas

nõude loovutamise ajal seaduses sätestatud vorminõuete järgimist.

27. Kolleegium märgib täiendavalt, et p-s 25 käsitatud kahju hüvitamise nõuet saab liisinguvõtja

müüja vastu esitada ka VÕS § 365 lg 1 järgi.

28. Liisingulepingu vorminõudeid on kolleegium käsitlenud tsiviilasjas 3-2-1-127-03 (RT III 2003,

34, 357) ja ei pea siinjuures vajalikuks sealtoodud seisukohti korrata.

29. Apellatsioonikohus leidis, et muinsuskaitsealastest kitsendustest ostjale teatamata jättes rikkus

müüja TsK § 246 (vt otsuse p 11). Kolleegium ei jaga seda seisukohta. Müüdud asja kvaliteet peab

TsK § 250 lg 1 järgi vastama lepingu tingimustele, lepingus juhendite puudumisel aga tavaliselt

esitatavatele nõuetele. Lepingu p-s 2.1.3 kinnitas müüja AS Eesti Ühispank, et lepingu esemete

valdamise, kasutamise ega käsutamise kohta ei kehti temale teadaolevaid muinsuskaitsealaseid,

looduskaitsealaseid ega muid piiranguid. Kohtud on tuvastanud, et see kinnitus ei vastanud tõele.

Asjale seatud muinsuskaitselisi piiranguid tuleb kolleegiumi arvates vaadelda asja puudustena, kuna

need piirangud lähtuvad asja enda olemusest ja takistavad ostjal asja tavapärast valdamist ja

kasutamist. Kui müüja on ostjale müünud mittenõuetekohase kvaliteediga asja, kui selle puudused ei

olnud müüja poolt tingimuseks seatud, on ostjal õigus omal valikul kasutada TsK § 251 lg-s 1

sätestatud õiguskaitsevahendeid.

30. Ostu-müügilepingu rikkumisest tulenevate hagide aegumistähtaeg oli sätestatud TsK §-s 254. TsK

§ 254 lg 1 kohaselt kehtestati hagidele müüdud asja puuduste kohta kuuekuuline aegumistähtaeg,

arvates pretensiooni esitamise päevast, kui aga pretensiooni ei esitatud või selle esitamise aega ei ole

võimalik kindlaks määrata - pretensioonide esitamiseks kehtestatud tähtaja jooksul (§ 252 ja § 253).

Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul võtta seisukoht

aegumise osas, lähtudes puuduste kohta ehitises pretensioonide esitamise tähtajast.

31. Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse väitega, et apellatsioonikohus pole vastanud

apellatsioonkaebuse p-le 5, milles märgiti, et vaidlusaluse müügilepingu sõlmimise ajal andis müüja

ostja esindajale kogu temale teadaoleva teabe müüdava kinnistu kohta. Apellatsioonikohus vastas

kaebuse p-le 5 kohtuotsuse leheküljel 7 lõikes 2.

32. Vastavalt TsMS § 147 lg 1 p-le 4 tuli hagiavalduses märkida hageja selgelt väljendatud nõue.

Hageja nõudis hagiavalduses ka kahju hüvitamist, mis tulenes sellest, et hageja sai välja ehitada 50

m2 vähem pinda. Kas kahju seisnes saamata jäänud üüritulus, saamata jäänud müügitulus või milleski

muus, seda hageja ei selgitanud. Oma nõude tõendamiseks esitas hageja muuhulgas Ober Haus

Hindamisteenused OÜ eksperthinnangu, kus on esitatud nii ruutmeetri turuväärtus kui ka rendihind

ning arvutused kahju suuruse kohta, lähtudes tegelikest üürihindadest 14. juuni 2003. a seisuga.

Selgelt väljendatud nõuet saamata jäänud üüritulu saamiseks hageja ei esitanud. Apellatsioonkaebuse

vastuses märkis hageja, et kahju oli arvutatud, lähtudes saamata jäänud üüritasust. Apellatsioonikohtu

istungil kohtu küsimusele vastates on hageja esindaja selgitanud: "Saamatajäänud üüritulu on

tekkinud kahju, aga seda me ei nõua. AS Ober Haus on oma arvestuse teinud lähtuvalt eeldatavast

üüritulust ruutmeetri turuhinnast.... Hagiavalduses on nõude alusena turuväärtus. Erinevatel korrustel

on erinev turuväärtus. Leidsime pinnaühiku turuväärtuse ja kaotatud pinna väärtuse."

Hageja eeltoodud käitumise tulemusel on apellatsioonikohus põhjendatult järeldanud, et pinna

turuväärtus ei ole iseenesest käsitatav hageja kahjuna ning ta pole hagiavalduses selgitanud ega

põhjendanud, mis asjaolude alusel ta seda oma kahjuks peab. Seda ei teinud hageja esindaja ka

ringkonnakohtu istungil. Tema väide, et hageja saamata jäänud üüritulu on hagetud summast veelgi

suurem, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Hageja ei ole esitanud kostja vastu nõuet saamata jäänud

üüritulu osas. Seega ei ole kohtul võimalik kindlaks määrata, kui suurt kahju sai hageja seetõttu, et ta

ei saanud muinsuskaitsealaste piirangute tõttu välja ehitada 50 m" äripinda.

A. Kull, H. Jõks, V. Kõve