3-2-1-61-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-61-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. mai 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Sergei Saveljevi hagi Õie Mesila vastu omandiõiguse

tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. detsembri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1153/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Saveljevi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

12. aprill 2004. a

Istungil osalenud isikud

Hageja ja tema esindaja vandeadvokaat V. Viilol ning kostja

esindaja vandeadvokaat L. Biin

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

16. detsembri 2003. a otsus ja saata asi samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Sergei Saveljevile kassatsioonkaebuselt

20. jaanuaril 2004. a tasutud kautsjon 2300 (kaks tuhat

kolmsada) ja 23. detsembril 2003. a tasutud kautsjon 200

(kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja palus tunnustada enda omandiõigust Tallinnas Weizenbergi tn 10-2a asuvale korterile.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kuulub korter talle omandiõiguse alusel. 1999. a veebruaris sai

hageja teada, et 11. veebruaril 1999. a on Eduard Ivanov volikirja alusel müünud korteri Swen

Trummile. Volikirja tõestas 29. detsembril 1998. a Rakvere notari Marika Saaveri asendaja Toomas

Saaver. Hageja väitel ei tunne ta E. Ivanovi ega ole teda volitanud ostu-müügitehingut tegema, mis

oli ka võimatu, sest ta viibis sel ajal kinnipidamiskohas. Hageja avalduse alusel kriminaalkoodeksi

§ 143 lg 2 p 11 tunnustel algatatud kriminaalasjas määratud käekirjaekspertiis on kindlaks teinud, et

volitaja allkiri volikirjal ei kuulu hagejale. 24. märtsil 1999. a müüs S. Trumm vaidlusaluse korteri

Andrei Di"kovtsovile ja viimane 4. aprillil 2000. a Õie Mesilale. Hageja leidis, et volituseta tehtud

11. veebruari 1999. a ostu-müügitehing ning selle alusel teostatud järgnevad tehingud on

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-de 103 lg 1 ja 66 lg 1 alusel tühised. Hageja omandit on

käsutatud ebaseaduslikult ja tema tahte vastaselt ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lg-st 3 tulenevalt

ei ole vaidlusaluse korteri omandiõigus S. Trummile üle läinud, mistõttu pole kostja asja omandanud,

isegi kui ta oli heauskne.

Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja ostis korteri oma poja kinnisvaramaakleri

Siim Mesila vahendusel 250 000 krooni eest, mis oli soodne, kuid mitte odav hind. Korterit pakuti

müüa maaklerite kaudu ja kostjal ei olnud alust arvata, et A. Di"kovtsovil puudub õigus omandit üle

anda. Kostja omandas vaidlusaluse korteri heauskselt. 4. aprilli 2000. a ostu-müügilepingu p 4

kohaselt läks korteri omandiõigus ja valdus kostjale üle lepingu allakirjutamisel ning vahetult pärast

lepingu allakirjutamist anti kostjale üle korteri võtmed. Hageja võttis korteri valduse 2000. a

detsembris kostjalt jõuga tagasi. Hageja valdusest oli korter välja läinud tema tahte kohaselt, sest

kriminaalasja toimikus asuvate materjalide kohaselt rentis hageja korteri 13. märtsil 1998. a Juta

Tulbile OÜ-st Tulbi Kinnisvara. Seega puudub alus AÕS § 95 lg 3 kohaldamiseks antud vaidluses.

2. Tallinna Linnakohtu 16. mai 2003. a otsusega hagi rahuldati ning tunnustati hageja omandiõigust

Tallinnas Weizenbergi tn 10-2a asuvale korterile. 16. veebruaril 1996. a sõlmitud ostu-

müügilepinguga on tõendatud, et hageja ostis Tallinnas Weizenbergi tn 10-2a asuva korteri Enver

Biljalovilt ja sai korteri omanikuks.

Hageja on tõendanud oma omandiõigust AÕS § 81 mõttes, mis annab aluse tema omandiõiguse

tunnustamiseks. Asjas ei ole tõendatud, et hageja oleks soovinud tema omandis olevat korterit müüa.

Käesoleva tsiviilasja lahendamise juurde võetud kriminaalasjas läbiviidud käekirjaekspertiisi aktiga

8. juulist 1999. a on tõendatud, et S. Saveljevi allkiri 29. detsembri 1998. a volikirjal E. Ivanovile ei

ole hageja kirjutatud. Seda kinnitavad ka hageja seletus, kes volikirja väljaandmise ajal viibis

Tallinna Vanglas, ja Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vastus kohtule, mille kohaselt Eesti

kodaniku pass nr. K0079205, mille alusel Rakvere notari M. Saaveri asendaja T. Saaver tõestas

S. Saveljevi isikusamasuse, oli tegelikult väljastatud Passiameti Hiiumaa büroos Egon Jurjevile ja

tunnistatud 31. detsembril 1998. a kehtetuks seoses passi vargusega.

Volituseta võõra varaga tehingu tegemine on 11. veebruari 1999. a ostu-müügilepingu sõlmimise ajal

kehtinud TsÜS §-de 103 lg 1 ja 66 lg 2 kohaselt tühine. Seega ei ole seaduspärased ka järgnenud

ostu-müügitehingud sama korteriga. Tunnistaja J. Tulbi ütluste kohaselt sõlmis ta 1998. a veebruaris

hagejaga vaidlusaluse korteri rendilepingu ning 1999. a sügisel vabastas ta korteri ja andis võtmed üle

hageja esindajale. Tunnistaja S. Mesila ütluste kohaselt oli korter tühi, kui ta selle oma emale ostis.

Korter anti ESS valve alla, kuid hageja lõhkus 2001. a lukud ning pani oma lukud ette. Sellega on

linnakohtu arvates tõendatud, et 2001. a läks korter uuesti hageja valdusse. Kriminaalasja

materjalidega on tõendatud, et vaidlusalune korter läks hageja omandist välja tema tahte vastaselt.

Seega ei saanud kostja AÕS § 95 lg-st 3 tulenevalt korterit heauskselt omandada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2003. a otsusega linnakohtu otsus tühistati materiaalõiguse

normide ebaõige kohaldamise ja tõendite väära hindamise tõttu ning uue otsusega jäeti hagi

rahuldamata.

Linnakohus jõudis ekslikule järeldusele, et asjas tuleb kohaldada AÕS § 95 lg 3, mille kohaselt ei

toimu asja omandamist, kui asi on omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tema tahte vastaselt

tema valdusest välja läinud. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt läks korter hageja tahte vastaselt

tema valdusest välja 11. veebruaril 1999. a, mil E. Ivanov müüs võltsitud volikirja alusel hagejale

kuulunud korteri S. Trummile. See seisukoht ei ole aga kooskõlas asjas esitatud tõenditega.

4. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja andis 1998. a veebruaris sõlmitud üürilepingu

alusel korteri valduse J. Tulbile tähtajaga 1 aasta. Üürilepingut pikendati hiljem veel üheks aastaks.

Asjaõigusseaduse § 39 lg 1 kohaselt lõpeb valdus, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või

kaotab selle muul viisil, samuti reaalservituudi lõppemisega. Seega on põhjendatud kostja väide, et

korter läks hageja valdusest välja üürilepingu alusel, seega kooskõlas hageja tahtega. Ka Riigikohtu

tsiviilkolleegium on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-148-01 (RT III 2002, 3, 20) leidnud, et korteri

otsesest valdusest loobumine seoses selle üürile andmisega pole vaadeldav tegeliku võimu teostamise

mööduva katkestusena, mis AÕS § 39 lg 2 alusel valdust ei lõpeta. Korteri valduse üleandmisel

üürnikule loobus hageja vabatahtlikult korteri valdusest, s.o tegelikust võimust oma korteri üle ja

järelikult ei tule asjas kohaldada AÕS § 95 lg 3.

5. Põhjendatud on kostja väide, et Õ. Mesila sai korteri omanikuks AÕS § 92 lg 1 kohaselt 4. aprillil

2000. a sõlmitud notariaalse ostu-müügilepingu alusel. Asjaõigusseaduse § 95 lg 1 kohaselt on isik,

kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja oma valdusesse saamise ajast ka

siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Omandaja heausksust eeldatakse ning

hageja ei ole tõendanud, et kostja oli teadlik või pidi teadma, et korteri võõrandamislepingu ja

asjaõiguslepingu sõlmimisel ei olnud müüja õigustatud korteri omandiõigust üle andma. Korter oli

Õ. Mesila valduses kuni hageja vabanemiseni vanglast, kui viimane lõhkus korteri lukud lahti.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

7. Hageja leidis, et ringkonnakohus jõudis ekslikule järeldusele, nagu oleks hageja eluruumi

võõrandamise ajal loobunud vabatahtlikult korteri valdusest. Hageja andis eluruumi valduse üle küll

üürnikule J. Tulbile, kuid see ei tähenda, et valdus läks üle ka kolmandatele isikutele, kes teostasid

korteriga võõrandamistehinguid. Asjaõigusseaduse § 95 lg 1 oleks käesolevas vaidluses kohaldatav,

kui J. Tulp oleks asja valduse üle andnud isikutele, kes tegid eluruumi suhtes käsutustehingu. Seda ei

ole ringkonnakohus tuvastanud. Kui omandamist ei ole toimunud, ei pea hageja tõendama ka kostja

pahausksust korteri omandamisel. Hageja leidis, et AÕS § 95 lg-s 3 sätestatud põhimõte on

kohaldatav ka otsese valdaja suhtes, st omandamist ei toimu juhul, kui asi on otseselt valdajalt

varastatud, kadunud või muul viisil tema valdusest tema tahte vastaselt välja läinud.

8. Käesolevas asjas ei ole kohaldatav Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-148-

01 väljendatud seisukoht. Osundatud kaasuses andis eluruumi omanik valduse üle isikule, kes

vahetult asja käsutusõigust omamata võõrandas asja kolmandale isikule. Käesoleval juhul oli korter

hageja ja otsese valdaja J. Tulbi valdusest väljunud nende tahte vastaselt.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohus kohaldas seadust õigesti. Tehingu

tegemise ajal kehtinud AÕS § 95 lg 3 järgi ei toimunud heauskset omandamist, kui asi oli omanikult

varastatud või muul viisil tema tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Vale ja vastuolus asjas

kogutud tõenditega on väide, et eluruum väljus hageja ja otsese valdaja J. Tulbi valdusest nende tahte

vastaselt.

10. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja oma kassatsioonkaebuses toodud seisukohtade juurde, kuid

palus Riigikohtul teha asjas uue otsuse, sest puudub vajadus asjaolude täiendavaks uurimiseks.

Samuti esitas hageja esindaja kohtukulude nimekirja, mille alusel palus kostjalt välja mõista 13 157

krooni hageja kohtukuludena. Kostja esindaja jäi vastuses toodud seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu ning asi saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

12. Hageja on hagiavalduses ja kohtumenetluses väitnud, et korter läks tema valdusest välja tema

tahte vastaselt ning seetõttu ei ole Õ. Mesila AÕS § 95 lg 3 järgi omandanud korterit heauskselt.

Ringkonnakohus leidis aga, et asjas ei saa AÕS § 95 lg 3 kohaldada, sest korter läks hageja valdusest

välja 28. jaanuaril 1999. a sõlmitud üürilepingu alusel, st tema tahte kohaselt. Seejuures on viidatud

ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. detsembri 2001. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-148-01 (RT III

2002, 3, 20).

13. Kolleegium ei nõustu tõlgendusega, mille apellatsioonikohus andis AÕS § 95 lg-le 3. Eelmises

punktis viidatud otsuses käsitles kolleegium olukorda, kus korteri võõrandas edasi kolmandale isikule

korteri üürnik, s.o isik, kellele korteri valdus oli üle läinud omaniku tahte kohaselt. Seetõttu ei ole

käesoleval juhul analoogia selle otsusega õigustatud.

1999. a veebruaris kehtinud AÕS § 95 lg 1 sätestas, et isik, kes on asja üleandmisega omandanud

heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud

õigustatud omandit üle andma. Sama paragrahvi 3. lõike järgi ei toimu omandamist 1. lõike kohaselt,

kui asi oli omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tema tahte vastaselt tema valdusest välja

läinud. Selle sätte eesmärk oli ja on kaitsta tsiviilkäibe stabiilsust juhul, kui omanik ise on vallasasja

valduse ära andnud. Selline kaitse kehtib aga ikkagi vaid siis, kui omanikult valduse saanud isiku

valdusest pole asi välja läinud tema tahte vastaselt. Raske oleks põhjendada heauskse omandamise

võimaldamist näiteks juhul, kui omanik on kaudne valdaja ja asi on varastatud otseselt valdajalt.

Eelnev tähendab, et kui käesoleval juhul oli hageja kaudne valdaja ja korter läks J. Tulbi kui otsese

valdaja valdusest välja tema tahte kohaselt, ei oleks saanud asjas AÕS § 95 lg 3 kohaldada. Kui

korteri valdus läks aga J. Tulbi kui otsese valdaja käest välja tema tahte vastaselt, siis välistab

heauskse omandamise AÕS § 95 lg 3.

14. Muuhulgas tugines hageja kohtumenetluses sellele, et korterit ei võõrandanud mitte otsene

valdaja J. Tulp, vaid "keegi" E. Ivanov. Seega tuli hagejale TsMS § 171 lg 1 kohaselt anda võimalus

tõendada, et korter läks otsese valdaja valdusest välja viimase tahte vastaselt.

15. Kui hageja oli omanikuna kaudne valdaja ja korter läks otsese valdaja J. Tulbi valdusest välja

tema tahte vastaselt, on AÕS § 95 lg 3 järgi korteri edasine heauskne omandamine välistatud.

Kui aga sellised asjaolud kinnitust ei leia, tuleb kohtul vastata küsimusele, kas Õ. Mesila võis saada

korteri omanikuks. Ringkonnakohus on oma otsuses leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oli

teadlik või pidi teadma, et korteri võõrandamislepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisel 4. aprillil

2000. a ei olnud müüja A. Di"kovtsov õigustatud korteri omandiõigust ostjale üle andma.

Käesoleval juhul on tegemist korteri kolme käsutustehinguga. Kui 11. veebruari 1999. a

asjaõiguskokkulepe on tühine volituste puudumise tõttu omandi üleandmiseks (AÕS § 92), siis ei

saanud S. Trumm korteri omanikuks asjaõiguslepingu puudumise tõttu TsÜS § 103 lg 1 järgi. Küll

võis aga heauskse omandamise eelduste olemasolul (AÕS § 92 lg 1) korteri heauskselt omandada

A. Di"kovtsov. Kui A. Di"kovtsov sai korteri omanikuks, omandas Õ. Mesila korteri 4. aprillil

2000. a omanikult ning seega ei tõstatu küsimust tema heausksest omandamisest. Kui A. Diskovt"ev

korterit ei omandanud, tuleb võtta seisukoht, kas Õ. Mesila omandas selle heauskselt.

16. Hageja taotlus kohtukulude väljamõistmiseks lahendatakse asja uuel läbivaatamisel olenevalt asja

sisulise lahendamise tulemustest.

A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa