3-3-1-77-03 · Riigikohus

Kohtunike Tõnu Antoni, Indrek Koolmeistri, Ants Kulli, Julia Laffranque'i, Jaak Luige, Jüri

Põllu ja Harri Salmanni eriarvamus

Me ei nõustu üldkogu enamuse seisukohtadega pädeva kohtu määramise osas (I) ning Riigikohtu

halduskolleegiumi poolt põhiseaduspärasuse aspektis kahtluse alla seatud õigusnormide

asjassepuutuvuse osas (II).

Kohtuasjast nähtub, et P. Ludvig pöördus Tallinna Halduskohtusse taotlusega tühistada Kuressaare

Haigla Sihtasutuse 2. augusti 2003. a joobeseisundi tuvastamise akt nr 59 ning Liiklusmeditsiini

Keskkomisjoni 1. septembri 2003. a otsus.

Üldkogu leidis, et P. Ludvigi kaebuse läbivaatamine ei ole halduskohtu pädevuses, kuna käib

kriminaalmenetlus, milles tuleb hinnata seda, kas tõendid on saadud õiguspäraselt.

I

1. Leiame, et üldkogu otsusest ei nähtu, millistele asjaoludele tuginedes väidetakse, et joobeseisundi

tuvastamine toimus süüteomenetluses. Asjaolu, et üldkogu otsuse tegemise ajal toimub

kriminaalmenetlus, ei oma tähendust.

2. Süüteomenetlust alustatakse süüteo tunnustele viitavate küllaldaste andmete olemasolul.

Käesoleval juhul puuduvad igasugused andmed, et süüteomenetlust oleks alustatud enne

joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist või et isiku toimetamine joobeseisundi tuvastamiseks või

joobeseisundi tuvastamine oleks olnud esimeseks menetlustoiminguks. Oluliseks tuleb pidada

politseiniku tegevuse laadi isiku joobeseisundi tuvastamisele toimetamisel - isikut ei peetud kinni

vastavalt protsessinormidele, isikule ei tutvustatud tema õigusi kriminaalmenetluses ega ka õigusi

väidetavas süüteo menetlustoimingus jne. Tegelikult alustati süüteomenetlust P. Ludvigi suhtes pärast

seda, kui joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise teel omandas politseiametnik piisavalt andmeid,

mis osundasid süüteo toimepanemisele.

3. Isiku suhtes viiakse süüteo menetlustoiming läbi siis, kui ka isik on teadlik sellest

menetlustoimingust, teab selle eesmärki, talle on teatavaks tehtud tema õigused jne. Sellest reeglist

võib sätestada erandeid seadus (nt Jälitustegevuse seadus). Esimene menetlustoiming kui süüteo

alustamise toiming peab olema sellisena teadvustatud nii politseiametniku kui ka isiku poolt, kelle

suhtes nimetatud menetlustoiming läbi viiakse. Käesoleval juhul see nii pole.

4. Süüteo menetlustoimingutel peab olema menetlusõiguslik alus. Üldkogu otsuses ei ole

joobeseisundi tuvastamise kui väidetava menetlustoimingu õiguslikku alust käsitletud. Sellega seoses

tuleb märkida järgmist:

1) menetlustoimingud piiravad isiku põhiõigusi, mis eeldab regulatsiooni Riigikogu poolt vastu

võetud seaduse tasemel. Kriminaalmenetluse koodeksist ei järeldu, et uurijal on õigus kasutada

menetlustoiminguid, mis pole sätestatud nimetatud koodeksis;

2) isiku läbivaatus joobeseisundi tuvastamiseks (joobeseisundi tuvastamine) kui väidetav süüteo

menetlustoiming ei ole sätestatud ei Kriminaalmenetluse koodeksis ega ka Väärteomenetluse

seadustikus. Küll aga on selline joobeseisundi tuvastamine ette nähtud Liiklusseaduses ning selle

alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise

ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korras (edaspidi Kord);

3) Liiklusseaduse § 201, mis näeb ette nii joobetunnustega isiku kõrvaldamise juhtimiselt kui ka selle

isiku suunamise läbivaatusele joobeseisundi tuvastamiseks, käsitleb nimetatud toiminguid

haldusmenetluse raames kohaldatavate sunnivahenditena.

5. Joobeseisundi tuvastamise käsitlemist haldusmenetluse toiminguna toetavad ka järgmised

haldusmenetlusele omased asjaolud: juhul, kui isikul tuvastatakse alkoholi, narkootiliste või

psühhotroopsete ainete tarvitamise tunnused või joobeseisund, esitatakse isikule arve

tuvastamiskulude hüvitamiseks (Korra § 9 lg 6); isiku kõrvalehoidumine joobeseisundit tuvastavast

läbivaatusest on väärtegu (Liiklusseaduse § 7420); joobeastme meditsiinilise tuvastamise otsuse

vaidlustamise võimalus vaidemenetluses on nii isikul kui ka tuvastamise tellinud asutusel ning selleks

on loodud eraldi vaideorganid (komisjonid).

6. Erinevate riikide statistika kohaselt annavad kuni 20% läbiviidavatest meditsiinilistest

läbivaatustest joobeseisundi tuvastamiseks negatiivse tulemuse, s.t isik ei ole tarvitanud alkoholi või

narkootilisi aineid. Juhul, kui selline läbivaatus teostati süüteo raames, kuuluks vastav

süüteomenetlus lõpetamisele määrusega. Praktikas midagi sellist ei toimu.

7. Üldkogu otsusega on alusetult laiendatud kriminaalmenetlusõiguslikku režiimi õigussuhetele, mis

jäävad väljapoole kriminaalmenetlust. Niisugune eksitav lähenemine toob kaasa näiliku võimaluse

paljude haldusmenetluste käsitlemiseks süüteomenetluste koostisosadena. Eelkõige puudutab see

järelevalvemenetlusi (maksujärelevalve jne). Kuivõrd järelevalvetegevuse käigus avastatakse sageli

õiguserikkumiste tunnuseid, mis toovad kaasa väärteomenetluse (või ka kriminaalmenetluse)

alustamise, võib üldkogu otsusest teha eksliku järelduse, et nimetatud järelevalvetoimingud

(revisjonid, proovide võtmised, haldusmenetluslikud ekspertiisid jne) on vastava süüteomenetluse

toiminguteks, mille õiguspärasuse hindamine on võimalik üksnes vastava süüteomenetluse raames.

8. Haldusmenetluse toimingutele kriminaalmenetlusõigusliku režiimi laiendamine piirab alusetult

isiku õigusi, s.h loob takistusi kaebeõiguse teostamiseks. Jääb ebaselgeks, kuidas saab joobe

tuvastamisele allutatud isik esitada kriminaalmenetluse raames kaebuse joobeseisundit tuvastanud

isiku (s.o arsti) tegevuse peale või vaidlustada Liiklusmeditsiini Keskkomisjoni otsust. Samuti jääb

ebaselgeks, millistel eeldustel saab maa- või linnakohus kriminaalmenetluse raamides tõstatada

küsimuse näiteks arsti või Liiklusmeditsiini Keskkomisjoni pädevust sätestava akti

põhiseaduspärasusest.

9. Üldkogu leiab otsuse punktis 23, et põhiõiguste rikkumise korral peab isikul olema õigus pöörduda

enda kaitseks kohtusse. Üldkogu mõistab ebaõigesti HKMS § 3 lg-t 1, leides, et halduskohus vaatab

avalik-õiguslikus vaidluses esitatud kaebuse läbi ainult siis, kui seadustega ei ole ette nähtud muud

menetluskorda. HKMS § 3 lg-te 1 ja 2 regulatsioon on vastupidine. Halduskohtumenetluse seadustiku

järgi on halduskohtu lahendada kõik avalik-õiguslikud vaidlused, välja arvatud need, mille jaoks on

kehtestatud teistsugune menetluskord.

Üldkogu märgib, et selline muu menetluskord on sätestatud Väärteomenetluse seadustiku §-des 76-80

ja 1. juulist 2004 jõustuvas Kriminaalmenetluse seadustiku §-des 228-232. Kuid käesoleval juhul ei

olnud tegemist väärteoga, mistõttu viide Väärteomenetluse seadustikule on asjakohatu. Kohane ei ole

ka viide mittejõustunud Kriminaalmenetluse seadustikule. Olulisem on aga see, et eelnimetatud

kaebekorra kasutamiseks peab toiming olema tehtud süüteomenetluses ja vaidlustada saab

kohtuvälise menetleja või uurimisasutuse (uurija) menetlustoimingut või -akti.

P. Ludvigil pole kriminaalkohtumenetluses võimalik saavutada kohtuotsuse resolutsioonis hinnangut

sellele, kas tema suhtes läbiviidud joobeseisundi tuvastamine oli õiguspärane või mitte. P. Ludvig

soovib joobeekspertiisi läbiviimise õiguspärasuse hindamist just kohtuotsuse resolutsioonis.

10. Isiku kaitseõigusega seoses tuleb rõhutada ka seda, et haldusmenetluses ja kriminaalmenetluses

akti või toimingu õiguspärasusele antavad hinnangud võivad olla erinevad. Toiming, mis on

proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas) kriminaalmenetluses, ei pruugi seda olla

haldusmenetluses.

11. Pole alust eitada, et haldusmenetluses kogutud teave võib omada süüteomenetluses tõenduslikku

tähendust. Sellise haldusmenetluses kogutud teabe hindamine süüteomenetluses toimub asjakohase

süüteomenetluse seaduse alusel. Samas ei tulene eelnevast, et haldusmenetlus tuleb süüteomenetluse

alustamisel lõpetada ja et isik kaotab haldusmenetluse toimingutele osaliselt või täielikult vaideõiguse

ning õiguse esitada kaebus halduskohtule.

12. Eelnevast tulenevalt leiame, et joobeseisundi tuvastamine on haldusmenetlus ja nimetatud

menetluse käigus tehtud toimingud ning antud aktid on vaidlustatavad halduskohtus.

II

13. Põhjendamatu on üldkogu seisukoht, et joobeseisundi tuvastamise korda reguleerivad normid ei

ole asjakohased pädeva kohtu määramisel. Selliste normidena tuleb vaadelda Liiklusseaduse § 20

lg 6, Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120 kehtestatud Joobeseisundi tuvastamise ja

joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korda, samuti

sotsiaalministri 2. oktoobri 2001. a käskkirja nr 321, millega on moodustatud Liiklusmeditsiini

Keskkomisjon ning määratud selle ülesanded ja töökord.

Nimetatud aktidest tuleneb joobeseisundi tuvastamise menetluse haldusõiguslik olemus ning organite

pädevus joobeseisundi tuvastamisel ja selle vaidlustamisel. Joobeseisundi tuvastamise määratlemine

kas haldusmenetlusena või süüteomenetlusena on võimalik vaid juhul, kui analüüsitakse vastavaid

menetlusi konstitueerivaid õigusnorme. Üldkogu otsuses selline analüüs puudub. Ilmselt ka seetõttu

on jõutud pädeva kohtu määramisel väärale järeldusele.

14. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses pidanud asjassepuutuvaks õigustloovat

akti, kus "Säte, mille põhiseadusepärasust põhiseaduslikkuse järelevalve kohus kontrollib, peab

olema kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega." (22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-

00, RT III 2001, 1, 1). Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsusest asjas nr 3-4-1-5-02 (RT III 2002, 28,

308) tuleneb, et seadus on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse

Põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti, kui seaduse Põhiseadusele vastavuse korral.

Seaduse otsustava tähtsuse selline määratlus on piisav enamikul juhtudel, kuid ei ole käsitletav ainsa

ja ammendavana. Käesoleval juhul saab P. Ludvigi erikaebust lahendada üksnes arsti ning

Liiklusmeditsiini Keskkomisjoni tegevuse olemuse ja sisu määratlemise kaudu. Arsti ja komisjoni

tegevuse olemus ja sisu on aga sätestatud ülalnimetatud õigusaktides. Pädeva kohtu määramisel tuleb

arvestada ka mitmete teiste õigusaktidega (Kriminaalmenetluse koodeks, Väärteomenetluse seadustik

jne). Sätted, millele kohus peab tuginema kaebuse sisulisel lahendamisel, millele ta peab rajama oma

motivatsiooni, on vaieldamatult asjassepuutuvad selle asja lahendamise seisukohast.

Liiklusseaduse, Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määruse nr 120 ja sotsiaalministri 2. oktoobri

2001. a käskkirja sätted on ka otsustava tähtsusega P. Ludvigi asja lahendamisel. Juhul, kui nimetatud

norme mitte kohaldada, ei saa hinnata ka seda, milline kohus on pädev P. Ludvigi kaebust sisuliselt

läbi vaatama. Põhiseadusevastane norm ei kuulu kohaldamisele. Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause

järgi tuleb riigivõimu, sealhulgas ka kohtuvõimu teostada Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate

seaduste alusel. Seega saab kohus ka erikaebuse alusel pädeva kohtu küsimust lahendades hinnata

vastavat toimingut määratlevate normide põhiseaduspärasust, eriti, kui tegemist on seaduslikkuse

hindamisega.

15. Lisaks eelnevale tuleb märkida, et sätte asjassepuutuvuse mõistmisel eelnimetatud kitsendavas

tähenduses ei jõuaks kohus kriminaalasja menetlemisel joobe tuvastamist puudutavate sätete

põhiseaduspärasuse hindamisele ei kohtuotsuse motivatsioonis ega ka resolutsioonis. Üldkohus saab

ignoreerida joobeekspertiisi akti ning kasutada teisi tõendeid. Seega kaotab üldkogu lähenemise

korral isik võimaluse vaidlustada joobeseisundi tuvastamise põhiseaduspärasust.