3-3-1-69-03 · Riigikohus

Kohtunik Tõnu Antoni eriarvamus, millega on ühinenud kohtunikud Indrek Koolmeister, Jüri

Põld ja Harri Salmann

1. Nõustun üldkogu enamuse seisukohaga, et kehtiv karistusõigus kohtleks R. Tsoid tema teo eest

kergemalt kui varasem regulatsioon. Samuti nõustun üldkogu järeldusega, et mõistetud karistuse

jätkuv kandmine kujutab endast Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõiguse riivet ning

toob kaasa enne ja pärast 1. septembrit 2002 karistatud isikute erineva kohtlemise, seega Põhiseaduse

§ 12 lg 1 esimeses lauses nimetatud põhiõiguse riive (otsuse punkt 27).

Ma ei nõustu aga mõttekäiguga, mille tulemusel üldkogu järeldas, et vaatlusalune regulatsioon on

põhiseaduspärane.

2. Kõigepealt ei saa ma nõustuda otsuse punktis 29 väljendatud seisukohaga, et üheks

põhiseaduslikuks väärtuseks, millega saab põhiõiguste piiramist õigustada, on ühiskonna õiglustunne.

Ühiskonna õiglustunne on minu arvates raskesti mõõdetav ja küllap ka liiga heitlik selleks, et

põhjendada põhiõigustesse sekkumise põhiseaduspärasust.

3. Üldkogu leidis, et lisakaristuse jätkuv kandmine on vajalik abinõu, sest leebema seaduse

kohaldamine võib tähendada haldusõiguserikkumise asja uut läbivaatamist, mis koormaks ülemäära

õiguskaitseorganeid.

Et põhjendada õiguskaitseorganite ülekoormamise vältimist, peaks olema vähemalt umbkaudnegi

selgus selles, kui palju on isikuid, kes parajasti kannavad lisakaristusena mõistetud juhtimisõiguse

äravõtmist. Käesoleva asja materjalide hulgas pole andmeid selle kohta, kui palju oli selliseid isikuid

1. septembril 2002, mil kaotati juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena.

Arvan, et lisakaristuse jätkuv kandmine pole õiguskaitseorganite ülekoormamise vältimiseks vajalik

abinõu. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem

koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene (vt üldkogu 17. märtsi 2003. a

otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 punkt 30). Õiguskaitseorganite ülekoormamise vältimiseks oli olemas

isiku jaoks leebem abinõu. Leebem abinõu saanuks seisneda selles, et isikule vana seaduse järgi

lisakaristusena mõistetud juhtimisõiguse äravõtmine asendatakse uues seaduses sätestatud

juhtimisõiguse peatamisega kolmeks kuuks, kui lisakaristuse ärakandmata osa pikkus ületab kolm

kuud. Leebemat abinõu saanuks rakendada amnestiasarnases vormis, kehtestades karistusest

vabastamise tehnilised reeglid, mille kohaldamine ei koorma üle lisakaristust kohaldanud asutusi.

4. 1. septembrist 2002 kehtivuse kaotanud Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 103 lg 1 nägi ette

juhtimisõiguse äravõtmise kuuest kuust kuni kahe aastani ja § 106 lg 2 juhtimisõiguse äravõtmise

ühest kuust kuni kuue kuuni. 1. septembrist 2002 saab analoogiliste tegude korral Liiklusseaduse

alusel juhtimisõiguse peatada kolmeks kuuks. R. Tsoile mõisteti 20. juunil 2002 HÕS §-de 103 ja 106

järgi karistus, millega temalt võeti kahekümne neljaks kuuks juhtimisõigus. Seega karistati R. Tsoid

umbes kaks kuud enne päeva, mil kaotas kehtivuse juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena. Arvan,

et kaheks aastaks juhtimisõiguse äravõtmine on intensiivne sekkumine Põhiseaduse § 19 lg-s 1

sätestatud õigusesse vabale eneseteostusele. Isikuid, kelle juhtimisõigus võeti ära enne 1. septembrit

2002 kaheks aastaks, koheldakse erinevalt, võrreldes isikutega, kelle juhtimisõigus pärast seda

kuupäeva peatati kolmeks kuuks. Minu arvates ei ole üldkogu suutnud põhjendada sellise erineva

kohtlemise kooskõla Põhiseaduse § 12 lg 1 esimese lausega.