3-3-1-69-03 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-69-03

Määruse kuupäev

10. november 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Ronald Tsoi kaebus Tallinna Politseiprefektuuri

liiklusjärelevalve osakonna poolt määratud karistuse

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. juuni 2003. a

määrus haldusasjas nr 2-3/617/03

Menetluse alus Riigikohtus

Ronald Tsoi erikaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna 20. juuni 2002. a otsusega

haldusõiguserikkumise asjas nr 2310.03.037115 karistati R. Tsoid HÕS § 103 lg 1 ja § 106 lg 1 ja

lg 2 järgi rahatrahviga 3600 krooni ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 24 kuuks.

2. Pärast Karistusseadustiku jõustumist pöördus R. Tsoi Autoregistrikeskuse poole taotlusega

tagastada talle juhiload. 8. novembri 2002. a kirjaga nr 1-6/02/16128 edastas Autoregistrikeskus

R. Tsoi avalduse lahendamiseks Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelvalve osakonnale.

3. Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna 10. detsembri 2002. a kirjaga nr 4-16-

13/63063 jäeti R. Tsoi taotlus rahuldamata. Nimetatud kirjas selgitati R. Tsoile, et 1. septembrist 2002

kehtima hakanud Väärteomenetluse seadustik ei näe politseile ette võimalust lühendada

halduskaristusena määratud eriõiguse äravõtmise tähtaega või vabastada haldusõiguserikkuja

edasisest karistuse kandmisest. Menetlusõiguses kehtiva printsiibi kohaselt kohaldatakse seda

menetlusseadust, mis kehtis vastava menetlustoimingu ajal.

4. 13. jaanuaril 2003 esitas R. Tsoi kaebuse Tallinna Linnakohtusse Eesti Riikliku

Autoregistrikeskuse tegevuse peale. R. Tsoi leidis kaebuses, et seoses Karistusseadustiku

jõustumisega 1. septembrist 2002 on R. Tsoi poolt toimepandud õiguserikkumine kvalifitseeritav

Liiklusseaduse § 7430 järgi. Sellise rikkumise eest on Liiklusseaduses ette nähtud juhtimisõiguse

peatamine kuni 3 kuuks, mitte aga juhtimisõiguse äravõtmine. Kohaldamisele kuuluks KarS § 5 lg 2.

R. Tsoi leidis, et nimetatud peatamise tähtaeg on ammu möödunud ja load kuuluvad tagastamisele.

R. Tsoi väitis, et Autoregistrikeskus ei ole vaatamata korduvatele taotlustele tagastanud tema

juhilubasid. R. Tsoi taotles, et Autoregistrikeskust kohustataks tagastama talle juhiload koheselt ja

ilma eksamita.

5. 16. jaanuari 2003. a määrusega jättis Tallinna Linnakohus väärteoasjas nr 4.72/03 R. Tsoi kaebuse

läbi vaatamata. Määruse motiivide kohaselt otsustab kohus vastavalt Karistusseadustiku rakendamise

seaduse § 5 lg 4 p-le 2 karistusest vabastamise karistuse määranud asutuse ametniku taotlusel. Seega

tuleb karistatud isikul kõigepealt pöörduda avaldusega Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve

osakonna poole, kes otsustab kohtule karistusest vabastamise taotluse esitamise.

6. Eelnimetatud määruse peale esitas R. Tsoi 7. veebruaril 2003 apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtusse. Tuginedes Väärteomenetluse seadustiku §-le 192 saadeti nimetatud kaebus

läbivaatamiseks Tallinna Linnakohtule, kes jättis 17. veebruari 2003. a määrusega kaebuse läbi

vaatamata. Kohus leidis, et Väärteomenetluse seadustiku § 191 p 10 kohaselt ei saa esitada

määruskaebusi kaebuse käiguta või läbi vaatamata jätmise peale. Veel leidis kohus, et mööda on

lastud 10-päevane kaebuse esitamise tähtaeg.

7. 20. mail 2003 esitas R. Tsoi kaebuse Tallinna Halduskohtusse, vaidlustades Tallinna

Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna keeldumise karistuse kandmisest vabastamisest.

Kaebuse motiivide kohaselt ei ole Karistusseadustiku jõustumise järgselt nimetatud rikkumiste eest

juhtimisõiguse äravõtmist ette nähtud, samuti on kehtiva Liiklusseaduse järgi alandatud analoogse

rikkumise eest kohaldatavate karistuste maksimaalmäärasid. R. Tsoi taotles, et kohus kohustaks

Tallinna Politseiprefektuuri tühistama talle määratud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise

karistus.

8. Tallinna Halduskohtu 22. mai 2003. a määrusega tagastati kaebus R. Tsoile HKMS § 11 lg-te 4 ja

8 alusel, leides, et kaebus kuulub maa- ja linnakohtu pädevusse. Tallinna Halduskohus selgitas, et

Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 5 lg 4 p 2 kohaselt otsustab haldusõiguserikkumise eest

määratud karistusest vabastamise ainuisikuliselt, menetlusosalisi välja kutsumata, vastava

haldusõiguserikkumise eest karistuse määranud asutuse ametniku taotlusel teo toimepanemise koha

järgse maa- või linnakohtu kohtunik. KarS § 33 lg 1 sätestab, et karistusest vabastamise taotlused

esitab prokurör või protokolli koostanud asutuse ametnik maa- või linnakohtule nelja kuu jooksul,

arvates KarS jõustumisest.

9. Tallinna Halduskohtu 22. mai 2003. a kohtumääruse peale esitas R. Tsoi 16. juunil 2003

erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtusse. Erikaebuses leidis R. Tsoi, et vaidlus on halduskohtu

pädevuses, kuivõrd ta on vaidlustanud Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna

tegevust.

10. Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakond oma kirjalikus vastuses erikaebusele

leidis, et vastavalt Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 5 lg-le 1 saab karistusest vabastada

isiku, kellele on määratud karistus haldusõiguserikkumise eest, mis Karistusseadustiku või muu

väärteokoosseisu sätestava seaduse järgi ei ole enam karistatav väärteona ega kuriteona. Kuivõrd

kehtiva Liiklusseaduse järgi on R. Tsoi tegu endiselt karistatav, puudub KarSRS § 5 lg 1 mõttes alus

vabastada R. Tsoi karistusest.

11. Tallinna Ringkonnakohus vaatas R. Tsoi erikaebuse läbi 30. juunil 2003. Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi määrusega haldusasjas nr 2-3/617/03 jäeti Tallinna

Halduskohtu kaevatud määrus muutmata ning R. Tsoi erikaebus rahuldamata. Ringkonnakohus

nõustus halduskohtuga, et kaebus ei kuulu halduskohtu pädevusse.

12. Tallinna Ringkonnakohus motiveeris oma lahendit järgmiselt:

1) Hinnates R. Tsoi erinevaid avaldusi, saab R. Tsoi nõudena käsitleda soovi vabastada end karistuse

kandmisest, mis määrati enne Karistusseadustiku kehtestamist Haldusõiguserikkumise seadustiku

alusel.

2) Karistusseadustiku rakendamise seadusest ei tulene, et haldusõiguserikkumise toimepanemise eest

enne 1. septembrit 2002 määratud karistused kuuluvad automaatselt tühistamisele. Karistusest

vabastamise alused on seaduses ammendavalt sätestatud. Seadusest ei tulene, et isik, kelle suhtes oli

enne 1. septembrit 2002 jõustunud ametiisiku otsus tema karistamise kohta mootorsõiduki juhtimise

õiguse äravõtmisega, kuuluks karistusest vabastamisele põhjusel, et 1. septembrist 2002 kehtiv

seadus ei tunne enam väärteo eest kohaldatava karistuse ühe liigina juhtimisõiguse äravõtmist.

3) 1. jaanuarini 2003 ei olnud haldusvastutusele võetud isikul võimalik taotleda karistusest

vabastamise otsustamist ning alates nimetatud kuupäevast võib karistusest vabastamist taotleda vaid

KarSRS § 5 lg-tes 1 ja 2 nimetatud aluse olemasolul. R. Tsoi nimetatud isikute hulka ei kuulu,

mistõttu pädeval ametiisikul on õigus jätta kaebus maa- ja linnakohtule esitamata.

4) Kuna seadus ei näe ette kaebuse edastamisest keeldumise vaidlustamiseks teistsugust

menetluskorda, saab keeldumise vaidlustada HKMS § 3 järgi halduskohtus. Kui kaebaja leiab, et

kehtiv seadusandlik regulatsioon, mille kohaselt HÕS alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmisega karistatud isik seoses karistusõiguse reformiga karistusest vabastamisele ei kuulu, on

ebaõige, on tal võimalik taotleda põhiseaduslikkuse järelevalvet Karistusseadustiku rakendamise

seaduse üle.

5) Keeldumisena esitada maa- või linnakohtule taotlust R. Tsoi karistusest vabastamiseks ei saa

käsitleda Tallinna Politseiprefektuuri 10. detsembri 2002. a kirja, kuivõrd see saadeti vastuseks

R. Tsoi avaldusele Autoregistrikeskusele ning 1. jaanuarini ei olnud isikul võimalik taotleda

karistusest vabastamise otsust ning nimetatud kirjas ei ole väljendatud otsustust jätta R. Tsoi osas

taotlus esitamata.

6) Kaebajal tuleb kõigepealt läbida Karistusseadustiku rakendamise seaduses ettenähtud kohustuslik

kohtueelne menetlus ja seejärel järgida eelkirjeldatud menetluskorda karistusest vabastamata jätmise

vaidlustamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

13. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. juuni 2003. a kohtumääruse peale haldusasjas

nr 2-3/617/03 esitas R. Tsoi erikaebuse Riigikohtusse, milles palus tühistada Tallinna

Ringkonnakohtu eelnimetatud määrus ja Tallinna Halduskohtu 22. mai 2003. a määrus. Samuti

taotles R. Tsoi Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna kohustamist viia

halduskaristuse otsus nr 2310.03.037115 kooskõlla kehtiva seadusandlusega, muutes mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmise 24 kuuks ära juhtimisõiguse kinnipidamiseks 3 kuuks, mis on juba ära

kantud.

14. Kaebuse põhjendused on järgmised:

1) Erikaebuse esitaja taotleb temale määratud karistuse vastavusse viimist kehtiva seadusandlusega,

mitte aga karistuse tühistamist, nagu ekslikult leiab Tallinna Ringkonnakohus. Juhilubade äravõtmist

halduskorras enam ei ole, juhilubade kehtivus ainult peatatakse.

2) Karistusseadustiku § 5 lg 2 deklareerib: "Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab

karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud." Kehtiva seaduse

kohaldamine leevendab isiku olukorda.

3) Haldusõiguserikkumise eest karistati R. Tsoid halduskorras ning karistusotsus on haldusakt, mille

tühistamine toimub HMS kohaselt. Seega on kaebuse lahendamine halduskohtu pädevuses.

4) Kaebaja on pöördunud Autoregistrikeskusesse, kes saatis avalduse lahendamiseks politseisse.

Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakond viitas võimatusele lahendada avaldus

Väärteomenetluse seadustiku alusel, Tallinna Halduskohus leiab, et see pole tema pädevuses.

5) Isikuid, kes panid haldusõiguserikkumise toime enne Karistusseadustiku jõustumist, on koheldud

seaduse ees ebavõrdselt võrreldes isikutega, kes panid õiguserikkumise toime pärast 1. septembrit

2002.

15. Erikaebusele lisatud kaebuse menetlusse võtmise avalduses R. Tsoi märgib, et kaebuses toodud

asjaoludel on rikutud tema Põhiseaduses §-des 12 ja 13 sätestatud õigusi.

16. Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakond ei ole kaebusele vastanud.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

17. Riigikohtu halduskolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu järeldusega, et R. Tsoi on oma

avaldustes täitevvõimu asutustelt taotlenud karistuse kandmise lõpetamist. Ringkonnakohus on

leidnud, et Karistusseadustiku jõustumisega seonduvalt on haldusõiguserikkumise eest määratud

karistusest vabastamise alused ja kord ammendavalt sätestatud Karistusseadustiku rakendamise

seaduses.

18. KarSRS § 5 lg 1 kohaselt vabastatakse karistuse kandmisest isik, kellele on määratud karistus

haldusõiguserikkumise eest, mis Karistusseadustiku või muu väärteokoosseisu sätestava seaduse järgi

ei ole enam karistatav väärteona ega kuriteona. KarSRS § 5 lg 1 alusel haldusõiguserikkumise

toimepanemise eest karistatud isikute karistusest vabastamise alused ja kord on sätestatud KarSRS §-

des 5, 11 ja 33. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et selle vaidluse lahendamisel tuleb juhinduda

osundatud normidest. Ringkonnakohus nendib, et puuduvad KarSRS §-s 5 sätestatud alused R. Tsoi

karistuse kandmisest vabastamiseks.

19. Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakond keeldus R. Tsoi avalduse rahuldamisest.

Ringkonnakohus leiab, et KarSRS § 5 lg-s 1 nimetatud aluse puudumisel on keeldumine põhjendatud.

Ringkonnakohus on jätnud aga tähelepanuta, et R. Tsoi taotles karistuse kandmise lõpetamist mitte

KarSRS § 5 lg-s 1 nimetatud alustel, vaid tugineb KarS § 5 lg-le 2, kuna Karistusseadustik ei näe

väärteo eest kohaldatava karistusena enam ette juhtimisõiguse äravõtmist.

20. R. Tsoi on vaidlustanud politseiasutuse keeldumise talle määratud karistuse vastavusse viimiseks

KarS alusel kehtivate karistussätetega. Ringkonnakohus on leidnud, et Tallinna Politseiprefektuuri

liiklusjärelevalve osakonna kirja ei saa käsitleda keeldumisena esitada isiku karistusest vabastamise

taotlus maa- või linnakohtule, kuivõrd kiri on saadetud vastuseks ARK-le esitatud taotlusele;

1. jaanuarini 2003 ei olnud isikul võimalik taotleda karistusest vabastamise otsustamist; nimetatud

kirjas ei ole väljendatud otsustust jätta maa- või linnakohtule esitamata taotlus R. Tsoi karistusest

vabastamiseks. Riigikohtu halduskolleegium leiab erinevalt ringkonnakohtust, et nii R. Tsoi oma

avalduses kui ka Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakond oma 10. detsembri 2002. a

kirjas ei ole R. Tsoi taotlust käsitlenud KarSRS § 5 lg 1 kontekstis. Politseiprefektuur on keeldumise

alusena osutanud karistuse kandmisest vabastamist sätestavate normide puudumisele

Väärteomenetluse seadustikus ega ole kaalunudki KarSRS § 5 lg 1 kohaldamise küsimust. Seetõttu ei

ole politseiprefektuuri eelnimetatud kirja näol formaalselt tegemist keeldumisega esitada taotlus

karistusest vabastamiseks maa- või linnakohtule.

21. Riigikohus leiab, et sisuline vaidlus antud asjas käib selle üle, kas R. Tsoi suhtes kuuluks

kohaldamisele KarS § 5 lg 2 ja kas siit tulenevalt oleks talle määratud karistus tulnud vastavusse viia

KarS jõustumise järgselt samasuguse rikkumise eest ettenähtud leebemate sanktsioonidega ning kas

ja milliste menetlusnormide alusel oli R. Tsoi taotlust pädev lahendama politseiasutus ning kas

politseiasutus tegutses õiguspäraselt. Esmalt tuleb määratleda, millises korras kuulub R. Tsoi kaebus

lahendamisele.

II

22. Karistusseadustiku rakendamise seadus ega ka muud õigusaktid ei näe otsesõnu ette KarS

jõustumise järgselt karistuse kandmise lõpetamist KarS § 5 lg 2 motiivil isikute suhtes, keda on

karistatud haldusõiguserikkumise eest enne Karistusseadustiku jõustumist. Puuduvad ka eraldi

menetlusnormid KarS § 5 lg 2 kohaldamiseks jõustunud karistusotsuste suhtes. Riigikohtu

halduskolleegium leiab, et kuivõrd KarsRS ei näe ette karistuse kandmise lõpetamist KarS § 5 lg 2

alusel, ei ole küsimus võimalikest menetlusnormidest asja sisulisel lahendamisel määrav. Ei ole

välistatud, et KarS § 5 lg 2 rakendamine eeldaks menetlusnorme, mis ei lange kokku KarsRS § 5 lg 1

ja lg 2 alusel karistuse kandmisest vabastamise korda sätestavate normidega.

23. Kuivõrd puudub konkreetne menetluskord, mis hõlmaks ka politseiasutuse poolt taotluse

lahendamisest keeldumise peale kaebuse esitamist, nõustub Riigikohus ringkonnakohtuga, et kaebus

politseiasutuse toimingu peale kuulub läbivaatamisele halduskohtus. Eelnevalt nimetatud asjaoludel

ei nõustu Riigikohtu halduskolleegium aga ringkonnakohtu väitega, et antud juhul oleks R. Tsoi

pidanud kohtusse pöördumisele eelnevalt läbima KarSRS § 11 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohtuvälise

kaebamise staadiumi. Nimetatud kord kuulub vaieldamatult kohaldamisele KarSRS § 5 lg-te 1 ja 2

alusel karistuse kandmisest vabastamise otsustamiseks.

24. Halduskohus ei saa otsustada, kas R. Tsoi avaldus kuulub sisulisele rahuldamisele, s.t kas

R. Tsoile määratud halduskaristuse kandmine tuleb lõpetada KarS § 5 lg 2 alusel. Samas saab

halduskohus R. Tsoi kaebuse alusel hinnata, kas R. Tsoi avaldust on menetletud Tallinna

Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna poolt õiguspäraselt ning kas tehtud otsustus on

õiguspärane. Nimetatud hinnangu andmine on aga võimalik asja sisulise menetlemise käigus.

Seetõttu on Tallinna Halduskohtu ning Tallinna Ringkonnakohtu määrused õigusvastased.

25. Käesolevas asjas on R. Tsoi pöördunud kõikidesse kohtuinstantsidesse: Tallinna Linnakohtusse,

Tallinna Halduskohtusse ning korduvalt Tallinna Ringkonnakohtusse. Kõikidel juhtudel on kohtud

pidanud võimatuks menetleda R. Tsoi kaebust sisuliselt. Riigikohtu volitused erikaebuse

lahendamisel on määratud HKMS §-s 72. Nimetatud sätetest ei tulene Riigikohtu õigust erikaebuse

läbivaatamisel lahendada isiku poolt halduskohtusse esitatud kaebust sisuliselt, s.h tuvastada

asjaolusid. Kehtivate menetlusnormide kohaselt oleks Riigikohus õigustatud erikaebuse rahuldamisel

saatma asja läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

26. Riigikohtu halduskolleegium ei saa aga jätta tähelepanuta, et Põhiseaduse § 15 tunnustab igaühe

õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. R. Tsoi kaebus puudutab

Põhiseaduses nimetatud õigusi, sest ta tõstatab küsimuse Põhiseaduse §-s 23 sätestatud seaduse, mis

näeb ette kergema karistuse või välistab karistatavuse, tagasiulatuvast mõjust. Riigikohtu üldkogu on

kohtuasjas nr 3-1-3-10-02 leidnud, et kohtusse pöördumise õigus peab tagama põhiseaduslike õiguste

võimalikult tõhusa kaitse. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et R. Tsoi kaebusest tuleneva taotluse

lõplik lahendamine oleks võimalik üldkohtus, mitte aga halduskohtus. Asja materjalidest ei nähtu, et

R. Tsoi poolt oleks algatatud antud küsimuses uus menetlus maa- või linnakohtus. Sarnaselt

eelnimetatud kohtuasjaga leiab Riigikohtu halduskolleegium, et ka R. Tsoi kaebuse uus menetlemine

halduskohtus ning maa- ja linnakohtus kestaks sedavõrd kaua, et selgus kaebaja õiguste suhtes

saabuks alles siis, kui kaebaja on kandnud ära kogu talle määratud karistuse. Seetõttu ei tagaks asja

saatmine sisuliseks läbivaatamiseks esimese astme kohtule reaalselt isiku õigust menetlusele oma

põhiõiguse kaitseks. Riigikohtu halduskolleegium nendib samas, et üld- ja halduskohtu pädevuse

probleem langeb ära asja sisulisel lahendamisel Riigikohtu üldkogus.

Eeltoodule tuginedes menetleb Riigikohtu halduskolleegium R. Tsoi kaebust sisuliselt.

III

27. R. Tsoid karistati 20. juunil 2002 Tallinna Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna otsuse

nr 2310.03.037115 järgi rahatrahviga ja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 24 kuuks HÕS

§ 103 lg 1 ja § 106 lg-te 1 ja 2 alusel.

HÕS § 103 lg-s 1 sätestati, et mootorsõiduki juhi poolt mootorsõiduki kohustusliku peatamise

märguande tahtliku eiramise eest määratakse rahatrahv viiekümne kuni kolmesaja trahviühiku

ulatuses või võetakse ära mootorsõiduki juhtimise õigus ühest kuni kolme aastani või määratakse

rahatrahv kolmekümne kuni saja viiekümne trahviühiku ulatuses ja võetakse ära mootorsõiduki

juhtimise õigus kuuest kuust kuni kahe aastani või määratakse haldusarest kuni kolmkümmend

ööpäeva.

HÕS § 106 lg-tes 1 ja 2 sätestati, et mootorsõiduki juhi poolt liikluseeskirja muu rikkumise eest, välja

arvatud selle seadustiku §-des 92, 921, 922, 923, 924, 925, 926, 927, 94, 95, 951, 96, 98, 99, 101, 103,

1031, 1032 ja 104 loetletud õiguserikkumised, määratakse rahatrahv kuni kümne trahviühiku ulatuses.

Sama tegevuse eest, kui see põhjustas liiklusohu, määratakse rahatrahv kümne kuni saja trahviühiku

ulatuses või võetakse ära mootorsõiduki juhtimise õigus ühest kuni kuue kuuni.

R. Tsoi ei vaidlustanud talle määratud karistusi. Mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine

karistusena ei ole ära kantud.

28. Alates 1. septembrist 2002 on seoses Karistusseadustiku jõustumisega liiklusalased väärteod ja

nende eest määratavad karistused sätestatud Liiklusseaduses. R. Tsoi poolt toimepandud

õiguserikkumised on hõlmatud LS § 7430 lg-ga 1 ja § 7435 lg-tega 1 ja 2.

LS § 7430 lg 1 sätestab, et sõidukijuhi poolt sõiduki kohustusliku peatamise märguande tahtliku

eiramise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga.

LS § 7435 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest,

kui puudub käesoleva seaduse §-des 741 - 7427 või 7430 - 7432 sätestatud väärteokoosseis,

karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Sama teo eest, kui sellega on tekitatud liiklusoht,

karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

29. Eelnevast nähtub, et kuigi R. Tsoi poolt toimepandud õiguserikkumised on karistatavad ka pärast

KarS jõustumist, ei näe Liiklusseadus eelnimetatud väärtegude eest ette karistusena juhtimisõiguse

äravõtmist. Veelgi enam, juhtimisõiguse äravõtmist kui karistusliiki väärteo eest kohaldatava

karistusena ei näe ette ka KarS. KarS §-de 47 ja 48 kohaselt on väärtegude puhul kohaldatavateks

karistusteks rahatrahv ja arest. Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine võib KarS § 50 kohaselt olla

füüsilisele isikule kuriteo eest kohaldatavaks lisakaristuseks. Käesoleval juhul ei olnud R. Tsoi poolt

toimepandud õiguserikkumine ei tema toimepanemise ajal ega ka hiljem käsitletav kuriteona. Seega

ei oleks sarnase õiguserikkumise eest pärast KarS jõustumist, s.o pärast 1. septembrit 2002, saanud

karistada juhtimisõiguse äravõtmisega.

30. KarS (§-d 47 ja 48) ja Liiklusseadus (§-d 7430 ja 7435) on võrreldes HÕS vastavate sätetega

vaieldamatult seadusteks, mis kergendavad karistust või muul viisil leevendavad isiku olukorda.

31. PS § 23 lg 2 teise lause kohaselt kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist

kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust. KarS § 5 lg 2 alusel on seadusel, mis välistab teo

karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. R. Tsoi

on taotlenud tema suhtes KarS § 5 lg 2 kohaldamist.

IV

32. Riigikohtu üldkogu on asunud seisukohale (asi nr 3-1-3-10-02), et Põhiseaduse § 23 lg 2 teist

lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Nimetatud järeldus

laieneb Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ka haldusõiguserikkumistele või väärtegudele.

Puuduvad mõistlikud põhjendused Põhiseaduse § 23 lg 2 kaitseala piiramiseks kuritegudega. Seega

on ka väärtegude (haldusõiguserikkumiste) korral kohaldatav KarS § 5 lg 2.

33. Riigikohtu üldkogu on Põhiseaduse § 23 lg 2 kaitseala määramisel kaalunud asjassepuutuvaid

põhiõigusi ning leidnud, et õigus vabadusele on oluline põhiseaduslik väärtus, mida on tarvis

arvestada Põhiseaduse eelnimetatud sätte kaitseala määramisel. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et

Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause kaitseala ei saa kitsendada üksnes nende juhtumitega, mil karistuse

kaudu piiratakse vabadusõigust.

34. Käesoleval juhul on isikult karistusena võetud sõiduki juhtimisõigus. Sõiduki juhtimisõigus ei ole

isiku põhiõigus. Sõiduki juhtimisõiguse kaudu realiseerivad isikud oma mitmeid teisi põhiõigusi ja

eelkõige on ta üks viise, mille kaudu isik saab realiseerida PS §-s 19 sätestatud õigust vabale

eneseteostusele. Juhtimisõiguse äravõtmine riivab isiku liikumisvabadust ning võimalust vabalt ja

sihtotstarbeliselt kasutada oma omandit. Siinjuures on sõiduki juhtimine tänapäevase elulaadi

lahutamatu koostisosa, mitte aga üksikutele omistatav privileeg. Sõiduki juhtimise õigust omab ja

kasutab tööl, ettevõtluses või vaba aja veetmisel valdav osa vastavaid eeldusi omavatest isikutest.

Seetõttu on sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine vaieldamatult oluline vaba eneseteostuse piirang.

Siinjuures tuleb arvestada ka nimetatud piirangu kestust. R. Tsoilt on juhtimisõigus ära võetud kaheks

aastaks. Sellisena on isiku õiguste riive väga intensiivne ja kestev.

35. Käesolevas asjas tuleb arvestada ka asjaolu, et R. Tsoid karistati tema poolt toimepandud

haldusõiguserikkumiste eest 20. juunil 2002. Isikuid, kes panid rikkumise toime samaaegselt

R. Tsoiga, kuid kelle suhtes tehti sama rikkumise eest karistusotsus pärast 1. septembrit 2002, ei

saanud karistada juhtimisõiguse äravõtmisega. Seega on antud juhul riivatud ka õigust võrdsele

kohtlemisele.

36. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et pärast 1. septembrit 2002 saab teatud

liiklusalaste väärtegude korral kohaldada Liiklusseaduse §-s 41 ette nähtud mittekaristuslikku

haldussunnivahendit - juhtimisõiguse peatamist. Juhtimisõiguse peatamist R. Tsoi poolt toimepandud

rikkumiste korral saaks kohaldada tähtajaga kuni kolm kuud. Nimetatud asjaolud osundavad sellele,

et seadusandja on pidanud nimetatud valdkonnas piisavateks süüdlase mõjutamise ning õiguskorra

tagamise vahenditeks leebemaid vahendeid. Siit tulenevalt tekib põhjendatud kahtlus, kas R. Tsoi

poolt juhtimisõiguse äravõtmise kui karistuse edasine kandmine on mõistlik ja õiglane.

37. KarSRS-s puuduvad sätted, mis näeksid ette haldusõiguserikkumise toime pannud isiku

vabastamise määratud karistuse kandmisest KarS § 5 lg 2 motiivil. KarSRS § 5 lg 1 kohaselt

vabastatakse karistusest isik, kellele on määratud karistus haldusõiguserikkumise eest, mis

Karistusseadustiku või muu väärteokoosseisu sätestava seaduse järgi ei ole enam karistatav väärteona

ega kuriteona ja § 5 lg 2 kohaselt vabastatakse karistusest füüsiline isik, kes haldusõiguserikkumise

toimepanemise ajal oli noorem kui neljateistaastane. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et nimetatud

sätted ei ole põhiseadusevastased. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates võib R. Tsoi õiguste

põhiseadusevastane riive olla tingitud asjaolust, et kehtiv õigus ei näe ette KarS § 5 lg 2 rakendamise

mehhanismi juhul, kui isiku suhtes jätkuvalt kohaldatakse karistusliiki, mis hilisema ja karistuse

kandmise ajal kehtiva, isiku seisundit leevendava seadusega ei ole sätestatud karistusena. Kohane

seadus nimetatud küsimuse sätestamiseks oleks KarSRS ning kohaseks paragrahviks § 5. Eeltoodu

alusel Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks kontrollida KarSRS § 5 kooskõla Põhiseadusega.

38. HKMS § 70 lg 11 alusel annab Riigikohtu halduskolleegium antud asja läbivaatamiseks

Riigikohtu üldkogule, kuna asja läbivaatamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld