3-1-1-22-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-22-04

Otsuse kuupäev

22. aprill 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi R. L. süüdistuses KarS § 390 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. novembri 2003. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-878-03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Piret Pauk"tys, kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

16. märts 2004

Istungil osalenud isikud

R. L. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 13. novembri 2003. a otsus muutmata.

2. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

3. Kohtukulu - 885 krooni kaitsjatasu - võtta riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. L. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 390 lg 1 järgi järgneva teo toimepanemises.

R. L. oli alates 11. juunist 1998 OÜ R. I. juhatuse liige ja alates 4. novembrist 1999 juhatuse ainuliige. Teda

oli 11. oktoobril 2002. a väärteomenetluses karistatud Maksukorralduse seaduse (MKS) § 154 järgi. R. L.

jättis täitmata nõuded, mis on sätestatud Tulumaksuseaduse (TuMS) § 54 lg-s 2, Sotsiaalmaksuseaduse

(SMS) § 9 lg 1 p-s 4, Töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) § 42 lg 1 p-s 3 ja Kogumispensionide seaduse

(KoPS) § 10 lg 1 p-s 3. Nende seadusesätete täitmata jätmine seisnes selles, et R. L. jättis maksuhaldurile

(Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuamet) maksustamisperioodide september 2002 kuni mai 2003 kohta

esitamata deklaratsioonid tulu- ja sotsiaalmaksu kohta, samuti kohustusliku kogumispensioni ja

töötuskindlustuse maksete kohta, kuigi oli kohustatud need esitama hiljemalt maksustamisperioodile

järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks, sõltumata sellest, kas OÜ-l R. I. oli nimetatud perioodidel tulumaksu

maksmise kohustus või mitte.

2. Tallinna Linnakohtu 15. septembri 2003. a otsusega tunnistati R. L. KarS § 390 lg 1 järgi süüdi ja teda

karistati vangistusega kaheks aastaks. KarS § 73 alusel jättis kohus mõistetud vangistuse tingimisi

kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse R. L., taotledes linnakohtu otsuse tühistamist

ja enda õigeksmõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 13. novembri 2003. a otsusega tühistati linnakohtu otsus täies ulatuses ja R. L.

mõisteti KarS § 390 lg 1 järgi õigeks süüteokoosseisu puudumise tõttu.

Ringkonnakohus tuvastas, et süüdistuses fikseeritud perioodil OÜ-s R. I. majandustegevust ei toimunud.

Kohtukolleegium juhtis tähelepanu asjaolule, et Sotsiaalmaksuseaduse, Töötuskindlustuse seaduse ja

Kogumispensionide seaduse sätetest ei tulene maksuhaldurile deklaratsioonide esitamise kohustust siis, kui

juriidilisel isikul majandustegevust ei ole ja sellest tulenevalt puudub ka maksukohustus. Seega pole alust

süüdistada R. L.-i sotsiaalmaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustuse maksete

deklareerimata jätmises.

Ringkonnakohus märkis, et tulenevalt TuMS § 54 lg-st 2 on residendist juriidilistel isikutel ja TuMS §-s 53

nimetatud mitteresidendist juriidilistel isikutel tuludeklaratsiooni esitamise kohustus sõltumata sellest, kas

isikul oli maksustamisperioodil maksukohustus või mitte (nn nulldeklaratsiooni esitamise kohustus).

Kohtukolleegium osutas asjaolule, et R. L. on kogu menetluse vältel kinnitanud, et igasugune

majandustegevus lakkas OÜ-s R. I. juba 2001. aastal ning see asjaolu oli Maksuametile teada nii tema

suulistest kui kirjalikest selgitustest. Suhtlemisel Maksuametiga seoses talle kohaldatud väärteokaristusega

tekkis R. L.-l arusaam, et tema ülesandeks on firma nõuetekohaselt likvideerida, nn nulldeklaratsioonide

esitamise vajalikkusest juttu ei olnud. Ringkonnakohus märkis, et kohtualuse kinnitusel ei olnud süüdistuses

nimetatud perioodil maksudeklaratsioonide esitamiseks mingeid takistusi peale teadmatuse ning saanud

teada nn nulldeklaratsioonide esitamise vajalikkusest, saadab R. L. neid Maksuametile regulaarselt.

Kohtukolleegium leidis, et R. L. ütlusi ei ole kummutatud ja seetõttu ei ole alust nende õigsuses kahelda.

Ringkonnakohtu arvates võib kohtualuse ütlustest üheselt järeldada, et R. L. eeldas Maksuameti töötajatega

suhtlemisel viimaste kompetentsust ja välistas pahatahtlikkuse. Samuti eeldas R. L., et vajadusel juhitakse

tema vigadele tähelepanu. Kohtukolleegium leidis, et apellant on põhjendatult viidanud MKS §-dele 135

ja 136, mis võimaldavad mitterahalise kohustuse täitmise tagamisel rakendada hoiatusmenetlust.

Kohtukolleegium jõudis järeldusele, et R. L. ei pidanud süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist

võimalikuks ega möönnud seda (KarS § 16 lg 4). Vastavalt KarS § 17 lg-le 1 ei pane isik tegu toime

tahtlikult, kui ta tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule. Sellisel juhul vastutab isik

seaduses ettenähtud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seaduse mittetundmine tuleb süüd

välistava asjaoluna kõne alla juhul, kui õigusnormi mittetundmine oli toimepanija jaoks vältimatu. Võttes

aluseks keskmise haridustasemega mõistliku isiku, ei saanud olukorras, kus kehtib maksuseaduste ja

seadusemuudatuste paljusus, nende tõlgendamine on tihti keerukas ka juriidilist kõrgharidust omavale isikule

ning isiku kohustused ei tulene seadusest sõnaselgelt, R. L.-lt eeldada maksuseaduste tundmist. Samuti juhtis

kolleegium tähelepanu asjaolule, et R. L.-l puudus igasugune motiiv jätta maksudeklaratsioonid esitamata,

tal ei olnud midagi varjata ja keegi ei kandnud tema tegevusetuse tõttu mingit kahju.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Piret Pauk"tys, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist.

Kohtuotsuse tühistamise aluseks peab prokurör ringkonnakohtu poolt kriminaalseaduse ebaõiget

kohaldamist. Protesti on prokurör põhistanud järgmiselt.

5.1. Kassaator märgib, et viidates KarS § 17 lg-le 1, on ringkonnakohus R. L. õigeks mõistnud põhjendusel,

et ta ei tundnud maksuseadusi ja see oli vältimatu.

Prokurör leiab, et KarS § 17 lg 3 kohaselt ei välista seaduse mittetundmine tahtlust ega ettevaatamatust.

Rääkides aga seaduse mittetundmise vältimatusest, pidas ringkonnakohus ilmselt silmas KarS §-s 39

sätestatud eksimust teo keelatuses, kuigi seda otsuses märgitud ei ole.

KarS § 39 lg 1 kohaldamisel tuleb isik mõista õigeks mitte süüteokoosseisu, vaid süü puudumise tõttu.

Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ka keelueksimuse vältimatust KarS § 39 lg 1 tähenduses. Prokuröri

arvates on ringkonnakohus asunud sisuliselt seisukohale, et "mõistlikult inimeselt" ei saagi nõuda

maksuseaduste tundmist ning nendest tulenevate kohustuste täitmist. Selline seisukoht on põhjendamatu ja

vastuolus varasema kohtupraktikaga. Prokurör viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. juuni 2003. a

otsusele asjas nr

3-1-1-14-03, milles on asutud seisukohale, et isikutelt, kes puutuvad kokku valdkonnaga, mida reguleerivad

normid on karistusõiguslikult tagatud, eeldatakse vastava valdkonna regulatsiooni tundmist. Kui üksikjuhul

peaks siiski ilmnema, et isik ei saanud aru oma teo keelatusest ja see eksimus oli temale vältimatu, välistab

KarS § 39 lg 1 isiku süüditunnistamise.

5.2. Kassaatori arvates ei ilmnenud kohtuliku arutamise käigus asjaolusid, mis oleks R. L.-l takistanud

maksuseaduste sisuga tutvuda ning mis annaks alust väita, et maksuseaduste mittetundmine oli tema jaoks

vältimatu. Ringkonnakohtu otsuses on seaduse mittetundmise vältimatuse argumendina esitatud üksnes

maksuseaduste keerukust. Prokurör leiab, et seaduste keerukus võib küll olla põhjuseks, miks isik ei saa aru

oma teo keelatusest, kuid ka keerukate seaduste puhul on nende rikkumine välditav sel teel, et need loetakse

läbi, õpitakse selgeks või eriti keerukate küsimuste puhul pöördutakse nõu saamiseks spetsialisti

(maksunõustaja või maksuameti töötaja) poole. Kassaatori arvates ei nähtu kriminaalasja materjalidest, sh R.

L. ütlustest, mis takistas tal vajadusel nii toimimast. Samuti märgib prokurör, et kuna R. L.le kohaldati

deklaratsioonide esitamata jätmise eest esmalt väärteokaristust, pidi ta väärteokaristuse otsuse kättesaamisel

saama teadlikuks maksuseaduse nendest sätetest, mis kohustavad esitama maksudeklaratsioone ka ajal, mil

majandustegevust ei toimu. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohus R. L. prokuröri arvates alusetult õigeks

mõistnud.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas prokurör kassatsioonprotesti ja taotles selle rahuldamist.

Kaitsja vaidles prokurörile vastu ja taotles kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus tuvastas, et süüdistuses märgitud maksustamisperioodidel - september 2002 kuni

mai 2003 - OÜ-s R. I. majandustegevust ei toimunud ja osaühingul mingisugust maksukohustust ega

maksude kinnipidamiskohustust ei olnud. Seda ringkonnakohtu seisukohta ei vaidlusta ka prokurör.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et juhul, kui juriidiline isik ei tee maksustamisperioodil

väljamakseid, millelt tuleb tasuda või kinni pidada sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja

töötuskindlustuse makseid, puudub tal vastavas osas ka deklareerimiskohustus. Deklareerimiskohustus on

maksuõigussuhtest tulenev kõrvalkohustus, mis üldjuhul eeldab põhikohustuse (maksukohustus) olemasolu.

Üldreeglina kehtib põhimõte, et kui isik ei ole kohustatud maksu maksma või maksu kinni pidama, ei ole ta

maksukohustuslane (MKS § 6) ja temalt ei saa nõuda maksudeklaratsiooni esitamist. Deklareerimiskohustus

saab maksukohustusest eraldi eksisteerida üksnes juhul, kui see on seaduses sõnaselgelt ette nähtud. Selline

nõue on täidetud küll TuMS §-des 49-53 sätestatud kulude ja väljamaksete (TuMS § 54 lg 2) osas, kuid mitte

sotsiaalmaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustuse maksete puhul.

9. SMS § 9 lg 1 p 4 kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud redaktsioonis nägi ette, et sama seaduse §-des 4 ja 6

sätestatud sotsiaalmaksu maksja on kohustatud üle kandma tasumisele kuuluva sotsiaalmaksu Maksuameti

pangakontole maksustamisperioodile järgneva kuu kümnendaks kuupäevaks ja esitama samaks kuupäevaks

elu- või asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele vastava maksudeklaratsiooni. (Analoogiline

regulatsioon sisaldub ka SMS § 9 lg 1 p-s 4 1. jaanuarist 2004. a kehtivas redaktsioonis.)

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et SMS § 9 lg 1 p 4 paneb maksudeklaratsiooni esitamise kohustuse

üksnes nendele SMS §-s 4 nimetatud subjektidele, kellel tekib vastaval maksustamisperioodil sotsiaalmaksu

maksmise kohustus. Erinevalt näiteks TuMS § 54 lg-st 2 ei näe SMS § 9 lg 1 p 4 sõnaselgelt ette

maksukohustusest eraldiseisvat deklareerimiskohustust. Samuti juhib kriminaalkolleegium tähelepanu

asjaolule, et kui lähtuda tõlgendusest, mille kohaselt on tulenevalt SMS § 9 lg 1 p-st 4 kõik SMS §-s 4

nimetatud sotsiaalmaksu maksjad kohustatud esitama maksudeklaratsiooni sõltumata sellest, kas nad on

teinud maksustamisperioodil sotsiaalmaksuga maksustatavaid väljamakseid või mitte, lasuks igakuine

maksukohustusest sõltumatu deklareerimiskohustus ka kõigil Eestis elavatel füüsilistel isikutel. Nimelt on

kõrvuti juriidiliste isikutega SMS § 4 p 2 kohaselt sotsiaalmaksu maksjaks ka füüsiline isik. Selline

tõlgendus oleks aga ilmselgelt ebamõistlik.

10. Samadel põhjustel ei ole maksukohustusest eraldiseisev deklareerimiskohustus tuletatav ka KoPS § 10

lg 1 p-st 3 ja TKindlS § 42 lg 1 p-st 3.

11. Rahandusministri 27. augusti 1998. a määruse nr 67 (RTL 1998, 273/274, 1126; 2001, 83, 1144; 131,

1914; 2002, 62, 929; 121, 1757; 2003, 6, 55), 27. detsembri 2002. a määruse nr 152 (RTL 2003, 6, 55; 11,

128; 45, 660; 2004, 4, 45) ja 24. detsembri 2003. a määruse nr 107 (RTL 2004, 4, 45) kohaselt tuleb

Tulumaksuseadusest, Sotsiaalmaksuseadusest, Kogumispensionide seadusest ja Töötuskindlustuse seadusest

tulenevad deklaratsioonid esitada ühel ja sellel samal vormil - TSD ehk "Tulu- ja sotsiaalmaksu ning

kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioon". Vaatamata sellele eksisteerib

maksukohustusest eraldiseisev deklareerimiskohustus üksnes seaduses sätestatud andmete (deklaratsiooni

vastavate lahtrite) osas. Lisaks juhib kriminaalkolleegium tähelepanu asjaolule, et ka Rahandusministri

24. detsembri 2003. a määrusega nr 107 kinnitatud TSD vormi pöördel toodud märkuste punkt 5 nõuab

sõltumata tulumaksu maksmise kohustusest andmete esitamist üksnes TuMS §-des 49-53 nimetatud kulude

ja väljamaksete kohta, mitte aga TSD põhivormi A-osas nimetatud andmete kohta.

12. R. L.d süüdistatakse ka selles, et ta jättis maksustamisperioodide september 2002 kuni mai 2003 kohta

maksuhaldurile esitamata deklaratsioonid OÜ R. I. TuMS §-des 49-53 nimetatud kulude ja väljamaksete

kohta. Süüdistuses on seejuures tehtud viide TuMS § 54 lg 2 kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud

redaktsioonile, mille kohaselt olid kõik residendist juriidilised isikud ning TuMS §-s 53 nimetatud

mitteresidendist juriidilised isikud kohustatud esitama maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10.

kuupäevaks oma asukohajärgsele Maksuameti kohalikule asutusele maksudeklaratsiooni §-des 49-53

sätestatud tulumaksu kohta eelmisel kalendrikuul, sõltumata sellest, kas isikul oli nimetatud perioodil

tulumaksu maksmise kohustus või mitte.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist käesolevas kriminaalasjas

võttis Riigikogu 17. detsembril 2003. a vastu Tulumaksuseaduse, Sotsiaalmaksuseaduse ja

Maamaksuseaduse muutmise seaduse (RT I 2003, 88, 587), mis jõustus 1. jaanuaril 2004. a. Selle seaduse

§ 46 p 2 kohaselt muudeti TuMS § 54 lg-t 2 ja sõnastati see järgmiselt: "Residendist juriidiline isik ning §-

s 53 nimetatud mitteresidendist juriidiline isik on kohustatud esitama maksustamisperioodile järgneva

kalendrikuu 10. kuupäevaks Maksuameti kohalikule asutusele maksudeklaratsiooni §-des 49-53 nimetatud

kulude ja väljamaksete kohta eelmisel kalendrikuul. Maksumaksja, kes on registreeritud

käibemaksukohustuslane käibemaksuseaduse tähenduses, on kohustatud deklaratsiooni esitama, sõltumata

tulumaksu maksmise kohustusest nimetatud maksustamisperioodil."

Seega ei ole residendist juriidilisel isikul, kes ei ole käibemaksukohustuslane, alates 1. jaanuarist 2004 enam

TuMS §-des 49-53 sätestatud kulude ja väljamaksete osas maksukohustusest sõltumatut

deklareerimiskohustust.

13. Kriminaalasja materjalidest (tl 10) nähtuvalt kustutati OÜ R. I. käibemaksukohustuslaste registrist

alates 1. aprillist 2002. Seega ei olnud OÜ R. I. süüdistuses märgitud perioodil - september 2002 kuni mai

2003 - käibemaksukohustuslane. Järelikult ei oleks OÜ R. I. alates 1. jaanuarist 2004 kehtiva õiguse kohaselt

olnud kohustatud esitama maksustamisperioodide september 2002 kuni mai 2003 kohta deklaratsioone

TuMS §-des 49-53 sätestatud kulude ja väljamaksete kohta. Tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 on seega igal juhul

välistatud R. L. karistusõiguslik vastutus OÜ R. I. tuludeklaratsioonide esitamata jätmise eest süüdistuses

märgitud maksustamisperioodidel.

14. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 13. novembri 2003. a otsuse R. L. õigeksmõistmises muutmata ja

kassatsioonprotesti rahuldamata.

15. R. L. käitumises puudub käesoleva otsuse punktides 7-13 toodud põhjustel KarS § 390 lg-s 1 sätestatud

kuriteokoosseis, mistõttu Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks anda hinnangut, kas

ringkonnakohus on eksinud KarS § 17 lg 1 ja § 39 lg 1 tõlgendamisel. Juhul kui isiku käitumises puudub

süüteokoosseis, ei ole alust käitumise õigusvastasuse ja süülisuse kontrollimiseks.

Peeter Vaher, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg